Armastatu on teisega Aegnal
pajud ruskavad
iil torgib põski
kärsitu märts tungib ninna
aga lumi veel ei lähe
 
ja mul on täitsa hea
vidivisitiiiitt
ja mul on täitsa hea
 
laps teatas et ei salli mind
õhtu kogub hoogu
vanad kiiged kägisevad
purpur kugistab terve taeva alla
aga mõni pilv jääb ikka üle
 
ja mul on täitsa hea
vidivisitiiiitt
ja mul on täitsa hea


*

Teie kõik
rongaemad
pudruemad
muiduemad
imeemad olete kõik
täpselt teate palju mida
südamesse järjestada
 
ei ma mõista kuidas seda
nõnda
mööda mõõtusida
oskate
 
teate kunas minna tulla
mitte peale käia
mitte jääda alla
kunas anda palju võtta
õigel ajal teete sääred
 
mina üksi mõõdud sassis
jaod rääbakile lükatud
ei ma taipa südant hoida
ilma et see ette jääks
 
viljastamata munarakud
kui need peavad pillerkaari
sõites plastiktorudest
merepõhja mudariiki
 
ei nemad kaeba
ei nemad jooni
kuidas võinuks elukäiku
joonta mööda käigus hoida
lausa lüüa lõkerdama

*

Armastusest pole kasu
miks sa mind ei kasvatanud siis
soojaks avaraks õigeks
selle mõttetu vaevanägemisega
 
seepärast
mu laps
et armastusest pole kasu
 
ta on kinnipüüdmatu petis
ta on linna kõmulisim segane
kord vermeis ja kärnades kerjus
kord valgus leherootsul
 
armastus on tuuleõhk
kes pageb hingetult
kõikide mõõtude 
armutusse tühja
 
ta on tumehuugavas öös
viirastuv 
veripunane hirv

lahti kistud sääsetiiva
viimane värin
 
sul on õigus
ta on meid luudeni 
haneks tõmmanud
hullem veel kui
näitab end
raevunud härjana
kes puskleb ja perutab
tallub nurmikad ussilakad ja kollad
siis tõmbub kiiruga kokku
ja värvendab helkiva laiguna
üle aasosja harali juuste
 
mõnikord istub aga vaksalis
tihedalt täis soditud pingil
või sõelub perroonil
ja laenab raha kellelt saab
siis aga
tolmused veeringud pungil pihus
loobib need õhku
ja jookseb naerdes minema
 
teinekord on ta naine
kellel lubatud öelda
elu jooksul
vaid üksainus sõna
kes kaalutleb hoolikalt
mis see võiks olla
ta ei teagi
ei raatsi
veel otsustada
siis aga
mõelnud alatiseks vaikida
kiunuvad suulad
vahtu koguval kaldapealsel
selle tema eest välja
 
jah
mu laps
armastus on meid haneks tõmmanud
ta on kõige vigasem
kuluarvestus
kõige vaguram võõras
aga nii kui ligined
sähvab su laubale vao
sakutab nõudlikult hõlmast
küsib kella
ja samal ajal
varastab sinult paokil suu
 
jookseb sellega mäele
arutuid kõnesid pidama
 
õnneks 
kaalutud õnneks
pole temast kasu

*

Parimad versioonid meist
korjavad üles ka võõra prügi
ja poetavad selle
kiitust nõudmata kastisuust sisse
parimad versioonid meist
lubavad tahtjaid järjekordades ette
aitavad üle trammiläve lapsekärusid
jagavad tekialust vaid oma kaasaga
ja käivad armukesega üksnes jalutamas
parimad versioonid meist
ei luba suunurkadel tõusta
kui avastavad et kellelgi
on veel sitemad omadused kui neil
parimad versioonid meist
ei soga midagi ära
neid kaitseb segu juhusest
ja geneetilise koodi muutumatust osast
oh kui hea
et terve pika päeva
võib pea kõikjal
kohata parimaid versioone
 
kes viskavad igal hommikul
eelmise õhtu padjad ära