„Sellest saaks ju täitsa luuletuse kirjutada! Kuula nüüd: „Kui surev punane hiidtäht heidab ära oma välimised kihid, jääb järele hõõguv, väike ja ülitihe tuum, mida kutsutakse valgeks kääbuseks. Täht on oma tuumakütuse varud ammendanud, ta sisemus kukub kokku ülitihedaks massiks, välimised kihid purskuvad laiali nebula ehk planetaarse uduna. Kui tuum lõplikult maha jahtub, saab kiirgavast ja kuumavast valgest kääbusest pime ja külm must kääbus…” Kas pole mitte kurb?”

„Kurb? Ma ei tea, kuidagi kaugeks ja abstraktseks jääb see kääbuste-värk. Oh, Julia… Ära nüüd solvu, aga äkki tuled korraks kosmosest tagasi maa peale. Sa töökuulutusi vaatasid haigla kodulehelt?”

„Mm… jah, korra vaatasin.”

„Oli seal siis midagi?”

„Seal on kogu aeg midagi. Juba homseks kutsuti vestlusele.”

„Kas lähed?”

„Jah,” vastas Julia.

*

„No mida kuradit, võetakse ka siia tööle igasuguseid – täpselt, otse tänavalt,” mõtles õde Estilda, aga ei öelnud midagi. Veel ei öelnud. Uus põetaja tundus talle kuidagi eriti aeglane ja pikkade sassis juhtmetega olevat.

Estilda tundis, kuidas pea järsku mõtetest tühjaks jooksis, hinges pakitses allasurutud viha, mis otsis vabastamist ja sihtmärki. Ta väristas õlgu, tõmbas tumesinise fliisjaki õlgadele ja istus puhkenurka diivanile, keerutas oma punakas­blondi patsiotsa näpu ümber rõngasse.

Ventilatsiooniseadmed ja konditsioneer huugasid täisvõimsusel, muutes ruumid jahedaks ja kohati lausa niiskeks. Masinad piiksusid, kardiomonitorid helendasid, numbrid vilkusid, hingamisaparaadid kahisesid, ravimid tilkusid, nasogastraalsondid mulksusid. Oli justkui tavaline päev.

Piiiii. Piiiii. Piipiip. Piiiii. Piiiii. Piipiip… Piiiii. Piiiii. Piipiip. Piiiii. Piipiip…

Õde Estilda sulges silmad, kuid see ei muutnud enesetunnet paremaks. Piiksumine Estilda kahe kõrva vahel näis järjest tugevnevat. See oli muutunud korduva rütmiga vahelduvateks pikkadeks ja lühikesteks signaalideks nagu morsekood.

Kõik allaneelatud solvangud, pettumised, mahasurutud viha, liigne töötamine ja pidev väsimus, mida polnud võimalik välja magada, keerles tükilise massina Estilda sisemuses nagu makku seisma jäänud ülesöödud või halvaks läinud toit, mis ajas iiveldama ja nõudis väljapääsu. Kas toppida näpud kurku või oodata asjade loomulikku käiku? Oodata, muidugi oodata… Äkki hakkab parem. Ehk võtta veel mõned ampsud? Veel oli vaja ainult ühte tõuget, ühte väikest suutäit, et Estilda sõbralikuks-neutraalseks lihvitud fassaad ja koos sellega kogu ta olemus vastu taevast lendaks. Enda sisse kokkuvarisemine oli ette määratud. Nüüd oli hilja midagi ette võtta. Pääsu polnud.

Estilda tundis, kuidas äkiline kuumalaine temast üle voogas, kuidas ta näost punaseks läks ja higinired mööda seljavagu alla jooksid. Terve keha kleepus kuumalt.

„Kohe-kohe läheb mööda, võta end ometi kokku,” mõtles Estilda ja püüdis silmi avada.

Kummalised häälitsused, karjumine ja kolksatused äratasid Estilda tardumusest. Ta hüppas diivanilt nii kiiresti püsti, et põlvedesse lõi valu, ning pooleldi longates kiirustas õde palatisse. „Nagu loomalaut… hullumaja… No mis nüüd siis? Ei saa viit minutitki rahu…” mõtles ta tüdinult ja ärritunult.

„Te olete ühed ilma südameta inimesed. Kuidas te üldse saate sellist tööd teha? Kas muid ameteid ei ole, mida pidada? Nojah, keegi ju peab selle sita töö ka ära tegema… Vaat kui tore, et ilmas on nii lolle inimesi, nagu teie siin olete!”

Proua Liidi seisis kergelt kõikudes keset palatit, justkui aru pidades, kas oleks veel midagi lisada. Liidiga kaasas oleval noormehel näis olevat piinlik, ta naeratas vabandavalt. Liidi astus paar ebakindlat sammu põetaja suunas, kes vaatas nende poole. Viha ja hirm kasvasid Liidis. Miks just tema mees pidi selles õudses kohas vaevlema! Miks keegi midagi ei tee? Tehke ta kohe terveks! See kollaseks ja halliks tõmbunud nahaga tomp polnud ju üldse tema Paul, nad olid ta ära vahetanud! Ja kus Pauli parem jalg on, kuhu nad selle pannud on, andku kohe tagasi! Keegi pidi ju kõiges süüdi olema, keegi pidi ju vastutama! Miks mitte siis see tumesinises riietuses naisterahvas, olgu ta siis kes tahes – mis ta seisab ja vahib ja mis tal seal kannus on, roheline morss või, kas ta joob seda või? Proua Liidi astus veel ühe sammu.

„Nii, kohe ma sulle virutan, otse su uimasesse näkku, siis tuleb elu sisse! Jalaga oleks paras su paksu tagumikku anda!” mõtles naine umbse vihaga. Õepoeg võttis Liidil küünarnukist õrnalt kinni ja ütles: „Hakkame nüüd minema ka…”

„Jah, hakkame minema, mis siin ikka enam vahtida,” nuuksatas Liidi ja raputas pead. Õepoja puudutus rahustas teda veidi.

„Kust me siit nüüd välja saame?”

Noormehe käsivarrele toetudes koperdas Liidi ebakindlalt ukse poole: kohe-kohe olen siit haisvast haiglast pääsenud… Aga välja polnud võimalik saada, sest uksel polnud linki. Naine tundis, kuidas paanika ta sees lahvatas – ta ei saagi siit välja, see on lõks, siia ta surebki!

Ta tahtis hingepõhjast karjuda, möirata, jämeda häälega röökida: „Laske mind välja, laske mind siit kohe väljaa-aa-aaaa! Nad tapavad mu ära nagu Pauli!”

Aga kurgust kostis ainult peenike ja kõrge sõnadeta heli. Pii-pii-piiiiiiiii. Pii-pii-piiiiiiiii. Pii-pii-piiiiiiiii. Liidi surus terve kehaga vastu ust. Uks kägises, aga lahti ei läinud.

Noormees vaatas kohkunult ja abiotsivalt üle õla põetaja poole. Põetaja Julia seisis endiselt liikumatult keset palatit, helesinine mütsike veidike viltu peas, mask lõua otsas, kilepõll ees, kinnastatud käes mõõdikuga kannus tume­roheline uriin, näol tardunud naeratus. Põetaja pilk oli suunatud aknast välja ja palatis toimuv ei paistnud justkui üldse temasse puutuvat, ta seisis kivistunult ühel kohal. Liidi hakkas rusikate ja jalaga vastu ust taguma ning järsku pääses ka kisendav hääl kurgust valla: „Äääää… ääää… määää-ääää… Laske väääällljaaaaaa…!”

„Lehvita uksele, lehvita uksele!” karjus Estilda ja tuli joostes läbi palati. Kuid Julia nagu ei kuulnudki midagi, rohelise uriiniga kannu käes hoides läks ta aeglaselt läbi palati desinfektsiooniruumi, tühjendas anuma lehkavasse potti ja sai automaatselt töötavast kraanist sahmaka vett vastu vahtimist. Ent seegi ei paistnud Juliat üles äratavat. Ta vahetas kindad, põlle ja maski ning istus väiksele taburetile palati nurgas. Käed rüpes, jäi ta jälle aknast välja vaatama, miski sealpool klaasi oli ta otsekui hüpnotiseerinud.

Vahepeal oli uks siiski lahti saadud – see avanes kergelt õe käeviipe peale. Ukse kõrval seinal oli väike andur, mille kohal tuli kätt hoida. Estilda silitas hüsteeriliselt nuuksuva Liidi õlga. Kuid ukse taga polnud värske õhk ega pääsemine – seal oli pikk koridor, mis viis järgmisse koridori ja sealt edasi järgmisse… See oli labürint, mis tuli kuidagi läbida, kui tahtsid siit välja saada. Lõpuks vajus haigla peauks sahinal Liidi selja taga kinni, suvine leitsak lõi talle vastu vahtimist. Liidi seisatas hetkeks, aga astus siis edasi.

Patsient Paul neljandas voodis oli rahutuks muutunud. Estilda tõmbas kardinad ümber voodi kokku. Kardinate vahele jäi parasjagu nii suur vahe, et Julia, kes istus endiselt palati nurgas taburetil, näeks piiluma, mis seal toimub. Kuid Juliat ei huvitanud see, mis toimub kardinate taga, tema pilk oli endiselt suunatud kuhugi ainult talle endale teada olevasse punkti. Õde Estilda küll hüüdis teda, tal oli abi vaja patsiendi keeramisel ja ka pesta oleks olnud vaja, kuid Julia ei reageerinud.

„No täitsa ebanormaalne, napakas, peab ikkagi vanemõele rääkima, võimatu niimoodi tööd siin teha…” mõtles Estilda üha kasvavas vihas. Ta seisis Julia ette, varjates nii vaate aknast välja. Suur ja must kogu, kellel ei olnud nägu, seisis põetaja silme ees. Ere päikesevalgus maalis ümber kuju helendava halo. Julia võpatas ja justkui ärkas.

„Magad või? Tule nüüd, vaja on linu vahetada ja alt pesta.”

Juliale tuli elu sisse, tema side aknataguse maailmaga oli selleks korraks katkestatud. Ta ladus kärule kõik, mis meelde tuli: tekikott, aluslina, kolm padjapüüri, libilina, suur imav lina, kann sooja veega, siiber, pesemiskindad, neerukauss… Ta sõitis käruga osavalt kardinate vahelt sisse ja tõmbas eesriided voodi ümber tihedalt kokku.

„Tere, mina olen Julia, ma tulin teid pesema. Pärast vahetame voodipesu ka.”

Mees voodis pilutas korraks silmi, aga ei öelnud midagi. Silmade liikumine võis olla lihtsalt refleks. Julia tõmbas sügavalt õhku sisse, edasi hingas läbi suu, võttis mähkme ära, kergitas õrnalt mehe pehmeid kotte ja lõtva peenist, lükkas eesnaha tagasi, pesi ja kuivatas ettevaatlikult. Pisarad tikkusid silma.

„Vist jäin liiga kauaks ennist aknast välja vahtima,” mõtles Julia.

Päike oli kummaliselt ere ja valus isegi läbi aknakatete. Uriinikogumiskotti tuli tühjendada iga kahe tunni tagant, haisev roheline vedelik nirises mõõdikuga kannu. Julia märkis tabelisse: kl 15, 240 ml, ja kummardus seejärel patsiendi voodi kohale, et jalutsis veel patju kohendada. Järsku tabas teda tugev hoop kõhtu. Julia kaotas tasakaalu, kukkus tagumiku peale maha ja vajus pikali, saamata kohe aru, mis juhtus. Hõiked ja jooksvate jalgade müdin ümbritsesid Juliat, kui ta selili maas õhku ahmis. Aga ei, keegi ei tormanud tema juurde. Ümber patsiendi lendas kokku justkui parv tumesiniseid tuvisid, kes ärevalt häälitsesid: „Gu-urr… gu-urr… gu-urr! Huu-huu-huu… hu-huu-hu-huu… uuo-uuo-uuo… guguu-guk… guguu-guk… krräeh…”

„See tõbras lõi mind praegu jalaga kõhtu. Kust tal selline jõud järsku, ise poolsurnud…” jõudis ettekujutus juhtunust Juliani. Ta jäi abitult põrandale lamama, kääksus ja oigas, saamata korralikult hingata ja suutmata ise püsti tõusta.

Patsient Paul oli langenud deliiriumisse. Ravimid olid teinud oma töö: mees ägises, kiskus juhtmeid ja riideid, rabeles ägedalt, püüdis põgeneda.

Kui ümber Pauli voodi sahmerdamiseks läks, oli Estilda küll silmanurgast näinud, et Julia lamas endiselt selili põrandal, käed laiali, aga tekkinud olukorda suuremalt süvenemata mõtles ta põlastavalt: „Kuradi laiskvorst, nüüd siis põõnab lausa keset ruumi!” Julia ei meeldinud Estildale. Lihtsalt ei meeldinud, ilma igasuguse põhjuseta. Hetk hiljem läks Estildal silme ees musta-punase­täpiliseks. Enne kui Pauli käed ja jalg saadi voodi külge kinni siduda ja rahustit juurde anda, haaras too õde Estildal kahe käega kõrist kinni ja hakkas pigistama. Mehe kätes oli üllatavalt palju jõudu. Seda, kuidas Estilda patsiendi haardest lahti suutis rabeleda ja kuidas teised õed ja põetajad, kes appi olid tõtanud, külakuhjana Pauli kohal ähkisid ja rapsisid – seda kõike Estilda selgelt enam ei mäletanud.

Rähklevast inimkuhjast roomas neljakäpuli välja sasitud ja kriimuline Estilda, ta hoidis kätega punetavast kaelast kinni, kuid ajas end siis vapralt püsti.

Samal hetkel, sekundi vältel, sähvatas palatis silmipimestavalt ere valgus ning läbi aknaklaaside sööstis välja väike särisev valge tulekera. Klaasikillud paiskusid suure pauguga üle ruumi laiali. Ja siis saabus vaikus…

Tillukest, ehk kõige rohkem Kreeka pähkli suurust tulekera oli märganud ainult Julia, kes lamas ikka veel selili keset põrandat, kuni tuli koristaja Fedja ja aitas ta seina najale istuma. Aegamööda hakkas hoobist saadud suurem valu mööda minema ja hingamine läks pisut kergemaks. Mis aga mööda ei tahtnud minna ja järjest laienes, oli Julia arusaamine, et ta ei peaks siin üldse olema. Pauli ainsa jala võimas löök oli Julia ta hüübinud olekust lõplikult lahti raputanud.

„Kindad, põll, mask… Kindad põll, mask… Kindad, põll mask…” pomises Julia enda ette, viskas kindad, põlle ja maski prügikasti, mütsi unustas pähe ja sammus otsustavalt vanemõe ukse taha. Poikvel ukse vahelt paistis lauanurk, millel oli vaas, kus suur kohev kimp valgeid pojenge puistas kroonlehti, mis kukkusid üksikult ja tükkidena. Oli nii vaikne, et Julia peaaegu kuulis, kuidas õielehed lauale langesid. Ta hingas ettevaatlikult sisse, keha löögist, kukkumisest ja kummalisest eredast sähvatusest hell, ning koputas uksele.

„Jaa, sisse!” vastas üleliia reibas hääl.

„Oi, mis juhtus!? Ma nagu kuulsin mingit müra? Oi-oi, et patsient lõi, no ikka tuleb ette, ära siis kohe isiklikult võta… Ah nii, et kohe päevapealt tahad ära minna… Päris nii ei saaks, kuu aja pärast ehk…”

Vanemõde raputas pead ja venitas ilma erilise huvita:

„Aiaiai, et aken läks ka katki… Kuidas see veel juhtus?”

„Ei teagi täpselt… Aga ma läheks täna kohe ära, mul on halb olla, kõht valutab… ja pea ka…” pomises Julia.

„Ahah, no vaatame, äkki saab keegi õhtuni sinu voodeid ka jälgida,” oli vanemõde korraga mõistev.

Julia pani ukse enda järel kinni ja teadis, et siia ta enam tagasi ei tule.

Õde Estilda kadumist ei märgatud kohe ja kui seda märgati, ei osatud sellest midagi arvata.

Püüti meenutada asjade käiku, kuid Estilda kadumise aega ei suudetud täpsustada. Oli ja järsku ei olnud enam… No ehk läks lihtsalt koju… Kuigi see oleks muidugi väga imelik, et ta niimoodi minema läheb keset päeva ilma kellelegi ütlemata, nii ei tehta ju. Veidi läks küll patsiendiga rabelemiseks sel päeval, aga ega selleski olnud midagi erakordset, nagu polnud midagi erakordset ka selles, et patsient õde ja põetajat ründas. Tavaline päev oli olnud. Justkui täiesti tavaline päev.

Teisel pool seinu ja suletud aknaid virvendas õhk keskpäevases leitsakus. Erakordselt kuum ja põuane suvi oli muutunud tõeliseks painajaks. Lõputu energiaga põrgulik tulekera pöörles kuumusest valgeks tõmbunud taevas.

Estilda jäi kadunuks. Teda ei nähtud enam kunagi. Mis temaga juhtus, ei osanud keegi seletada. Politsei küll uuris asja, kuid mingit selgust ei saadud. Turva­kaamerate lindistusi läbi vaadates ilmnes, et viimane hetk, kus Estildat nähti, oli siis, kui ta keset palatit püsti tõusis. Sealt edasi oli lindistus rikutud – oli näha valget sähvatust ja siis oli pilt must. Estilda lahkumist haiglast ei olnud näidanud samuti ükski turvakaamera. Kogu juhtum oli rohkem kui kummaline. Uskumatud kuulujutud, üks jaburam ja õõvastavam kui teine, levisid haiglas ja hiljem ka mujal linnas.

*

Läbi ilmaruumi, kus keerlesid surevad tähed ja sulanud tolm, kihutas Estilda, õigemini see, mis temast oli järele jäänud – oma jääksoojusest kiirgav vapper valge kääbus. Tema nimi oli nüüd Estilda X 2021. Ta oli oma viimsel rännakul Linnuteele, koos teiste tähtede ja tähejäänustega särama. Linnutee keskel varitses must auk – kannibal ja kõigesööja, seal lõppes aeg ja ruum ja inimeste arusaam universumist, kuid Estilda ei kartnud seda mitte sugugi.

Pii-pii-pii-pii-pii-pii-piiii… Estilda hüüdis kosmosesse oma rõõmusõnumit – ta oli lõpuks pääsenud! Aga keegi ei osanud seda kuulda ega ammugi mitte sellest aru saada.