Taevaema

Taevaema

esikukapis peidab ema 
60 aastat tagasi kirjutatud kirju 
paber seisab veel koos ja tint pole tuhmunud
kuigi õhus on hapet
see sadestub kardinates ja vaipades
riietes mis mind siin enam ei kaitse
äsja voodisse pandud
puhastel linadel
 
vere sund ja palju valesid
viivad kokku kaks inimest 
kes ükskord mind valmis teevad
ema unistab jääda üksi vanemate majja
ja kutsub sinna isagi kelle
vastukirjast selgub et sellest ikkagi
asja ei saanud – ta sai ema
kõige võrgutavama kirja
liiga hilja kätte
kuus kuud hiljem nad abiellusid
läks kolm aastat
enne kui sündisin


*

ilmaliku inimese hirm on surra
enne kui kõik saab tehtud
sellised on
surmatõves emaema Lilli 
kirjad rasedale tütrele
kes seeaeg ootab mind
 
olen juba kuu aega vana
ikka saabuvad Lilli kirjad
täis viha segadust pahameelt
on kodust ära läinud ta mees
ja paistab et ei tulegi ööseks
 
olen kuus kuud vana ja 
Lilli on mulla all
mis selles peres toimub
kes maja pärib
kas mees tuli lõpuks koju
 
mina ei räägi emaisaga 
kunagi ühtegi sõna
ta pannakse silma alt ära
suuri sõnu tegemata
nihutatakse nurga taha
pole näha
ega kuulda
mu vanaisa
saan kaksteist kui ta sureb
kas ta mind märkas?


*

isaema Elviine saatis teistsuguse kirja
koos katekismuseraamatuga mulle päranduseks
tema teisi kirjatöid pole alles
laulud paksudes kladedes
 
nagu sületäied lilli mis teises ilmas nüüd 
uut elu elavad õisi avavad
poetavad seemneidki mulda
ja taevaema kogub saagi
kirjad tulevad ikka veel
et ma teelt ei eksiks
ei siin ega järelilmas
või teise ilma uksi
siitilma ustega 
segi ei ajaks
nii on lood mu ilmaliku
ja taevase vanaemaga


*

naise elu on odav
ja mida veel
selle kohta öelda
 
läksin nii ammu
kodust ära
et enamus mu elust
ongi möödunud 
ära olles
 
naised ei karda midagi
aga minul on surmahirm
nagu emaemal see on
tema pärandus
põgenemata jättes
ja põgenedes
 
sa sured kui ära lähed
sa ei saa ise hakkama


*

istun Rapla bussis et leida
veel midagi selle imeliku armastuse kohta
kõik see kahju tuleb kellelgi kanda
teised jäid ellu ainult mina 
muudkui põgenen
 
kaotada pole midagi
Lilli kolm tütart peaks olema
juba lahjema verega
kuigi noorem tädi
kärgib ja sõimab
et sure ruttu ära
 
need ema kaks õde
enamasti karjuvad
kaitsevad oma 
sõnakuulelikke lapsi
pahandust teinud minu eest
 
aga mina leidsin
mitu ust
naine ei karda midagi
naine annab ka elu
naise elu on odav


Mahun viljapõldu

teeäärsed põllud on kollased
vanunud juustega naised
maakonnaliini bussis
keha raskest talutööst lihastes 
 
hoiavad kramplikult poekotte
ega tõsta põrandalt pilku
madala rukkiga põllust
torm üle käis jälgi jätmata
 
põllud muutuvad kuldseks 
lilledest kirendavad teeääred
kõrgesse vilja sai üleni kaduda
mäletan Rapla suvedest
 
bussirataste laul
enne Rannu kiriku torni
õitseva rapsi taustal 
Neemiskülas ja Kaarlijärvel
 
ilusate kardinate 
puhtakspestud akendega
vana Kureküla pood
keset kõrget rohelist maisi 
ja haljast maltsa
 
mis mõttes ma lähen
igas peatuses maha
mahun ju täielikult 
koduümbruse põldudesse