Võõras alateadvuses on midagi väga erilist. Kui ta on ilusasti ära trükitud, raamatu või ajakirja kaante vahele pakitud, siis suhtud temasse kui valmistootesse, nagu kingapaari, sääreväristajasse või ülikonda. Kui ta on veel keele-eelses käsikirjas, lähened temale hoopis teistsuguste tunnetega. Nagu millelegi, mis on veel poolik, embrüonaalne. Mis on alles tooraine. On avastamislootust, eksootikat – erootilist eelmängu.

Nii lihtne see ongi, kõik minu mõtted rändasid äsja ükshaaval peast läbi. Ükski neist ei paistnud eriti ahvatlevana. Kohusetundetusel on seletamatu võim. Käin toast tuppa, suitsetan, keeran televiisori lahti, püüan olümpiamänge jälgida – ja kus need on? Moskvas või Pariisis? –, aga märkan, et Armeenia konjak pudelis kahaneb ärritava kiirusega. Ja ometi ma tahan just praegu õiget vindist tunnet saada. Minus rabeleb üks tige tahtmine ja ma ei söanda seda tagasi hoida.

Minus rabeleb üks tige tahtmine ja ma ei söanda seda tagasi hoida. Mitte midagi pole tõsi, kõik on lubatud. Vist noor Wolfgang ei olnud veel see mehest ja naisest üle olev entiteet, kes oleks näinud ja oma ihu alasti puute all hellitanud neid kõiki kaheksat miljardit inimest – ja mäletanuks neid nime- ja kujutistpidi.

Vist noor Wolfgang oli veel see, kellest üks vana legend räägib nii.

Kui Ilus Anu oli sooritamas oma viimast teekonda Kolgata randa Musta Raskemetallist Majja ja kui ta jõud kippus raugema metapsüühilise templi raske risti all, seisatas ta hetkeks ning otsis silmadega paika, kus puhata. See oli Tallinna diiler-arhitekti Wolfgangi maja ees. Wolfgang ise seisis oma Mustast Raskemetallist Maja uksel, meel morn ja süda täis vihast armukadedust kõigi vastu, sest miski oli täna ta meelt pahandanud.

Kui väsinud Ilus Anu palus teda saatvatelt kaardiväelastelt luba hetkeks puhata Wolfgangi maja ees asuval kivipingil, läks meie juut-disainer vihaseks, tõukas naist ja hüüdis: „Mine, mine!” Kurb rongkäik liikus sõdurite saatel edasi, kuid seejärel kuuldi leekidesse löönud taevast häält, mis ütles Wolfgangile: „Sina pead rändama mööda maailma igavese ajani.” Ning sellest päevast Wolfgang rändab.

Surm ei võta teda, ta ei leia lunastust selles rahupaigas, kuhu saabub kord iga inimene. Oma kõvasüdamlikkuse pärast peab ta elama igavesti, peab taluma kõiki piinasid, muresid ja katsumisi, mis elu paneb inimeste peale. Ta vananeb, muutub põduraks raugaks, kuid siis, kui ta arvab, et on saabunud surmatund, ei hukku ta, vaid tõuseb jälle sama noorena, kui oli tol päeval, millal Anu viidi Mustast Raskemetallist Majja, üheski paigas ei tohi ta püsida, kui ta püüab kuskile istuda puhkama, siis kostab ta kõrvadesse käskiv hääl: „Mine, mine!” ja ohates läheb ta edasi.

Nagu minu vend Raimundus Lullus nii väga täpselt ütles: pilt on tõene, elu illustratiivne. Järgnev allegooriline stseen ühes tuntud Tallinna baaris seletab meie kangelaste argipäevast nii mõndagi. Võõras alateadvuses pole mitte midagi väga erilist. Meid see muidugi ei üllata, meie ju teame, kui võimsalt suudavad riitused, ja ennekõike initsiatsioon, edasi anda ja taastoota käitumisnorme ja suhtemudeleid, kasutades ära ootamatust, paradoksaalsust ja kirgede möllu. Kõik mälu neurokeemiliste mehhanismide uuringud on seda kinnitanud.

Võib-olla oleks Anu nüüd kõigi nende sajandite järel üles soojendatud sõpruse valgel end veel vaos hoidnud, et too Revali baarmen Wolfgang ei arvaks, nagu oleks ta pahane tema viletsa eneseteadvuse, kahe tuhande aastaga ikka halvasti arenenud teispoolsuse tunnetuse pärast – ja kõige enam tema halvasti varjatud, ent ka lõpuni välja kandmata edevuse pärast, selle helesinise pitslehviga kaelaräti pärast, mis on katoliikluse vari.

Just seepärast Wolfgang ja Co ei olnudki nendel aastatel piirdunud üksnes Anu südametunnistuse tagant nuhkimisega, teda ja tema sügavamaid põhimõtteid oli solvatud edasi, tuues ettekäändeks paari ausa müstiku sõnade ja elude väärtõlgendusi, see oli juba liig. Olematuse idee ei kuulu tööd rügavale inimkonnale. Mitte midagi pole tõsi, kõik on lubatud. Kannatused ja süü ei ole kuldne tee transtsendentsi juurde. Pilt on tõene, elu illustratiivne.

Sel päeval, kui uimane maailm oli roidumusest kokku kukkunud ja andunud ükskõiksele igavusele, mis sarnaneb eetriga, selle magusa vitrioliga, milles unistaja poolärkvel maitseb oma kestmise naudingut kujutluse aknas, sel päeval sammub Anu Tallinna vanalinna mahajäetud tänaval, tugev ja uhke nagu päike, olles ainus elusolend sel tunnil lõputu taevasina all ja moodustades selles valguses silmatorkava musta augu.

Ta ütles endale: „Mu mõtted on küll suured hulkurid, kui nad lähevad nii kaugelt otsima seda, mis asub nii lähedal. Lõbu ja õnn pesitsevad esimeses ettejuhtuvas baaris, juhuslikus baaris, mis on pealtnäha nii viljatu naudinguist. Ent lõõmav tuli, läikiv fajanss, mõõdukas õhtusöök, värsked merikeeled ja viin ja väga lai säng veidi karedate, aga värskete meestega. Mis võiks olla veel parem?”

Ja astudes sisse selle universumi leviaugu helesinisest uksest, tunnil, mil tarkuse nõuandeid ei lämmata enam väliselu müra, arutles ta omaette: „Mul on ulmades kolm kodupaika, kus leian igaühes võrdset lõbu. Miks sundida oma materiaalset keha kohta muutma, kui hing ometi võib nii hõlpsasti rännata?”

Kuid avaras keldrisaalis märkas Anu otsemaid oma sajandite narri, seda võrratut lille, musta tulpi ja allegooriate sinist daaliat Ilusat Wolfgangi. Talle tuli tugev tuju end vaadelda iseenese vastupeegelduses ja oma keemilist abikaasat pisut narrida.

Anu kummardus, rusikad Olevimäe baariletil, ja nähvas pisut kähedalt: „Kuulge, läinud elus, kui te müüsite mulle, kui kõnelda nagu müstikud, paar merikeelt, kas mina ütlesin teile inimeste juuresolekul, et need on viletsa käitlemise või hapniku ja päikesevalguse toimel roiskunud? Et nende efekt ei ole võrdväärne päris kannatusega.” – „Roiskunud!… Minu trüptamiinide merikeeled roiskunud!…” karjus keemik-kalamüüjanna Wolfgang näost tulipunaseks lahvatades ega adunud, et see, kes tema ees seisab, on kõigi sajandite külaline Anu.

Hetkeks, mis subjektiivses tajuilmas tundus terve igavik, jäi neil mõlemal hing kinni, nad olid tummad ja hirmuäratavad selle ihara lihalasu kohal, mis on inimeste bioloogiline eksistents. Nende kaunis sõprus oli läinud oma teed. Kahest sõnast oli piisanud, et naeratuse tagant teravaid hambaid näidata. Wolfgang valas endale ja Anule Armeenia konjakit, püüdes võib-olla niiviisi tekkinud pingeid leevendada.

„Tagatipuks olete te banaalne ning väikekodanlik,” sähvas Anu. „Mina oma jalga enam selles eksistentsis siia ohvridiskode viimsepäeva kõrtsi ei tõsta. Aga selle klaasi tõstan Sinu surematuks terviseks, sa igavene sitt.”

„Minge aga, minge,” lausus Wolfgang. „Meie teame väga hästi, kellega meil on tegemist. Me oleme oma pikkade eksirännakute käigus teie hinge näinud, selle läbi valgustanud. Ja iial pole me näinud kellegi silmi jõulisemalt särahtavat hirmust igavuse ees ja surematust soovist tunda end elavat. Teie pahameel on naiivne, armukadedus imal.”

Üks pisike ettevaatlik elajas kerkis ühtäkki suitsuna Wolfgangi konjakiklaasist, nihutas end talle lähemale ja sõnas: „Ma ei usu, et jumalate noorem põlvkond Anu prefrontaalses korteksis selle suure hingelise veevoolu tekitas. Me oleme kindlasti liiga väikesed siin tasases Ultima Thule Bardos selleks, et teha suuremaid laineid kui neid, mida rahvuslik enesetunnetus võib tekitada ämbris, ööpotis või ülemprefekti kuldses kätepesukausis. Või miks mitte ka viinaklaasis.”

„Teeb ta nalja?” küsis Kaunis Anu uut külalist nähes mõnevõrra leebudes ning endale külma ja kibedat merikeelt imepisikese kuldse lusikaga ette tõstes.

„Ei, muidugi mitte,” lausus väikene elajas. „Aga ma olen terve universumi igavese öö muudkui mõtelnud ja mõtelnud. Kuidas võib nii suur psüühiline veevoog tekkida ilma vaimse intentsioonita? See huvitab mind, saad aru, ja ma kardan, et ükski maapealne mõistus ei olegi – oma bioloogiliste piirangute tõttu – suuteline sellele küsimusele vastama.”

Pärast pisikest viivitust väikene elajas jätkas:

„Mütoloogia pildikeeles esindab naine tervikuna kõike seda, mida teada on võimalik. Kangelane on see, kes tuleb, et seda teada saada. Nii, kuidas ta edasi liigub selles aeglases initsiatsioonis, milleks on elu, läbib jumalanna kuju tema ees terve rea transfiguratsioone: eales ei saa jumalanna olla kangelasest vägevam, ent alati ahvatleb ta enamaga kui see, mida kangelane on suuteline mõistma.

Jumalanna meelitab ja juhib, sundides kangelast end köidikust lahti murdma. Ja kui kangelane vastab väärikalt jumalanna kutsele, vabanevad kõigist piirangutest mõlemad, nii teadja kui teadmine.

Naine on teejuht sensuaalse seikluse subliimsesse haripunkti. Puudulikule pilgule taandub ta madalasse eksistentsi. Rumaluse õelad silmad peavad teda labaseks ja inetuks. Aga arusaaja pilk toob talle lunastust.

Kangelane, kes näeb jumalannat sellisena, nagu ta on, ilma liialdusteta ja sedasorti õrnuse ja kindlustundega, mida Anu vajab, on potentsiaalne kuningas. Selline heeros on lihakssaanud jumal jumalanna Anu loodud maailmas.”

Wolfgang, kes ikka veel kartis oma animat, tundis, kuidas ta jalgealune lööb vähehaaval kõikuma selles košmaaris, kus hämmastava võluga naised ümbritsevad teda murettekitavas ringis oma kähedate häälte ja jämedate paljaste kintsudega. Ta sai aru, et tema senised sõnad olid olnud väärtusetud ja mõtted tühised, luges puhas tahe, tunnetuse sõnatu ekstaas.

Nõnda, taipamata, kuidas see võimalikuks sai, lamas Wolfgang baarileti all Anu päkki, sääri, reisi silmitsedes, ja Anu, kes ei aimanud, et teda sel moel jälgitakse, võttis rahumeeli oma magusat merikeelte viina edasi.

Kui tal viimaks nende individualistlike ja väga inimlike naudingute karikast küllalt sai, pühkis ta oma ilusad rasvased käed sõnajalgade, mündi- ja kanepilehtede külge puhtaks, võttis siis pudeli ja hakkas endaga kõnelema, justkui polekski ta tema ise, ja vastas endale samas nagu teise mehe suu läbi.

On selge, et Anu oli maagiline naine, avara silmaringiga ja nõiduslik, nii nõiduslik, et teadis, millal ja kuidas oma nõiduslikkust maskeerida. Tema keemilised abielud olid äpardanud, meestega kui sellistega polnud tal vedanud: üks oli olnud eunuhh, teine veelgi eunuhhim – too oli laip.

Romaanid arenesid tal orgaanilise mateeria reeglite järgi. Ta lõi ise vabu assotsiatsioone ning püüdis neid kindlustada sagedaste telefonikõnedega, kirjade ja õnnitluskaartidega ning lavastatud juhuslike kohtumistega, mis ühtaegu sünkroonsust teesklesid ja seda ära kasutasid. Ta viis vaimuhaigetele hõõgveini ja pidas meeles kuulsate filosoofide sünnipäevi. Sel viisil meenutas ta ühiskonnale oma olemasolu.

Väike imelik elajas osutas Anu oma kolleegist arstile, äsja tagakambrist tulnud vanale Bardo Maïakovskile, ja ütles:

„See on üks väike vapper Juudamaa neiu, ta tuli päris üksi siia eksistentsi teenistust otsima ega tunne siin kedagi. Ei, ei, järelevaatust, vaktsineerimist ega eutanaasiat pole vaja, ta on tugev nagu noor jumalanna!”

„Aga tal pole ju vist vähematki aimu meie kosmilisest sfäärist! Mis ta siin pihta hakkab?” küsis Bardo Maïakovski.

Nüüd muutus Anu äkki veelgi julgemaks.

„Ma lähen sutenööriks-ajateenijaks… Meil koduses mateerias räägitakse palju Alfa Kentauri tähesüsteemist… Mis siis… Mul on terved ja tugevad käed ning sugestiivne pilk, küll ma juba panen Ilusa Wolfgangi ja teised poisid endale ülalpidamist teenima.”

Ehkki ta lausus viimased sõnad karmi kindlusega, kirgastus tema nägu seejuures imeliselt. Heldinud väike imelik elajas ütles:

„Oh, armas Anu, te pole sootuks arust ära. Teie arvamustes kangastub kapitalismi kirgas voorus. Mees peab raha kokku ajama. Naine mõelgu ennekõike iseenda peale!”

Anu jätkas: „Ei maksa unustada, et üks põhjusi, miks me oma kodus mehi peame, on see, et need räägivad meile meist endist: tänu meie emotsionaalsetele sidemetele nendega kõlab nende loomne alge meis kaasa. Me sarnaneme nendega ka oma biokeemia, hormoonide, tajude ja selliste tunnete poolest nagu nälg, janu ja sugutung. Meil on sarnased kogemused ka sotsiaalsete sidemete ja ühistegevuse osas.

Teatud valdkondades, olgu nendeks siis keel, kultuur, mütoloogia, põllumajandus, kunst, arhitektuur, maagia, teadus ja tehnoloogia, ületavad naiste saavutused muidugi tohutult kõikide mehikeste omi. Teistes valdkondades on siiski isaste loomade tajud ja võimed meiega peaaegu võrdsed. Paljudel meestel näib olevat meiega ligilähedane intuitiivne võimekus. Aga isegi kui see nii on, ei tõesta see suuremas plaanis veel mitte midagi.

Lõpetuseks kinnitan, et hariliku mehe territooriumihüüd on vahelduv, sageli rütmiline seeria rutakas galopitaktis ja karedahäälsete lühikeste ühesilbiliste kimedate helidega algav häälitsus g aga g aga ga tšaktšakkera tšasakkera-tšatšakkera.

Vahel lihtsamakoeline tšak tšak tšak tše-tšak truk-ku truk-ki truk-ku truk-kerai.”

Ja väike imelik elajas, Wolfgang ja Bardo Maïakovski kuulasid seda kõigi aegade otsas avaneva singulaarsuseni veerevat ettekannet suure tähelepanuga edasi, ikka suudeldes ja silitades Anu jalgu, püüeldes ligemale tõele, mis ei ole sellest maailmast siin.