1

Kujutage nüüd ette – ridaelamu põllu peal. Või mis põllu peal, ikka täiesti kenas kohas, kus üks maja olema peabki. Seal ta seisab, ümberringi hulk sama­suguseid. Igaüks koosneb kaheksast boksist, see tähendab kahekordsest, kõrgete akendega kuubist. Tõsi küll, need on kuubid vaid vaimusilmaga vaadates, sest päris silmaga võib näha, kuidas boksid paiknevad üksteise kõrval nagu tähed sõnas. Sõnas, mis praegusel juhul on üsna harukordne ja imelik: kaheksa ühesugust tähte, sõbralikult üksteise kõrval. Ei tea, millises keeles võiks see­sugune sõna leiduda? Aga tähed ise, see, et lugeja neid samasugusteks peab, on ju samuti silmamoondus. Sest iga tähe sees on peidus omaette maailm. Erinevat marki pesumasin, erinevat liiki toalilled, vaibad ja kööginõud. Võtab pea üsna kirjuks, kui kõigele sellele mõelda. Mõelda tervikule ja osadele ühekorraga… Aga loodetavasti on kõigile selge: häbiasi oleks alahinnata ridaelamut – osadest koosneva terviku suurepärast mudelit.

Nii ta seisab, alles mullu valminud, pealinnast kümne minuti kaugusel. Tõsi seegi, et tipptunnil kolm korda kaugemal. Sest kohalejõudmist mõõdab arukas inimene aja, mitte kilomeetriga. Maja ümber pole ühtegi puud – kui tuul puhub Maardu või Soome lahe poolt, kõiguvad üksnes rohulibled ja õhus keerutab tolmu. Mandrituul toob aga imelikku plastilõhna, maainimesele võõrast, kuid linlasele kodust ja tuttavlikku. Pole viga, küll tulevad ka puud, kui rahval nende järele soovi on. See on muidugi asi, mida peab korralikult kaaluma. Inimesi on erinevaid. Praegu, ilma puudeta, võib silmaga seletada Tallinna-Tartu maanteed, suuri laohooneid ja üht automüügiplatsi. Miks peaks taolisele vaatepildile veel puud ette torkama? Ilma laohooneid ja automüügiplatsi nägemata võime kergesti unustada, et elame inimkonnas, keset tootmist ja askeldusi, kõnnime väsimatult ja uhkelt progressi teed.

Aga – kätte on jõudnud õhtu. Õues valitseb augustikuumus, majaesine muru on kolletanud. Elutoa diivanil istuvad uue kodu omanikud, Arto ja Tiina. Ülakorrusel naudib magusat und pesamuna, kolmeaastane Frederik. Klaasist lauakesel seisab ja näitab pilti suur teleriekraan, mis on ühe kummalise sideme abil majaga otseses suguluses. Mõlemad on oma peremeesteni jõudnud liisingu abil. See side ei ühenda üksnes maja ja telekat, vaid teisigi esemeid, teisigi inimesi. Seda muidugi kauges plaanis, väljaspool maja ja põldu, asulat, Tallinna ja Eesti­maadki. Kujutage ette – need nähtamatud lülid istuvad kontoreis, keeravad autorooli, kirjutavad alla ja koostavad arveid. Liisingulõng on üks kummaline niit, mis ühendab võrguks inimesi ja asju. See niit sõlmib ilma nõela pistmata – mõista-mõista, sa teise ajastu inimene! Ilma nõela pistmata ja kõva nagu teras­tross. Kui keegi juhtub ühelt poolt tõmbama, siis nõksatab terve võrk. Nõksatab nii, et vandesõnad ja pisarad taga.

Aga sellest ei tea Arto ja Tiina midagi. Nad vaatavad „Prooviabielu”, elavad kaasa Helenile ja Kalvi-Kallele. Ütleme nii: Tiina vaatab Kalvi-Kallet leebe pilguga, tahab, et ta pikalt saates püsiks, ilma et keegi teda välja hääletaks. Heleni kohta ütleb Tiina aga seda ja teist, krimpsutab nina ja itsitab vaheldumisi. Arto on tõsine, nii nagu eesti mehele kohane. Temal kipub samuti üht-teist Heleni kohta keelele, aga seda päris niimoodi väljendada ei sobi. Arto teab juba, et Tiinale need asjad ei meeldiks. Oleks veel Veiko või Siimu kuuldes. Siis ütleks Arto Heleni kohta kõik, mis ta mõtleb, ja sõbrad naeraks nii, et maa müriseb.

„Kas Kalvi-Kalle ja Helen leiavad ühise keele?” küsib saatejuht. „Kõik kaardid on löödud lauale!”

Arto ja Tiina teritavad tähelepanu. Nad tahavad väga teada, kas Helen ja Kalvi-Kalle leiavad ühise keele. Aga taas katkeb saatelõng ja teleriekraani täidab reklaamipaus. Mudased lapsed tormavad tuppa, kuldne retriiver kõige ees. Ema lööb kahte kätt kokku ja siis on laste rõivad juba pesumasinas. Firmanime lõpus on punktiks pesuvahendikristall, mis reklaami viimastel sekunditel sädelema lööb. Arto töötab turunduse vallas – ta teab täpselt, et Poolas valmistatud reklaame on eetris vähemaks jäänud ja kodumaiseid juurde tulnud. See on Eesti majandusele hea.

Siis sõidab maastur läikivate velgedega. Mitte selline, nagu Arto endale tahaks, aga kui loosiga tasuta võidaks, siis sõidaks sellisega küll. Või ehk ostaks endalegi, kui müügihinnast kümme tuhat alla saaks. Kaamera teeb ringi ümber maasturi, mis on reklaami tõeline kangelane. Järgmises kaadris stardib see kangelane ühest linnamaja garaažist. Roolis on mehise näo ja mõne­päevase habemega sell. Tema on auto kõrval õieti teisejärguline, peaasi, et vaataja sohvri vastu tõrget ei tunneks. Videoklipp on lavastatud põneviku stiilis: taevas kogunevad pilved, hakkab välku lööma, muusika kuulutab pinget ja pinevust. Sell surub gaasipedaali alla ja juba nad ongi masinaga sakilisel kaljumaastikul. Kaame­rasse lendab kiviklibu ja muda, jälle muda. Aga maastur veab kenasti välja, hoolimata raskustest. Isegi veljed läigivad edasi, pori ja sopa kiuste. Järgmiseks, turgatab Artole pähe hiilgav idee, sobiks autopesula reklaam.

Pikk ootamine tasub ära. Juba tarduvad kartulikrõpsu järele haaranud käed, sest nüüd on Heleni ja Kalvi-Kalle kord. „Kohe näeme, mis on saanud Heleni ja Kalvi-Kalle kirglikult alanud õhtupoolikust! Kaalul on rohkem kui suhe!”

Montaaž muutub kiiremaks, justkui mängufilmis näidatakse mõlema poole reaktsioone. Siis kostab kurjakuulutav muusika. Kindla ja veenva häälega teeb saatejuht teatavaks ootamatu fakti: eelmisel ööl pettis Kalvi-Kalle Helenit. Ja veelgi täpsemalt – ta tegi seda ööklubis kohatud naisterahvaga. „Seda paari on ootamas katsumused! Kas nad pööravad igaveseks tülli või otsivad lepitust? Kas Kalvi-Kalle võib loota Helenilt andestust?”

Nüüd ilmub Heleni nägu suures plaanis; tüdruku suunurkades tärkab viha­grimass. Ta valmistub midagi ütlema, ehk lausa Kalvi-Kalle poole sööstma. Tuhanded vaatajad suruvad käed vastu diivanipatju, muljuvad tugitoolide käetugesid. Aga siis käib plõks. Võib-olla ei käigi päris korralikku plõksu, kuid sellisel kohal on harjumuspärane plõksu ette kujutada. Tegelikult juhtub vaid see, et telekas vakatab poole lause pealt. Tuppa on tunginud vaikus ja pimedus.

„Kurat,” ütleb Arto. „Kuradi elekter.”

„Täitsa pekkis, sellise koha peal just! Miks ta natuke kauem ei oodanud?” Tiina hääles on siirast nördimust. „Misjaoks me selle korteri ostsime, maksame liisingut nagu lollakad… Ja mis Helenist sai? Kas ma pean päriselt moblast edasi vaatama saadet praegu?”

„Maja,” parandab Arto. „Maja ostsime.”

„Maja, korter – mis vahet seal on? Sina oled mees, pane elekter tagasi!”

Arto ajab end diivanilt püsti, komistab klaasist lauakese otsa, lükates kummuli puuviljavaagna. Ta ligineb ettevaatlikult ühele suurtest akendest, mis ulatuvad peaaegu maani ning mida saab avada nagu lükanduksi. Mõnevõrra ebaturvaline, rahutuks tegev lahendus, aga stiilne välimus, kaasaskäimine ajaga – need on kokkuvõttes tähtsamad. Naabritest ei saa viletsam olla, omades vanamoodsaid, väikesi aknaid. Kuid klaasi taga valitseb samasugune pimedus – lämbe ja tolmune augustiõhtu. Ainult väga kaugel, parkimisplatside ja laohoonete taga, kumab pealinna oranži valgust.

„See on üldine. Üleüldine,” ütleb Arto. „See tähendab, terve linnaosa on ära.”

„Ma tean küll, mida üldine tähendab. Linnaosa või asi, oleks see mingi linn siin!”

„Alles hommikul sa kiitsid, et siin on mõnus elada.”

„Hommikul ja hommikul. Mida sina ka sellest tead, mida ma päriselt tunnen. Ja tundma pean.”

„Pole hullu, kindla peale jooksis mõni kass alajaama. Ajas juhtme kokku ja kärssas ära. Kassid jooksevad kogu aeg alajaama. Ja vahel rotid ka.”

„Sinust rõvedamalt ei oska keegi rääkida,” ütleb Tiina. Ta läheb käsikaudu kööginurka – nimelt on nende kodus avatud, elutoaga ühendatud köök, ning tahab kraanist vett lasta. Elegantsest, kroomitud torust, mille kroom ja disaineri poolt viimistletud kuju jäävad praegu küll pimeduse varju, niriseb vaid tilgake. „Ma ei saa aru, miks vesi ära on?”

„Sest vesi käib elektriga.”

Arto haigutab. Talle meenub, et külmikus hakkavad õlled üles soojenema. Ta läheb trepist üles, paotab korraks Frederiku toa ust. Pesamuna on teki pealt ajanud ja voodis risti-põiki kerra tõmmanud. Ta liigutab unes kätt, justkui otsiks midagi, ja nohiseb tasa. Temaga on kõik korras.

2

Ootamine tundub kuidagi õudne. Alguses on lihtsalt igav. Kumbki ei tea täpselt, mida ta ootab. Esmapilgul küll, mida muud kui elektrit? Aga kuskilt hiilib teadmine, et elekter polegi peamine, mida inimesed sellises olukorras ootavad. Elekter – see on ühisnimetaja muudele asjadele. Säärase ühisnimetajana on ta pisut kehvavõitu, sest ei too esile ega valgusta, vaid hoopis varjab neid asju, mida tähendab või tähistab.

Tiina arvab, et võiks naabrite käest küünlaid ja tikke küsida. Arto laidab sellegi mõtte maha. Ega me talus ela. Siin tahavad naabridki vaikust ja rahu, nemad on samuti tööinimesed, enamjaolt Tallinnast, elus parajalt edasi jõudnud. Neilgi on tarvis vara ärgata. Liiati – kas sobib näidata, et meil on millestki puudu, et vajame seda naabrite käest? Olgu siis tegemist küünalde ja tikkudega. Kas elame keskajal, kui võis eeldada, et iga kodu on keldrist pööninguni küünlaid ja tikke täis tuubitud?

Tiina paneb mobiiltelefonist mängima muusika, tuntud latiinopala „Macarena”, mida esitab ansambel Los Del Rio.

„Aku lased tühjaks,” ühmab Arto.

Justkui kiuste teeb naine pimedas tantsusamme, ümiseb kaasa laulusõnu. Mõnel muul hetkel oleks ehk naljakas jääda kuulama inimest, kes proovib laulda hispaania keeles ilma seda keelt oskamata. Aga Arto ei naera, tal pole aega ka piinlikkust tunda. Sest õues kuulnuks justkui liikumist, krabinat, võib-olla ka imelikku kriiksatust.

Siis kõlabki uksele koputus. Mitte just põrguprõmm, kuid pikalt ja järjekindlalt kostab see küll. Tiina ja Arto tarduvad hetkeks. Tiina on järsku Arto kõrval, klammerdub ta käsivarre külge. „Ära mine,” sosistab ta. „Heidame pikali, äkki nad tulistavad!”

Nüüd on kuulda, kuidas keegi kõnnib ümber maja. Õuele laotatud kergkruus krigiseb taldade all. Võõras või võõrad – pole selge, kui palju neid on – katsetavad ka paari akent, kuid jäävad moodsa lahendusega ilmselgesse hätta. Siis kostab koputus uuesti.

„Miks nad kella ei lase?” sosistab Tiina.

„Sest elekter on ära.”

Arto ei mäletagi, millal junn oleks sedavõrd jahe olnud – vabandage väljendit, antud hetkel pole mahti viisakamat valida. Kaks tunnet võitlevad temas. Ta mõtleb korraks maantee poole avanevale tagauksele. Mis oleks, kui hiiliks selleni, rapsaks lahti, jätaks kogu krempli kus kurat ning paneks linna poole ajama, nii kiiresti, kui jalad kannavad?

Kuid samal ajal võtab võimust ka üks teine tunne. Nende tunnete vahel on sild, veider ühendus, mis mõtte kujule viiduna kätkeb endas jooksjat jälitavaid mootorrattureid, teleskoopnuiasid ja tulirelvi, teetolmus välkuvaid esilaternate valgusvihke ja lasusähvatusi. Ehh, ütleb siis Arto mõttes – mõistagi kiiremini, kui sõnades väljendada saab –, liiga palju filme oled vaadanud! Aga seal teises otsas, seal on juba täitsa selge ja mehine mõte. Vana ja väärikas vastutus, nii Tiina kui ka magava pisipoja ees. Lõpuks ajab mürgel veel Frederiku üles, juba selle eest peab võõras maksma! Artole meenub korraga, mida õpetas üks elustiilitreener. Vaenlase vastu tuleb viha tunda. Muidu pole piisavalt motivatsiooni, et teda konfrontida. See tähendab, vastu astuda. Raskel hetkel tuleb kujutada end võidukana. Tuleb meenutada elust mõnd hetke, kus sul on hästi läinud. Isegi väga hästi läinud. Sellist mälupilti ei suuda Arto esmahoobilt esile manada; tuleb ainult see, kus ta jõusaali surumispingil ponnistab, musklid pingul ja higist läikimas. 120 rinnalt, pole just paha. Ta astub ukseni ja keerab selle lukust lahti.

3

„Tõin veits küünlaid ja tikke,” ütleb võõras.

Veidi eemal paistab vana Rootsi sõjaväeratas, mis on korralikult vastu seina toetatud. Ei, siiski mitte klaaspaneeli vastu, teeb Arto rahunedes kindlaks. Nüüd silmitseb ta ratta omanikku, noormeest mugavates, hipilikes riietes. Tal on kummaline peakate – täpsemalt öeldes soeng. Nagu ussisabad vonklevad peast alla pöidlajämedused juuksetorud. Arto teab, et neid asjandusi hüütakse rastadeks. Kuuldavasti ei pesta neid kunagi, sest kuidas sa sellistega duši all käid? Nüüd võib küsida, mille valgel see Artole nii hästi paistab? Aga tõepoolest: rattalenksu külge on kinnitatud väiksemat sorti tormilatern, milles hubiseb tuluke.

„Mõtlesin, et astun korra läbi. Aeg on küll hiline, aga see-eest mõnus! Sellist ööd ei tohi kunagi magamiseks raisata. Ja katsu sa linnast nii head pimedust leida! Teil on siin ikka targasti tehtud. Vähemalt kellelgi jagus nuppu, et va särtsutaja ööseks välja keerata. Pikk jutt, sitt jutt,” naeratab võõras ning ulatab tervituseks käe. „Tunnete ära?”

„Raido!” hüüatab Tiina.

See on tõesti Raido, nende kursavend TIP-i päevilt. Tollal paksude prilliklaaside taha peituv, omaette nokitsev noormees, kes vaevalt sõnakestki lausus. Nüüd on teda raske ära tunda… Peaaegu nagu neis saadetes, kus võetakse üks inetumat sorti inimene ja antakse talle uus välimus. Või kuidas see oligi – imidž. Välimus ja imidž, kas need käivad käsikäes? See on keerulisem küsimus, aga mingi seos on nende vahel kindlasti.

Mõningase kohmetuse järel paluvad Tiina ja Arto kursavenna tuppa, küll esialgu ta olekut võõristades ja kergelt kaheldes, mis plaanidega ta tegelikult nende kanti sattus. Samas on neil päris hea meel, et külaliseks on Raido, mitte kahtlased dressides mehed, kes raha ja väärtasju nõuavad. Pealegi rullib Raido väikese vaiba seest – mis tal vist nöörijupiga üle õla käis ja koti aset täitis – lahti korralikud valged vahaküünlad ja purgi tumedat mett. Ja valla pääsevad Artogi keelepaelad. Esmalt pakub ta külmikust õlut, ikka sellest harjumatust, pimedaks jäänud ja soojaks minevast külmikust. Aga külaline naeratab ja raputab tõrjuvalt pead. Raido kraamib lagedale hoopis suure matkapudeli ja valab klaasidesse auravat teevett. „Mul pole kahjuks priimust kaasas, muidu saaks veelgi parema keeta. Näiteks vaarikavartest ja mustasõstralehtedest. Ja värske raudrohi on imehea, kergelt kibe küll, aga tõmbab teevee ilusaks siniseks. Te ikka joote taimeteesid hea meelega?”

Tiina raputab vaikides pead. Ta ei oska raudrohu teemadel kuigi palju kaasa rääkida. Aga mida siis Arto ütleb, nende valla pääsenud keelepaeltega?

Arto hakkab Raidole uut elamist näitama, niipalju kui küünlavalgus võimaldab. „Köögimööbel, Saksa disain,” plõksib ta lahti ja kinni nutikaid ahjuuksi, libistab käega üle marmorit imiteeriva töötasapinna. „Perenaisesse tuleb ikka ka investeerida,” muheleb ta, „siis võib veel mõne koogigi saada. Kui hästi läheb. Muideks! Köögimööbel oli hinna sees, samamoodi vaibad ja vannitoa sisustus. Kuidas nüüd öelda, saime täispaketi, päris hea pakkumise, aga vaat mis mina tegin, ei jätnud asja nii, istusin hoopis maakleriga maha. Tema sai kohe pihta, et ma mingi papist poiss ei ole. Selles ikka, mis puudutab tehinguid, lepinguid, tead küll, lepime kokku, kepime sokku.” Arto pilgutab Raidole vandeseltslaslikult silma, kuid toda ei näi sisustuse küsimus huvitavat. Raido silmitseb hoopis üht nurka lükatud potitaime, puudutab käega ja nuusutab. „Polegi päris?”

„No mets jäägu metsa,” muheleb Arto. „Mis me teda koju hakkame vedama. Pole kasta vaja ega midagi. Aga vaat, kuhu ma jäingi – istusime maha ja hakkasime arutama. Kolmsada tuhat, kuidas nüüd öelda. Pole just väike summa, firma poolt piirangud peal, aga hakkasime lihvima. Nibin-nabin! Mõned prossad siia-, mõned sinnapoole. No ja lõpuks, kujutad ette, lükkasimegi sisustuse otsapidi paketti sisse.”

Raido sulatab teeklaasis mett ja rüüpab väikeste lonksudega. „Kas teate, sõbrad, see pole päris tavaline mesi,” ütleb ta. „Te võiksite proovida, soovitan väga. Võtke kohe lusikaga purgist.”

Kaheldes piidleb noorpaar meepurki. Ka see on pisut harjumatu, nagu jutt raudrohuteest ja külaline isegi, põhjaliku muutuse läbi teinud Raido. „Mis mõttes pole tavaline mesi? Mis tal siis viga on?” tahab Tiina teada.

„Viga pole tal midagi. Ma nüüd otsejoones ei väida, et see on võlumesi. Aga nõnda öelda poleks ka päris vale.”

„Mida ta siis võluma peaks?” kortsutab Arto kulmu. „Majale kanajalad alla, või hoopis elektri tagasi?”

„Seda kõike kohe mitte. Aga ühes võib küll kindel olla. Kuidas ma seda sõnastangi, nii et te hästi aru saaksite. See on… edumesi! Maitsete natuke, ja juba tunnetegi.”

Pole just ime, et rastapatsidega kursavend sihukest juttu ajab. Arto teab neid talismanidega hangeldajaid küll, Tiina sõbrannadestki on mõni päris pöörane, ostab vuuduupoodidest kristalle kokku ja riputab endale kaela, et elus igasugu õnne ja edu oleks. „Oot, Raido. Tahad sa mingit pappi selle mee eest? Kas me peame sinult ostma seda?”

Raido raputab muiates pead. Ta nägu on päevitunud, lõual ruuge habemetüügas, ainult silmad on helesinised ja justkui alatisest naeruvinest väikestviisi kissis. Nendega vaatab ta pikalt otsa nagu laps, hirmu ega häbi tundmata. „Ei taha ma mingit raha. Külakostiks tõin teile.”

Arto on esiotsa solvunudki. Kursavend sajab keset ööd sisse, ainult see­pärast, et peab neid liiga vähe edukaks! Ja toob mingit mett selle vastu. Ise kannab seljas vaata et kaltsusid, sõidab vana rattaloguga. Kuidas ta aru ei saa – alles oli ju jutuks, mis hinnaga eluase liisingusse võeti. Tõsi küll, garaaži võiks talle ka näidata, õigem küll, postidega varjualust elamuboksist veidi eemal. Selle all ei seisa just luksusauto, aga uus ja liisitud on seegi. Kellel peaks olema midagi nende edule ette heita?

Sellest hoolimata on Tiina tagasi tulnud koos lusikatega. Veel enne sööma hakkamist teeb ta telefoniga meepurgist ja küünaldest paar kaunist pilti. Kibekähku saavad need Instagrami laaditud, juures #vanas6pskylas ja #mmmmesi.

„Mis me hakkame siis nüüd karudeks?” ühmab Arto Tiinale otsa vaadates. Aga mõte liigub tal omasoodu. Tõsi ta on, edukus on suhteline. Kui nüüd võtta võrdluseks kõvemad tegijad, siis pole nende ridaelamuboks sugugi tippude tipp. Olgem ausad, Tiskre ja Viimsi pakkumised jäid kalliks; raske südamega tuli leppida odavama variandiga. Rääkimata vanalinna kinnisvarast. Vaat seal võiks olla paar majakest! Üüriks need välismaalastele kohvikuteks ja ise peesitaks Madeiral. Siis ei peaks elu sees enam tööd rügama. Või võtame teisiti: laias maailmas leidub suurematki edu. Vaata näiteks Trumpi, Ameerika presi­denti. Ise on miljonär, võib-olla ka miljardär. Ja sealjuures kamandab suurt riiki, demokraatide ja muude vingujate kiuste. Või siis – täitsa siinsamas, meie kodumaal – ettevõtja, pelletikuningas Pasanen. Soome juurtega mees, aga siinses ärikliimas tunneb end kui kala. Noh, sellessamuses… vees! Palle Pasanen, tegus ja turske edasipürgija, kes meedia tähelepanust eemale hoiab, on siiski edukam kui sada Arto-sugust. Ja võib-olla et tuhat… või isegi sada tuhat Raido-sugust ühtekokku.

Edu küsimus paelub Artot sellise jõuga, et ta eneselegi märkamatult lusika meepurki vajutab ja vitsutama kukub. Spordimees vajab ikka vahel magusat, et toonust taastada. Mesi maitseb nagu tavaline mesi, ainult mingeid väikeseid tükke satub aeg-ajalt hamba alla. Küllap on need kärjevahast, mõtleb Arto, ja sunnib ka Tiinat paar toekamat lusikatäit neelama, justkui oleks ta nüüd Raido vigurijutu veendunud pooldajaks hakanud.

„Oota’nd, pea nüüd veidi hoogu,” ütleb Raido. Ta mõtleb korraks isegi vahele astuda, purgi sõbralikult enda kätte võtta. Aga siis lööb käega ja muigab endamisi. Arto noolib lusika puhtaks. „Ei, pole viga,” kostab ta. „Eestlased on jalad päris kenasti alla saanud.”

4

Aeg on vahepeal edasi veerenud. Elekter pole veel tagasi tulnud. On puhutud juttu, joodud termosest valatud teed ja süüdatud veel mõned küünlad. Viimased minutid on aga möödunud vaikides. Tiina on kuhugi kadunud, ehk läinud üles magamistuppa või hoopis õue.

Arto tõuseb diivanilt püsti, seisab kesk põrandat ning vidutab silmi. Ta seisab sedasi jupp aega, liikumatult, justkui näeks pimeduses miskit uut ja aru­saamatut. Värelev küünlavalgus jätab seintele suuri, hüplikke varje. Arto sirutab käe välja, nagu tahaks pimedust sõrmega katsuda. Ta kõigub natuke, pöörab pead ja jõllitab edasi, silmad pärani. Siis kogub ta ennast, näole sigineb otsustav, tõsine ilme.

„Mis kräppi sa mulle sisse söötsid?” käratab ta.

„Ise mugisid, nagu homset poleks,” pilgutab kursavend silma.

„Mugisin-mugisin. Kust ma teadsin, et pähe hakkab?”

„Ära pabista. Kõik on puhtast loodusest. Loodus ei tee sulle halba.”

„Mida kuradit,” pomiseb Arto. „Kuuled vä. Tule siia. Ma ütlesin sulle.” Ta astub ise Raido juurde ning haarab sel kahe käega kampsuniesisest. „Mida kuradit sa mee sisse panid?”

Raido tundub oma pikkusest hoolimata päris kärbeskaallane. Sellised need taimetoitlased on. Pole lihasmassi ega midagi. Vaat kui virutaks ühe hoobiga vastu seina, nii et kondid ragisevad. Või võtaks nendest… rastapatsidest. Keerutaks paraja hoo sisse, täpselt nagu Jüri Tamm vasaraga. Selliseid mehi enam… noorte hulgas pole! Ainult kõiksugu hipid ja hipsterid, üks peenem kui teine. Peaks lõngusele näitama, mida tõeline sport tähendab. Kiuksuva rattaga vändata ja loodusest padrata, on see mingi mehetegu?

Ta puurib pilgu kursavenna habetunud näkku. Aga selles on midagi kummalist. Raido näojooned on kuidagi värvilised ja voolavad nagu multifilmis. Mitte normaalses multikas, vaid sihukeses imelikus… tead küll, mida Sõpruse kinos näidati. Seal, kus need kunstnikud ja muud säärased käivad. Tiina sõbrannadest õppis üks filmikoolis, kutsus festivalile kaasa, andis tasuta piletid. Ega nad muidu poleks läinud. Arto pole ka mingi kadekops. Naisele võib ikka aeg-ajalt headmeelt teha. Kuigi vist Tiinale ka need imelikud multikad ei meeldinud. Aga see siin, oot, ma pole ju ise multikasse sattunud? Raido… nägu… see pole üldse inimese nägu!

„Mina olen sina,” ütleb Raido lahkelt. „Ära parem löö ennast, pärast on veits valus.”

Mis mõttes? Raido on järsku tema, Arto? Kas ta kuulis õigesti? Või juhtub tõesti nii, et kui ta Raidole puraka paneb, saab hoopis ise laksu näkku? Nii nagu peegli ees või… Ei, peeglit lüües küll endale näkku lüüa ei saa. Puha lollus. Hoopis käsi võib kildudeks minna. Ptüi. Mitte kildudeks. Peegel läheb kildudeks. Käest võib veri välja tulla. Aga peegel, see on siis midagi teravat. Käsi on midagi pehmet. Isegi jõulise… treenitud inimese käsi. Võrreldes peegliga. See on oluline tähelepanek. Ja lisaks on peegel… inimese tehtud! Kas looduses kasvab mõni peegel? Ah? Kas loodus saab ühe peegli tegemisega hakkama, kõva loodusemees, nagu sa oled? Või kostad sa seepeale, kostad seepeale, et inimene on inimese jaoks peegel? See tähendab üks inimene teisele. Ehk siis sina mulle? Ja kui ma sulle vastu vahtimist põrutan, siis seisab su lõust nii kõva, et läheb kildudeks ja lõikab minu käest vere lahti?

Arto jahmatab, et sellised jaburad mõtted pähe tikuvad. Tõesti – nagu polekski tema ise. Siis tuleb talle meelde, miks ta Raidot kampsunist hoiab. Ühelt poolt tahaks nagu lüüa, aga samal ajal… enam ei tahaks ka. Jahmatades märkab ta, et ta enda käed on sama imelikku värvi. Veresooned justkui lainetaks käte peal ja muudaks oma kuju. Nagu oleks neil mootoriõli laigud… või tahaks neist sammal välja kasvada. Arto käsivarred – jõusaalis vormi aetud, harjunud tõstma rasket metalli ja naiste nõtkeid… ptüi… Tiina nõtket keha – on nüüd nagu mingi taime oksad. Soonilised, mitte just pahklikud, aga kuidagi võõrad ja hirmutavad. Samuti ei tunne Arto nendes tavapärast rammu. Kampsunit pigistavad sõrmed tunduvad lödid ja mõttetud… Mõttetud selles mõttes, et kellelegi haiget tegemine näib üpris mõttetuna. Kas ma polegi endine Arto? Kuhu see endine Arto jäi?

Kusagilt sigineb ebakindlus. Veider tunne ei kavatsegi üle minna, selle asemel võtab hoopis tuure, valgub üle keha. Sisikonnas tärkab iiveldus. Raido naeratus paistab laiali vajuvat, lainetab ja omandab imelikke toone. Küünlatule ümber on ringid… Või hoopis… lained? Ja tulegi värv on ere. Kui nüüd läbinisti aus olla… on see omamoodi iluski. Nagu „Harry Potteris”. Või mõnes muus võlukunstiga filmis. Aga samas… õudne on kuidagi ka. Arto teab, mis tähendab pohmell. Või pigem see, mis juhtub enne. Purjusolek ja koperdav kõnnak, kuraasikas rõõm. Tüdimus ja kustumine. Ehh, mõtleb Arto. Kõik läheb mööda, kui peatäie välja magad. Käid duši all ja jooksed kümme kilti. Aga see värk siin… on ikka täiega teine kui alkohol. Mis siis, kui süda… kätte võtab ja seisma jääb? Ega ma ometi, siin ja praegu, ära ei või surra?

„Kuula nüüd,” ütleb Raido sõbralikult. „Sa oled ju võitleja. Mehelikkuse kehastus. Sa kohtusid täna õhtul hirmuga, vähemalt algul sulle tundus nii. Tegelikult ootas sind meepurgis ainult väikene seen. Vahva ja nutikas seenemikk. Kelle nimi on terav paljak, Psilocybe semilanceata. Ehk siis üks tark ja terava kiilaspeaga sell. Saa temaga tuttavaks! Ta kasvab ka meie kodumaa parimates paikades. Tuleb ainult teada ja korjata osata. Sinul on nüüd ülim aeg rahuneda ja oma teejuhiga tuttavaks saada. Näe, võta vahepeal üks lonksutäis teed.”

„Mis Mikk?” ühmatab Arto pahaselt. „Miks ta mind ootama pidi? Ega ma pede pole.”

Aga siis ta vakatab, hõõrub kämblaga otsaesist ning lonksab juua. Ta pühib suud, vaatab Raidole otsa ja pahvatab korraga naerma. Raido noogutab.

„Muidugi on see nali, kulla sõber. Kuidas sulle iganes sobib – seenemikk võib sinu jaoks olla läbinisti naissoost. Sest seen on väga suur meister – ta oskab mõlema energiaga mängida. Täpselt nagu hea tennisist või koreograaf.”

„Ei noh. Päris kõvad värvid on tegelt.”

„Justament. Aga nüüd mine vaata, mida Tiina teeb. Ma ise võtan väikese jalutuskäigu ette.”

5

„Kuuled sa, mul on üks mõte!” ütleb Tiina.

Nad lösutavad diivanil ja vaatavad teineteisele otsa. Tiina silmad on küünla­valgel särama löönud, põsed õhetavad kergelt. Artole tundub see ilus. Talle meenub üks kauge õhtu ajast, kui ta oli Tiinaga alles tuttavaks saanud. Siis olid nad kahe peale pudeli veini ära joonud ja, asja ees, teist taga, keset ööd kabet mänginud.

Mäng… see on ju midagi, mida ei pea tingimata… mängima konkurendi…või ühiskonna vastu. Tõsilugu. Mängul on ka teine külg. Selline külg, et… kui oled näiteks koos kalli inimesega. Kas või kõige kallimaga. Ja ainult mängid seda… võidu peale mängimist. Või natuke mängid võidu peale ka. Teed mõlemat korraga. Kui su kallim võidab, on samahästi ka sinu võit. Selles mängus… sulavad kaotus ja võit kokku… nagu epoksiidliim ja kõvendi. Pole ju vahet, kummast tuubist sina oma asja välja pigistad. Segu ise on tähtis, see ongi mängu tulemus. Ja tulemusena, kui nii võtta… polegi see üldse halb. Öelda võib hoopis, et päris hea.

See mõte tundub esiotsa nii kummaline, et Arto otsustab ta sinnapaika jätta. Kui kunagi hiljem võimalus avaneb, võib asja edasi mõelda.

„No vaata,” seletab samal ajal Tiina. „Telku ei näita ju praegu, mis Kalvi-­Kallest ja Helenist saab.”

Arto noogutab.

„Aga meile pole telekat vajagi! Tead, mis me teeme? Ütlen sulle?”

„Eks sa siis ütle.”

„Arto, meie sinuga hakkame Heleniks ja Kalvi-Kalleks!”

„Mismoodi hakkame?”

„Mängime noh. Et mina olen Helen ja sina oled Kalvi-Kalle. Mina ootan sind keset ööd koju. Sa mine sinna ukse juurde. Koperda, nagu oleks sa täis. Mina teen, nagu tuleksin… köögist toimetusi tegemast. Või ei… hoopis voodis tudusin juba. Mõtlesin, kuhu sa jääd.”

„Oot ja mis see Kalvi-Kalle… või mis ma siis ütlen selle peale? Tulen ja koperdan sinu poole?”

„No tule. Proovime järele.”

Artole paistab see kuidagi tobe. Aga samas kisub mingi jõud mängima ka. Justkui oleks tähtis, et kõik täpselt ja elutruult välja kukuks. Kas ma pean enne õue minema? Või auto võtma ja linnas peol ära käima… Mis päev täna ongi? Kas kuskil üldse toimub midagi? Pagana pihta – Arto ei suudagi meenutada, mis nädalapäev parajasti on. Kust need nädalad üldse tulevad? Ja miks peab neis alati seitse päeva olema, selliste imelike nimedega? Esmas… Teisi… Kolma. Aga ütleme, kui inimene sünnib hoopis kolmapäeval, mis takistab teda kolmapäeva esimeseks pidamast, endale kõige tähtsamaks? See on ju vandenõu, inimestele peale surutud. Et kõigil peavad ühised päevanimed olema! Arto saab selle mõtte peale veidi vihaseks. Või on ta vihane hoopis enda peale, et ei suuda päevade mõistatust hoobilt ära lahendada. Nii ta seisabki diivani ees. Seisab ja mõtleb.

„Kalvi!” ütleb Helen. Või siis tähendab, Tiina. „Kalle! Arto-Kalle! Tule siia nüüd. Ära pane seal keerulist. Tule teeme saate lõpuni!”

Tiina on kuidagi nii kelmikas, et Artol endalgi hakkab lõbus. Ta räntsatab Heleni kõrvale diivanile, haarab ühe käega tüdrukul pihast ja… vajub taas mõttesse. Ptüi. See on ju ikkagi Tiina, kelle kõrvale ta räntsatas. Või ütleme, maandus kuidagi jõuliselt, endalegi ebaloomulikult, nagu algaja suusahüppaja laskumisnõlvale. Räntsatamise küsimus pole siiski kõige tähtsam. Kõigepealt on vaja lahendada nädalapäevad… Ja siis aru saada, kes on kes. Helen ja Tiina. Helen või Tiina?

Tiina on samal ajal vist unustanud, mida Helen saates tegema peab. Ta pole üldse enam lobamoka moodi. Juba tükk aega vaikib ta, vaatab Artole otsa ja naeratab. Nende silmad on lähestikku. Nagu värvilised, sädelevad ekraanid, mis vastastikku üksteist peegeldavad. Või teleskoobid, milles paistab kosmos oma linnuteede ja supernoovadega, läbi pimeda täheruumi kihutavate komeetide ja võib-olla ka salapäraste tulnukalaevadega.

Arto tunneb, kuidas järsku kõik rasked mõtted tühiseks saavad. Kuidagi kohmetu on, aga samas ka hea. Ta köhatab, justkui õigeid sõnu otsides, ja ütleb siis tasa. „Ma ei taha mingit Helenit. Ma tahan sind hoopis.”

6

On varahommik, valgeksmineku aeg. Põuataevas heleneb. Idahorisondil, Aegviidu ja Ohepalu kandis, võtab võimust lõhekarva lõõm. Justkui palang. Või kummaline hääletu sõda, mis iga hommikuga sammu võrra läheneb. Päiksetõusu püüab kinni katta vaid üks udusulge meenutav pilv. Ei liigu ka õhk – ööst veel karge, kuid iga sekundiga soojemaks saav. See on aeg, mil korraks, ainsaks veerandtunniks, elu kõikjal lakkab. Kõigest üks katkine valgusreklaam plingib eemal, müügiplatside ja laohallide vahel.

Tiina seisab lävel ja hoiab midagi süles. Alles mõtles ta Artole, kes väsinult muiates ja omaette pomisedes trepist üles koperdas. Tiina kontrollis – mees oli end kerra tõmmanud pisipoja kõrvale. Kas oli siin kedagi veel? Kedagi, kes ennist jalgratta seinale toetas ja termosest teed valas? Oli ta päriselt siin? Või ilmus vaid ettekujutuse viljana? Igatahes praegu… ühtki ratast või ratta­omanikku silm ei seleta. Kõikjal on vaikus ja hommikutühjus.

Ainult Tiina seisab lävel ja hoiab süles sedasama potitaime. Või mis taim ta ongi, pigem plastist paroodia. Tiina ei taju, ei võta aega, kaua ta niiviisi seisab. Aga lõpuks ta võpatab, kõnnib paljajalu üle hoovi. Sillutis taldade all tundub hoopis teistmoodi – justkui kõnniks ta siin esimest korda.

Kahe maja piiril on varikatus. See on ehitatud suurte roheliste prügikastide jaoks. Ka autod on pargitud sellise katuse alla. Tiina mõtleb korraks, et autod ja prügikastid on mingil moel sarnased. Selle mõtte juures käib külmavärin üle ta keha. Iiveldus, vaevumärgatav iiveldus hoiab Tiina ümbert nii, nagu ta ise hoiab potitaime. Või mis potitaime, ikka Hiinas tehtud elutut koopiat. Tiina seisab veel viivu, asetab siis poti prügikastide kõrvale. Päriselt ära visata pole tal tahtmist. Võib-olla saab keegi teine leiust rõõmu. Ega tunne potti hoides seda äkitselt tõusnud ärevust, mis tal endal imelikul kombel peale tuli.