Õnne Kepp: „Maalt ja mere tagant. Kirjatöid aastatest 1982–2022”.
EKSA, 2024. 623 lk.
Kui asusime ühe kolleegiga möödunud aastal koostama eesti luule antoloogiat, mida saksa keelde tõlkida, tõdesin enda üllatuseks, et raamatut pealkirjaga „Eesti luule ajalugu” polegi veel kirjutatud. Ülevaateid on igasuguseid, gümnaasiumiõpikuid leidub ka, ja teatavasti on erinevaid kirjanduslugusid olemas, aga keegi pole võtnud vaevaks kirjutada eesti luule ajalugu, mis oleks võinud meile juhtnööriks olla. Leidsime siis loomulikult teisi juhtnööre ja abilisi, alustades Karl Muru koostatud neljaköitelise „Sõnarisega” (1989–1995), mis möödunud sajandeid ammendavalt katab. Aga sellegipoolest jäi kummitama küsimus, miks pole keegi veel seda olematut teost kirjutanud. Luulele omistatakse ju Eesti kirjandusloos tavaliselt üsna prominentne roll ning luuletatakse nii palju, et Paul-Eerik Rummo on sellest rääkinud kui „tähelepanuväärsest sotsiaalpsühholoogilisest fenomenist”, mida ka tema teada pole eriti uuritud. Ta kirjutab: „Seda lähemalt vaadates võiksime iseendi (kui rahva) kohta üht-teist teada saada.”[1] Aga vähemalt kirjutatakse palju luule kohta ning Õnne Kepi mahukas raamat on järjekordne hea näide.
Sest luulest ja luuletajatest tehakse juttu peaaegu kõigis käesolevasse raamatusse koondatud 63 kirjutises. Ainult kolm teksti käsitlevad midagi muud: üks artikkel käsitleb kunsti- ja kirjanduskriitikut Paul Reetsi, see ilmus esmalt tema näituse kataloogis (2014). Ning kaks selles kogumikus taas avaldatud järelsõnast ei ole luule-, vaid proosateose omad – neist pisut allpool. Üldiselt on järelsõnade kaasamine väga kena, sest neis sisaldub tihti väärtuslikku infot, mida ei saaks kätte mujalt kui vastavast raamatust.
Peale järelsõnade leiab teosest 14 arvustust, samuti 14 peatükki varem ilmunud raamatutest, pooled neist Õnne Kepi ja Arne Merilai „Eesti pagulaskirjanduse” sarjas üllitatud luuleköitest,[2] ning 20 teaduslikku artiklit ja neli lühiartiklit. Ja veel pisut statistikat: kõik kirjutised peale kahe teksti on ilmunud ajavahemikul 1982–2023. (Miks on alapealkirjaks valitud „Kirjatööd aastatest 1982–2022”, püütakse seletada lk 610, aga mind see ei veennud. Paistab, et autor leidis ümmarguse 40 aastat olevat lihtsalt ilusama, aga loogilisem olnuks „1982–2024”, kui silmas pidada, et kaks varem ilmumata artiklit on valminud ilmselt alles möödunud aastal.) Artiklitest on mõned tõlgitud inglise või soome keelest, enamik aga on ilmunud varem eesti keeles ja „soliidsetes” väljaannetes, milleks on peamiselt Keel ja Kirjandus ning Looming, aga ka Akadeemia ja Methis. 12 teksti on ilmunud nõukogude ajal (1982–1990), ülejäänud 51 Eesti ajal (1992–2024). Ja lõpuks: 17 kirjutist on üldisema sisuga ning 46 keskenduvad ühele isikule.
Alustagem viimastest. Käsitlemist leiavad kokku 28 autorit, kuid mitte võrdselt. Visnapuust on koguni viis kirjutist, Adsonist, Heibergist, Lepikust ja Ristikivist kolm,[3] Laamanist, Runnelist ja Underist kaks ja siis leiame veel järgmised nimed: Adamson, Alliksaar, Beier, Ekbaum, Ivask, Bernard Kangro, Kareva, Karuks, Kolk, Raatma, Reinla, Remmel, Smuul, Suits-Elson, Sööt, Talvet, Truu, Tuulse, Veidemann ja Vennola. Vennola? Jah, Eesti kirjandusmaatikul on olemas selline proosakirjanik nagu Erlend-Ferdinand Vennola, kes on „jäänud laiemale avalikkusele kahjuks tundmatuks”, nagu Sirbi retsensent märgib. Viimane leiab ka, et retsenseeritav raamat „annab tunnistust autori arengust mitmekülgse ja sõnameisterliku romaanikirjanikuna”.[4] Õnne Kepp on sellesama autori kahe romaani toimetaja ja järelsõna autor ning sedasi sattuski tundmatu prosaist Vennola siia tuntud luuletajate seltskonda. See valik on pisut üllatav, et mitte ütelda võõristav – teisest küljest saab niimoodi tutvustada autorit pisut laiemale publikule, kui lähtuda sellest, et ühe tuntud kirjandusteadlase ja kriitiku artiklikogumik leiab tee raamatukogudesse ning seal ka lugejani. Selles mõttes, ma kordan, on järelsõnade kaasamine teretulnud. Kas keegi võtab Vennola raamatud „Hõbepajud” (2012) ja „Raamatusse raiutud raev” (2014) tänu sellele ka lugeda, on juba teine küsimus.
Luuletajatest saab kõige rohkem tähelepanu Henrik Visnapuu viie artikliga ja tõenäoliselt ka Gustav Suits, kuigi temast ei ole ühtki artiklit. Aga registrist on näha, et teda mainitakse kõige sagedamini. Mainimissageduselt järgnevad Koidula, Liiv, Under, Kangro, Haava ja papa Jannsen. Need mainimised tulevad enamasti üldisema sisuga kirjutistest, milles autor püüab jälgida üht motiivi („tuul”, „mets”, „meri” jt) läbi eesti luuleajaloo. Need on head ülevaated – aga teatud mõttes ka julgustükid, sest kas võib neis näha rohkemat kui põgusat pilku ühe motiivi levikule? Autori lugemus peab olema väga suur, et kogu eesti luulet hõlmata ja ka midagi vettpidavat ühe motiivi kohta ütelda. Siia hulka kuuluvad ka eespool mainitud kaks varem ilmumata artiklit, „Mere-metafoori tähendusi ja tähiseid eesti luules” ning „Maastikud ja aiad. Uuenev maastikukujutus XX sajandi alguse eesti luules”.
Mereartikkel algab mõnevõrra üllatusliku tõdemusega, et sõna meri „on olnud eesti keeles kasutusel juba kümme tuhat aastat või kauemgi” (lk 443), mis on ilmne jaburus, sest kõigi olemasolevate teadmiste järgi pole eesti keel ise üldse nii vana. Me ei tea, mis keelt kõnelesid inimesed 11 000 aastat tagasi Pärnu jõe ääres, kust pärinevad Eesti ala esimesed inim- ja koeraluu leiud, ja meil pole ettekujutustki sellest, kuidas uurali keelkond kümme tuhat aastat tagasi välja nägi. Pealegi ei ole laensõna meri üldiselt peetud mitte vanaülemsaksa, vaid balti laenuks ning see kontakt oli küll kuskil enne meie ajaarvamise algust, kuid mitte kümme tuhat aastat tagasi.[5] Kahjuks pole raamat vaba sellistest lihtsustustest, mis panevad teinekord kulmu kortsutama. Tuues Visnapuu dateerimata käsikirjadest esile ühe vihase riigihümni parafraasi – mille eest ma olin Õnne Kepile väga tänulik, kui selle tunamulluses Loomingus avastasin![6] –, kommenteerib Kepp: „Tänapäeval mõjub kirjatükk mõnitusena. Hea, et ta on jäänud arhiivi tolmuste mappide vahele.” (Lk 145.) Küllap see oli juba omal ajal mõnitus, mitte alles tänapäeval, ning miks peaks see hea olema, et ta avaldamata jäi? Oleks ju kena skandaal olnud. Või lk 443: „Eestlased on merd alati pühaks pidanud.” Hm, on see tõesti nii? Tõendid? Ja kas eestlased erinevad siin taanlastest, lätlastest, soomlastest, rootslastest, inglastest, hollandlastest? Ma ei tea. Siin-seal tahaks nagu vastu vaielda, aga võib-olla see on autori tahtlik hoiak, et ta soovib lugejatega arutellu astuda, nagu ilmneb ka sellesama mereartikli lõpust: „Töö käigus tekkisid mõned kahtlused mere-metafoorika objektiivsel tuvastamisel, sel juhul lähtusin subjektiivsest sisetundest.” (Lk 456.)
Pisut segase mulje jättis viimane kirjutis „Juurdumisest õitsemiseni. Minu teekond teadlasena aastatel 1982–2022”, mis on paigutatud saatesõnana raamatu lõppu. See oleks hästi sobinud raamatu algusesse, sest siin seletab autor esiteks oma teaduslikku arengut ning teiseks kogumiku koostamispõhimõtet. Muidugi on maitseasi, kas enda arengut nimetada „juurdumisest õitsemiseni”, aga muudki formuleeringud panid mind kergelt imestama. Näiteks: „Võtsin ette hullumeelse teo. Nimelt kavatsesin välja otsida ja perfokaartidele trükkida kõik minu poolt eesti luules kinnitust saanud loodusmetafoorid rahvusliku liikumise ajast Teise ilmasõjani.” (Lk 604.) See pole sugugi hulljulge, mina nimetaksin seda lihtsalt üheks võimalikuks teaduslikuks meetodiks. Ja mis mõttes oli 1987. aasta Ristikivi konverents „poolillegaalne” (lk 605)? Ta oli uus, uudne, võib-olla riskantnegi, aga mitte poolillegaalne või poolsalaja korraldatud. Milleks on vaja tunnistada, et „minu teadlaseteel ei ole olnud pakkumisi ega valikuid, millele pidanuksin põhimõttelikult vastama – ei. Südametunnistus on mul puhas” (lk 608)? Kas keegi kahtleb selles? Mispärast tuleb seda tõdeda? Jääb mulje, nagu pidanuks autor siin kaitsekõnet, millele viitab ka tema peaaegu vihane märkus teooria kohta: „Ma ei kasuta neis artiklites tavapärast (eeldatavat?) teoreetilist abimaterjali, sest olen veendunud, et eelnevast traditsioonist tuntud materjali ajaloolis-kirjanduslik analüüs ei peaks unustusse vajuma. Enne on materjal, millest tõusutub[7]/lähtub teooria. On veel palju avastamist, mis ei nõua ega seondu kuidagi (post)modernistlike teooriatega.” (Lk 609.) Vähemalt on autor siin selgesti oma teaduspoeetika sõnastanud. Ka mina pooldan keskendumist ja süvenemist materjali, aga olen veendunud, et mõni teooria võib teinekord abiks olla.
„Juurdumisest õitsemiseni”-kujund viis raamatu jaotamiseni seitsmeks peatükiks, mis liiguvad autori arengut silmas pidades juurdumisest võrsumise, kahekordse pungumise ja õitsemiseni. Siiski pole artiklid kronoloogiliselt järjestatud, mis on üllatav või isegi segadust tekitav, aga sellega arvestas autor juba ise: „Tunnistan, et pilt on vahel kirju, kuid loob alati seoseid minu hetkeseisuga. Samal ajal on „kobarad” ja jaotused erinevate aegade hõngulised, mõne „kobara” või alaosa sees ühtemoodi ja nende vahel teistsuguse kirjutamisvõluga. [—] Arvan, et selline lahendus on huvitavam, uurima kutsuv.” (Lk 610.)
Esimene „kobar” ongi „Juurdumine”, kust leiame autori kõige varasemad kirjutised Loomingus aastast 1982 – osa ta diplomitööst ja Silvia Truu juubelikirjutise – ning kaks hilisemat artiklit, käsitluse Hans Christian Andersenist (2005) ja lapse kujutamisest eesti mängufilmis (2014). Järgneb „Võrsumine”, kus on 15 kirjutist peamiselt vanemate luuletajate kohta, ilmunud ajavahemikul 1989–2023. „Pungumine I” sisaldab 16 kirjutist väliseesti luuletajate kohta, ilmunud ajavahemikul 1988–2020. „Pungumine II” hõlmab kaheksa kirjutist Kodu-Eesti autorite kohta, ajavahemik on siin 1993–2022. „Õitsmetes” on kuus arvustust Eestis ilmunud luule või luulekäsitluste kohta, ilmunud 1983–2016. „Õitsemine I” sisaldab kaheksat ulatuslikku teemade ja motiivide käsitlust, mis on ilmunud ajavahemikul 1999–2023. Ja lõpuks veel kuus artiklit „Õitsemises II”, mis pärinevad aastatest 1994–2020. Nii et aastaarvude mõttes kirju pilt polegi nii kirju, teatav sisuline loogika on siin kindlasti näha.
Kirjutised on üldiselt muutumatult üle võetud, aga bibliograafilisi andmeid on tänuväärselt siin-seal täpsustatud. Nimelt oli eespool mainitud „Eesti pagulaskirjanduse” sarjas avaldatud luuleülevaade selles mõttes üllatavalt lohakas. Seal piirduti teinekord nime ja aasta nimetamisega vormis „J. Smuul, 1959”,[8] nüüd aga on joonealuses märkuses (lk 194) viide korralikult välja kirjutatud. Kahjuks pole autor aga alati järjekindel olnud. Samal leheküljel öeldakse, et „Lepik kuulus „ilmajäetute põlvkonda” (T. Liiv, Looming 1989, nr. 10), kellele Eesti aeg ei jätnud midagi peale paguluse” (lk 194), tsitaati täpsustamata. Lause „Eesti aeg ei jätnud midagi peale paguluse” jättis mulle kummalise mulje – mida see peaks tähendama? Kas seda, et pärast Eesti aega, s.t pärast 1940. aasta juunit pidid kõik põgenema? See oleks ilmne mõttetus, nõnda see ju ei olnud. Otsisin allika välja ning selgus, et autor pole korrektselt tsiteerinud. Toomas Liiv kirjutas nimelt järgmist: „Lepik [—] kuulub seega eesti kirjanduse kõige õnnetumasse generatsiooni, keda võiks julgesti nimetada „ilmajäetute põlvkonnaks” – sinna kuulunud jäid ilma kas kodumaast või vabadusest”.[9] See on hoopis midagi muud kui „ei jätnud midagi peale paguluse”! Liivi elegantne sõnastus hõlmab nimelt ka neid, kes kaotasid vabaduse, aga säilitasid kodumaa.
Väikestest norimistest ja kulmukortsutustest hoolimata on Õnne Kepi raamat ometi väga teretulnud teos, mida eesti luule vaatlemisel kindlasti sageli kätte võtta. Hoolikas register juhatab mitmete luuletajate ja nende loomingu juurde, aitab avastada huvitavaid lõimumisi. Ele Süvalep kirjutas ülal mainitud Kepi ja Merilai pagulasluule raamatu arvustuse lõpus, et „sõjajärgse eesti luule ühisvaatlus [—] seisab kirjandusuurijatel veel ees”.[10] See oli ligi kolmkümmend aastat tagasi, kuid – nagu käesoleva arvustuse alguses öeldud – Süvalepa üleskutset pole siiamaani keegi kuulda võtnud. See pole mingi etteheide kellelegi, aga ehk tasuks Õnne Kepil, kes raamatu lõpus avameelselt teatab, et ta on pensionil ja vaba (lk 608), selle peale mõtelda. Eeltöö on käesoleva raamatu näol juba tehtud.
[1] P-E. Rummo, Luule on olemas. Eesti luule 2002. Looming 2003, nr 3, lk 389.
[2] Õ. Kepp, A. Merilai, Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Luule. Collegium litterarum 6. Tallinn, 1994.
[3] Lepikust oleks tegelikult ka neli võinud olla, aga autor ei ole kaasanud oma artiklit aastast 1990. Vt: Õ. Kepp, Kalju Lepiku isamaaline mõtlemisviis. Kodumaa 12. XII 1990.
[4] M. Vaher, (Viina)kuradi ja hõbepajude aeg. Sirp 1. II 2013.
[5] Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koostanud ja toimetanud I. Metsmägi, M. Sedrik, S-E. Soosaar. Tallinn, 2012, lk 280; Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. E. Itkonen, U-M. Kulonen. 2: L–P. Helsinki, 1995, lk 160. Võimaliku germaani laenu kohta vt: A. D. Kylstra, S-L. Hahmo, T. Hofstra, O. Nikkilä, Lexikon der älteren germanischen Lehnwörter in den ostseefinnischen Sprachen. Kd II: K–O. Amsterdam, Atlanta, 1996, lk 259–260.
[6] Õ. Kepp, Te hulka, laulikud, ma julgest’ tulen. Märkmeid Henrik Visnapuu noorusluulest ja kogumikust „Noorusluulet” (1921). Looming 2023, nr 6, lk 847.
[7] Kas trükiviga või uudissõna?
[8] Õ. Kepp, A. Merilai, Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Luule, lk 93.
[9] T. Liiv, Kalju Lepik luuletajana. Looming 1989, nr 10, lk 1415.
[10] E. Süvalep, Pagulasluulest süvitsi. Keel ja Kirjandus 1996, nr 2, lk 124.
Lisa kommentaar