Kirjad meile. Autoportree seest

Olev Remsu

Andrei Hvostov: „Kirjad Maarale”.
„Petrone Print”, 2019. 269 lk.

Mida me hindame kõrgelt? Siirust, ausust ja eruditsiooni. Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale” pakub neid hea hulga.
Sissejuhatuseks vormist.
Nagu pealkirjastki nähtub, on teos auväärses epistolaaržanris, mida kiitis juba Aristoteles ning mille kuldajastu oli kultuuri kuldajastul — Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Aristotelese määratluses on žanri tugev külg selles, et lubab autoril jääda iseendaks ja nimetada asju õigete nimedega. Selle žanri teostel on alati isiklik iseloom, öeldi meile juba rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi.
Maara on Hvostovi pojatütar.
Vahemärkus. Õigupoolest ma ei tea, kas Maara on olemas. Jääb õhkõrn võimalus, et printsess on autori väljamõeldis. Licentia poetica. Kusjuures sellest ei muutuks mitte midagi, kirjade sisuline väärtus jääks alles. Ent teosest õhkuv atmosfäär on reaalne, fiktiivsusevaba, nõnda usun ma, et 99-protsendilise tõenäosusega Maaragi eksisteerib. Ja ehk jõuavad need mõniteist kirja kunagi adressaadini kas või sellesama raamatu kujul, vahest mõistab Maara aja möödudes neiu-naisena nende sisu.
Pisike kahtluseiva tekkis mul sellest, et etümoloogiliselt tuleneb Maara üht haru pidi Mariast (ja seega uustestamentlikust neitsi Maarjast), teist haru pidi jälle Tama(a)rast (mis on pärit Moosese raamatute tamariskipuust), ning niisugustes sisuga kokkulangevustes tundus olevat looja kätt. Aga ei maksa üle mõelda.
Niisiis on tegemist valitud žanri ja teema haruldase kokkukõlaga. Epistolaarsus lubab, ehk isegi nõuab intiimsust ja seda pole sugugi välditud.
Leheküljelt 18 loeme:
„Ma tean seda päris täpselt — minul on see Jumala „kingitus” 1982. aasta talvel vene sõjaväes ära külmunud, ta on mul jäänud püksiluku vahele, seda on sipelgas hammustanud ja mesilane nõelanud, sellega on juhtunud asju, mida ma, ausalt öeldes, ei taha mäletadagi.”
Hvostov on saavutanud niisuguse soojuse ja loomulikkuse, et säärane avameelsus ei mõju sugugi pealepressivana, veel vähem kollasena, vaid mahub ilusti ja enesestmõistetavana teose sõnumisse.
Teine kiri Maarale jutustabki alastiolekust, sellest, kuidas Eeva Aadamale õuna ulatas. Erudiidina tõmbab Hvostov paralleele „Tõe ja õiguse” Krõõda ja Andresega, aga samuti Hieronymus Boschiga, kelle üht maali lahti mõtestades tuleb autoril idee: „Pärast keelatud vilja söömist venis Aadama jalge vahele tükk liha rippuma ja Eeva jalge vahelt kadus sama palju liha ära.” (Lk 19.)
Ja kõne all ei ole sugugi ainult seksuaalsus, vaid autori kergekujuline autism, selle olemuse ja mõju lahtimuukimine. Või siis autori eripära maailmaga lävimisel.
Siit avanebki teose süvaküsimus, millele püütakse veerandtuhandel leheküljel vastata: „Kas Jumal oli sadist?” (Lk 18—19.) Kas maailma valitseb ülekohus? Retooriline küsimus jääb suuresti õhku rippuma, aga juba selle esitamisel on väärtus. Vastus oleks umbes selline: maailm ei olegi nii kole, kui kõik koledused ilusti ära seletada. (Ja seda vanaisa pojatütrele teebki.)
Jah, palju räägitud Eeva ja Aadama juhtumisse ei lisa Hvostov midagi originaalset, ent seda piiblilugu meenutades saab ta kujundlikult käivitada oma intiimse teose, põhjendada hingelist alastivõtmist.
Või võtame lõigu, millest loeme, et kirjutaja isa on kirjutaja ema litsiks sõimanud (lk 58). Ettekäändeks asjaolu, et ema kandis kingi, samal ajal kui teised naised vilte. Kohe näha, et lits — kingad jalas! Tegelikuks põhjuseks on muidugi kuristik hariduses — isal kuus klassi, emal kõrgem. Järgneb analüüs, arvake ära, mis teemal? Kas šovinismi ja patriarhaalsuse teemal? Veneluse ja eestluse teemal? Ebaõigluse ja süütu kannatamise teemal? Ei, Hvostov tõmbab paralleeli hoopis võimude õhutatud spionomaaniaga, räägib sellest, kuidas Nõukogude Liidu linnades veeti miilitsasse inimesi, kes kandsid kaabut ja heledat mantlit. Kindla peale olid need salakuulajad! Nii nagu kingakandjad olid litsid. Üllatavad kõrvutused on Hvostovi tugev külg.
Öeldakse, et inimese suurust näitab teiste suuruse tunnustamine. Ants Jus­kesse, Rein Rauda, Madis Kolki, Mihkel Mutti, Tarmo Tetre ja teistesse oma kaaslastesse kultuuris suhtub Hvostov lugupidamisega, Linnar Priimäge on koguni geeniuseks tituleeritud, Igor Kotjuh, Yana Toom, Juku-Kalle Raid, Peeter Helme on tema sõbrad, Tartu linnapea Urmas Klaas ja teine poliitik Marko Mihkelson tema kursusevennad.
Olgugi et meie vanusevahe on mõniteist aastat, on meid mõnikord mõjutanud ühed ja samad inimesed, näiteks Kaido Jaanson (lk 146), Hvostovi kui rahvusvaheliste suhete professor, mind kui mõnus lauakaaslane, kes arendas alati põnevaid teemasid.
Kui vaja, arvustab-karvustab Hvostov inimeste suurushullustust — näiteks arheoloog Mati Mandeli, kaitseminister Jürgen Ligi ja Priimäe (jah, sellesama) oma, kuna nemad on kutsunud üles rajama Eestisse mitmesuguseid ülemaailmseid keskusi. Või torkab niimoodi: „Pikaaegne parlamendi spiiker Ene Ergma, kes oli poliitikuna silmapaistvalt rumal, kuid astrofüüsikuna maailma tipptasemel…” (Lk 164.) Siinkohal võiks küsida, kui suured on Hvostovi teadmised astrofüüsikas. Kõige enam saabki raamatus nahutada Jürgen Ligi, ja minu hinnangul igati teenitult.
Tekst pole just eriti peenutsev, opo­nen­tide väiteid austatakse pejora­tii­vi­de­ga mula, jauramine, oponente tem­bel­datakse jorssideks, leheküljelt 64 leid­sin koguni kaks perset, naisi hinnatakse pandavuse alusel (lk 183).
Hullundusest rääkides vastandab Hvostov kahte totaalset kontrasti: Ülo Kiplet (Haiguste ravi. Kontrollitud) ja Jüri Saarmat, ning ettearvatult kaldub tema sümpaatia õnnetu poole, kes end noore mehena haiglas üles poos, ja mitte psühhiaatriapolkovnik Saarma poole, kes püüdis kogu maailma veenda, et Nõukogude Liidus ei hoita psüühikakliinikus dissidente kinni. Ja loomulikult jõuab Hvostov isiklike hullarimälestusteni. Selles romantilis-põnevas kohas varjupaik leida oli nõukogude ajal moes. Aga Hvostov alustab seal enesetapukatset. Ent jätab selle ellu viimata, kuna tuleb mõttele: pole kiiret, seda jõuab alati teha.
Umbes poole raamatu pealt fookus muutub, domineerima hakkab poliitanalüüs, mina-uuringud jäävad tagaplaanile, pöördumised Maara poole muutuvad formaalsusteks. Aga teose terviklikkuse huvides peavad viimased kahtlemata alles jääma.
Kiripeatükk „Tiblakompleks” on veel fifty-sixty, pooleldi sissevaatamine, rohkem aga ühiskonna suhtumise kirjeldus. Siin võetakse pulkhaaval läbi rahvusküsimus, mis lõhestab meie ühiskonda, ent riivab Hvostovi ka isiklikult. On ju teda tema nime pärast tiblaks kirutud, ent sisemises tiblakompleksis on teda süüdistanud väga arukad inimesed. Siin oleme Hvostoviga saatusekaaslased, olen minagi Remsujev olnud, seda põdenud ja selle eest vatti saanud. Saan anonüümsetes kommentaarides praegugi. Hvostov toob näiteks Svetlana Grigorjeva, Jevgeni Ossinovski, Tiit Aleksejevi ja Nikolai Baturini ning jagab meie ühiskonna kaheks, ühel pool on arusaajad, teisel pool Jürgen Ligi taolised vulgaaritsejad, kes vähegi erineva elulooga inimesi sisserändaja poegadeks tõrvavad. Mäletan, et ka mina võtsin tollest lehepoleemikast osa, leiutasin selleks puhuks okasionaalsõna sisserändovitš.
Peatüki vundamendiks on 1970. aasta oktoobris ajakirjas „Pioneer” ilmunud Helvi Jürissoni ballaad „Mägra maja”, mis põhjustas suure poliitskandaali ja numbri ärakorjamise. Hvostovi säravas lahkamises ongi ühed vaidlejad kährikud, kes tungivad mägra majja elama. Kährikud on tiblad, mägrad õnnetud eestlased, leidub veel töntsi aruga kohtunik-karu, kelleks on Mihkel Mutt. Ennast koos Igor Kotjuhiga peab Hvostov mägraks, mis sest, et Lauri Vahtre, Urmas Sutrop, Riho Laanemäe, Indrek Tarand, Mati Maasikas jt teda kährikkoeraks peavad.
Sama hiilgav on peatükk „Savisaar”, taas kuulub Hvostovi sümpaatia nõrgemale.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon