Andreas Kübar: „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”.
Puänt, 2025. 397 lk.
Ma pole ammu karusselliga sõitnud. Andreas Kübara ligi 400-leheküljeline debüütromaan „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta” tuletas meelde, miks. Alustad ühest punktist, kihutad ringiratast ja lõpetad viimaks ikka samas kohas, võib-olla isegi rohkem segaduses kui varem, aga adrenaliinilaks on vähemalt käes. Karussellifenomeni võiks kirjeldada nii: ümbrus tuhiseb mööda, inimesed ja kohad vahetuvad enne, kui jõuad nendega mingi sideme luua, ning suurem osa tähelepanust kulub sellele, et mitte kuhugi oksendada. Umbes sellise karusselli peale satub Kübara lugeja.
Tõsi, Kübara karussell ei keerle kogu aeg sama hoogsalt. Vahel meenutab see pigem Instagrami karussellpostitust. Kerid ühe kureeritud ja kontekstist lahti lõigatud fragmendi juurest järgmise juurde ning mõtled sisu ise välja (kui mõtled). Õigupoolest polegi suurt vahet, kas jätad karussellile endast maha okse- või südamelaigu. Midagi jääb sinust sinna niikuinii, samuti nagu jätavad oma jälje ka Kübara ohtrad tegelased.
Andreas Kübar, kellest olin seni kuulnud Kanuti Gildi SAAL-i ja etenduskunstide kontekstis, on kirjandusmaailma ukse keerulise ja omajagu nõudliku romaaniga lataki lahti löönud. Tema tegelased seilavad pohhuismi, naiivsuse ja haavatavuse vahel. Depressioon, sõltuvused, identiteedikriis, mäluprobleemid – just name it. Kübar mahutab karussellile peaaegu kõik mured, kuid vähesed tegelased ja teemad jõuavad enne järgmist pööret päriselt avaneda. Sestap on raske aru saada, kas ringiratast tuhisedes jõuab romaan ka kuhugi välja või leiab lugeja end viimaks samast kohast, kust alustas, pea veel rohkem sassis.
Ühel sellisel pöördel kõlab kaduma läinud Lea korteri kapist hüüatus: „Help!” (Lk 25.) Seda kuuleb korterit külastav doktor Suraj, kes tunneb hääles ära oma poja Suraji. Surmahirmus poeg on põgenenud psühhiaatriakliinikust, hellitava nimega „loodusmajast” (lk 25). Isa ja poeg küll taaskohtuvad, ainult et kapiuks hoiab neid lahus, jättes mulje, et nad on üksteisest määratult kaugel. Noore Surajiga oli juhtunud õnnetus pärast tema kallima Lea kadumist. Ta oligi läinud kappi just Lead otsima. Ehkki Lea näib olevat loo keskpunkt ning eri tegelased kõnelevad temast, igatsevad ja leinavad teda, pole lõpuni selge, kas ta on üldse kunagi päriselt olemas olnud.
Ainus reaalne tegelane teoses tundub olevat doktor Suraj, kelle kohtumised, mäluaistingud ja tunded justkui määravad loo kulu. Kunagi alkoholisõltuvuses olnud dr Suraji ainsaks püsivaks kaaslaseks on tema peas tegutsev väljamõeldud arhivaar madam Veronique, kes saadab oma humoorikate kommentaaridega tervet teost. Romaani ilmub veel hulganisti rohkem või vähem reaalseid tegelasi: värvikamate sekka kuuluvad MTÜ Vituinglid liikmed Sana ja lil Sana, justkui hea ja halb politseinik, kes kommenteerivad sündmusi, ise neisse eriti sekkumata. Nende püha funktsioon on valvata kalepeenart varaste eest.
Sündmustik pole teoses kõige olulisem. Midagi justkui juhtub, ent terviku seisukohalt pole alati erilist vahet, mis see täpselt on ja kas tegelased on alkoholivõõrutuse ilmingud või lihtsalt projektsioonid. Sestap on selle raamatu kokkuvõtmine üsna tänamatuja võin rahulikult väita, et ei andnud siin ühtegi märkimisväärset spoilerit.
Teose tegevuspaigas võib kiiresti ära tunda Antwerpeni, kus Kübar ka ise elas ja romaani kirjutamist alustas. Loomingus ilmunud intervjuus kirjeldab ta, et Belgias olid tal romaani kirjutamiseks ideaalsed tingimused, ehkki tagantjärele tunnistab, et aega oli lõpuks liigagi palju.[1] Romaan viib lugeja muu hulgas Lange Pomstraatile, mida Antwerpeni tänavanimede seast ei leia. Olemas on küll Pompstraat. Jääb lahtiseks, kas Kübar on pannud kokku sõnad poms (sõnast „bomž”) ja straat, vembutanud lugejaga ja viinud ta Pikale Jotatänavale.
Sellegipoolest on kohad romaanis olulised, sest neisse ladestuvad inimesed, jäljed ja mälestused. Isegi ühe pealtnäha suvalise pingi kirjeldus võtab mitu lehekülge: „Too pink on siin seisnud juba sada aastat, osutas tädi Klisi alati, kui nad Leaga Lange Pomstraatil teineteist koju saatsid. [—] Midagi selles pingis on, kuid kahjuks on see miski loetamatu. Nendest anonüümsetest, saja aasta tagustest persetest ei saa kunagi Lea kirjasõpru [—].” (Lk 11-13.) Kohtadel on mälu, kuid karussell liigub liiga kiiresti, et ühegagi neist päriselt suhet jõuaks tekkida.
Kübara jutustajat ei saa alati usaldada. Ta trollib järjekindlalt nii lugejat kui ka tegelasi. Asetades end kõigist veidi kõrgemale, jagab ta vihjeid selle kohta, kuidas romaani lugeda või mida tegelased võiksid tunda, kuid need vihjed on enamasti jaburad ega anna lugejale eriti midagi. Juba sissejuhatavas lõigus seisab: „Aga praegu, kes tahab, võib viienda nurga ise välja mõelda.” (Lk 10.) See lause annab üsna täpselt kätte, mida lugejalt edaspidi oodatakse ja kui tüberaks võib lugemine minna. Jutustaja viskab õhku juhuslikuna mõjuvaid kujundeid ja küsimusi, kuid vastuste leidmise (kui see just tingimata tarvilik on) jätab lugeja hooleks.
Nii hakkasin täiesti tõsiselt mõtlema, kas maailmas on rohkem uksi või ukseavasid. Küsisin emalt ja paarilt sõbraltki, kes vaatasid mind sellise näoga, et Andreas, kas sinuga on ikka kõik korras või on suvi lõpuks pähe hakanud. Küsimus ei tekkinud siiski päris tühjalt kohalt, sest „Ilusa armastusloo” jutustaja lausub: „Igatahes on nüüd maailmas üks uks rohkem, kui meil on ukseauke.” (Lk 29.) Jutt käib viisnurksest uksest, mis romaani tegelaste kolmemõõtmelisse maailma hästi ei sobi. Selliste võtetega sunnib jutustaja lugejat kaasa mängima, olenemata sellest, kas mängul on üldse reeglid või on triksterlik jutustaja juba eos sohki teinud.
Keelega lustib Kübar võrdlemisi vabalt. Kõnekeelsus, roppused, meemid ja noortesläng segunevad nõukaaegsete väljenditega, nagu „bardakk”, mille tähendust ei pruugi iga tänapäeva nooruk enam teadagi, rääkimata eesti-belgia noortest. Ühes lauses võib autor matkida internetikeelt, näiteks tuua sisse 6–7 meemi, järgmises aga venitada mõtte absurdseks loeteluks, kus väited tühistavad üksteist kiiremini, kui lugeja neid jälgida jõuab: „Nagu alati, oli hommik ja Lea oli köögis, jõi kohvi, aga Lead ei olnud köögis ning ta ei joonud kohvi, ning kell oli 17.00, kuigi ei saanud olla, ja maja ees kasvasid mingid põõsad, kuigi ei saanud kasvada [—]” (lk 41). Lause ei vii sündmust edasi, kuid ilmestab Kübara poeetikat: tees ja antitees, kordused, trollimine ja hakitus.
Romaani huumor on läbivalt kibe. See sünnib klišeedest, ootamatutest võrdlustest ja kultuuriviidetest, mis asetatakse täiesti jaburasse konteksti. „[M]e võime küll joodikutega samu jooke juua, vahest isegi sama koguse, aga stiil on see, mis meid neist eristab,” kuulutatakse (lk 88). Mujal näevad tegelased enda sõnul välja nagu „need kaubanduskeskuse tõpranäod, kes tulevad perega poest ja arvavad, et Aino Pervik on seeneliik” (lk 93). Kübar kasutab tuttavaid vastandusi ja stereotüüpe, kuid muudab need iroonia objektiks. Naljad on korraga labased, teravad ja veidi valusad. Kübar irvitab maitse, harimatuse ja enesekuvandi üle, kuid pole alati selge, kelle pihta nali lõpuks käib. Kas tegelaste, lugeja, tänapäeva noorte või autori enda? Tõenäoliselt kõigi korraga.
Teose läbivateks sümboliteks on tabalukud ja uksed. Uks eraldab üht maailma teisest, turvalist kodu ebaturvalisest avalikust ruumist, aga tähistab ka üleminekut ühest kohast või eluetapist teise, miks mitte ka elust surma. Uks käivitab tegevuse, kuid samal ajal takistab liikumist. See eraldab isa pojast ning tekitab pinge selle vahel, mis jääb nähtavale ja mis teisele poole ust. Tabalukk nõuab omakorda lahtimuukimist. See hoiab kinni Lea päevikut ja saadab kujundina mitut tegelast. Paratamatult tekib küsimus, kus on võti, kes võiks olla võti ja kas mul on üldse julgust lukku avada. Sama võib küsida romaani enda kohta. Kas mul on võti, kuidas selle raamatu lugemine lõpetada, kuigi juba pealkiri deklareerib, et selle lugemine ei lõpe kunagi? Kas leidsin lõpuks võtmekese, mis aitaks teose lukust lahti teha?
Suletud uste ja tabalukkude taha ei jää ainult tegelaste minevik, vaid ka nende tulevik. Romaani võib lugeda noore inimese perspektiivist, kellele lubatakse vabadust, kuid alles pärast seda, kui kõik vajalik on tehtud. Kool lõpetatud, nõud pestud, trennis käidud, lumi roogitud ja lõpuks ka elutöö valmis. Alles siis võib end vabaks lasta „nagu heeliumist õhupalli” ja seeni süüa (lk 33). Muidugi ei saabu see hetk kunagi, sest iga täidetud kohustuse asemele tekib uus. Vabadus on pidevalt silmapiiril, kuid alati väikese nihkega tulevikus.
Sama väljendab soov põgeneda „teise maailma”, et elada seal üksinduses viis, kümme või kakskümmend aastat ja lõpuks ometi „KESKENDUDA, KESKENDUDA, KESKENDUDA” (lk 328). Keskendumine ei tähenda siin ainult tähelepanu koondamist, vaid võimalust olla korraks eemal kõigist inimestest, nõudmistest ja kohustusest oma elu pidevalt paremaks muuta. Seda võib lugeda ka kapitalistliku tulevikulubaduse – pinguta praegu, ela hiljem – kriitikana. Ainult et tulevik ei tundu Kübara tegelastele eriti lootusrikas. Nii muutuvad pohhuism, pessimism ja huumor omamoodi kaitsekihiks. Kõige all on tajuda tühjust – mille nimel kogu see sebimine üldse käib? Samas ei tee autor sellest romaanist põlvkondlikku manifesti ega taha maailma päästa. Pigem viskab ta need ängid, soovid ja naljad ühte segasummasuvilasse ning laseb neil seal omavahel põimuda.
Kuna autor lubab endale romaanis freestyle’i, lahendamata otsi, suvalisi kõrvalepõikeid ning nii enda kui ka lugeja eksitamist, moodustab raamatu kujundus märksa läbimõelduma terviku (autoril on ka disainiharidus). Kaanel paiknev pealkiri meenutab lukuauku ning uusi peatükke juhatavad sisse kinnised tabalukud, mis kannavad tekstis korduva luku- ja uksemotiivi üle ka raamatu kujundusse. Illustreerija Luca Putz on loonud karikatuursed joonistused Vituinglitest ning paberlaeva voltimise õpetuse, milles kaaperdatakse omakorda paremäärmuslusega seostatud konn Pepe meemikujutis. Koos küljendaja Ran-Re Reimanniga on loodud puhas ja läbimõeldud visuaalne kontseptsioon. Raamatu kujundus mõjus lõpuks terviklikumalt kui lugu ise.
Kübar on lubanud, et lugeja saab romaaniga „omajagu trippida”,[2] ning lubadus peab paika: see on lugemistripp, kuid mitte selline, mille fragmendid lõpuks kuhugi välja viiksid või tervikuks vormuksid. Seega astusin karussellilt, mis pole tegelikult kunagi mulle väga meeldinud, maha pigem pööritava pea ja kehva enesetundega. Romaani kui tervikuga ei tekkinud mul päris klikki, sest liiga paljud tegelased, kujundid ja naljad tuhisesid must mööda enne, kui need päriselt kohale jõudsid. Ja osa ei jõudnudki.
Lõbusõidult lahkudes ei tekkinud mul soovi kohe uut ringi teha. Pigem jäi tunne, et ma ei suutnud romaani lahti muukida. Mõni väiksem lukk siiski avanes. Madam Veronique, Vituinglid, viisnurkne uks, sada aastat pinki kulutanud persed ja täiesti tarbetu küsimus, kas maailmas on rohkem uksi või ukseauke, jäid pähe edasi keerlema. Tervik jäi mulle ehk suletuks, aga mõned fragmendid astusid karussellilt koos minuga maha. Võib-olla ongi see Kübara debüütromaani kõige õnnestunum trikk: raamat sai läbi, kuid selle lugemist ma tõesti päriselt ei lõpetanudki.
[1] Saara Liis Jõerand, Sulle, kes sa seda praegu loed. Intervjuu Andreas Kübaraga. Looming 2026, nr 7, lk 952–953.
[2] Andreas Kübar avaldas debüütromaani. ERR 9. XII 2025.
Lisa kommentaar