Kristi Küppar: „Tei tuu tii”.
Kristi Küppar, 2025. 124 lk.

Vist ei olegi alati nii lihtne öelda, millal mõni kirjanik kirjandusse tuli. Esimese raamatu ilmumisaasta on sageli tähiseks, kuid mõnikord märgib see alles kirjandusse vaikselt sisse imbumise hakatust. Kristi Küppari puhul on algus selge: kui jätta kõrvale 2022. aastal siinsamas Loomingus ilmunud kolm luuletust, on tema kirjandusse maandumise aasta 2025. Ühe aasta jooksul ilmus neli raamatut, kaks võro- ja kaks eestikeelset, mis kõik pälvisid tähelepanu ja said kiita (sealhulgas ka nominatsioone ja auhindu): luulekogud „Tei tuu tii” võro keeles ja „Sõnajalgne” eesti keeles, romaan „Viimane lusikas” esmalt eesti ja siis ka võro keeles pealkirjaga „Perämäne luidsas”.

Vahemärkusena ütlen, et „Perämäne luidsas” on „Viimasest lusikast” tummisem. Oleks nagu sama sisu, aga miskit on teisiti – see lustlik ning ühtlasi helgust ja valu täis uskumatu puändiga lugu lähtub lõunaeestilisest mõtteilmast ja on väärt sellisena ka lugemist. Romaan sündiski Kristi Küppari sõnul kakskeelsena ning tegelastele mõeldes ja dialooge kirjutades oli võro keel juhtiv keel, nii olen temalt kuulnud. Tsiteerin autorit: „A õt mu võro kiil om opitu, võtsõ tuu [võro keeles kirjutamine] rohkõmb aigu ja lätsi jälki eesti keele pääle, tiidmisega, õt kirota võrokeelist raamatut.”^[1]

Küppari luulekogud on küll erinevalt pealkirjastatud, enamik luuletusi ei kordu, kuid õhkkond ja teemad küll. Samu luuletusi leiab, aga ka samu kujundeid ja mõttearendusi. Mis kakskeelse looja puhul on ju mõistetav. Kristi juured on nii Võru- kui Setomaal, kuid tema kasutatav lõunaeesti keel on kasvukohast Võrust võrsunud ja pärit võrokestest emalt ja vanavanematelt. Eks see võro ja seto keele eristamine ongi tänapäeval järjest keerulisem. „Uma kiil,” on autor ise mulle öelnud.

Huvitaval kombel on võrokestest autorite eesti keeles kirjutatud tekste sageli lausa lust võro keelde tõlkida. Kauksi Ülle pakkus sellele fenomenile omal ajal (mõnes loengus või esinemisel, täpselt ei mäleta) Juhan Jaigi loomingu palu eesti keelest võro keelde tõlkides selgituse, millele alla kirjutan: Jaik mõtles kirjutades võro keeles ja nii kumavad tema eestikeelsest tekstist läbi võro kuraas ja mõtteilm. Kas mitte Ülle sealjuures neid tõlkeid koguni „tagasi tõlkimiseks” ei nimetanud?

Eesti-võro kakskeelse autorina olen tihti ise samas olukorras – mõtlen ja kirjutan vaheldumisi kahes keeles, aga mu võrokestest tegelaskujude tõeline iseloom avaldub ikkagi võro keeles. Ja kuigi mul on kaks emakeelt, siis südame- ja olemuse-olemisekeel on ikkagi võro keel. Kristi Küpparil paistab olevat sarnane tunne, mistap ta kirjutab ja avaldabki nii ühes kui teises. Ta vihjab luules ka vaidlusele „murre või keel?”, milles praegusel ajal keeleteadlaste, -ametnike ja -õpikute seisukohad lahku lähevad: „mändseh keeleh ma mõtlõ / piniga kõnõlõ / taivaesäle lühtrit sokuta / mändseh / kõhvidsõ teres su sälgä ni naara / murdõh / pääd mill´oni väiko as´a peräst / a ei kõrdagi tuu peräst / kas mu kiil om iks kiil”^[2] (lk 95). Küppar vaidlusse ei sekku, sest keel on universaal, mille olemust eriarvamused ei pisenda, küll aga annavad võimaluse neile luuletuses mänguliselt vihjata („murdõh…”). „Imäkiil massa-i midägi,”^[3] ütleb Kaplinski luulekogus „Taivahe heidet tsirk”^[4] – kaotatud ja leitud, sambla all ületalve ehk vähese pruukimise üle elanud keel võib lõpuks pakkuda seotust ja mõtestatud maailmapilti.

Võrokesena olen aastakümnete jooksul kokku puutunud võro keele kirjapanekuvaidlustega ning kohanud mitmesuguseid kirjaviise, millest nii mõnigi esitab lugejale väljakutse – püüdes olla kirjapanekus täpne ja võimalikult häälduspõhine, unustatakse sageli, et mitte kõik lugejad ei suuda kohaneda vahel eksperimentaalsegi kirjaviisiga, mis harjumuspärasest (s.t eesti keele) kirjapanekust lahkneb. Kristi Küppari kahes läinud aasta võrokeelses raamatus on tehtud erinevad kirjaviisivalikud. „Tei tuu tii” märgib larüngaalklusiili (ehk seda kuulsat kakkõhellü või lihtsalt hõkki) q-tähega, kuid romaanis „Perämäne luidsas” on see lahendatud ülakomaga. Arvates end võrokeelse teksti lugejat tundvat, leian, et need valikud ongi põhjendatud – „q” eksperimentaalsus sobib rohkem luule- kui proosateksti puhul ning võrokeelse romaani sujuvama lugemiskogemuse huvides on ülakoma hea valik.

Kristi Küppar nimetab 2025. aastat ühes oma sotsiaalmeediapostituses uueks põnevaks alguseks, mis sattus tema väärikale juubeliaastale. Meil on sama väljalaskeaasta, millele ta vihjab ka ühes oma luuletuses (lk 48) ja sama koolitee ning palju muudki ühist, nii et ega ma päris erapooletu seda arvustust kirjutades olla ei saa. Ikka tuleb silme ette pilt lapsepõlvealbumist, kus me Võru kultuurimaja laval pärast Moldaavia autorirahvatantsu esitamist balletiringi plikade rivis seisame, seljas stiliseeritud Moldaavia rahvarõivad. Võro kuraas aitas tantsutemperamendile kaasa, nii et ega legendaarsel tantsumemmel Kai Leetel meiega väga keeruline olnud. Hiljem panime Võru linnaks nimetatava küla vahel punki, käisime paljajalu ja Kristil oli kitarr ka õlal. Ja siis kohtusime väga noorte emadena. Seejärel küpsemate matroonidena. Ja nüüd? Nüüd oleme laval tagasi, ikka plikad, aga õppinud, et „pehmeq pandas / perse ala”,^[5] sestap meie kuraasi enam Moldaavia-stiliseeringute eest osta ei saa (lk 106); samal teemal Kristi sõnadega veel: „olõ kiä olõ / tulõ, miä om / ku astma nakka / saa tii”^[6] (lk 93).

Küppari stiil sisaldab nii luules kui ka proosas, nii eesti- kui ka võrokeelsena keelemängu, ootamatuid võrdlusi ja temaatilisi üleminekuid, on hoogne ja julge ja kohati üle võlli, aga kirjutajat teades mõjub see siiralt ja usutavalt. Riimi kasutab ta vähe, aga kui, siis ei ole see punnitatud, vaid loomulik ja nutikas. Laululoojad eelistavad pigem riimluulet, nii et loodan, et ka tema võrokeelne luule leiab viisistajaid.

Üksikud lühemad mõttearendused mõjuvad poolikult ja seepärast kõnetavad vähem. Mõned neist on esitatud küsimusena (lk 88) või nentimisena, et noh, nii on, võtke või jätke (lk 76, 86, 89). Minimalism iseenesest mulle meeldib, aga mõnd sarnast lugedes jäi õhku küsimus, et kas see oligi kõik.

Luulekogus on olulisel kohal elu ja ilu ajalikkuse tunnetamine, autor mõtiskleb vananemise ja ihulikkuse üle: „jää-iq mi vanas / jõvvami õnnõ peräle”^[7] (lk 70) või „ilo om lainus / iho perrämassu pääle”^[8] (lk 69). Võrdlus ihust kui jõest, mis on ise sündinud jõest ja sünnitab uusi ning mis on kogu aeg muutumises (lk 17) on üks mu lemmikuid. Tuleb leppida, et küpsedes lähevad pehmeks naise ihu ja süda ja nii, nagu õun on kõige ilusam enne mädanemist, on ka naise eluga: „ku tõõsõ silmäga näet joba väist / lõikmah tõisi mano su / ristimärki”^[9] (lk 14). Keskeakriisi halva haisuga hädaks nimetades (lk 83) viitab autor, et see on palju ajutisem kui elu ise. Üle kõige käib ikkagi elurõõm ja teadmine, et marutada võib igas vanuses: „jakkus ello viil / külh”^[10] (lk 112), sest on suur õnn kõlvata elama, „passiq kängi sisse”^[11] (lk 107).

Aeg saab kogus ka eraldi tähelepanu, luuletaja on „ao usku”: „aig om mu jummal / olõ umma liini piteh / edimäst põlvõ / aiglanõ”^[12] (lk 61). Aga ka: „aig praavitas haavaq / kõoq, pedäjäq / kürvidsäq”^[13] (lk 64), elada saab aegapidi (lk 65), aega on vaja ullile eksimiseks, istumiseks, haavade lakkumiseks (lk 63) ja lõpuks kannavad pikemaks kõnnitud aastad meid sinna „kohe aol ei olõq / asja”^[14] (lk 62). Üks vähestest riimilistest luuletustest selles kogus kirjeldab aega, kes „lugõ üülambih lambit / pääväga kuurdunuid tsirkõ / üüse varna riputõt hambit / ao aol heräjit virkõ [—] aol egä päiv uma lugu / üts kõnõlõs / tõõnõ saa arvo”^[15] (lk 59). Ja aeg on kui nöör ning elu kui nööri mööda käimine (lk 65).

Meessugu on luulekogus kohal koos sõbraliku iroonia ja nentimisega, et hästi olla on võimalik ka meesterahvata ning sel võib olla ootamatuid boonuseid: „olõ esihindä miis / üte käega lüü naklu saina / tõõsõga tii hindäle mõnnu / ni kiäki /aa-iq kassiveelüst / ärq mu sängüst”^[16] (lk 51). Heinosid sellest luuleraamatust ei leia, küll aga ühe Väino, kel „pingiq / mi sõpru jaos / ussõst vast katõsa sammu / hää istuq, ku olõ-iq rammu”^[17] (lk 31).

Sängis juhtub nii mõndagi, sellest räägitakse erootiliste ja kohatiste naturalistlikumate vihjetega. Meesterahvast on kasu näiteks siis, kui lutikad, sunnikud, sängis, sest siis purevad lutikad pigem teda (lk 55). Võlssi ehk valetada ei maksa, aga kui ükskord see juhtuma peab, siis „sängüh / ku kõik om nii ilmadu hää”^[18] (lk 33). Üldse, puuduva mehega on olek kui lumeta maal (lk 52) ja „sinno uutaq / om ku jürräq / tuurit ubinit / kõtu võtt / valla”^[19] (lk 50). Sügisest võib saada kevad, kui „süämeilo” peale tuleb (lk 34), kuid nii palju ettenägelikkust võiks ikka ühel naisterahval olla, et mõista, millal üleküpsenud tundeid sissetegemisega päästa tuleb: „süküs / kuumuta purkõ / tii sisse / joba vähä üle küdsänüid / tundit”^[20] (lk 85). Ja kui vabadus, isiklik vabadus ohtu satub, tuleb hüpeldes lahkuda „su elost ärq”^[21] (lk 47).

Raamatu tiba ehk liiga tume (kahtlustan trükitehnilist värvi- ja materjalivalikuga möödapanekut) kaanepilt viitab Linnuteele, mis hoiab sidet elu ja olnuga. Teised luulekogu mustvalged illustratsioonid on aga meisterlikud ja haakuvad raamatu sisuga hästi. Võrokene Kristina Viin on selle luulekogu jaoks kindlasti üks paremaid kunstnikke.

„Tei tuu tii”^[22] keelemänguline pealkiri viitab samuti Linnuteele, eluteele ja autori arusaamisele, et oma tee loob kõige ettemääratu keskel igaüks ise. Linnaelu oma kunstlikkuse ja madala taevaga, kus Linnuteed ja Põhjanaela asendavad tänavalampide tuled, ei ole see, vaja on avarat taevast ja vaikust, millel on hääl (lk 111, 115).

„Tei tuu tii” on ühe Lõuna-Eesti naise maailmapilt koos sauna, ristipuu ja sooviga saada lõpuks maaks (lk 120). Ses raamatus on puud ja maa, öö ja päev, sügis ja kevad isikustatud, elavad, turvalised ja hoidvad. Öö on nagu naine, kelle raske seelik on vajunud üle maa, kes hingab kõigi peale und, koob unejutte, lapsi rinna alla ja „nii ku miil om tõtõst väega etev / kuda hindä rõivihe / taivatähti mano”^[23] (lk 114). Maaema sõba alla on hää iga päev oma nina pista (lk 121) või koguni sirutada igal hommikul pääd maaüsast välja (lk 71).

Autor kirjutab korraga igavikuliselt, kuid tänapäevaselt. Lõunaeesti keeles, aga nii, et tema luulele ei õnnestu kuidagi külge panna ikka veel aeg-ajalt esilekerkivat murdeluule stereotüüpi. Murdes saavat ju vaid nalja visata või lapsepõlvemälestusi heietada. Murret murdes võib-olla küll, kuid võro (ja seto) keeles saab kõigest rääkida. Kristi Küppar on nüüd nende lõunaeesti keeles kirjutavate kirjanike reas, kes seda tõestavad. Ja sellisena on ta kohal Eesti praegusaegses kirjanduses, mitte selle perifeerias.

---

^[1] Ilmunu om romaan „Perämäne luidsas”. Uma Leht 29. I 2026. „Aga et mu võro keel on õpitud, võttis see [võro keeles kirjutamine] rohkem aega ja läksin jälle eesti keele peale, teadmisega, et kirjutan võrokeelset raamatut” (võro k).

^[2] Reaalune tõlge: millises keeles ma mõtlen / koeraga kõnelen / taevaisale lühtrit sokutan / millises / kõhvitsen tereks su selga ja naeran / murdes / pead miljoni väikese asja pärast / aga ei kordagi sellepärast / kas mu keel on ikka keel

^[3] Emakeel ei maksa midagi

^[4] Jaan Kaplinski, Taivahe heidet tsirk. Tallinn: Verb, 2012, lk 20.

^[5] pehmed pannakse perse alla

^[6] olen kes olen / tulgu mis on / kui astuma hakkan / saab tee

^[7] ei jää me vanaks / ainult pärale jõuame

^[8] ilu on laenuks / ihu järelmaksu peale

^[9] kui teise silmaga näed juba nuga / lõikamas teiste sekka su / ristimärki

^[10] jätkub elu veel küll

^[11] sobida kingadesse

^[12] aeg on mu jumal / olen oma [suguvõsa] liini pidi / esimest põlve / aeglane

^[13] aeg parandab haavad / kased, männid / kõrvitsad

^[14] kuhu ajal ei ole / asja

^[15] loeb öölambis lambaid / päevaga koorunud linde / öösel varna riputatud hambaid / aoaegu virgujaid virku [—] ajal on iga päev oma lugu / üks räägib / teine saab aru

^[16] olen iseenese mees / ühe käega löön naelu seina / teisega rahuldan end / ja keegi / ei aja kassi / ära mu sängist

^[17] pingid / me sõprade jaoks / uksest ehk kaheksa sammu / hea istuda, kui ei ole rammu

^[18] sängis, kui kõik on nii ilmatu hea

^[19] sind oodata / on kui järada / tooreid õunu / kõhu võtab / lahti

^[20] sügis / kuumutan purke / teen sisse / juba veidi üle küpsenud / tundeid

^[21] sinu elust ära

^[22] „Tegin tolle tee”

^[23] nii nagu meel on tõesti väga edev / koob enda riiete sisse / taevatähti juurde