Maa(ilma)de avastamine

Maia Tammjärv

 

 

Kätlin Kaldmaa: „Väike terav nuga”.

„Tuum”, Tallinn, 2014. 206 lk.

 

Jutukogude arvustamisega kipub olema nagu luulekogudegagi — ma võin lugeda ja lugeda, mõelda ja mõelda, aga enne mingit murrangupunkti, kui raamat ütleb mulle, millest ta tegelikult on, millest kõik need lood kokku lõpuks räägivad, mi(k)s see raamat tervikuna on, ei saa kuidagi edasi. Mõnikord ei ütlegi, ja asi võib olla samavõrd minus kui raamatus, võib olla ka mõlemas. „Väikese terava noa” puhul hakkaski mul tekkima lausa meeleheide, sest need sõnad ja laused ja jutud, need meeldisid mulle väga, aga tervikuna ei avanud raamat end päris pikka aega, kuni ma millalgi poolunes, ärgates — sest raamatuid saab (taas)lugeda ja -kogeda ka pärisunes — sain aru, et see raamat on ju maadeavastamisest. Siis läks lihtsamaks.

Ruumilis-kultuuriline kaugelepüüd algab juba päris algusest, kui meile jutustatakse lugu Einhver Ekkineinsdoddiri häälest. See Ekkineinsdoddir, Eikellegitütar on tuttav juba Kaldmaa varasematest lugudest, ta oli romaanis „Islandil ei ole liblikaid” (2013), aga ta oli ka lasteraamatus „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012). Nii et teatud mõttes (metafoorina, kontseptsioonina, müütilise avastuse või taustana) on see maa või maailm juba varem avastatud, aga sissejuhatusena sellesse Kaldmaa maailma, sellesse, kuidas ta oma tekste teeb, või sellesse, mis on talle oluline, töötab raamatu esimene jutt imehästi. See on muidugi muinasjutt ja siit ei puudu ka teatav didaktiline mõõde — külas on hea, kodus… Kodust minnakse ja koju tullakse tagasi, lõpus see maa(de)avastamine samavõrd lõpeb, kui (ikkagi ka) algab, ring saab täis ja see on hea. Muinasjutu žanrikonventsioone on kasutatud asjalikult, silmatorkamatult, hästi, ehkki stiil on muidugi Kaldmaa enda oma. Kujundaja Angelika Schneideriga (kes kujundas teadupoolest ka Kaldmaa teose „Islandil ei ole liblikaid”) koostöös on Eikellegitütre kasvamine ja arenemine fikseeritud ka visuaalselt — mängitud on lihtsalt fondi suurusega —, nagu ka selle maailma hilisem kokkusurumine. Maailm on siin väike ja kodusaar suur, maadeavastamine on tagurpidine — selle lõppemine on algamine.

Nagu raamatu tagakaanel lubatud, leiab siit tõesti ka „üheskoos maagilise ja realistliku”, ühelt poolt selles esimeses jutus, aga ka novellides „Ailill” ja „Professor Veidemanni tähetund”, viimases küll ehk kaudsemalt. Maagilise põrkumine reaalsega ei ole neis juttudes aga kindlasti midagi enesestmõistetavat, ka fiktsioonimaailmas põhjustab see segadusi ja uskumatust, „Aililles” võib selle muidugi ka metafooriks (vabadusest või ohverdusest näiteks) „tõlkida” ning selle illustratsioon paistab leiduvat juba raamatu kaanel. „Professor Veidemanni tähetund” on raamatus ühelt poolt kõige kergem lugemine, teisalt ka pisut tabamatu oma oota­matuis absurdseis kujundeis ja lahendustes.

Maadeavastuse motiiv on — mitte ainult ruumiliselt — otseselt ja algusest lõpuni esil ka raamatu nimijutus „Väike terav nuga”, mis on teose võib-olla kõige terviklikum, mõnes mõttes kõige traditsioonilisem tekst: „Danger armastab kõndida ja uusi maid, kus kõndida. See maakild on alles täiesti uus, siia jõudis ta eelmisel öösel, seda ei ole veel õieti olemaski, see alles ootab avastatud saamist. Dangeri maakaardil see koht alles hakkab udust kerkima.” (Lk. 149.) Siingi astub aktiivselt mängu kujundus, tekstikujunduslikud võtted, kus neid ruumilisi, ilmakaarelisi sõnu esile tõstetakse, ja see esiletõstmine tekitab paratamatult (mis peab olema taotluslik, siin ei ole mingit muud võimalust) lugemisse katkestusi, tõmbab tähelepanu ja kinnitab minule jällegi seda, et tegemist on esmajärjekorras ruumiraamatuga. Ilmakaarte ruumilisel väljendamisel tekstis on küll oma piirangud, mis ei ole isegi ilmtingimata paratamatud, vaid peavad mingil moel olema teadlik valik — „parem” ja „ida” paiknevad alati lehekülje paremal serval, „vasak” ja „lääs” vasakul, aga „põhi” ja „lõuna”, need on ühtmoodi keskel. Nähtavaks tehakse need ruumisõnad niisiis vaid horisontaalselt, mitte vertikaalselt. See hoiab kokku leheruumi ja säästab paberit, aga kindlasti ei lähtu Kaldmaa—Schneideri sisu-kujundusmängud mitte alati seesugusest alusest (vt. näiteks lk. 179—182: mis juhtub, kui keeratakse „ümber [—] nurga”).

„Väikeses teravas noas” on kuidagi väga kompaktselt esil ka see, mis mulle Kaldmaa loomingus ehk enim meeldib — see on lihtsus, ta lood ja motiivid on valdavalt lihtsad, tuttavad, universaalsed. Nii ka siin, sest mis tegelikult sündmuste toimumise ajal juhtub, on see, et tüdruk kohtab poissi. Või õieti: naine kohtab meest — mis selle esmase tüdruk-kohtab-poissi lihtsuse võib-olla pisut siiski üle kirjutab, aga ring saab täis, asemele kerkib mingi uus ja puhas lihtsus — draamat ei ole, ehkki jutus esitatakse meile sündmuste käigus retrospektiivselt ka teemad, mille vähem oskuslik esitus oleks võinud kujuneda ka liigdramaatiliseks. Aga Kaldmaa ei satu sellesse lõksu ja see on hea. Sellest see lugu suuresti räägibki — et mõnikord tuleb minna kaugele, et leida midagi väga lihtsat —, aga jäägu see lugeja enda avastada.

Eelmises lõigus esitatud kriteeriumi järgi võiks novelli „Lastekaitsepäev” arvata vähem õnnestunuks: „Tegelikult on hullemaid asju olemas küll. Näiteks ärkamine. Nutsin juba ärgates. Nutsin vist magadeski, sest sanitar seisab juba voodi veeres, vaatab sooja pilguga, paneb käe õlale ja küsib vene keeles, mis juhtus, kas midagi on lahti, kas midagi on valesti, annab hunniku pabersalvrätte.” (Lk. 71.) „Ma ei jaksanud enam sammu pidada. Inimesi nii palju, rõõmu nii palju, säravaid silmi nii palju, ja mitte keegi ei leina. Mitte keegi ei näe.” (Lk. 77.) Dramaatiline küll, aga vaatame seda lähemalt. Siin kirjutatakse abordist tabuliselt, seda sõnades (otse) väljendamata, nii nagu „Väikeses teravas noas” kirjutati vägivallast (mis emotsionaalsel, s. t. mitte otseselt füüsilisel kujul ei puudu ka „Lastekaitsepäevast”): mainimata, ümber nurga, suuresti sõnakeeldude ja ümberütlemiste varal. Selles on midagi väga inimlikku, samavõrd kui selles väljenduslaadis endas on midagi, ütleme, väga kirjanduslikku. Ja see ongi retooriliselt esitatud viis tegelda inimliku traumaga, mis siin Kaldmaal nii hästi välja on tulnud. Ja muidugi ei peaks need kogemused olema eri juttudes ühesugused: „Väikese terava noa” peategelase trauma on minevikus, see koorub esile aeglaselt, peategelane jääb pigem distantseerituks, et hiljem ikkagi emotsionaalsuseni jõuda, trauma paljastada, „Lastekaitsepäeva” sündmustiku jooksul trauma alles tekib. Need on erinevad faasid.

Tegelikult on siin ka midagi vaieldamatult naiselikku, nii teemade valikus, peategelaste valikus kui Kaldmaa stiilis, aga ma tean muidugi, et seda väita on natuke libe tee. Asi ei ole kahtlemata selles, et kõik need teemad siin oleksid ilmtingimata naiselikud. Kas armastus on naiste asi? Kas lapsed on naiste asi? Kas seks on naiste asi? Ei ole ju, aga naine-olemine on siin selgesti oluline teema, ehkki mitte alati kõige olulisem. Seda ühtpidi emotsionaalselt — näiteks jutus „How I stopped hating Meryl Streep” või „Kui poisid tulid”. (Viimase puhul pean iseäranis silmas tüdrukute üsna skemaatilist ja üldist emakuju. Teisalt on naine-olemine oluline füüsiliselt, näiteks sellessamas „Lastekaitsepäevas” või siis novellis „Tsölibaat”.)

Viimases on naine-olemise küsimus lahendatud teisiti kui eespool pikemalt käsitletud novellides, kus teemad ise olid ehk universaalsemad. Siin mängitakse, nagu mulle tundub, alguses mõnuga mingite naisteajakirja-klišeedega jobudest meestest ja iseseisvuvatest naistest, lahkuminekutest ja neist ülesaamisest, üheöösuhete füüsilisest ja psühholoogilisest poolest jne. Vint keeratakse muidugi üle, aga muretult kerge stiil langeb kokku teatud naisteajakirjades või -blogides kasutatava pealispindselt (pool)feministliku hoiaku ja lobe-iroonilise laadiga: „Teate ju küll, kuidas see käib. Sul on olnud pikk destruktiivne suhe tüübiga, kes oma kahe alustatud kõrgharidusega on endast nii heal arvamusel, et ei saa töötada kusagil mujal kui omaenda kodus omaenda pisifirmas, sest kõik, kelle alluvuses ta kunagi on juhtunud töötama, on temast nii palju rumalamad ja mõttetumad, et ta lihtsalt ei saa enam tundigi oma elust neile ohverdada.” (Lk. 81.) „Tsölibaat” on selle raamatu lugudest üks meelelahutuslikumaid, ehkki käsitleb midagi üdini olulist (naiselikku ja inimlikku) — ja see on see keha küsimus, implitsiitne valitud üksinduse küsimus, mis on ju olemuslikult feministlik — ka siis, kui see on (vaid?) kehaline.

„Uue aja laps” on samuti lugu maade­avastamisest, aga fookus nihkub sündmuste paratamatuse tõttu ikkagi pigem maailmaleidmisele kui -avastamisele. Ent siin on midagi olulisematki. Nimelt laps. Kaldmaa oskus kujutada lapsjutustaja maailmanägemise põrkumist „reaalse” maailmaga on imekspandav: „Enda isa Katariina ükskord nägi, kui isa ta mitmeks päevaks endaga koos laevaga üle mere sõitma viis ja telefon muudkui helises ja helises, nii et isa pidi telefoni lõpuks välja lülitama, et nad natukesekski rahu saaksid, kuni vilkuritega autod selle koha sisse piirasid, kus nad isaga magasid, kuigi nad olid väga kaugele metsa sisse sellisesse majasse läinud, mille nimi oli mökki [—] ja pärast seda sai isa lõpuks oma teenitud palga, nagu ema ütles, ja hakkas istuma. See pidi väga eriline koht olema, arvas Katariina, kus sai lihtsalt istuda ja sellega isegi palka teenida.” (Lk. 19—20.) Kaldmaa fikseerib siin mõlemat, lapse maailma, mis on sõnades otse väljendatud, ja siis küllap seda, mis oli tegelikult — seda, kuidas me lugejatena sellest aru peaksime saama, ridade ja sõnade vahelt. Kumbki pole reaalsem või ebareaalsem kui teine, lapse maailma, arusaamisi ja süütust on edasi antud helgusega, mis muudab eriti traagiliseks selle, mis nii-öelda tegelikult toimub. Ja jäägu see jällegi lugeja avastada, peale selle ehk, et kujundaja kujundab iga lehekülje mustemaks ja kirjanik peidab ridade vahele aina süngemat. Aga laps ise jääbki süütuks ja helgeks.

Samamoodi näeme lapsjutustajat raamatu viimases jutus, millel on ingliskeelne pealkiri: „How I stopped hating Meryl Streep” („Kuidas ma lõpetasin Meryl Streepi vihkamise” — mis eestikeelsena ongi tõepoolest kohmakam). Laps on siin kas vanem või lihtsalt teadlikum — ta on oma teadmatusest teadlikum, tajudes tabusid, tajudes, millest saab ja millest ei saa täiskasvanutega rääkida. Ning siin jutus saab laps lõpuks ka täiskasvanuks, kasvab välja mingitest lapsikutest obsessioonidest, täiskasvanuikka kaasa tulnud irratsionaalsetest lapsepõlvesegadustest, ja lõpetab, kui nüüd loo lõpp välja lobiseda, Meryl Streepi vihkamise.

Tegelikult algas see maadeavastamine Kaldmaal päris otseselt juba teoses „Islandil ei ole liblikaid”, kuid siin, tundub mulle, on avastatavaid ja avastatud maid rohkem, võimaldab jutukogu ju suuremat mitmekülgsust, ja mitmekülgne on Kaldmaa kohe päris kindlasti, aga seegi on öeldud juba raamatu tagakaanel. Vaid väga lühikese ajaga, mis raamat on jõudnud levis olla, on seda juba pärjatud Kultuurkapitali aastapreemia nominatsiooniga proosa valdkonnas ning nimetatud ka üheks kahekümne viiest 2014. aastal ilmunud kaunimast raamatust.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon