Süngeid novelle täis aasta 2020

Kerstin Vestel

„Eesti novell 2020”. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi.
MTÜ Eesti Jutt. 192 lk.

„Eesti novell 2020” on kolmas kogumik „Eesti novelli” sarjast. See koondab novelle 17 autorilt, neist mõned olid mulle kirjandusmaastikul täiesti tundmatud nimed, mõned aga vanad tuttavad. Kogumikust leiab järgmiste autorite varem perioodikas ilmunud novelle: Maimu Berg, P. I. Filimonov, Toomas Haug, Andrei Ivanov, Urmo Jaanimägi, Maarja Kangro, Jüri Kolk, Kairi Look, Margit Lõhmus, Kertu Moppel, Paula Nerve, Piret Põldver, Kristjan Sander, Urmas Vadi, Tauno Vahter, Livia Viitol ja Eessaare Aadu. Viitoli ja Filimonovi novellid pälvisid 2020. aastal Friedebert Tuglase nimelise novelliauhinna.
Mis aga õieti on novell ja kas kogumiku pealkiri on üldse õigustatud? Novelliks nimetatakse proosa lühivormi, mille pikkus on mõõdetav kümnetes lehekülgedes. Suletud novellile on iseloomulik puänt, avatud novelli puhul võib puänt ka puududa. „Eesti novelli” lugedes tekkis mul küsimus, kui palju selles kogumikus on novelle, kui palju aga miniatuure ja jutustusi. Paistab, et novelli kui sellise mõiste on ajas muutunud. Kõik novellid kogumikus „Eesti novell 2020” ei ole klassikalised suletud, oota­matu lõpplahendusega novellid, kuid see ei vähenda kogumiku väärtust. Novellide sisust probleemsem on kogumiku ülesehitus. Lugemisel valmistasid raskusi eri autorite erinevad stiilid, mis tegid lugemise hüplikuks ja katkendlikuks. Mitut novelli järjest lugeda oli esimesel korral raske, teist korda lugedes oli tekkinud juba vilumus. Novellide pikkus varieerus kolmest leheküljest paarikümneni. Samuti olid palad minu arvates erineva tasemega, mõned kerkisid teiste seast kohe esile, teised aga ei tekitanud mingisugust emotsiooni.
Valisin välja viie autori novellid, mis mulle lugedes avaldasid sügavamat muljet ja mida lühidalt tutvustan. Kohe köitis mind Jüri Kolgi novell „Ada”, mis on minu meelest ka kogumiku kõige meeldejäävam proosapala. Raamatu tutvustuses on kirjas, et erilise vaatluse all on matusekombestik, inimeste vahelised suhted ja armastuse noored võrsed. Jüri Kolgi novelli sobivad kirjeldama kõik need märksõnad. Kolk kasutab musta huumorit, muutes traagilised teemad lausa koomiliseks, see joon iseloomustab ka tema varasemat (proosa)loomingut. Novelli lugedes võib leida vastuse küsimusele, mille peale ma pole varem tulnud: mis saab siis, kui matusepärga visata nagu pruudikimpu? Kes kätte saab, on järgmine… Muigama pani ka luuletus, mida minategelane esitas Ada matustel: „Oh mis kole oh mis kõle — / meie Adat enam põle.” (Lk 78.) Novelli sisu on aga naljast kaugel.
Naljast kaugel on ka Toomas Haugi novell „Mustamäe vanad”, kus eit ja vanamees arutlevad surma üle ja meenutavad minevikku. Räägitakse Mustamäe algusaegadest, kui selline moodne korter oli luksus: „Mõtle näiteks nii, et palju inimesi sai endale kõigi mugavustega korteri, sooja vee, vanni ja isegi rõdu. Mõtle, kui rasked ajad olid alles olnud.” (Lk 54.) Surmast tuleb novellis juttu mitmel korral, mõlemad vanakesed valmistuvad surmaks omamoodi: „Mõtlesin, milline pilt valida surmahetkeks. Sa oled ju kuulnud, et kui inimene sureb, siis näeb ta vaimusilmas ühte pilti, mis on tema elu kokkuvõte. Ma tahaks seda ise otsustada ja pildi mõttes valmis panna. Muidu jääb täitsa juhuse hooleks. Mõtle, kui tuleb mingi moodne abstraktne kompositsioon, millel on sada tähendust. Niisuguses segaduses ma küll surra ei taha.” (Lk 62—63.) Tegemist on minu meelest väga hea novelliga just tänu lõpule, mis paneb kõiges loetus kahtlema.
Mitte kõik kogumiku novellid ei ole ilmunud 2019. aasta perioodikaväljaannetes. Huvitav lugemine oli esimest korda 1919. aastal ajakirjas „Klassivõitlus” avaldatud Eessaare Aadu (kodanikunimega Jaan Anvelt) novell „Metsa serval”. Novell räägib sõjaaja teemadel, eetilisest valikust, mis tundega tappa oma venda, kes sõdib teisel poolel. Põnevus kasvab novelli kestel järjest. „„Mis, valge või?” Silmapilkselt pandi püssid valmis. „Jaa — —. See on minu vend Juhan. — Valge vend!… Laske teie olla! Mina ise…” Umbusklikkude ja imestanud nägudega jäid kütid seisma. Ants aga seadis enese ruttu ühele põlvele ja tõstis püssi palge.” (Lk 170.) Novell lõpeb põnevuse haripunktis, jättes lugeja teadmatusse, mis tegelikult juhtus.
Mahult kõige pikem on „Eesti novelli” kogumikus Andrei Ivanovi „Hapsal”. Novellis on mitu tasandit, kus omavahel põimuvad minevikupained ja olevikuäng. „Mis on elu? Mis on inimene? Vastus: unustus, hingetõmme.” (Lk 128.) Novelli iseloomustab üleüldine tüdimus… kõigest. „Kõigest on kopp ees! Need standardid… käia pintsakus, olla keegi, teeselda, et sul on ALLES in BUT­TER! Mängida intellektuaali, esineda mõtlejana, teeselda kirjanikuks olemist… olla niinimetatud kultuurne inimene…” (Lk 131.) Kuigi novellis on hüppamist ajas ja mitmete teemade vahel, oli lugemine sujuv ja huvitav. Proosa lühivormide puhul on kummaline öelda, et raske oli raamatut käest panna, kuid Ivanovi novelli puhul tõesti tahtsin lõpuni lugeda (mõne teise novelli puhul sellist õhinat ei tekkinud) ja näha, mis juhtub, kuhu nende mõttekäikudega lõpuks jõutakse. Ja ma ei pidanud pettuma.
Urmas Vadi „Kääbussiga” on ainus novell selles kogumikus, mida olin lugenud ka enne kogu ilmumist. Peamiseks teemaks on naabrite vaheline suhtlus — arusaamatused ja mittemõistmised. Novellis kerkib küsimus: kas on moraalne panna oma loomale (siinsel juhul kääbusseale) sama nimi, mis on naabri lapsel. Ja kuidas peaksid ennast tundma lapse vanemad? Sellest küsimusest aga veelgi olulisem on see, kuidas suhelda naabritega, et suhted ei kannataks. Üks pere ei saa aru teisest ja vastupidi. Asi läheb juba niikaugele, et plaanitakse naabrite sea tapmist, kuna ei suudeta taluda, et üleaedsete kääbusseal on nende tütrega sama nimi. „Kuid midagi me pidime siiski tegema! Ja viimases hädas, läbi peavalu, äranutetud silmade, selle õhtu kuuenda klaasi džinn-tooniku juures mu kallimal turgatas: „Äkki me räägiksime nendega!?” See tuli nii ootamatult! „Mismoodi? Milleks?”” (Lk 10.) See koht pani muigama, sest olen minagi näinud niisuguseid olukordi, kus inimestele tundub, et oma probleemidest ja tunnetest rääkimine on viimane võimalus. Enne tuleb pikalt vaikida ja kõike enda sees hoida — ma ütleks, et tavaline eestlastevaheline suhtlus.
Olen välja toonud viis autorit, kelle novellid jäid mulle kõige enam meelde. Peale nende on kogumiku „Eesti novell 2020” kaante vahel veel 12 autori proosapalad, mis väärivad kindlasti lugemist, olgu nad siis klassikalised novellid või lihtsalt miniatuurid.
Mõned tähelepanekud „Eesti novelli” sarjast. Kindlasti võiks edaspidi mõelda veidi rohkem kogumiku ülesehituse peale ja võib-olla ka ühistele teemadele, mis teeks lugemise sujuvamaks. Kogumiku pluss on see, et lugeja leiab novelle, mida muidu ei pruugi perioodikas avastada, kuna väljaandeid Eestis jagub ja nendes ilukirjanduslikke palu samuti. Kokkuvõtteks: igati positiivne algatus, mis võiks küll kanda pealkirja „Eesti lühiproosa”. Aasta lühiproosat koondav kogumik on nüüd Eestis olemas ja loodame, et ilmumine jätkub veel aastaid. Miks mitte tuua järgmisel aastal kirjandusmaastikule ka kogumik „Eesti luule 2021”?

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon