Eve Annuk: „Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023”.
EKM Teaduskirjastus, 2025. 348 lk.

Artiklikogumik „Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023” on esimene nii põhjalik ülevaade kirjandusteadlase Eve Annuki elutööst. Raamatusse on koondatud valik pea kolmekümne aasta jooksul avaldatud artiklitest, mis on ilmunud nii erialastes raamatusarjades kui ka ajakirjades Ariadne Lõng, Vikerkaar, Methis, Mäetagused ning Keel ja Kirjandus. Kogumik pälvis tänavuse kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia.

Raamatu teoreetilist raamistikku tutvustav osa käsitleb biograafia uurimise põhimõtteid ja keerukusi. Eve Annuk uurib tihti oma vaatlusaluste autorite kirju, päevikuid ja avaldamata käsikirju. Ilmneb, et paljugi sellest, mida me arvame kõnelevat tegelikkusest, on konstruktsioon ning võimalikku lugejat silmas pidades teadlikult loodud. Fotod on poseeritud või fotograafi käe järgi kadreeritud ja hiljem retušeeritud (lk 27–28); kirjad emale on kirjutatud ühe tooniga ja kirjad sõbrannale hoopis teisega (lk 136–137). Isegi ühe riigi või rahva ajalugu on kirja pandud selliselt, nagu autor õigeks peab (lk 52, 64). Biograafiad on kirjutatud valitud faktide põhjal, teised autori elu mõjutanud asjaolud võivad aga olla teadlikult kõrvale jäetud. Annuk selgitab, et kirjaniku biograafia ei ole objektiivne reportaaž ühe looja elukäigust, vaid retooriliste vahendite abil loodud jutustus, mis on selle kokku põiminud autori nägu (lk 15). Pealkirja „Elu kui tekst” puhul vilksatab semiootikutele seos lotmanianaga, kus „tekst” on väga lai mõiste ning tähendab sisemiselt korrastatud struktuurset tervikut, mille tähendus on kõrgemal selle otsesest keelelisest väljendusest.

Siinses arvustuses huvitab mind eelkõige, kuidas biograafilise materjali uurimine võib olla strateegia, millega autori pärandit ümber hinnata ja uude valgusesse asetada.

Artiklikogumiku keskne osa on pühendatud kahele eri ajastutel ja eri riigikordade ajal tegutsenud naiskirjanikule, Lilli Suburgile (1841–1923) ja Ilmi Kollale (1933–1954). Mõlemad autorid on oma eluajal saanud vastuolulise retseptsiooni osaliseks ning alles nüüdisajal leidnud värskemaid käsitlusi. Annuk annab ülevaate sellest, kuidas autoritesse nende kaasajal suhtuti ning kuidas on käsikirjalise materjali, päevikute ja kirjade uurimine nende kuvandit muutnud.

Kindlasti on Eve Annuki teene, et Lilli Suburgit tänapäeval mäletatakse. Sain Annuki artiklitest palju tuge oma uurimistööd „150 aastat Eesti feminismi”^[1] kirjutades. Annuk nõustas teatrit Must Kast lavastuse „Lilli” loomisel (2023, lavastaja-dramaturg Kaija M. Külm, värsside ja viiside autor Jaanika Tammaru). 2025. aastal ilmunud Eesti Panga Eesti naistele pühendatud sarja esimesel mündil on Lilli Suburgi portree. Annuki eelkäija oli Aino Undla-Põldmäe, kes kirjutas Suburgist 1930. aastatel ning kelle koostatud „Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd” ilmus postuumselt 2002. aastal.

1903. aastal ilmus Suburgi põhilise kriitiku Anton Jürgensteini ülevaade naiste kujutamisest Eesti algupärases kirjanduses, kus ta kritiseeris Suburgi romaani „Liina” (1877). Jürgenstein leidis, et selle peategelane on saksik, autori keelekasutus saksamõjuline ning autor ei tunne eesti naise loomust.^[2] Selline Suburgi-tõlgendus jäi kõlama ka hilisemates tekstides, kus tema teoseid või muud tegevust analüüsiti. Üks Suburgi kohta juba tema eluajal levinud müüte oli see, et tema raamatud peegeldavat Carl Robert Jakobsoni ideid, mitte tema enda omi (lk 231–232). Selle lükkas ümber Aino Undla-Põldmäe, kes luges „Liina” kõrvale Suburgi päevikuid ning leidis, et Suburg ammutas suure osa romaani ainest oma elust, seega oli Jakobsoni mõju minimaalne (lk 233).

Tänu Annuki ja Undla-Põldmäe uurimistöödele mõistame tänapäeval Lilli Suburgit esimese Eesti feministina, kelle ideed olid mitukümmend aastat oma ajast ees. „Liina” on üks esimesi algupäraseid eesti romaane, mis ilmus ajal, kui suurem osa eestikeelsest kirjandusest oli tõlkekirjandus, see on ka esimene realismi alla liigituv eesti romaan (lk 257). Suburgit võib tema enda asutatud ajakirjas Linda ilmunud artiklite põhjal pidada naiste emantsipatsiooni ja haridusküsimustele keskendunud filosoofiks. Muide selleks, et üks eesti naine saaks 1887. aastal hakata välja andma eesti naistele suunatud ajakirja, pidi ta ise ostma trükipressi.^[3]

Põhjus, miks Suburgit omal ajal ei mõistetud, oli tollane patriarhaalne rahvuskaanon. Suburgi feministlikud ideed põrkasid teravalt kokku baltisaksa väikekodanlastelt üle võetud konservatiivse arusaamaga, et naised peaksid püsima kodus ja hoolitsema laste eest ning avalikus elus kaasarääkimine jäägu meestele (lk 286–288).

Nii Suburgile kui ka Ilmi Kollale heitsid nende kaasaegsed mehed ette, et autorid ei tunne „tegeliku elu probleeme” (lk 132, 267). „Liina” peategelane olevat näide eesti naistele, millised nad ei tohiks olla, ning Kolla luuletustes olevat liiga palju lilli ja nurmi, aga mitte tõelist nõukogude kangelast (lk 132). Nõukogudeaegne soodiskursus nägi tegelikult samuti ette, et naised vastutavad kodu ja laste eest, kuigi ametlikult pidavat kehtima sugude võrdsus (lk 73).^[4]

Ilmi Kolla suri 21-aastaselt tuberkuloosi. Veidi pärast tema surma ilmunud käsitlustes rõhutati tema „tütarlapselikku siirust” ning „traagilist saatust”, mis saigi pikaks ajaks tema postuumseks kuvandiks (lk 129–130, 135). Samal ajal toonitati tema luule tõlgendustes romantilisust ja õilmitsemist ning igavest läbikukkumist püüus kirjutada piisavalt stalinistlikke stroofe, kuigi läbikukkunuks ei saa teda pidada, sest isegi pärast Imbi Kolla surma võis ema elatuda tütre honoraridest (lk 149). Küllap ei jõudnud varaste Kolla biograafide tekstidesse kolhooside tegelik vaesus ka ajastu tsensuurireeglite tõttu (lk 138). 2009. aastal koostas Eve Annuk luulekogu „Kõik mu laulud”, mis sisaldas ka Ilmi Kolla varem avaldamata loomingut, sh marieunderliku erootilise tooniga luuletusi. Arvustaja Aare Pilv mõlgutas, et ehk lunastas Kolla oma sahtlisse kirjutatud isiklike tekstidega ka teisi luuletajaid, kes Stalini ajal tellimusluulet treisid: „Kolla poeedikuvandi tuumas avanev inimlikkus kumas ka nende peale.”^[5]

Ilmi Kolla kogu Eesti Kultuuriloolises Arhiivis sisaldab luuletaja kirjavahetust ema ja venna ning kahe sõbrannaga, samuti Debora Vaarandiga, lisaks leidub selles kirjastuste toimetajate kirju õpetussõnadega noorele autorile. Kirju allikakriitiliselt lugedes kirjeldab Annuk, kuidas perele kirjutades rõhutab Kolla oma rolli tubli tütrena, kes vanemaid jõudumööda aitab, lubades saata neile tarbeesemeid ja raha. Samas ei kajastu emale saadetud kirjades Kolla armuelu, mida ta väljendab ilmekalt sõbrannadele (lk 136–137). Eri adressaatidega kirjade kõrvutamisel selgub erinevus, kuidas Kolla end esitles. Tema surma järel ilmunud elulookirjeldustes otsustati iseloomustada teda kui „plikaohtu poetessi”, „neiuke-nääpsukest” (lk 147) ning unustati tema „päris maised suhted” ja joomise pärast sanatooriumist väljaheitmine (lk 146). Annuk kirjeldab, kuidas Kolla elulugu püüti panna sobima kehtivate sooliste stereotüüpidega ja jäeti mainimata „poisilikud ulakused ja vabadused käitumises, kõnekeelne eneseväljendus, rääkimata vabadest erootilistest suhetest” (lk 147).

Uurimused Suburgist ja Kollast ilmestavad hästi teadliku unustamise protsessi, millega tõrjutakse naised ühe kultuuri kirjanduskaanonist välja. Mitte seetõttu, et nad oleksid halvad kirjanikud, vaid seetõttu, et nad ei sobitu kehtiva arusaamaga sellest, kes on kirjanik (mees) ja mida ta peaks kirjutama (rahvuslikku/nõukogudelikku kirjandust, lk 127).

Artiklikogumiku viimane osa „Meeskirjanikest ja tänapäeva kirjandusest” koosneb kolmest aastatel 1995–2002 ilmunud artiklist, mis laiendavad kogumiku teemade valikut ning kus Annuk vaatleb soouuringute meetodite kaudu nüüdiskirjandust, sh romantilisi ajaviiteromaane. Nende artiklite esmailmumisest on möödas mitukümmend aastat ning seetõttu on huvitav mõelda, kuhu on näiteks sünnitamise ja raseduse teema, mida Annuk analüüsib 1996. aastal Peeter Sauteri „Kõhuvalu”^[6] põhjal, praeguses eesti kirjanduses edasi arenenud. Sünnitamisest – reaalse kogemusena, mitte kirjandusliku metafoorina – ei kirjutanud tollal mitte keegi (lk 315). Annuk kirjeldab, kuidas Sauteri „Kõhuvalu” tekitas poleemikat, kuna esiteks kirjutas sünnitamisest mees ning teiseks tegi ta seda pornograafiast laenatud sõnavaraga (lk 321). Kusjuures Sauter teeb seda nii naise kui ka lapse kirjeldamisel, mis nõuaks omaette analüüsi. Hiljem on aastaid 1996–1998 hinnatud eesti nüüdiskirjanduse transgressiivse poeetika tippajaks, mille eestvedajaiks olid Kivisildnik, Peeter Sauter, Toomas Vint, Mihkel Samarüütel ja Kaur Kender.^[7]

Aastast 2026 on kõige värskem näide sünnituse ja lapsesaamise teemadel Piret Põldveri raamatukatkend „Finaal” käesolevas Loomingu numbris.^[8] See on realistlik minajutustus lapse sünnitamisest, mis ei püüa olukorda tabustada ega olla skandaalne. Teises, Vikerkaares ilmunud katkendis raamatust „Kust lapsed tulevad”^[9] kirjeldab Põldver vahel eneseirooniliseltki kunstliku viljastamise vaevalist teekonda. Põldver avab rasestumistemaatikat hoopis ülinüüdisaegsest, XXI sajandi vaatenurgast, kus naine segab lennujaama tualetis ise kokku lahuse, mis aitab tal rasedaks jääda, ning süstib selle enne lennukile hüppamist endale kõhtu.

Nagu Annuk osutab, kujutab Sauter naise keha grotesksena (lk 319) ning kasutab pornograafilist sõnavara – see illustreerib meeste sõnavabadust eesti kirjanduses, mis aga ei laiene naissoost kirjanikele (lk 321). Sauter kasutas vaid meestele antud voli rääkida avalikult intiimsetest teemadest, sest kuni pole veel diskursust, mille kaudu oleks naistel võimalik kirjutada seksuaalsusest, „[s]eni sünnitavad mehed” (lk 322).

Kakskümmend aastat hiljem on see jõuvahekord muutunud ning naisautorid on hakanud kirjutama seni tabustatud teemadest, mida nad on omal nahal kogenud. Sünnitamise valust, vedelikest ja kehalisusest kirjutas hiljuti ka Brigitta Davidjants,^[10] kusjuures mitte ainult sünnitusest, vaid ka veel ühest kesksest naiskogemusest, nimelt imikuga üksi jäämisest, kui lapse isa ei kanna oma osa vastutusest välja. Mainimata ei saa jätta ka Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” (2016), kus last sooviv naine elab üle väärarenguga loote abordi.^[11]

Sünnitamiskogemustest kirjutamisele on kindlasti teed rajanud viimastel aastatel jõudu kogunud n-ö naiskirjandus, sh põlvkondadevahelisi suhteid avavad romaanid, näiteks Carolina Pihelga „Vaadates ööd” (2022), Hanna Kangro „Klaaslagi” (2025). Viimases on muide ühe tegelase prototüübiks Ilmi Kolla,^[12] nii et küllap annab ka see romaan hoogu juurde Kolla mälestuse elusana hoidmisele. Praegu kanda kinnitav naiskirjandus muudab kindlasti eesti kirjanduse kaanonit. On lootust, et ka tagantjärele ning et ajalukku kirjutatakse peale Suburgi ja Kolla veel ka Reed Morn, Helga Pärli-Sillaots, Elisabeth Aspe, Alma Ostra ja teised.

---

^[1] Piret Karro, 150 aastat Eesti feminismi. Vikerkaar 2022, nr 3, lk 57–112.

^[2] Anton Jürgenstein, Naesterahwa-kujud Eesti algupäralises kirjanduses. Linda 1903, nr 6, lk 96.

^[3] Eve Annuk, Naisproosakirjanikud kultuuriloos ja tänapäeva eesti kultuuriteadvuses. Keel ja Kirjandus 2023, nr 8–9, lk 769.

^[4] Eve Annuk toob välja, et alates 1960-ndatest hakati Nõukogude Naises rääkima vabamalt rahvusvahelistest naisliikumistest ning „feminismi” defineeriti 1965. aastal kui kodanlikku naisliikumist (lk 75). Seega eksivad Eesti Kultuurkapitali sajanda sünnipäeva puhul loodud lühiklippide sarja „Kultuuri kodu” autorid, kes kirjutasid Leida Laiusest rääkiva klipi stsenaariumisse, et „Nõukogude Eestis polnud keegi veel kuulnud sõna feminism, aga Leida Laius oli juba olemas”, taustaks kaadrid 1969. aasta filmist „Libahunt”. Aga ka see polnud feminismi mõiste esimene eestikeelne mainimine. 1930. aastal defineeriti Naiste Hääles feminismi ühe naisliikumise suunana, mille „eesmärgiks on naise kui kodaniku ja inimese õigusliku, majandusliku ja kultuurilise järje eest hoolitsemine” (Helmi Jansen, Meie naispoliitika lähema tuleviku sihtjooni. Naiste Hääl 1930, nr 5, lk 66).

^[5] Aare Pilv, Lunastaja Ilmi Kolla. Eesti Ekspress 12. VI 2009.

^[6] Peeter Sauter, Kõhuvalu. Vikerkaar 1995, nr 8, lk 6–26.

^[7] Vt Johanna Ross, Inventuur soos ja proosas. Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus. Looming 2021, nr 12, lk 1690–1702.

^[8] Piret Põldver, Finaal. Looming 2026, nr 4, lk 468–480.

^[9] Piret Põldver, Kust lapsed tulevad. Vikerkaar 2026, nr 1–2, lk 39–52.

^[10] Brigitta Davidjants, Kardina varjus. Looming 2025, nr 12, lk 1583–1593.

^[11] Sellegi teose puhul oleks huvitav vaadata, kuidas on (auto)biograafiat edasi antud retooriliste võtetega. Maia Tammjärv meenutas oma arvustuses, et Maris Johannese küsimusele „Maarja, sa ei nuta selles raamatus kordagi?” ei vastanud autor, et ta poleks kordagi nutnud (nagu ajakirjanik näis aru saavat), vaid et sellest ei saaks head raamatut. Maia Tammjärv, Arvustus: Maarja Kangro „Klaaslaps”. Müürileht 31. III 2017.

^[12] Vt Ave Taavet, Klaaslagi on meie toal. Looming 2026, nr 1, lk 130–133.