„Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja norra kirjanike vestlused Rangøya saarel”.
Koostaja Øyvind Rangøy.
Eesti Kirjanike Liit, 2025. 271 lk.

Esmaspäev, 30. juuni.

Autopesu ajal helistas Øyvind, tema raamatud olid Paketis valmis saanud. Et kas mina äkki ei saaks järgi minna. Puksisin alguses natuke vastu, Helgu oli veel vaja maale õe juurde hoiule viia ja. Ma ei olnud plaaninud üldse Tallinnast läbi sõita.

Nii algab minu 2025. aasta suve residentuuripäevik. Sel juunilõpu päeval kiirustasin sadamasse, et teisel pool merd võtta juba suund läbi Rootsi ja Norra Atlandi ookeani äärde, Rangøya saarele. Teekond kujunes siiski selliseks, et jõudsin nii maale põigata kui ka pealinnast läbi, kus Maarja-Liis Mölder (kes, nagu hiljem selgus, on kõnealuse raamatu keeletoimetaja) oli vahepeal jõudnud esimesed eksemplarid trükikojast koju tuua ning ootas mind juba kasti trükivärvi järele lõhnavate raamatutega. Minul tuli trükisoojad kogumikud nüüd koostajale viia. Teose sünnikohta! Piilusin vargsi kasti, katsusin raamatukaant, kuid sellega pidi esmatutvus ka piirduma, raamatut sain lähemalt uurida alles Rangøyal, onu Klausi maja avaras köögis. Raamatu tagakaane linnulennupildil on selle maja nimeks loomemaja, rahvusvaheline loomemaja ta tänasel päeval ongi, aga mina mäletasin onu Klausi ühest teisest raamatust.

Varsti peale saabumist otsisin selle teise raamatu maja mitmekesisest (ja mulle tööalaselt ka mitmeid meeldivaid üllatusi pakkunud) raamatukogust välja. See raamat on nimelt võõrustaja enda, Rangøya rahvusvahelise kultuurikeskuse (Rangøya internasjonale kultursenter) asutaja, estofiili, õppejõu ja Norra-Eesti kirjandussilla ehitaja, Betti Alveri preemia laureaadi Øyvind Rangøy teos „Oled ikka veel see poiss” (2020). Alveri sai Øyvind Rangøy oma (eesti keeles kirjutatud!) luulekogu „Sisikond” eest 2019. aastal, aga see poisi raamat on mul üks eesti kirjanduse (jah, eesti!) üks lemmikumaid lapsepõlve tagasi rändamisi ja ehk ka teos, mis kaude mind sellele saarele juhatas. Majad, kivid, paadikuurid, mäed ja meri, saare maastikud, mida värskes kogumikus erinevatel aastaaegadel pildistatud fotodel näha võib… Kõik Norra poisi lood asetusid oma kohtadele ning saarel ja kaugemalgi ringi hulkudes tervitasid need maamärgid mind kui ammused tuttavad. Autori anne siduda kohti ja inimesi oli ka minu peal tööle hakanud.

2024. aasta augustis ning 2025. aasta jaanuaris kohtusid samal saarel kaheksa eesti ja kaheksa norra kirjanikku. Toimunud vestluste põhjal valmis raamat, õigemini on kokku valminud kahes jaos kaheksa lühifilmi ning raamat mõlemas keeles: eestikeelne kogumik pealkirjaga „Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja norra kirjanike vestlused Rangøya saarel” ja norra versioon „Mellom tankar og tekst utmed havet: norsk-estiske forfattarmøte på Rangøya”. Esimesi filme, nelja kirjanikuvestlust võis Tallinnas kirjanike majas näha juba selle aasta alguses, Eesti esilinastus toimus 15. jaanuaril 2025. Filmide ja raamatu Norra esitlus leidis aset 4. septembril Norras Moldes, kus raamatu tegemisel osalenud eesti kirjanikest olid kohal Doris Kareva ja Meelis Friedenthal, Norra autoritest esinesid Klara Hveberg ja Knut Ødegård. Bjørnsonfestivalen, mille programmi esitlus kuulus, on ühtlasi ka üks Norra vanimaid ja suurimaid kirjandusüritusi. Eestikeelse väljaande esitlus toimus Tallinna kirjanike maja musta laega saalis 9. oktoobril 2025.

Øyvind Rangøy on kirjutanud nii norra kui ka eesti keeles luulet ja proosat ning tõlkinud eesti ja norra autoreid ühest keelest teise. Ujudes takistamatult kahes keeleruumis ja kultuuris nagu külmas merevees, on tal kujunenud harukordselt tasakaalus pilk, korraga nii eestlase kui ka norralase oma. „Nii hea, nii hea on mõelda…” pakub lugejale tänuväärse võimaluse vaadata kirjanduse peale läbi mitmete silmade, siin räägib kaasa osalevate kirjanike, tuntud autorite valik, esindatud on nii luuletajad kui ka prosaistid, erinevad teemad, stiilid ja žanrid. Raamatu on suurepäraselt kujundanud Asko Künnap.

Teos on õnnestunud kokku panna nii, et tekib tunnetus elus kirjandusest, siin pole mälestused-meenutused, vaid elav dialoog, lugedes on tajutav, kuidas kahekõne käigus vastastikku avanetakse. Filmituna mängib koht muidugi rohkem kaasa, aga saare loodus, kirjanike fotod, mis on üles võetud samas keskkonnas, kus vestlused aset leidsid, raamatut läbiv aastaaegade vaheldumine saarel loob ka kogumiku puhul lähedaloleku tunde, nagu istuksid ise koos kirjanikega samas ruumis, eriti muidugi, kui loed seda raamatut loomemaja köögis. Vahepeal noogutadki lugedes kaasa või hoopis mõtled, et mina küll nii kirjutada ei saaks, kuidas tema saab. Ja saad teada, kuidas ta saab. Korraga kirjanikuna ja lugejana lugeda on põnev. Lugejale, raamatuhuvilisele on see aga sissevaade kirjanduse kööki, sest autorid räägivad siin oma tööst kohati vägagi avatult, mis on kindlasti kogumiku üks õnnestumisi.

Omavahel vestlevad Doris Kareva ja Klara Hveberg, Urmas Vadi ja Nina Lykke, Kai Aareleid ja Sandra Lillebø, Veronika Kivisilla ja Endre Ruset, Rein Raud ja Tore Kvæven, Kätlin Kaldmaa ja Mette Karlsvik, Meelis Friedenthal ja Knut Ødegård, Maarja Kangro ja Hanne Ramsdal. Enne iga vestlust on eraldi intervjuud kirjanikega, kus küsimused on kõikidele samad. Intervjueeritavate kirjanike nimekiri aga muudkui täieneb, nimelt saab iga Rangøyal viibiv kirjanik neile küsimustele vastata ja see on hea hetk loometegevuse vahel korraks iseenda ja kirjutamise suhtele mõelda.

Püüangi seda raamatut nüüd vaadelda küsimuste abil, mis koostaja kirjanikele esitas, tehes seda natuke meelevaldselt, ronides küsimustel nagu mägirajal ja peatudes selle juures, mis tähelepanu tõmbab. Kuidas kirjanikud neile küsimustele Rangøyal vastasid, saab igaüks ise raamatust lugeda.

Mis on piisavalt oluline, et sellest kirjutada, ja kuidas sa seda teed?

Kogumiku koostajale on kindlasti väga olulised kirjandus ja kirjanikud, Norra ja Eesti. Ma arvan, et mitmed enne mindki on mõelnud: kuidas Øyvind Rangøy seda kõike teeb? Nii tõlkides, korraldades, õpetades kui ka seda kogumikku koostades loob ta sidemeid, mis on kirjanike jaoks sama olulised kui Atlandi tunnel või sild saare inimeste jaoks. Kirjutava inimesena teab ta hästi, et hoolimata selle töö kohati äärmuslikult üksildasest iseloomust ei ole ükski kirjanik saar, et ehk just selle tõttu ongi kontakt nii oluline. See mõte jääb korduvalt kõlama ka vestlustes.

Räägi millestki, mis on sind muutnud?

Raamatust õhkub rõõmu kirjandusest. Küllap osa vastusest peitubki seal. Ja muidugi Rangøyal. Ja ka Eestis. Koostaja on tulnud tillukeselt Norra saarelt Eesti kirjanduse juurde ja saanud osaks eesti kirjandusest. Nüüd tõmbab saar magnetina kirjanikke.

Mida teiste kirjanikega kohtumine sulle tähendab?

See raamat ongi kohtumine teiste kirjanikega. Neid intervjuusid ja vestlusi on kirjanikuna tore lugeda, sest isegi minusugusel pigem mitte nii seltskondlikul kirjanikul on ikkagi huvi, millest teised kirjanikud mõtlevad. Saab vaikse kõrvaltkuulajana mõnusalt naeru mugistada, vahepeal ka päris tõsiseks jääda ja mõttepaus võtta. Jah, meeldib kohtuda teiste kirjanikega ka sellisel moel, ise vestlusesse sekkumata (Rangøyal vanas kalurimajas köögilaua taga seda kogumikku mõne intervjuu ja vestluse kaupa lugedes olid kirjanikud siiski kohal, seinale riputatud fotodelt mind piidlemas). Nendes vestlustes kerkisid küsimused, mis kirjanikul tema loometööga seoses ikka kerkivad, aga mida väga tihti kellegagi arutada ei ole, mõnda mõistabki ehk täielikult alles teine kirjanik. Kirjandushuviline lugeja saab aga leida oma lemmikautori(d) ja nende loomeprotsessi kohta siit enamasti ka natuke rohkem teada saada. Leiab tuttavad eesti kirjanikud, isegi kui pole kohtunud, siis loomingu kaudu tuttavad. Mõni kogumiku norra autoritest on meie lugejale ka juba tõlke kaudu tuntud.

Mis on sinu suhe Norraga/Eestiga?

„Eesti on, kogu oma inimlikkuses, kogu oma ebatäiuses, lubanud mulle vab-dust olla, kes ma olen.” ^[1] Nii iseloomustab Øyvind Rangøy oma suhet Eestiga Betti Alveri auhinna tänukõnes 2019. aastal. Norras pakub ta kirjanikele vabadust mõelda ja kirjutada ning, nagu raamat tõestab, ka teiste kirjanikega päriselt kohtuda.

Mis on kirjaniku roll/ funktsioon Eestis/ Norras – ja kas sa tunned ka, et on mingi roll, funktsioon?

Selle raamatu roll on olla sild loojate vahel ja tunnel kirjaniku ja lugeja vahel, kes saab aimu, mis jääb raamatu taha, millest looming pinnale tõuseb.

Ja lõpuks, kas saaksid mainida ühte asja, mida sa tahad, et tõesti juhtuks?

Neid vestlusi lugedes tahan küll, et seal Atlandi ookeani serval tuleks veel palju selliseid kohtumisi ja mitte ainult Eesti ja Norra kirjanike vahel, vaid paljude teiste maade kirjanike vahel. Ja nagu ilmnes pea igas vastuses, on meie soovid siin maailmas tegelikult nii sarnased: kirjanikud soovivad rahu.

Ega ei kipu ikka küll alati kõike mikrofoni ees välja ütlema, mis mõttes on. Mõndagi on lihtsam öelda omavahel kui kaamera ees. Ent kui mõni vestlus algabki aeglasemalt, pealispinnal, jõutakse alati ka sügavamatesse kohtadesse, see on kirjandusest rääkimise võlu. Ma ei hakka välja tooma ühe või teise vestluse sisu – teemad, mis südamel, on kirjanikel ju üsna sarnased, kuigi tullakse erineva minevikuga riikidest. Muutused ühiskonnas ja keskkonnas; teemad, milles kirjanikud peaks või ei peaks kaasa rääkima; sõjad, aga ka loomeprotsessis ette tulevad raskused ja kahtlused, kirjastamine jpm. Norra ja Eesti kirjandusmaailm erinevad teineteisest üsna palju, kuid kirjanik olemises on midagi universaalset. Kirjanikud võivad mõelda ja öelda, mida nad tahavad, ja kahe inimese vestlust ei saagi kolmas arvustada. Aga saab öelda, et sildu on vaja, et sellised kohtumised on väärtuslikud, neid tuleb jagada.

Minul oli rõõm saarel vestelda kirjaniku ja tõlkija Carolina Pihelgaga ning kirjaniku ja tõlkija Øyvind Rangøyga, meeldejäävad olid jutuajamised Klara Hvebergiga, Endre Rusetiga, Øystein Haugega, osa mõtteid sai öeldud ka mikrofoni ja publiku ees. Need olid suurepärased jutuajamised, mis ei saanud kirja. Kõik ei peagi kirja saama. Aga samas on hea, kui mõnikord saab. Rangøya on õige paik mõtlemiseks ja kirjutamiseks, aga ka sügavusse ja kaugele vaatamiseks. Mere ääres on mõlemat lihtsalt nii hea teha! Selleks, et saarele saada, tuleb aga minna kas sügavalt mere alt läbi tunneli või siis üle kõrge silla. Nii sügavus kui avarus on kirjanduse juures tähtsad ja selle raamatu tegemisel osalenud teavad seda hästi.

---

^[1] Øyvind Rangøy: Eesti andis mulle vabaduse olla see, kes olen. ERR 26. XI 2019.