Imre Siil: „Randevuu Bertolucci väljakul”.
EKSA, 2024. 290 lk.
Imre Siil: „Õnnelimiit ja hingepide”.
EKSA, 2025. 279 lk.

Väikese inimese teema on kirjanduses teadagi suur. Kas ka võrdselt suur igas kirjanduses? Või kas on nii, et mida suurem kirjandus, seda väiksem, üksildasem, võõrandunum, hüljatum on väike inimene, ja samas siiski sarnasem oma murede ja rõõmudega? Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Väikest inimest leiab impeeriumide ilukirjandusest, aga leiab ka Soomest, Islandilt, meilt. Kas seda leiab nn põlisrahvaste tekstidest? Muinasjuttudest, rahvalugudest ja -lauludest? Justkui mitte. Või siis leiab vähem. Seal on valdavalt kangelased, jumalad, animism. Kas põlisrahvad pole nii võõrandunud, nii irdu kasvanud omade hulgast?

Kas kultuuri ja kirjanduse areng võõrandab inimest? Miks? Me peaksime ju kirjanduse ja kultuuri arenedes inimest, psühholoogiat, ühiskondlikke rolle üha paremini mõistma. Kas mõistame siis liiga hästi ega oska mõistmisega midagi peale hakata? Mõistmise nüanssidest saab entroopia, mis muutub hoomamatuks? Last ja looma taoline ei vaeva? Või vaevab siiski ning laps ja loomgi oskavad olla üksildased, üksi kurvad?

Ja veel, kas väikesest inimesest rääkivad inimesed tajuvad ise end väikesena, igamehena, omadusteta mehena? Kas nad on võõrandunud, üksi, ei leia tagasiteed lähedaste juurde? Oskar Luts? Ei olnud ju. Tammsaare inimesena oli palju võõrandunum kui Luts, aga temal oli väikseid inimesi vähe, pigem ikka kangelased (olgu, „Tähtis päev” on marginaalsest karjapoisist, aga Andres ja Pearu on heerosed!).

Väga raske on sotti saada, vahet teha, paika panna. Võib-olla jäi see teema hambu, kuna väike inimene ja tema teema on armsad? Võib küll olla. Peet Vallak, Mihkel Samarüütel, Jaan Kruusvall. Minu mehed. Kafka, Hyry, Handke, Bernhard, Musil. Omad joped.

Aga ega kõik väiksed omad ole. Tšehhovi väiksed inimesed on karikatuurid, aevastavad teatris ülemusele pähe ja põevad, Gogolil on nad äraeksinud oma sineli ja portreega. Nende suhtes ollakse üleolevad, neist ollakse paremad! Pagana tšinovnikud ja tšitšikovid! Väiksed küll, aga mitte armsad, vaid pahelised ja naeruväärsed. Keeruline! Või on see vene kirjanduse viga? Ei, aga vaene Avrossimov ja ekslevad diletandid pagendust otsimas? Ei saa sest sotti.

Ka Imre Siil kirjutab väikestest inimestest, aga kas tema on väikese inimese suhtes empaatiline ja haletseb teda? Või hoopis naerab tema üle? Või ehk peab ennastki väikeseks ja on eneseirooniline? Siit hakkab juba midagi kooruma, sest tundub, et ta on kõike seda korraga. Ta samastub, aga hoiab samas ka distantsi. Siili tegelased on lihtsat elu elavad töömehed (hea samastuda), kes pusivad oma olmeprobleemide kallal, on kimpus naabritega, jäävad merehätta, jagelevad teetöölistega, kujutlevad, et kohtuvad lapsepõlvealeviku peaväljakul Bertolucciga, surevad kuskil nurga taga ja märkamatult, jäävad kadunuks.

Aga kas Imre Siil ise elab nii? Seda mitte. Ta on hoopis teadlane, lingvist, aastaid töötanud välisteenistuses ja olnud konsul mitmes riigis. Diplomaat ei saa olla võõrandunud, peab olema ladus suhtleja! Tõsise tööperioodi ajal kirjutas Siil vähe. Ta oli ärgas kirjutaja nooruses, siis andis panuse teadusesse ja ühiskondlikku ellu, edendas Eesti asja rahvusvaheliselt, ja kui lõpuks mahti sai, sööstis suure januga tagasi tekstide tegemise juurde.

Siin võibki olla konks. Väike inimene pole Siili peast, seest, hingest ja elustki kunagi kuhugi kadunud. Ta tahab olla igamees, aga samas oma väikese egoga rahul, uhkegi, armastab selliseid inimesi, samastub ja hoiab samas ka distantsi. See laseb leppida väikese inimesega endas, laseb teda uurida kõrvalt. Väike inimene on ühiskonnast ja elust võõrandunud, Imre Siil võõrandab end väiksest inimesest, et olla koos temaga ja ometi väiksuse kammitsatest vaba.

Kisub tautoloogiliseks, konstrueerituks? Oht on. Siili kangelane, küll mitte minategelane (ühe loo erandiga), on korraga objekt ja subjekt. Tekib tunne, nagu need inimesed kirjutaksid ise endi ja üksteise lugusid. Taolist kirjandust tehti rohkem nõukaajal, kui suured teemad olid riskantsed, aga olme ja lihtsad inimesed turvalised, lubatud, riskivabamad. Tegid Valton ja Teet Kallas, Aino Pervik ja Aimée Beekman, Heino Kiik lõi Arve Jommi tegelaskuju (kes kasvas kiiresti üleelusuuruseks väikseks inimeseks). Ka Undi tegelased on äraeksinud ja nõutud, aga see on midagi muud, nad on tihti märgilised, neid vaadatakse külma kõhuga, sentimendivabalt.

Imre Siili karakteritega käib kenasti kaasa kirjutamise ambitsioonitus (äkki on see varjatult just ambitsioonikas?), lihtsus, kohatine muhedus vaheldub tragikoomikaga nagu Jüri Tuulikul. Anekdootlik situatsioon ei muutu iial triviaalseks, sest ega naeruväärne olukord pole naljakas osaleja jaoks.

Kas sedasorti laastud ongi kõik, mida Imre Siil pakub? Ei ole. On argiolme kasvamist müstiliseks kogemuseks – keset lihtsat elu kistakse inimene vastakuti arusaamatu ja suurega, millele nime ei oska anda. Mängu tulevad tähendusrikkana tunduvad juhused. Ja möödaminnes maavälised olendidki, riivamisi flirditakse ulmega, aga see jääb följetonlikuks ega ole Siili loomupärane künnivagu ja leivapäts.

Kuigi Siil kirjutab valdavalt linnakeskkonna üksindusest (meenub Valtoni „Mustamäe armastus”), jääb ta lihtsaks maalt pärit meheks nagu Mats Traat, ajast, kui viimane veel eepost ei kirjutanud. Tema juttudes ollakse elus ja suhetes pisut eksinud, hautakse patuseid mõtteid, mäletatakse ja meenutatakse ilusat suhetes ning unistatakse, et äkki läheb elus lõpuks siiski kõik hästi. Pole suuri tragöödiaid, ja kui tuleb ettearvamatu eluapsakas, siis mõjub see loomulikult. Nojah, läks nii. Jalg sai viga ja liipan, aga näe, see-eest tuli pruut appi ja isegi voodisse. Naine suri ära ja ega seda oodata osanud, aga sisemine paine korraga lahenes. Väline ja sisemine on omavahel seotud, aga kuidas, ei ole aega juurelda ja ega juurdlemine viigi kuhugi.

Pole minu tahta ega tellida, aga mida Imre Siililt sooviksin, kuhu tahaksin lugejana, et ta liiguks? Ei oskagi midagi soovida. Üks helistik, stilistika on käpas, miks peaks seda hakkama muutma. Kõrvalehüpped ulmesse või müstikasse jäävad hõredamaks kui igapäevaelu juhuseikade paradoksid, väikeste inimeste muretu nõutus. Vahel lõikab valusalt sisse, vahel jääb triviaalseks, olmeliseks. Seda avatust ja oma muusika kuulamist-usaldamist sooviks ja ootakski. Küll siis lisandub ka valusaid lugusid, eluparadokse, läbi ruumi arusaamatult heljuvaid müstilisi värelusi, irratsionaalseid aimdusi.

Võib öelda, et tegu on vana kooli proosaga, mida jääb üha vähemaks. Eriti kui üksteise järel viipavad hüvasti krossid-valtonid-traadid ja mõni vana kullaketraja enam lihtsalt ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Vana kooli proosat on vaja, see on maamuld, kust saavad võrsuda kõiksugu uued ja veidrad lilled ja võõrliigid, eksootilised viljad ja mürgiputked. Ja selge, et sedasorti proosa juurde tullakse ikka uuesti ja uuesti tagasi, nagu meil, nii kogu maailmas. Vana kool ei kao kuhugi.