Sirje Olesk: Armas Lehte, on hea meel näha sind niisama vitaalsena, nagu viimastel kümnenditel sind Tartus ikka nähtud on. Möödunud aasta lõpus ilmus sinu raamat kirjanduslikust Tartust läbi aastate: „Õpetaja 12. Uluotsa maja”. Sul on elu jooksul ilmunud hästi palju raamatuid – lastele, suurtele, luulet, romaane, jutte, tõsilugusid… Tunnistan, ma pole neid kõiki ka praegu lugenud. Aga see raamat on minu jaoks oluline. Ja mitte ainult sellepärast, et olin toimetaja, vaid asja sisu pärast. See on lugu majast, aga ka inimestest, kes seal majas käisid. Kuidas on sinuga? Kas see raamat on kuidagi erilisem kui teised või on sulle kõik sinu raamatud ühtemoodi armsad ja viimane kõige armsam? Sest koos kõnealusega esitleti ka ühte väikest raamatut „Tupsukeste imelised seiklused”, mida sa ise nimetasid kinkeraamatuks.

Lehte Hainsalu: Tupsuke on puuvillapõõsa vili, kes teeb läbi keerulise rännaku kleidiks saamisel. Raamat on seest suurem kui väljast: taaskasutuse teema kõrval pakub see emale-isale võimaluse arutada oma järglasega ka eksistentsiaalseid teemasid, nagu olendite igatsus tulla sünnikohta tagasi või soov olla elu lõpuni kasulik või konflikti lahendamine läbirääkimise teel. Aga „Õpetaja 12” on kaalukam (postisaadetisena 765 g) ning mu silmale ja südamele rohkem kui armas.

Sirje: Räägime kõigepealt majast – ta on ikka alles seal Vanemuise pargi nurgal, aga erakätes, s.t meie jaoks suletud. See oli kord ehitatud eramajaks ja on nüüd jälle eramaja… Nõukogude võim võttis selle 1940. aastal ära ja andis pärast sõda kirjarahvale kasutada. Sina pidasid seal oma pulmi 1959. aastal, mina väitekirja kaitsmispeo 1989… See oli niisugune hästi sõbralik maja, tundus mulle alati.

Lehte: Tolles majas paiknes terve Nõukogude okupatsiooni aja Tartu kirjanike pesa. See on raske uksega maja. Kui esimest korda – mul oli 13 aastakest vanust ja õhuke luulevihik kaasas – selle ukse avasin ning selja taga rasket kinni langemist kuulsin, tundsin end kui hiireke lõksus. Ometi sai sellest kiiresti mu turvapaik. Aastakümnete pärast, kui ise majas perenaiseks sain, võtsin eesmärgiks, et igamees peaks siit lahkuma kergema südamega, kui tal oli siia tulles.

Sirje: Kirjutad väikestest koosistumistest selle maja teisel korrusel – kes tollastest kaaslastest sulle kõigepealt meenuvad?

Lehte: Meenub õhkkond, mis parajasti oli. Mitte kunagi vaenulik või tüline, kuigi vaieldi, ja vahel ägedalt. Teemaks oli peamiselt (maailma)kirjandus, servapidi ka ajalugu või poliitika. Kultuurielu oli ahas, kõik olid kõiki raamatuid lugenud ja kõiki telesaateid näinud, nii et vestlusel oli baas olemas. Kitsamas ringis kerkis teinekord jutuks pagulaskirjandus; keelatud tekste vahetati hõlma alt. Kroonukeelt ei praktiseeritud, koosolekuid parteikongressi direktiiviga ei alustatud, nagu üldiselt viisakas oli; selle puudujäägi täitis partei linnakomitee daam oma lõppsõnas, teda kuulates ohkas Juhan Peegel tavaliselt mitu korda sügavalt. Kui oli konjaki-ja-kohvi õhtu, siis räägiti lõbusaid lugusid laiast ilmast. Üldist huvi pakkus eesti keele rikkus kui rahvusluse viimane kants, keeleteadus oli ainus lubatud rahvusteadus, see asendas nii ajalooteadust kui filosoofiat, loogikat ja psühholoogiat. Autoriteedid olid siin Ain Kaalep, Hando Runnel, Jaan Kaplinski. Aga milline on sinu hingeline side selle majaga, sa oled hilisem tulija?

Sirje: Hoopis kaugem, tuleb tunnistada. Kuigi – me käisime mõnikord seal juba üliõpilastena, üritustel. Sinna tulid ka need, kes ei olnud kirjanike liidu liikmed, oli loomulik, et kirjandushuvilised inimesed, noored ja vanad, olid üritustele oodatud. Rohkem hakkasin ma Õpetaja tänaval käima siis, kui tulin 1980. aastal tööle kirjandusmuuseumisse. Nii nagu meie kodud olid üsna lähestikku, olid seda ka töökohad – üks Vanemuise, teine Õpetaja tänaval, need on ju paralleeltänavad. Ja sina käisid alailma ja pikki aastaid kirjandusmuuseumis. Mida sa sealt otsisid ja mida leidsid?

Lehte: Ma usun, et olen kirjandusmuuseumis veetnud oma elust kokku rohkem kui terve aasta. Peaaegu et koduks on olnud neli tuba – kõigepealt rahvaluule arhiiv minu ballaadide, muinasjuttude, lugulaulude materjaliga, siis kultuurilooline arhiiv oma kartoteegikappidega, siis raamatukogu ja suur kaunis saal vanade ajalehtede aastakäikudega. Eriti tähtis oli erifond, kinnine osakond, kus hoiti keelatud kirjandust ja kus sai lugeda vaid eriloaga ja erifondi töötaja järelevalve all. See oli iseseisvusaegse kirjanduse ja pagulasväljaannete hoidla, lugesin seal nii Tulimulda ja Mana kui ka Henriku Liivimaa kroonika tõlget ja muud põlu all olnud värki, mis nüüd on huvilisele kättesaadav tugitoolist tõusmata. Raamatut või originaalkäsikirja pihus hoida on pühalik tunne, neid ekraanilt näha oleks harilik asi.

Sirje: Küllap ma teadsin sind ka 1970. aastatel, kuigi televiisorit ma siis ei vaadanud (sa tegid sel ajal mitmeid menukaid saatesarju Tartu telestuudios). Aga mul on hästi meeles 1980. aasta 25. september, kui me olime kogunenud Õpetaja tänava maja saali üritusele ja enne kavakohast algust astusid sa ette ja ütlesid, et Rootsist tuli teade – Under on surnud. Ja siis sa rääkisid midagi ilusat ja tarka ja lugesid peast luuletuse. See oli mõjuv. Ma mäletan, et paari aasta jooksul Tartus jõudsin ma veendumusele, et siin linnas on kaks naist, kes oskavad veenvalt, südamlikult ja lihtsalt kõnelda – nii ametlikel kui ka intiimsematel koosviibimistel – need olid Linda Alliksaar ja sina. Siis oli ju Kalju Kääri veel olemas, mida sina sel ajal majas tegid – palgal sa vist veel ei olnud?

Lehte: Esiotsa olin kohvilaua katja ning majaline, kes kõigil üritustel käis ning mööda minnes muidu ka sisse astus. Underi surma paiku olin juba ametis, Kääri oli haiglas ja Tõnis Lehtmets ära koju läinud. All saalis kogunes rahvas üritusele, kell polnud veel seitse, olin ülal toas oma laua taga, kui helistas Harald Peep ja sosistas suure saladuskatte all, et Marie Under on just surnud. Kutsusin teisest toast Aivo Lõhmuse, olime ähmi täis, et mis saab, Underi luulekogusid majas ei ole, kas meil on midagi laitmatult peas. Ikka oli, kuidas muidu. Sellest tuli esimene avalik leinaseisak isamaa pinnal Underi auks. Lõhmuse peatükis oleksin tahtnud tollest õhtust kirjutada, aga läks meelest. Aitäh, Sirje, et hella mälestuse kaduvikust välja nõidusid.

Sirje: Kui nüüd tagantjärele mõtlen oma esimestele tööaastatele Tartus – need olid ju ühtlasi viimased Nõukogude okupatsiooni aastad. Praegu saan aru, et meid Peetriga võeti Tartus väga hästi vastu, nii muuseumis kui ka kirjandusringkondades. Üsna kohe leidsid tee mu väiksesse kabinetti muuseumis nii Ain Kaalep kui Hando Runnel. Ka Ene Mihkelson, kes oli muuseumi endine töötaja, tundis end mõlemas majas koduselt. Nendelt kuulsin kõige rohkem, mis Õpetaja tänava majas sündis. Sina käisid muuseumis tihti, kuid istusid ikka uurijate saalis või raamatukogus. Sinuga me niisuguseid jutuajamisi ei pidanud – sul oli siis palju tegemist ja muuseumis olemise aega tuli sihipäraselt kulutada. Aga mõnikord me läksime kahekesi Õpetaja tänava majast pärast õhtust üritust koju, sinna Koidula ja Kreutzwaldi tänava nurgale. Jah, kui me muuseumis tegime Koidula albumit, siis lõbustas see tänavanimede sümboolika küll. Aga ma ei osanud sellele erilist tähtsust anda. Sinuga on vastupidi – sa ütled, et juhuseid ei ole. Kuidas nii?

Lehte: Muidugi mitte. Kui oma elule ülalt vaatan, siis ei näe kummaliste juhuste siksakki, vaid sirget jalgrada, mis lookleb väga vähe. Milleks mind maailma saadeti, seda olen ka teinud, sest „juhused” on võimaluse andnud. Milliseid andeid mulle „juhuslikult” kaasa ei antud, nende pärast olen põdenud, ent nüüd näen, et neid polekski vaja läinud. Arvan, et üleaedsed ja koosteelised oleme sinuga sellepärast, et tunneksime teineteist rohkem kui teised ja saaksime Õpetaja tänava raamatu kirjutatud ja trükki toimetatud. Naerukoht, eks. Huvitav oleks teada, mis emotsioone sa kogesid, kas lugeja ja toimetaja tunded lahknesid.

Sirje: Mitte väga. Kui olin teksti läbi lugenud, asusin ma rõõmuga toimetaja-asju tegema, sest teha oli vaja ju vähe. Rõõm oli heast raamatust. Ma katsun toimetamist vältida, mulle on tundunud alati, et autor teab, mida teeb, ja tal tuleb lubada olla tema ise. Sinu puhul oli see eriti tunda – sa oled väga keeletundlik, väga teadlik ja esitasid enda jaoks lõpetatud teksti. Minu silmis oli seal õige vähe seda, mille muutmist palusin sul kaaluda. Mõnikord sa muutsid, mõnikord vaidlesid vastu. Mõne vea leidsin, neid on ikka, võõrast silma vajab iga tekst.

Lehte: Raamatu toimetajana oled sa autori unistus. Lased olla, ei kipu ümber luuletama. Annad kindluse, et faktid on üle kontrollitud, eluloonumbrid üle rehkendatud, parimad fotod leitud. Suur aitäh. Küljendaja Külli Tammes väärib samuti täit tunnustust. Raamat on väärikas seisma riiulis neljandana kirjanike liidu ajaloo sarjas. Katrin Raid esimese iseseisvusaja, Valev Uibopuu väliseestlaste aja ning sina Nõukogude aja uurijana olete rohkem teadlased, kuna mina olen pigem kogeja ning tunnetaja. Et kirjanike liidu Tartu osakonna arhiiv oli teadlikult heidetud paberikorvi ja sealt valgesse kahhelahju, siis teadlasena ei saanud sa säilikute puudusel tartlastest kuigi põhjalikult rääkida. See andiski mulle võimaluse kõnealune raamat kirjutada ning sul see toimetada. Nii vist pidigi olema.

Sirje: Sa visandad väikseid portreid meie seast lahkunud inimestest ja oled need oma raamatus ritta seadnud asjaosaliste lahkumise kuupäevade järgi. Need on n-ö teeristid, kokku on sul 57 teeristi. Originaalne vorm. Tuli see kohe?

Lehte: Nagu välk. Astusin parajasti magamistoast elutuppa, olmemõtted peas, kui kivistusin, jalg veel õhus. Ühtäkki teadsin: nüüd hakkan ma tunnistajana kirjutama kadunud ajast ja inimestest Õpetaja tänava majas. Kes siis veel, kui mitte mina. Samas anti ka vorm – see on nii, nagu plikakamp seisataks koduteel igal tänavaristil, kus üks klassikaaslane lahkub, et hetk veel viivelda. Pöörasin otsa ümber, läksin kirjutustuppa, tõmbasin riiulist „Eesti kirjarahva lekskoni”, lappasin selle 700 lehekülge läbi, märkisin välja Tartu kirjanike surmadaatumid, neid sai umbes 60; enne kui päike loojas, oli raamatu sisukord koos. Poole aasta jooksul langes välja mõni nimi, kellega mul polnud küllalt kokkupuudet, lisandus mõni, kes polnud ametlikult kirjanike liidu liige, kuid oli ilmselgelt kirjanik või Õpetaja tänavas sage külaline.

Sirje: Mis mind kõige rohkem rabas – sa kinnitasid, et kirjutasid need peatükid järjest. See tähendab, kirjutasid algusest peale ühte sidusat teksti, mitte mälestusi lahkunud kaaslastest. Ilmselt sellepärast mõjub raamat nii terviklikult. Aga kuidas see praktiliselt võimalik oli?

Lehte: Ainult nii oligi võimalik. Pilk saatis aja voolu. Siiski kirjutasin kolm peatükki enne järjekorda – Rimmel, Mihkelson ja Kaplinski, need isiksused kiusasid mind oma keerukusega. Elu esimesed luulekogud olin pannud kokku salmidest, mis sahtlis olid, nagu see tavaliselt käib. Edaspidi kirjutasin raamatuid – sonetid, ballaadid, värssmuinasjutud, lugulaulud. Tunamullu kirjutasin 26 uut ballaadi jutti, kuni lükati siiber kinni. Esimene sidus raamat oli mul värsivihik „Kui ma ükskord”, Edgar Valter võttis seda kui laste salmide kogu ning tegi pildid poistest ja tüdrukutest. Pärast kõhklust teatasin kirjastusele, et tegelikult on see ühe poisi lugu, ja pärast imestamist tegigi kunstnik ka tüdrukutest sellesama poisi. Hiljaaegu luuletasin raamatule järje – „Kui ma ükskord – ja kuidas veel!”, kus Villist on saanud Villem, kes kordab oma lapseäpardusi mehe mõõtkavas.

Sirje: Su keel on isikupärane ja sõnavara rikas. Ühelt poolt on see loomulik, sa oled sündinud kirjanik, kaua kirjutanud. Teisalt – sa ilmselt armastad eesti keelt, oled teinud ja teed jätkuvalt keelega tööd. Kuidas just?

Lehte: Ma õpin keelt iga päev. Emakeel kui kodukeel ja eesti keel kui riigikeel, sel on vahe sees. Ma kuulan, kõrvad lahti, kuidas rahvas räägib. Mul on maast laeni riiul sõnaraamatuid, kust olen mulle sobivaid sõnu otsinud ja igaks juhuks väljakirjutusi teinud – ÕS, Saareste, Wiedemann, Elmar Muuk, Vestring, Georg Müller, võro-eesti synaraamat, võõrsõnastik, fraseoloogia, etümoloogia, eesti murrete, sünonüümide, eesti slängi, uudis- ja unarsõnade leksikon jne. Ka kõnekäändude ja vanasõnade rasked köited on mulle vaimustust valmistanud, olen neid keelendeid elavas pruugis kuulnud, ise tarvitanud, ja nende hääbumine meie asises maailmas teeb mulle haiget. Pildirikas, humoorikas, värvikas emakeel on ajaloo suurimas ohus. Venekeelne eesti keel kadus ühe ööga, tühimikku on asendamas inglise toortõlked ja sõnamoonutused. Kõige koledam sõna (ja amet) on suunamudija. Oled sa minuga nõus?

Sirje: Suunamudija koha pealt kindlasti. Muidu oleksin ma optimistlikum. Igasuguseid aegu on elatud, keel on ikka muutunud. Mind teeb murelikuks rohkem see, et igapäevasest keelest kaob meie ajalooline sõnavara, sest ilukirjandust ei loeta. Samas on murded vägagi elus. Kui eesti keel elas üle saksa keele suure mõju XIX–XX sajandi vahetusel, kus pea iga paremasse seltskonda pürgiv linnainimene oma kõnesse lõputult saksakeelseid sõnu toppis, elame vast üle ka praeguse inglise keele surve.

Lehte: Võib-olla oleks aeg hieroglüüfidega tutvuda.

Sirje: Need on liiga harjumatud. Pole ehk veel praeguse vanema põlvkonna probleem. Mida tulevik toob, ei tea… Aga sul on raamatus palju luuletsitaate. Ja enamasti pole need peavooluluule, vaid ma leidsin neist luuletustest enda jaoks palju unustatut ja veel rohkem hoopis uut. Kas see oli taotluslik? Kas sa mäletadki (ütleksin – valdadki?) nii suures hulgas eesti luulet?

Lehte: Kuni Õpetaja majast lahkumiseni ja taastatud riigi raamatuplahvatuseni oli mul enamik luulekogusid ostetud ja mind kõnetanud värsid peas. Romaanis „Kukelokuti” on mul üks tudeng Reti, kes on nagu eesti luule antoloogia. Üks noor kolleeg kirjutas, et raamat on ebanormaalne ja sellise filoloogiga kui Reti polegi muud teha kui ta ära uputada. Kinnitan: on uppumatu. Uluotsa villa veneaegset lugu kirjutades meenusid mulle eeskätt need salmid, milles peitus Uluotsa vaba vaim. Inimene kui jumalik vaimolend on selle raamatu teema.

Sirje: Sa ise tulid kirjandusse luuletajana väga noorelt, olid esimesi meie sõjajärgse luule imelapsi, nagu pärast sind näiteks Viivi Luik või Doris Kareva. Teatava irooniaga vaatad sellele tagasi oma raamatus „Olla üheksavägine”, kirjeldades mõeldavaid klatšijutte siis, kui noor abielupaar 1959. aastal saab ühiskorterist toa Tähtveres: „[—] on ju Lehte Hainsalu, ehkki alles tudeng, kuulus luuletaja, tublisti kuulsam kui iial edaspidi.” Kuidas sa nüüd tagasi vaatad oma pikale kirjanikuteele?

Lehte: Tulin kirjandusse hõredal ajal nagu põdrakanep tühjaks põletatud maale. Meid viit (lisaks minule Paul Haavaoks, Kalju Kangur, Adolf Rammo, Valeeria Villandi) võeti 1957. aastal kõikides ajalehtedes rõõmuhõiskega vastu kui mittepunaseid. Meid käsitleti komplektis, ma jäin endast vanemate sappa, arvasin, et mul polegi oma põlvkonda. Kui siis kassetipõlvkond lavale astus, mind kampa ei arvatud. Ma lendasin ees, mind ei nähtud, kuni märkasin, et parv on mu maha unustanud. Äkitselt olin „jt”. Nüüdseks on parve kuulunud luuletajatest pea kõik silmapiiri taha lennanud ning mind on mäletama jäetud. Kirjanikusaatus on alati traagiline, isegi kui ta hele on olnud. Eks nendi Gustav Suits: „So poja tee om ollu kitsa, / vast laja küll na näitsevä.”

Sirje: Jah, sinu põlvkonna inimesed (Siig, Runnel, Rimmel, natuke vanemad Vetemaa ja Valton) debüteerisid kõik hiljem. Kõrvalt vaadates tundub, et sa oled nii iseseisev (isepäine?), et ei vajanudki kaaslaste tuge. Kui „kuldsete kuuekümnendate” vaim tõeliselt looma ja lehvitama hakkas, olid sina juba vana tegija. Siis määrasid luule vaimu ja taseme Rummo ja Luik. Kas sa oleksid tahtnud nendega rohkem kokku kuuluda?

Lehte: Mil moel sa tallinlastega kokku kuulud? Vastastikku luulet lugedes ainult. Need linnad olid tollal teineteisest mitme tunni võrra kaugemalgi veel kui praegu. Üht hetke mäletan, olime Leningradi kirjanikele külla minemas, buss oli Tallinnas ette antud, astusime riburada sisse, Arvi Siig oli juba esimesel trepiastmel ja mina tema kannul, kui ühtäkki ütlesime kahekesi kooris, Siig ja mina, kõva häälega: „Kes sündinud on suure sõja järel, / kas sündind need ka suure sõja eel.” Lihtsalt asja ees, teist taga, nagu taktikepi käsul. Need on kaks lõpurida Siia luuletusest „Tuhamägede tuul”. Siig ei mühatanudki mitte, ei vaadanud imestades tagasi, astusime nagu võõrad bussi, istusime teine teisale. Ega mul Siiast praegu rohkem värsse peas olegi, küll aga Paul-Eerikust ja Viivist. Sinna juurde Doris Kareva ja Ellen Niit ning muidugi Jaan Kaplinski ja Hando Runnel. Ja vanem luulevara – Koidula, Liivid, Haava, Jakobson, see Carl Robert.

Sirje: Kui sa olid noorem, hoidusid isiklikest motiividest, eriti luules. Ise seletad seda nii: „Enamalt jaolt kirjutatakse ikka iseendast ja oma emotsioonidest. Mina ei ole seda teinud, ehkki loen sellist luulet heameelega. Mulle on tundunud kuidagi sündsusetu oma maailma avaldada. [—] Olen mõelnud, et juhul, kui ma oma asjadest kirjutaksin, peaks see ka teiste probleem olema.”

Lehte: Kohmakalt väljendusin. Asi selles, mul pole põnevat elulugu, ma olen igas asjas nagu mõni teine. Ka memuaarromaanis „Olla üheksavägine” räägin enesest teiste kaudu, kuigi mul sellist kavatsust polnud, aga nii on lugejad tähele pannud. Mida sa näed, kui teisele silma vaatad. Sa näed teise vikerkestal enda pisikest pilti. Samas näeb teine sinu vikerkestal enese pilti. Peegeldate teineteist. Sa oled teises ja teine on sinus, teil on ühisosa, ühishuvi, te ei ole eraldi, suures plaanis elate sama elu.

Sirje: Sinu luule on sageli kirjeldav. Nii on sul luulekogu „Emajõe sinine veri”, kus kirjeldad väga vaimukalt Tartu mälestussambaid. Mis on see värsistamise rõõm? Õpetus? Kodulooline kasvatus nooremale põlvele? Raamatus on väga meeleolukad akvarellid Lea Malinilt.

Lehte: Pigem kirjeldan oma hämmastust teispoolsuse üle. Kuidas teisel pool Emajõge on hoopis teine elutunne kui raeplatsil. Kuidas Ülejõe pargi pihlakad on mõrud juurealuste varjendite sõjahirmust. Kuidas Lodjakoja Jõmmu äratab Emajõel mineviku varjud. Kuidas Anna Haava, Tartu ainus naiskirjaniku ausammas meeskirjanike metsas, on peidetud minu kooli hoovi puude varju. Kuidas peahoone trepid säilitavad Eesti-aegsete professorite samme ja käsipuud nende puudutust. Kuidas Jaani kiriku tornikellad helisevad läbi sajandite. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Sirje: „Uluotsa maja” essees Jaak Põldmäest heidad sa natuke nalja tema „Eesti värsiõpetuse” raamatu üle, mille su bolonka Skipi oli otsast nätsuks närinud. Ometi on su lugulaulude raamatus „Taprite pidu” üsna keeruka stroofiskeemiga lugusid, kus mitmekordsed riimid ja muud keerukad riimiskeemid. See nõudis ju nuputamist? Samas – ja sellestki kõneled sa oma viimases raamatus – oli nende Tartu ajalugu kajastavate värsslugude käsikiri valmis juba 1971. aastal, jäi siis muidugi ilmumata ja pääses trükki alles aastal 1989. Selle ajaloolise hetkega sobis hästi nende lugulaulude sisu ja paatos, aga kas vormile pöörati ärateenitud tähelepanu? Ma kahtlen. Kas keegi üldse veel hoolib vanast klassikalisest värsivormist ja selle valdamisest? See on umbes nagu Jaan Krossi „Tiit Pagu”, kus samuti on keeruline stroof, mida lõpuks vaadati rohkem kui kuriositeeti, mitte kui virtuooslikku värsistamise kunsti.

Lehte: „Tiit Pagu” lugesin läinud nädalal kolmandat korda ja just riimirõõmu pärast. Kellel veel oleks sellised riimid – ei kellelgi! „Ja tunnil õige varakul / on täis „Kuld Tiigi” garderoobid. / Närts läigib, mustab karakull / ja helendavad antiloobid / ja valge hüljes…” Seal Siberis polnud Jaanil sõnaraamatuidki mitte, rääkimata Google’ist. Aga ei mingit ülemäärast nuputamist, eesti keel on lihtsalt nii riimirikas ja mõnele inimesele sunnivad riimid end ise peale. Sa ei usu – kirjutasin oma pikki värssmuinasjutte ja lugulaule mõnel päeval 200 või rohkemgi värssi ühtejutti. See oli nagu suvila vihmaveepaak: keera kraan lahti ja tuleb lahinal, katsu vaid, et saad kiiresti pangesid vahetada. Siis järsku ei tule enam tilkagi, paak tühi, keera kraan heaga kinni ja mine magama. Too häda on küll, et riimitulevärk kipub sisu kohati varju jätma, nagu juhtus Henrik Visnapuu värssromaaniga „Saatana vari” või on ilmne Ivar Grünthali paksus raamatus „Luule võim”. Lausluuletamise meetodit kasutades hakkavad teab kust kerkinud kolmikriimid salmi vedama ja võivad teose eksi tirida. Aga ekstaas sünnib sellest igatahes, see ongi luule võim poeedi üle.

Sirje: Ma olin noorest peast lugenud su luuletusi ja näiteks ka „Pigilinnu laulu”. Ja Loomingust su olukirjeldusi – Mustveest, Võnnust, veel millestki. Meelde jäi „Kukelokuti”. Aga tõeliselt pani ahhetama „Kellakuuljad”. See on ülevaade eesti kirjandusest läbi ajaloo, aga originaalse vormiga. Räägi, kuidas „Kellakuuljad” sündis.

Lehte: Ikka sama mustri järgi nagu teisedki mu paksemad raamatud. Ootamatu sähvatusena ilmub vaimusilma suur pilt – seekord eesti rahvusluse ja kultuuri lugu aastail 1800–2000. Staatiline pilt – kõik ajaloolised isikud ja sündmused siin ja praegu, samas hetkes. Umbes nagu veneaegse aparaadiga kogemata üksteise peale klõpsatud fotod, mis juhtub, kui kaadrit edasi ei kerita. Kirjutasin seda raamatut viis aastat, enam-vähem 24/7, õnnelikud aastad. Koidula tänava suurtoa põrand oli kummuli raamatuid täis, vahelipikutega köited seisid virnas, palju raamatuid rikkusin allakriipsutustega ära. Nägemuse algseeme oli sõna kellakuuljad, mida kord Võnnus kuulsin ja üles noppisin. Kellakuuljad on inimesed, kes elavad kirikule küllalt lähedal, nõnda et kuulevad, kui kirik esimest korda sisse lööb, ning jõuavad kolmanda kella ajaks kohale. Sõnast kasvas kujund. Teisest sõnast, õieti sõnalühendist „jt” kasvas raamatut läbiv kujund – sündis surematu tegelane nimega Jott Tee, kes kehastab kõiki „ja teisi”, keda kultuuriloos naljalt ei nimetata, ent kes on kultuuri andumusega loonud, olles kirjanikkonna enamik.

Sirje: Sa oled tõesti tavatult palju avaldanud: esimese luulekogu aastal 1957, seni viimased raamatud 2025. aasta sügisel. Seal vahel on paarkümmend luulekogu, kümmekond romaani, lasteraamatuid igale eale, esseeraamatuid ja teoseid, mille žanri ei oskagi määratleda – tundelisi, naljakaid, tõsiseid, müstilisigi. Kas sind üllatab, et neid nii palju on, arvestades, kui palju sa oled elus veel muuga tegelnud? 

Lehte: Jah, mul on lapsi palju – hetkel üle 80 raamatupealkirja pluss 30 verejätkajat kolmes inimpõlves. Ma olen osalenud suurtes tegudes: olen taastanud Eesti Vabariigi, kirjutanud põhiseaduse, istutanud aia ja pargi, õpetanud koolilapsi ja tudengeid, teinud ajalehte ja telesaateid, käinud sadadel kirjanduslikel kohtumistel, Vene ajal julgustades vastuhakkajaid ja uuel Eesti ajal innustanud inimesi omaenda vaimu üles ehitama. Ometi tuksub kõrvus Betti Alveri vannutus: „Kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee.” Võlga mulle kingitud imelise elu ees. Lauldakse, et noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi, kuid mina tunnen, et ilus aeg on just nüüd, üheksakümne väravas, kus ma olen esimest korda tõeliselt vaba. Ma ei pea midagi. Aga ma tahan.

Sirje: Tahad mida?

Lehte: Mari Vallisool on värsipaar, mis kõlab nii: „Veel alles on natuke valgust. Ei tea, mis sellest teha.” Mis muud kui õpin eesti keelt, see tuleb mul võrdlemisi hästi välja… Aga mida sina eelistad teha nüüd noorepoolse lesena, ise teaduste doktor?

Sirje: Noorelt abielludes võib juhtuda kahte moodi – kasvatakse kokku või kasvatakse lahku. Meie Peetriga kasvasime kokku, seda keerulisem on üksi. Sina tead. Teen igasugu asju; kirjutan natuke, tõlgin, reisin, mõtlen. Loen palju. Kuidas sinuga? On sul aega jälle volilt lugeda? Mida sa praegusest eesti kirjandusest arvad? Mida sa lugeda jõuad ja tahad?

Lehte: Kirjandusest arvan sedasama, mida kaubamajast: kõike on ebainimlikult palju. Käin nagu näitusel ja imestan. Mõni harv raamat või kohvitops tahab kaasa tulla. Kuid ikka pole kindel, kas kodus selgub, et see on just see õige. Raamatust ootan stiili ilu ja mõtte nõtkust, asjast silmale mõnu ja käele kodusust.

Sirje: Sinu Uluotsa maja raamatus on palju tsitaate – nii luulest kui arvustustest. Ometi ei soovinud sa anda neile täpsemaid viiteid või panna raamatu lõppu allikate nimestikku. Miks?

Lehte: Kuidas see võimalik oleks? Seal käib üksik vananaine korterit pidi, ta ei ole teadlane, ta on luuletaja, ta mõtleb igasuguseid asju, talle meenub mõni värss või tark lause, ta tahab kontrollida, kas mäletab täpselt, ta võtab vihmavarju ja selle konksuga tõmbab ülalt riiulist raamatu alla, see liugleb nagu nahkhiir, tiivad laiali, püüdja käest mööda, maandub vaibal kummuli, otsitud koht lahti. Mis siin leheküljest või ilmumisaastast! Harald Peep ütles kord, et igas raamatus on temale kõige tähtsam joonealune aparatuur, allikate nimestik ja isikunimede register, sealt saab ta vihjeid oma tööks. Selle värgi puudumisega ma vihjan, et minu raamatud on siiski midagi enamat. Ma karistan professor Peepu ja teisi allikajälitajaid ning neid sirvijaid, keda huvitavad ainult read, kus nendest endist kirjutatakse. Paradoks: raamatupoes olen ka ise selline sirvija.

Sirje: Selge loova kirjaniku vaateviis. Aga Uluotsa maja juurde tagasi tulles – kui sa hoolimata mõnede meeskolleegide plaanidest said 1982. aastal selle maja perenaiseks, siis olid sa hingelt valmis, saan ma aru. Kuidas sa teadsid, et see sul välja tuleb?

Lehte: Olin juba mitu aastakümmet maja vajadusi täitnud, ainult et nüüd hakkasin selle eest palka saama ja mul tekkis ametlik võimalus oma idee ka teostada, mitte ainult bossile edasi anda. Esimese tööna saatsin majast minema partei algorganisatsiooni; seda ei saanud keegi enne mind teha, ma olin sellisel ametipostil esimene parteitu vist terves NSVL-is. Esimene naine peale selle, fakt, mis külla tulnud Leningradi kirjanikke jalust rabas. Nagu ka see, et meil polnud üheski toas Lenini pilti. Juba enne mind asus Lenin pööningul ja Stalin raamatukapi taga, inventari nimestikust ei söandanud me neid siiski maha kanda.

Sirje: Oma raamatutes vihjad sa sageli, et Tartus olid paljud asjad lihtsamad kui pealinnas. Mismoodi?

Lehte: Ma räägin Vene ajast. Ühel detsembrikuisel lastekirjanike kokkutulekul olid pealinna naised ehtsates kasukates väga šikid. Vaatasin neid ehmatusega – kuhu sa Tartus sellisega lähed, siin ei käi ükski eestlane loomanahas. Tartus ei pidanud tingimata vene keelt oskama, mõnes linnajaos sai täitsa ilma läbi. Tartu Edasi-lehest võis elutõdegi lugeda, see leht ei käinud välismaale. Välismaalasi ei lubatud Tartusse (hiljem võisid mõned väljavalitud tulla, kui ööseks ei jäänud), järelikult sai siin pisut vabamalt suhelda, polnud kohustust karta „lääne spioone”. Kinnine linn võis olla mõneti vabam linn, Nõukogude ajal oli omamoodi loogika.

Sirje: Räägime nüüd muust elust kirjanduse kõrval – räägime poliitikast. Jaan Kaplinski tuli 1980. aasta oktoobris sinu juurde „Neljakümne kirja” tekstiga, millele sa alla kirjutasid. Hiljem meenutad oma elulooraamatus: „Ilmarile ei julge oma äkilist, kuid enesestmõistetavat tegu üles tunnistada.”

Lehte: Minu Ilmar oli flegmaatik, ta võttis asjade kaalumiseks aega. Ta oleks tahtnud kõigepealt teksti lugeda, aga meil oli kiire, kiri tuli ära saata, enne kui kumu sellest oleks levinud. Nii jäin kaasale teksti näitamise ja oma äkk-käitumise selgitamisega paratamatult ootama. Muidugi jõudis ta seda mujalt kuulda. Lapsed mäletavad, et isa oli pidanud mu sammu ootamatuks usaldamatuseks tema suhtes, aga sellest me kunagi ei rääkinud.

Sirje: Mida mäletad oma selleaegsetest mõtetest? Kirjutad raamatus, kuidas Kersti Merilaas sind noomima tuli. Ometi oli ju kiitjaid ka – või ei olnud?

Lehte: Tagantjärele usun, et oma südames polnud kiitjaid ega laitjaid, olid tervemõistuslikud kartjad. Ütles ju Ain Kaalep sõnaselgelt, et allakirjutajate tegu on õilis, kuid kasutu. 40 keisri hullu, kes tegid end avalikuks. Ja tõesti, mis kasu oleks isamaal sinu istumisest Vene vanglas! Tegeled naisena umbkeelsete valvurpoiste lollitamisega ja see on kogu su vastupanu, nagu selgub ühe oreooliga dissidendi mälestustest. Minu kõrgem mina ütles mulle, et seekord nii ei lähe, seekord on aja aken eestlastele praokil.

Sirje: Kirjutad raamatus „Olla üheksavägine”: „29. märtsi hommikul 1990 seisab Lehte Toompea lossi istungitesaali lävel, hämmeldunud, argvel ja südi.” See oli üks väga töö- ja vaidlusterohke aeg. Koostasite hiljem oma ülemnõukogu pinginaabri ja kolleegiga telestuudiost Rein Järlikuga raamatu „Mitme tule vahel”, kus Järlik esitab üksikasjalikke mälestusi, sina aga kirjeldad novellilaadses palas oma jahmatust venekeelses Eestimaa pealinnas… Neljakümmet kirjutajat kätkev raamat on praegu lugedes väga huvitav, aitäh koostajatele.

Lehte: Olime Reinuga kaks vabatahtlikku, kes tasu küsimata mõtlesid välja kaks ajalookonverentsi, ise korraldasid need ja ise toimetasid tekstid ka raamatutesse. 20. Augusti Klubi laskis sel sündida. Kuudepikkune pinge kruvis meie kahe vaimustust. Andsime sõna paljudele ajaloo tunnistajatele, kes muidu oleksid oma juuresoleku kogemuse endasse summutanud, hauda kaasa viinud. Tunnistajad ei tohiks lahkuda tunnistust andmata.

Sirje: Kuidas sa neile kahele ja poolele aastale Toompeal praegu tagasi vaatad? Kas ei ole kiusatust nendestki kirjutada mälestusi pealkirjaga „Lossi plats 1”?

Lehte: Lossi platsi raamatut ei tule. Mul tekkis vaimne side seal mõne üksikuga. 98 võõrast meest ühekorraga tundma õppida on liig ka kirjanikule. Naisi oli kuus eestlannat ja üksainus venelanna, ka need olid igaüks ise meelt, nagu parlamendis peabki olema. Venelased olid vähemuses. Aga eestlastel – soost olenemata – oli üks ühine valimislubadus: taastada Eesti Vabariik Tartu rahulepingu alusel. Meil oli rahva mandaat, sest ainult need saadikukandidaadid said vajalikud hääled kätte, kes olid oma valimisplakatil seda enam-vähem selgelt lubanud. Ma arvan, et ülemnõukogu edu võti oli selles, et hakkasime kohe esimesest päevast toimima nii, nagu juba oleksimegi iseseisev riik de facto, nagu olekski sõltumatus käes. Lossi saalis ei peetud isamaakõnesid ega tümitatud vastasrinda, vaid menetleti riigi toimimiseks vajalikke seadusi, juriidiliseks abiks kõik riigi valgemad pead.

Sirje: Uluotsa maja raamatus räägid „oma Ilmarist”, kelle leidsid noorena, ja teie ühine elu kestis kokku 54 ja pool aastat. Teil on kolm last, rohkelt lapselapsi ja veel suurem hulk neljandat põlve. Ja kõige selle kõrval jõudsid sa palju kirjutada ja nii aktiivset elu elada. Ilmar oli suure asutuse juht, kellel oli töö juures ka suur vastutus. See tähendas, et abikaasa pidi sind väga toetama. Muidugi, teil kasvasid tublid lapsed, ma tean. Samas kirjutad sa: „Mina ei ole naisõiguslane. Mul oleks selle vastu ütelda.” Mida just? Siin on ütlemise koht…

Lehte: Sest naistel vähemalt siin põhjamaadel on ikka käes olnudki meestega samad õigused. Kui mõni pole samu inimõigusi kasutanud kui mehed, siis on see tema eelistus. Kui mõni teine tahab meestega ühist kempsu ja duširuumi, sest muidu teda nagu diskrimineeritakse, siis on see ülejäänute meelest ilmne liialdus ega tohiks olla seadusega kohustatud. Sugudevahelise salapära hävitamine hävitab elu poeesia. Arvan, et õigevanasti mõjus pika kleidi serva alt vilksav kinganina pikantsemalt kui ämblikuvõrgust kleit tänasel punasel vaibal. Aga võib-olla polegi vaja võluda, vaid kohe võtta ja sellepärast on kindlam mitte peita, vaid pakkuda. See olgu naljaks öeldud. Tegelikult pole vaja võidelda, et riik naistele ja meestele õigused võrdselt välja kaaluks, vaid tunda end naisena, kellel ongi samad õigused. 2025. aasta novembrikuu Eesti Naise kaanelugu on 90-aastasest Ingrid Rüütlist. Seal tuleb juttu ka võrdõiguslikkusest ja proua Rüütli meelest tähendab see lihtsalt õigust oma elu elada. Ingrid ütleb, et tema meelest on see teema üle võimendatud. „Naised ja mehed ei pea olema ega saagi olla äravahetamiseni sarnased. Nad on loodud erinevaks ja lastagu siis neil olla sellised, nagu nad soovivad, mõistagi teineteisest lugu pidades ja võimalusel asju koos tehes.” Nii saan minagi maailma asjadest aru. Ma arvan, võrdõiguslikkuse nõudmise teeb naeruväärseks piirdumine väliste, numbriliste näitajatega, à la Riigikokku sama arv naisi ja mehi! Vaevalt kümme aastat tagasi lugesin haridusministeeriumi eeskirja alushariduse lugemiku koostamiseks, seal lugemikus pidi olema täpselt ühepalju poisse ja tüdrukuid ja need pidid olema riides sooneutraalselt. Peale selle ei tohtinud ema olla põllega ega isa haamriga ning ratastooliga laps pidi olema pildi keskel ja teised tema ümber. Muidugi ei tohtinud pildil ainult kahvanäolised olla. See kõik pidi tagama eeskujuliku lugemisoskuse. Mäletan, et mökitasin naerda, ei teadnudki, et mul sellist tõugu naer üldse on.

Sirje: Sul on õigus, tulihingelised aktivistid kahjustavad tervemõistuslikke ideid. Mina usun, et inimestel, soost olenemata, peaksid olema võrdsed võimalused. Mis nad nende võimalustega teevad, on nende asi. Aga minu vaadet asjadele on kujundanud muu hulgas ka kaks fotot kirjanike liidu ajaloost. Üks on foto 1933. aastast, liit tähistab 10. aastapäeva, fotol on kolm rida mehi ja nende seas üksainuke naine – Marie Under. (Vt näiteks: Katrin Raid, Loomise lugu. Eesti aeg, lk 53.) Ma kontrollisin: Anna Haava liitu ei kuulunud, Aino Kallas astus liikmeks samal 1933. aastal, aga oli siis välismaal, ja Betti Alver sai liikmeks 1934. Nii oligi eesti kirjandus – kunagisest Koidula panusest hoolimata – sel ajal niisugune mehine ala… Teise foto leiab Lehte Hainsalu raamatust „Olla üheksavägine”, lk 108. Seal näeb liidu juhatust aastal 1982. Pildil on kümme meest ja üks naine – sina. Edenemine on siiski toimunud – see on ainult juhatus, liidu liikmete hulgas oli naisi rohkem, nii umbes kolmandiku jagu. Kas sa tahad seda olukorda kommenteerida?

Lehte: Jah, see on teema teine pool. Kui enne rääkisime, et võrdõiguslikkuse võti on selles, kuidas naine otsustab ennast tunda, siis neilt fotodelt nähtub, kuidas ühiskond tegelikult naist näeb. Keeleajalooliselt pole eesti keeles sugusid, „tema” on ikka tema, kuid siiski leidub kuninganna ja kuningas, priimabaleriin ja balletitantsija, eksisteerivad naiskirjanikud, naisnäitlejad ja naisdirektorid, kuid meeskirjanikke, meesdirektoreid ometi pole. Võib-olla tahab looduse käsk hoida naist eemal vastutusrikkamast, isikut täiesti rakendavast tööst, säilitada teda elu seisukohalt kõige tähtsamaks – laste kasvatamiseks. On ju nii, et mees saab täielikult tööle pühenduda, naine haarab ikka salakesi telefoni, et küsida lapse koju jõudmise kohta või juhendada õppetükki. Naisel on peos kahed ohjad. Naistööpere elab kaasa, kui töökaaslasel on laps haige, meestööpere huvid ja vastutus on teisal. Ka mina olen alalhoidlik olnud, pole kuhugi kippunud, perest oleks küllalt saanud, aga kui elu tagant tõukas, pole mind keelatud. Väikeste laste pärast olen hingeliselt palju kannatanud luulepärsi tõttu, hiljem on pere kannatanud minu ringituiskamise tõttu.

Sirje: Ja tagasi vaadates – kui ma loen su viimast raamatut, tundub, et sa toetusid oma tegevuses Tartu kirjanike juhina üsna palju nimelt naistele. Või ma eksin?

Lehte: Eksid vaid selles, et juhtisin midagi. Ei juhtinud! Meid juhtis partei ja et mina parteilane ei olnud, siis ei saanud mind karistada, mina vastutasin Vladimir Beekmani ees, tema midagi ei käskinud ega keelanud, mina siis ka ei käskinud ega keelanud. Mulle tundus, et minu ülesanne on asju korraldada, hankida, anda võimalus, peita oma selja taha. Üleliiduliselt oli nõutud, et nii kirjanikel kui noortekoondise liikmetel peab olema tööplaan ja selle täitmist tuleb jälgida, aga vähemalt meil Eestis viiekümnendate lõpust peale Tallinna juhatus seda ei nõudnud ja keegi kelleltki ei küsinud ka. Mis puutub sellesse, kas toetusin rohkem naistele, siis võib-olla küll. Naistega on naisel – nagu minul sinuga – lihtsam suhelda või siis kukub nii välja. Kui näiteks sain juba enne avalikustamist teada Brežnevi surmast, siis tormasin selle sõnumiga Helene Siimiskeri poole, aga Jaan Kaplinski tuleku ootasin ära, tema koju ma poleks läinud. Muidu aga usaldasid mind nii mehed kui naised, nende probleemid olid sarnased, läks vaja inimlikku märkamist ja taipamist.

Sirje: Raamat on hea, siis kui see on hea, hoolimata sellest, kas selle on kirjutanud mees või naine – oled nõus? Või näed mingeid soospetsiifilisi kirjanduse tunnuseid? Missuguseid?

Lehte: Rahvusspetsiifilisi tunnuseid mõnikord näen. Näiteks on juudi soost kirjanik sageli tunda juba teiselt leheküljelt. Holokausti teema hingab kuidagi läbi seda puudutamatagi. Kollane täht oleks nagu käise küljes. Naise lõhna kohta ei tea väita. On tõsi, et naised ja mehed mõtlevad erineva peaajupoolega, aga kirjanikul laseb vahemembraan võib-olla läbi. Inimestena tundub mulle naise lähedus teistsugune kui mehe lähedus, neil on erinev fluidum, aga nende raamatutel suurt vahet ei taju. Mina mitte. Sestap hämmastas mind Madis Kõivu ülestunnistus, mul on see pealuus: „Ma ei ole ühegi naiskirjaniku raamatut lugenud puhtast sündsustundest. Minu tunde järgi ei loe džentelmen naise kirjutisi, see on minu arvates niisama võimatu kui sisenemine daamide ruumi.” Madis Kõiv ei ole loomult humorist, kes ta sel ütluse hetkel on, kas humanist või naivist? Nõnda sain suure saladuse jälile – „naiskirjandust” ei loetagi, kui auhindamiseks meeskirjandust valida on! Naiste kirjutatud raamatud lükatakse hellalt kõrvale, nagu riidekapis sobramisel lükatakse kleidipuid vasaku käega, et parema käega leida kõige netim päevasärk. Eks mulle ole korduvalt soovitatud meesterahva nime all esineda, et vaata, Lehte, mis su romaanidest saab Lehoks hakatult.

Sirje: Õnneks on Eestis viimastel aastatel tõusnud võimas noorepoolsete naiste põlvkond, just proosas, keda ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Usun, et sellest on vanadele olijatele rõõmu ja tuge. 2018. aasta Loomingu septembrinumbris ilmus sinult lühiromaani mõõtu mõistujutt „Tõnn ja Tõnnike”, lugu ühe talukoha püsimisest ja suguvõsa jätkumisest Eesti maakohas. Seal on linnast maale tulnud noor abielupaar kahe lapse ja tänapäevaste töödega, aga seal on kohal ka majavaim ja haldjad, endised elanikud ja nende vaimud, sest igapäevane just ongi igavikuline, võib-olla sajanditeks lükitud olevikuhetked ongi igavik. Sinu „Uluotsa maja” raamatu tegelased on kõik lahkunud, kadunud, igavikku läinud ehk otse öelduna surnud. Mis sa arvad, miks on eesti keeles nii palju ümberütlemisi surma kohta?

Lehte: Kas sulle tundub, et surma ja suremise kohta on rohkem sünonüüme kui mõne muu nähtuse või asja kohta? Võib-olla tõesti. Küllap oleneb sõnavalik inimese vahekorrast isikliku surmaga. Kui see on nägemata kauguses, võib teise inimese kohta ütelda, et viskas lusika nurka, pani kõrvad pea alla, sirutas koivad välja, Liiva-Hannus kosis. Kui oled surnuvalves, ütled: ta heitis hinge, lahkus elust, kustus, hääbus, tuli surm, saabus lõpp. Ennevanasti usuti, et andis kätt Toone saadikule, läks Jumala karja või pärispaika, järele tuli Must Ingel või Peetruse käsk või Taevaisa kutse. Ühiskondlikus kombestikus on toonastest tõesõnadest saanud kenad luulelised kaunistused kurvale päevale. Kui mina väike olin, hoiti laste silmi ja kõrvu surmast kui koledast eemal. Suurte inimeste teadmata leidsin kord hukkunud pääsukese, kord varblase ja matsin kenasti maha. Korduvalt kaapisin kääpa lahti, et näha, kas maetu on juba taevariiki lennanud. Olin mõneaastane, kui ühel hellusehetkel ütlesin emale, et kui mina suureks saan ja tema väikseks jääb, siis küpsetan mina talle kooki ja panen kuivad püksid, kui õnnetus juhtub. Ema rääkis kõigile, kui hea tütar tal on, hoolitseb vanas eas. Panin seda emale väga pahaks – mitte vanaks jäänut ei mõtelnud ma, vaid titte, oma last! Nii peab see ju ometi olema, et kordamööda ollakse üksteise lapsed! Mul polnud sõnu, et emale nii lihtsat asja seletada, ma pigistasin huuled kokku ning jäin vait ning jään nüüdki vait, kui näen, et teisel inimesel pole selliseid kogemusi ega arusaamist surmaväravast ja sünniväravast ega taassündidest. Mida keegi võiks mõtelda, kui satub lugema Uku Masingu itkusid? Oota, ma loen sulle paar värssi, mul on välja kirjutatud.

Muidugi, eksin, olen eksinud kaua ja aastatuhandeid veel
udus ja mullas, tolmus ja vees,
kuni ma leian selle, keda mind otsida kästi,
ytlen sõna, mida mind ytlema saadeti.
[—]
Tõesti, mul on kahju kõigist, keda näinud
tuhandete elude käies mu sees.
[—]
et ma pole neile öelda neile yhtki rõõmusõnumit suutnud ega suuda
[—]
et nad peavad ootama kedagi teist

Sirje, kas sul on olnud, et ühel hetkel nagu taipaksid kõike, mis üldse olemas on, kõik ilmaruumi saladused säraksid avali su ees, oled nii õnnelik – ja samal sekundil sulgub eesriie, jääd otsima seda ühtainust sõna, et öelda öeldamatut?

Sirje: Et „Ilmauks on irvakil”? Väga lühike moment, ei püüa seda. Nüüd, piisavalt vanana, meenuvad minevikupildid kuidagi hoopis ilma loogikata… Samas – „Uluotsa maja” jutustamise aeg on olevik. Kõik, mis sünnib nende ära läinud inimestega, sünnib siin ja praegu.

Lehte: Väiksed lapsed teavad, et alati on olevik. Suureks saades õpivad, et on ka minevik, mida saab parandada, ja on kehvake olevik, mis tulevikus paraneb. Võib-olla olin kohe sündides luuletaja, aga minu minevikupildid ja tulevikukujutlused olid niiväga eredad, et võisin tunde vestelda inimestega, kes olid kuskil kaugel või keda ehk polnudki. See on ju kõigiga nii: kui tõstad mälestuse peopesale, on see siin ja praegu, ning kui unistad helgest homsest, on see hetkel aistitav ja maitstav. Minuga oli veel see lugu, et mul oli raskusi paigutada ajatelg horisontaali, minu meelest on aeg jalutuskepi ümber spiraalis, sest Liivi sõda, Poola-Rootsi sõjad, Põhjasõda, esimene ja teine ilmasõda ning venelase sõjaline erioperatsioon Ukrainas on mu silmis üks katkematu tapatöö. Minu „Taprite pidu” oled sa ju lugenud, just rääkisid sellest.

Sirje: Jah, seda sealt saabki lugeda – aga minu jaoks varjutab sõnumi selgust osav ja lustlik riimiskeem. Siis, kui sa kirjutasid neid värsslugusid, oli maailm küll stabiilsem. Mulle näib, et praegu tahaks neid sõnumeid saada karmilt ja lihtsalt. Aga lõpetuseks, mõeldes just sellele taprite peo kestmisele: mismoodi peaks kaua aega elanud inimene vaatama tulevale maailmale? Millele sina loodad, mida usud?

Lehte: Täna hommikul, kui raamaturiiulilt tolmu pühkisin, leidsid sõrmed Uku Masingu luuletuste kuuendast köitest niisuguse salmialguse:

Selle paiga leidsin, kus ma valjusti ytlema peaksin:
Teine Maailm algab järgmisel hetkel Magellani pilvede soovil!
Vana on möödunud nagu õnnetu lapsepõlv,
muiste on mööda läinud nagu hingepiinad nende asjade pärast,
mis on haigete mõeldud, et virelda edasi
oma vaesuses.

Aga mina ei usu, et antud mulle see vägi maailma loomisel juba,
kuigi tean, et on.

Uku Masing ei uskunud, et tema järel tuleb enam kedagi, kes Teise Maailma loomise sõnad ükskord ära ütleks, ja esile manatud maailm sõrmenipsust peale hakkaks. Inimese unistuse laeks on jäänud ju sõja võidukas lõpp, pensionitõus, peaministri amet. Kuid mina tean, et keegi meie seast tõuseb ja ütleb: Saagu Tuhandeaastane Rahuriik – nüüd! Ja rahuriik saab. Nii ma arvan ja muud ei oska öelda.

Sirje: Aitäh, et niisuguse raamatu kirjutasid, aitäh, et juttu ajama soostusid.

Lehte: Tänu sullegi, et rohkesti aega oled leidnud mulle ja mu raamatule. Hindan seda väga. Ela kaua, armas Sirje!