Ma olin spordipoiss. Tegin trenni alguses Tamme staadionil, hiljem ülikooli staadionil ja maneežis, nagu me Ujula tänava ja Emajõe vahel asunud sisehalli nimetasime. Tegin kergejõustikku. Või noh, käisin kergeraksus, nagu põhikoolis klassivend ütles. Tema mängis kossu – käis korvpallitrennis. Aga kergeraks ja koss olid tema keel, mina eelistasin tavalisi väljendeid.

Meil oli spordiklass ja kõik meie klassis harrastasid mingit spordiala, käisid enam-vähem iga päev kusagil trennis. Minu pinginaaber oli näiteks üks parimaid lauatennisemängijaid Eestis, muidugi omavanuste seas. Vahetunnis mängisid paljud laudadel pinksi, õpikud võrgu asemel. Pinksi-sõna kasutasin ma küll. Paljud käisid suusatrennis. Üks oli jalgrattur. Igaüks tegi midagi.

Aga ma olin ka see kunstikoolipoiss, kes käis trenniskäimise kõrvalt Tartu lastekunstikoolis. Alguses Jakobi mäe jalamil, pärast rühkisin Jakobi mäkke. Ja hiljem, eriti gümnaasiumi ajal, olin järjest rohkem see filoloogipoiss, kes teadis juba eelviimases klassis, mida pärast õppima läheb.

Ma ei teagi täpselt, miks ma otsustasin gümnaasiumis trenniskäimise lõpetada. Peaksin sellest kunagi ehk jutu kirjutama. Äkki ma saaksin siis ka paremini aru, miks ma tol perioodil, vahetunni ajal koolikoridoris, nähes oma treenerit, kes mind aeg-ajalt siiski otsima tuli, kuhugi peitu pugesin. Nagu väike laps. Ja kui see ei õnnestunud ja ta mind märkas ja ükskord ütles, et „sa jääd rongist maha”, miks ma siis lõpuks, pilk maas, talle ütlesin, et aga võib-olla ma ei tahagi selle rongi peale jõuda. Mul oli temast ikkagi päris kahju. Ta oli nii heasüdamlik ja pühendunud inimene, et ma ei suutnud siis ega suuda nüüdki mõelda temast ühtegi halba mõtet.

Ta nägi mul tulevikku tõkkesprinteri või odaviskajana, aga ei välistanud ka seda, et minust võiks saada kümnevõistleja, mis sest, et mul oli vähemalt kaks nõrka ala: teivashüpe ja 1500 meetrit.

Võib-olla ei olnud mul sportlaseks saamiseks lihtsalt piisavalt hasarti. Ja seda jäi pealegi järjest vähemaks. Sportlasel peab olema aga tahet võita. Peale kõigi muude eelduste. Mäletan, et kui ma veel koolis ei käinud, võisin hakata lausa nutma, kui mõnes mängus kaotasin, aga mida aeg edasi, seda vähem mind kaotused mängudes, muu hulgas ka spordi nimega mängus, muserdasid.

Kes trennis käis, see käis aeg-ajalt muidugi ka võistlustel. Mitte ainult võistlemas, vaid ka kaasa elamas. Kui palju ma lapsena võistlusi nägin! Aga meie, trennis­käijate olukord oli ebatavaline, sest sageli ei olnud me pealtvaatajatena ainult pealtvaatajad. Olime kohtunikele abiks, tõstsime näiteks kõrgus- või teivashüppelatti paika, tegime igasugu töid, mida võistluste ajal oli teha vaja. Tasu meile muidugi ei makstud, aga me saime võistlusi väga lähedalt näha. Ja igasugu sportlasi.

Tribüün oli ülikooli staadionil võistluste ajal küll harva täis, aga see seltskond, kes käis, oli väga kirju. Eriti omapärane oli publik, kes oli tulnud vaatama kümnevõistlust. See on nii mitmekülgne ala, et põhjusi, miks seda armastada, on ju palju. Ja võistlus sellel alal kestab nii kaua. Kaks päeva, kui mõni ehk ei tea. Võib-olla seetõttu ongi suurimad selle maa spordifilosoofid sündinud just nimelt kümnevõistluse austajate ridadest.

Üks selliseid oli Mauri Raus, kes ei istunud kunagi kümnevõistluse ajal lihtsalt tribüünil, vaid seadis ennast sisse otse staadionil, näiteks kaugushüppekasti või kettaheiteringi juures. Nii et selle poolest sarnanes ta meiega. Aga erinevalt meist lõi tema vahel ise ka kaasa, ehkki protokolli tema nime ei kantud. Aga ta hüppas mõnikord siiski kaugust ja kõrgust, jooksis, tõukas kuuli jne.

Ja ma pean silmas spordivõistlusi, kus omavahel võtsid mõõtu täiskasvanud, mitte lapsed. Eestis oli palju kõrgetasemelisi kümnevõistlejaid.

Kõiki alasid ta küll vaevalt tegi. Ma ei mäleta näiteks, et ta oleks teivast hüpanud. Selleks poleks ta keha olnud ka piisavalt treenitud. Ta oli väikest kasvu, paraja kõhukesega lõdvavõitu mehike, kelle üle mõned treenerid muigasid, kui ta lasi näiteks kõrgushüppeks meeter kakskümmend latile panna ja sellest siis kuidagi üle ei saanud, ja meie, lapsed, muidugi muigasime kaasa või muigasime esimestena. Et milleks küll sellisena võistelda! Kindla kaotajana. Vanust oli tal ka juba tublisti üle neljakümne.

Aga ta ei teinud muigajatest välja. Tavaliselt ta istus ja vaatas süvenenult võistlust. Või vaatas ja samal ajal rääkis kellegagi. Ta võis ka õlut juua. Minu arust oli ta vahel vintis.

Ega ma temast palju ei teadnud. Olin kuulnud, et ta oli olnud vist näitleja, kusagil, aga siis olevat temaga midagi juhtunud. Mõni ütles otse, et ta on hull või peast põrunud, või ma ei mäleta, kuidas seda just täpselt öeldi. Või pigem mõista anti. Võib-olla koputatigi ainult sõrmega oimukohale.

Sest tema üle muiati ju küll, aga mingil kombel peeti temast ka lugu. Sellest tunnistab ka see, et tal üldse võistelda lubati.

Mida ta kümnevõistlust vaadates rääkis, ma enam ei mäleta. Eks ta kindlasti säras rekordite ja spordiajaloo peensuste tundmisega, mäletas, mida üks ja teine sportlane või treener oli öelnud jne. Seda laadi ju need staadionil kõneldud spordijutud sageli olid. Aga midagi oli seal veel ja ehkki ma tema jutte enam ei mäleta, mäletan ma seda, et ma pidasin võimalikuks, et neil, kes teda peast põrunuks pidasid, oli ikkagi mingil kombel õigus.

Ükskord, see võis olla 1989. aastal, lugesin Spordilehest tema lühijuttu. Spordilehes tavaliselt ilukirjandust ei ilmunud, nii et seda rohkem see siis mu tähelepanu köitis. Ja muidugi lugesin ma autori nime tõttu. Mauri Raus. Seesama kümnevõistluse austaja, kes treenerite ja spordipoiste muigamisest väljagi ei teinud.

See oli kõik nii ammu. Ja teda pole nüüd ka juba enam ammu. Sain alles hiljaaegu guugeldades teada, et ta suri juba kolmkümmend viis aastat tagasi – 1990. aasta oktoobris.

Too tema lühijutt, mida ma aasta või kaks enne tema surma Spordilehest lugesin, rääkis aga sellest, kuidas üks jooksja, kes oli oma sportlaselu vältel kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, otsustas ühel võistlusel finiširuudustikus, kuhu ta jõudis tükk aega enne teisi, järsku istuma jääda, vist endalegi üllatuseks. Ja seal ta siis istus ja lasi kõik teised endast mööda.

Ma ei oska öelda, kas ma peaksin seda teksti kirjanduslikult õnnestunuks praegu. Ma ei ole seda hiljem enam kunagi lugenud ega suutnud seda ka enam leida, kui ükskord raamatukogus otsisin. Ja ma arvan, et sellel ülelugemisel üle kolmekümne viie aasta hiljem ei olekski enam erilist tähtsust. Siis, ajal, kui ma olin nii umbes kolmeteist-neljateistaastane spordipoiss, mõtlesin ma aga, kui olin Mauri Rausi lühijutu lõpuni lugenud, et nii ei ole ma spordist küll veel kunagi varem mõelnud.

Võib-olla vaatasin ma siis, pannud ajalehe käest, korraks ka aknast välja.

Mida ma sealt nägin? Võib-olla oma peegelpilti. Sest tõenäoliselt oli õhtu. Minu päevad olid siis tavaliselt pikad, pärast tundide lõppu läksin koolist otseteed trenni või kunstikooli, vahel kõigepealt trenni ja siis kunstikooli. Ja siis tulin koju. Olin tõeline mitmevõistleja.

Ei tea, mis pilk mul tol õhtul silmades oli ja kui palju on sellest pilgust mu silmades praegu.