„Oleks au teiega vestella” – just niimoodi sõnum lõppeski. Rihard Oks võttis kunstiülikooli logoga tassist lonksu juba leigeks läinud kohvi ja tõstis pilgu oma Nõmme-majakese köögiaknale. Õunapuud tukkusid hommikuvalguses, vanaldane orav nosis tikripõõsa all päevalilleseemneid, öine niiskus tõmbus varju otsides koomale.

„Tahab minuga kohtuda,” turtsatas ta mõttes – multimiljonär Toomas Raila, „saepurukuningas”, kes on Eesti metsade mahaparseldamisega meeletu varanduse kokku kraapinud. Rihard arutles põgusalt edasi, et kas ärimees kirjutas meelega „vestella”, mitte „vestelda”. Kas mees arvas, et peab kirjanikule sõnumit saates kuidagi originaalsem olema, või oli tegu näpuveaga? Ta jõudis järeldusele, et mõlemad variandid on ühtviisi kahtlased.

Vana orav silkas männitüvele ja kadus vaateväljast. Rihard asetas tühjaks saanud kohvitassi kraanikaussi.

Keskpäeval, täpselt kokkulepitud ajal, saabuski Nõmme maja ette kandiline valge maastur ja Rihard pidi jällegi irooniliselt tõdema – mehel võiks olla mis tahes auto, aga ta valib just sellise, milliseid armastavad araabia naftašeigid, sest see hüüab juba kaugelt: „Vaadake, siit tuleb üks vägev saepurušeik!”

Autojuht avas ukse ja Rihard sättis ennast üllatavalt jäika nahkistmesse. Ta mõtles mornilt, et oleks ju tahtnud selle kohtumise ära öelda, aga mine sa tea, võib-olla kannustas teda kirjanikule omane uudishimu. Rihard oli saanud kevadel kuuekümne kaheseks. Ta oli avaldanud kuus mõjukat romaani ja kirjutanud mitu olulist näitemängu, ta kuulus kohaliku kirjanduselu raskekaallaste tippu. Ja eks ta oli ju igasuguse seltskonnaga harjunud, vastuvõttudel tuli vahel pikalt mõne rahamehega rääkida või mõne seltskonnatähe vaimukusi kuulata. Pealegi andis ta kunstiülikoolis kirjandustunde ja tihti küllatki ettearvamatult käituvad tudengid olid teda peaaegu kõigeks ette valmistanud. Ja kui tõenäoline ebamugavus kõrvale jätta, siis mõtleski ta tol hetkel peamiselt sellele, et ehk annab kohtumisega kooli jaoks midagi ära teha. Rahahädas ülikool ehitab uut raamatukogu, millesse tuleb ka tema, Rihardi nime kandev lugemistuba. Või plaanib see oligarh mingit stipendiumit luua? Või kirjandusauhinda? Vaevalt taoline mees vaid selleks kohtuda soovib, et mõnd seltskonnas kuuldud põrutavat lugu romaaniaineks soovitada.

Valge maastur jõudis mereäärsesse luksusrajooni ja peatus kõrge betoonseina kõrval, mille servalt langes hõre luuderohi. Massiivsed metallväravad avanesid ja masin sõitis sissesõiduteele. Rihard jälgis auto küljeaknast, kuidas seedrid ja kased ning murus sillerdavad veesilmad mööda libisevad. Sissesõidutee lookles mereni ja lõppes heleda puitvilla ees. Jaapanipäraselt üsna madala, kuid avara maja ümber kõrgus kaunis männisalu, veidi eemal oli tenniseväljak, mille servas kiiskasid sportautod.

Rihard väljus maasturist, vaatas põgusalt ringi ja sisenes villa vestibüüli, mis avanes teisest otsast merele, ka seal olid kõrged klaasuksed lõpuni lahti lükatud.

Miljonär Toomas Raila liikus mööda marmorpõrandat Rihardi poole, lai naeratus näol.

„Rõõm, rõõm!” Ta raputas Rihardi üsna lõtva kätt. „Suurmeister ise! Palun… edasi, astuge edasi.”

Rihard möödus miljonäri elusuuruses pronkskujust ning järgnes mehele salongi, mis avanes samuti mere poole.

Toomas oli päevitunud, mugavates golfirõivastes, vaid kergelt ülekaaluline umbes kuuekümneaastane laiaõlgne mees, juuksed tumedaks värvitud, hambad ebaloomulikult valged. Rihard märkas enda peegeldust seinapaneelil. Ta oli miljonäri vastand, veidi kühmus, pea juba ammu tuhkhall, esiletükkivad kulmud, jumetu näonahk, plastraamidega odavad prillid. Mehed olid eakaaslased, aga üksnes tema, Rihard, nägi eakohane välja. „Karamellbuldog” – just selline kujund vilksas talle Toomast vaadeldes pähe.

Miljonär viipas ebamääraselt käega ja ütles teeseldud tagasihoidlikkusega: „Meie raamatukogu.” Rihard vaatas üllatunult ringi, kappidel ja riiulitel lebasid küll nipsasjade ja vaaside vahel mõned raamatud, aga peamiselt olid need värviliste kaantega reisikirjad, mõned populaarsed mõtteterade kogumikud, poliitikute ja ärimeeste elulood. Ühel riiulil seisis ka Rihardi viimane romaan, aga sellel oli pakkekile ümber. Kokku vaevalt kümme-kaksteist teost.

Rihardit tabas järsku iiveldama ajav kahtlus, et võib-olla soovib miljonär temalt elulooraamatut tellida – suur pronkskuju vestibüülis, teiste ärimeeste elulooraamatud neil riiulitel, kogu see megalomaania, mis tavaliselt selliste inimeste magu närib? Ta saaks muidugi pakkumist tagasi lükates ajapuudusele rõhuda, kirjandusfestival on tulemas, tema suur lemmik, äsja kaheksakümneseks saanud Walt Neumann tuleb Eestisse ja Rihard kui kohalik suurkuju saab temaga festivalikülaliste ees sisuka vestluse maha pidada – kirjavahetus suure autoriga on kestnud juba mitu kuud. Pealegi on kunstiülikoolis palju tööd ja kui kõik laabub, siis sõidab ta sügissemestriks Californiasse, Berkeleysse loenguid andma. Aga ikkagi, elulooraamatu tagasitõrjumine oleks võimalikest ebameeldivatest vestlustest üks ebameeldivamaid. Rihard märkas järsku merele avaneva klaasseina taga tursket triiksärgis turvameest, kellel oli kõrvamikrofon. Mees liikus madalaks pügatud hekkide vahelt läbi ja kadus paadikuuri nurga taha. Miski läigatas ja suur pähkelpruun setter jooksis mööda muru mere poole, frisbitaldrik lõugade vahel. Eemal, paadisilla lähedal, päevitasid noored naised, mõned alles kahekümnendates-kolmekümnendates. Koer jõudis naisteni ja taldrik läks uuesti lendu.

„Ma pole kunstist kunagi aru saanud,” ütles Toomas mineraalvett klaasidesse valades. „Ei kunstist ega kirjandusest ega… Minu jaoks on see…”

Ta peatus, jättes lause õhku rippuma ning kehitas siis õlgu, suutmata oma mõttekäiku lõpuni juhtida. Rihard tundis, kuidas olukorra ebamäärasus hakkab temas vastikust tekitama. Kas mees purskub nüüd pihtima, kuidas ta on terve elu raha nimel rüganud ja tal pole olnud aega ennast kunstide osas harida? Mida kuradit ta tahab? Et Rihard talle kunstiajaloo tunde annaks?

„Aga Linda saab neist asjust aru, Linda teab,” jätkas Toomas.

Rihard kortsutas kulmu, talle meenus kusagilt juhuslikult loetud uudis, et miljonär oli hiljuti oma teisest abikaasast lahutanud. Toomasel olid kahe erineva naisega täiskasvanud lapsed ja nüüd elas ta koos kolmekümneaastase Linda-nimelise modelliga, kes oli ilmselt tema laste eakaaslane.

„Linda kirjutas raamatu,” ütles miljonär, võttis laualt kena heledate kaantega teose ja ulatas selle Rihardile. Rihard vaatas raamatut enda käes, hetkeks täiesti juhm, samas kui Toomas üpris mannetult salapära imiteerides selle pealkirja tsiteeris: „„Oleks vaid teadnud”, Linda Raila.”

Autouks sulgus pehme klõpsatusega ja maastur võttis kohalt. Rihard istus tagaistmel, käes seesama õhuke hele raamat. Suvine linn virvendas tumendatud klaaside taga, aga ta ei märganud ümbrust.

„Kuidas nad julgevad midagi sellist paluda?” trummeldas tema peas. Edev miljonär, Toomas Raila, soovis noore abikaasa meeleheaks enda mõjuvõimu kasutada – suur kirjanik, Rihard Oks, kirjutab tema naise raamatule positiivse arvustuse. Legendaarne Rihard Oks soovitab seda kõigil kindlasti lugeda, tembeldab selle juba eos klassikaks ja lisab festivaliprogrammi.

„Kelleks nad mind peavad? Reklaamiagendiks?” arutles Rihard ärritunult. „Linda on andekas, kõik ütlevad seda,” oli Toomas rõhutanud. Rihard turtsatas uskumatult: „Kes ütlevad? Need tibid paadisillal?” Ta arutles edasi, et see asi võib labasemgi olla – naine on ilmselt tujust ära, et tema raamat piisavalt tähelepanu ei pälvi, pöörab mehele voodis selja, sest pea valutab, pole isu õrnutseda. Ja temast, Rihardist, peab nüüd saama nende voodielu salarohi, tema peab auväärse afrodisiaakumina printsessi tuju tõstma, et mees saaks jälle lõbule ligi?

Maastur peatus Nõmme maja ees ja Rihard astus välja. Ta oleks tahtnud raamatu autosse jätta, aga võttis selle siiski kaasa, sest oli villast lahkudes lubanud seda lugeda. Kogu asi tundus lihtsalt jabur. Millele kõigele ta mõelnud oli, aga selgus, et vaene mees, just nimelt vaene mees, tahab lihtsalt oma modellist mimsile muljet avaldada. Nad kumbki ei mõista, et selline asi on võimatu. Ta ei saa ühtegi kirjatükki teenimatult oluliseks tembeldada. See võrduks hinge müümisega. Rihardile meenus noore naisterahva pilk paadisillalt, kui ta juba lahkumas oli. Päevitusriietes naine vaatas tema poole, käsi päikesevarjuks kulmude kohal, ilmselt endamisi kaaludes, kas trikk läheb läbi?

Rihard jõudis esikusse, avas raamatu suvalisest kohast ja turtsatas uuesti. Luuletused, haikusid meenutavad mõtteterad, seosetu lapsikus. Ta lõi raamatu pikemalt süvenemata kinni ja asetas esikukapile.

„Just see ongi maailmaga valesti, kui sellised inimesed tõsimeeli usuvad, et saavad endale kõike osta, maju, maad, tiitleid, annet. Aga just nimelt seda nad ei saa. See jääb kuristiku teisele servale. Ja see veel puuduks, kui miljonär oleks talle selle eest raha pakkunud,” mõtles Rihard põlglikult. Tal pole vähimatki võimalust ega tõesti ka aega sellise jaburusega tegelda. Tal on vaja suurele Walt Neumannile festivali ajakava tõlkida, tal on vaja nii paljusid asju korraldada, et sügiseks Californiasse sõita. Tal on vaja oma täiskasvanud tütarde ja eksnaise tüli lahendada, tal on vaja Helgale toeks olla, sest nende visiitsuhe tegi viimasel ajal ohtlikke piruette. Helga oli ülikooli rektori abikaasa, pisut rabeda oleku ja kahvatu jumega daam, kellel polnud oma mehega juba aastaid mitte mingisugust voodielu, seega see polnudki Rihardi arust ju päriselt petmine, aga nüüd tõi rektor oma üheksakümneaastase ema nende korterisse elama. Vanaproua hakkas dementseks jääma ja vajas pidevalt tähelepanu ning see kõik tekitas Rihardi armukeses kohutavat stressi. Ja hiljuti võttis veel ühendust Rihardi vana vaenlane, tema elupõline rivaal, kirjanik Egon Uutmaa, kes oli möödunud aastal põlu alla sattunud, kui selgus, et ta oli romaanivõistluse žürii liikmena oma naiskolleegidele nilbeid kirju saatnud. Egon palus nüüd Rihardit, et mees ta festivalikülaliste sekka arvaks, et „Roomast välja saadetu saaks tagasi roomata”, nii ta kirjutas, lisades, et on nüüd peaaegu täiskarsklane. Järgmises kirjas mainis ta, et on oma uut romaani lõpetamas ja vajab raamatu ilmumise ajaks veidi inimlikku mõistmist. Rihardil polnud mõtteski seda moraalilagedat tüüpi aidata, aga ta pidi kirjadele siiski viisakalt vastama ja see oli nagu omamoodi ristsõnamaraton, leida just need õiged sõnad, millega äraütlemist põhjendada. Ta liikus elutuppa, heledate kaantega raamat jäi esikukapile lebama.

Paar järgmist päeva möödusid rahulikult, luuleraamat lebas segamatult kapil ja Rihard unustas selle aegamisi kiirete asjatoimetuste keskel. Ülikoolis oli juurdeehitust puudutav koosolek, tütred kaebasid kordamööda teineteise ja oma ema peale. Helga tuli ühel õhtul mitmeks tunniks, ettekäändel, et läheb sõbrannaga teatrisse, ja nad seksisid elutoas. Helga võttis ennast alasti, aga jättis sukad jalga ja Rihard kiskus need siis üksnes hammaste abil jalast. Vahel sai ta orgasmi juba enne, kui teine sukk põrandale kukkus, aga mees korvas oma tormakuse alati väga mahlaka oraalseksiga. Nad rääkisid pärast kõrvuti diivanil lebades ja Helga sai jagada oma muret kahe teismelise poja, poolkurdi spanjeli ja rektori haige ema üle, kes teda järjekindlalt hulluks ajas.

Aga siis, kolmanda päeva õhtul, kostis uksekell. Rihard läks uksele ja leidis trepilt kena kuldse paelaga köidetud pakikese. Ta tuli tagasi elutuppa ja avas paki. Selles oli karp Venchi šokolaaditrühvleid ja kaardike kirjaga: „Et luule kõrvale midagi magusat ja…”

Rihardi kulm tõmbus kortsu – ikkagi, ikkagi siis, see ennasttäis nahaal tahab teda nüüd kommikarbiga ära osta? Kogu lugu meenus talle uue hooga ja tekitas ärritust. Ta viskas kommikarbi diivanile ja sammus ärritusest punetades esikusse, võttis kapilt luuleraamatu, avas selle rapsides ja vaatas sisse, suutmata isegi lugeda. Tal tekkis kiusatus raamatu kohta kohe praegu sotsiaalmeediasse midagi negatiivset postitada, just nimelt vastupidi miljonäri labasele komm-kommi-vastu-ootusele. Aga ta heitis selle mõtte kõrvale, ta ei taha taolise rämpsuga üldse tegeleda. Rihard sammus kööki, et kommikarp prügikasti visata, aga peatus. Kommid pole ju milleski süüdi. Ta saab need Helgale kinkida. Äraviskamine oleks rumal ja kasutu žest. Las poetavad pealegi ukse taha kommi, kui tahavad, tema pole kohustatud millegagi vastama. Rihard pani kommikarbi baarikappi ja läks juba veidi rahunenult voodisse.

Magamistoa uksest paistis esik ja esikukapil lebav raamat. Ei, ta ei hakka seda lugema, asi on ju niigi selge. Ta lihtsalt ei reageeri sellele lapsikule peibutamisele ja kui nad vihjest aru ei saa, siis pole midagi parata.

Järgnes jällegi umbes nädal aega töist ja eraelulist sekeldamist ning Rihardil hakkas kogu asi uuesti meelest minema. Tütred olid nüüd ema vastu ühinenud ja tülirinne näis mingit senitundmatut vormi võtvat. Helga oli stressis, ta oli kindel, et rektori ema mängib meelega dementset, et miniat alandada. Kommid maitsesid Helgale väga ja see oligi ainus kord sel nädalal, kui miljonär ja tema palve Rihardile meenus. Ta oli kirjavahetuses suure Neumanniga ja sai lõpuks festivali ajakava paika. Neumann avaldas ka soovi, et just Rihard tõlgiks tema viimase romaani eesti keelde, ja selle uudise saaks siis festivalil eksklusiivselt välja hõigata. Rihard oli rahul, vähemalt sellega näis kõik sujuvat.

Reede hommikul tibutas vihma, õunapuud seisid noruspäi, vanaldane orav istus tujutult tikripõõsa all. Rihard astus, pea maas, hõredat sabinat trotsides eesuksest välja, et autosse istuda ja ülikooli sõita. Ta peatus tikripõõsa juures ja puistas oravale peotäie seemneid. Kui ta uuesti pilgu tõstis, siis märkas ta aia taga, otse enda vastas miljonäri valget maasturit, mis oli seal teda juba oodanud. Ärritus kiirgas mööda Rihardi randmeid sõrmeotstesse, samas kui maasturi tagaaken aeglaselt alla vajus.

„Tere hommikust!” naeratas miljonär.

Rihard üksnes noogutas vastuseks.

Toomas viipas peaga põõsa poole, mille all orav seemneid nosis: „Kena loomake.”

Rihard lihtsalt seisis hõredas vihmas ja mees jätkas: „Ega pole jõudnud Linda raamatut lugeda?”

Rihard vaikis veel hetke ning ütles siis emotsioonitult: „Kahjuks mitte, väga kiire on olnud.”

Toomas kergitas kulme ja naeratas jälle: „Äkki saan kuidagi aidata, võtan mõne löögi enda peale ja nii…?”

Rihard puhises tahtmatult – just, ta usaldaks kirjavahetuse Neumanniga sellele mehele? Või lubaks selle inimese enda tütardega suhtlema, ülikooli loenguid andma?

„Kahjuks pole võimalik midagi delegeerida,” vastas ta lihtsalt ja päris kuivalt, nagu talle tundus.

Toomas naeratas segamatult. „Ma ütlen, noh, teile kuluks puhkus ära.”

Rihard noogutas – tõesti, kellele siis ei kuluks.

Ta tahtis oma auto juurde minna, kui miljonär lisas:

„Mul sai just uus spaahotell valmis, võib-olla kuulsite, et…?”

Tõesti, midagi oli nagu kuulda olnud, meenus Rihardile, aga see polnud oluline, ta mõistis, kuhu jutt jälle tüürima hakkab, ja tahtis vestluse juba eos lõpetada.

„Vabandust, ma pean… mmm… koosolek,” pomises ta ebamääraselt.

Aga miljonär ei jätnud jonni.

„Te mõelge sellele, saate korraks aja maha võtta, luule seltsis puhata ja…”

Rihard pomises „head päeva”, tegi mõne kiirema sammu ja istus oma autosse.

Ta tundis, kuidas süda ärrituse tõttu tempokamalt tagus.

Miljonäri auto hakkas liikuma, samas kui Rihardi telefon piiksatas. Ekraanile ilmus sõnum Toomase numbrilt: „Tasuta nädalavahetus Wunder SPA-s.”

Rihard vaatas sõnumit ja tundis, kuidas pulss veelgi kiireneb.

„Ei, see asi on üle mõistuse,” mõtles ta. Noor naine on ilmselt mehe elu põrguks teinud, sest raamat ei saa endiselt tähelepanu ja Rihardi kunstnikusõna ja raske loometeekonnaga välja võideldud kaal kultuurimaastikul on nüüd siis väärt ühte tasuta nädalavahetust mingis spaas? Ta pidas hetke endamisi aru ja otsustas siis miljonärile kirjutada. Tuleb päris ühemõtteliselt selgitada midagi nii enesestmõistetavat, et need asjad lihtsalt ei käi niimoodi.

Ta käivitas auto ja võttis kohalt. Orav silkas mootorimüra peale põõsa varju, tikrioksalt rabises peotäis värskeid piisku.

Rihard kirjutaski õhtul Toomase spaa-sõnumile viisaka, ent konkreetse vastuse, et kahjuks ei saa ta positiivse arvustuse või soovitusega vastu tulla, eriti veel, kui selle eest pakutakse teatud hüvesid. Ta kahetses, et ei teinud seda kõike juba nende esimesel kohtumisel võimalikult üheselt selgeks. Ka tuleb festivalile pääsemiseks väga tihe sõel läbida ning seda pole kahjuks enam võimalik teha.

Sõnumile tuli hetke pärast vastus: „Kas lugesite?”

Rihard ohkas ja viskas telefoni öökapile.

Järgmisel hommikul rääkis ta asjast poolnaljatades Helgale, kes tunnikeseks läbi tuli. Rihard oli seksimiseks liiga hajevil, jõudis vaid ühe suka maha rullida, kui mõistis, et see ei vii kuhugi. Ta pakkus Helgale kohvi ja otsustas siis rääkida, et öö jooksul kogunenud kripeldusest lahti saada. Ta ju teadis, et käitub neile inimestele selga pöörates õigesti, aga see kõik oli siiski omamoodi ebamugav. Helga polnud Lindast ega tema debüütteosest midagi kuulnud, ta lausus õlgu kehitades, et Rihard võiks ju siis ehk raamatu kohta midagi ilusat öelda. Rihard ärritus selle peale uue hooga – see ei käi niimoodi, tema sõnal on kindel väärtus, seda ei parseldata meelituste vastu maha, seda ei saa müüa! Kogu see teema on lihtsalt alandav. Aga siis helistas rektor ja Rihard pidi vagusi olema. Helga valetas mehele, et on tööl. Rihard vaikis mornilt, samas kui naine talle otsa vaatas ja oma abikaasaga nende vanema poja allergiast rääkis. Rihard tõusis järsku ja läks esikusse. Ta tuli raamatuga tagasi ja ootas, kuni Helga kõne lõpetab, ning tsiteeris siis mõned juhuslikult valitud lõigud, et naisele teose mõttetust demonstreerida.

„Selge, noh! Mingid lakoonilised „tarkuseterad”, jutt mingisugusest kujuteldavast maaüsast!”

Ta luges mornilt siit-sealt ette ja lehvitas raamatut Helga nina all: „Näed, kujundusele on suurt rõhku pandud, aga sisu on hõre ja ahvib mingit nõndanimetatud turvalist minimalismi, jumal hoia, elupuumotiiv, linnupesa, üks süüdimatu laps, kes on enda arust midagi uut avastanud!”

Rihard viskas raamatu esikukapile tagasi.

„Selle kohta pole võimalik isegi midagi negatiivset öelda.”

Helga jõi vaguralt kohvi ja vaatas lauda. Rihard kehitas õlgu ja püüdis kogu asja uuesti naljaks keerata.

„Vaevalt mu enda esimene katsetus palju parem oli, aga ma ei käinud mõne kuulsa kirjaniku ukse taga lunimas, et ta selle klassikaks kuulutaks. Ma ei pakkunud selle eest nädalavahetust spaahotellis.”

Helga tõstis pilgu, aga Rihard rehmas käega.

„Ma räägin hüpoteetiliselt.”

Möödusid mõned päevad, möödus ka nädalavahetus, ja Rihard muidugi ei läinud spaasse puhkama, ehkki korraks vilksas see mõte radarile tagasi, sest Helgale oleks tõesti puhkus ära kulunud. Ämm ja kogu see tema kodune olukord oli endiselt võimatu. Aga nad ei saanud ju koos spaasse minna – tema, tuntud kirjanik ja kunstiülikooli õppejõud, koos sellesama kooli rektori abikaasaga? Selle asemel käis Rihard oma noorema tütrega Kumus ja viis ennast taas muutunud rindejoonega kurssi. Vanem tütar oli nüüd emaga liitunud ja noorem tundis ennast reedetuna.

Aga esmaspäeval ülikoolis koosolekuks valmistudes, tegelikult juba kärsitult oodates, et hilinev rektor saabuks, märkas Rihard juhuslikult aknast välja vaadates ülikooli taga parklas kandilist valget maasturit. Ta tundis ärrituselainet alakõhust diafragma poole tõusmas. See on kahtlemata seesama uhkeldav šeigimasin.

Rihard läks majast välja ja liikus ülikooli taga asuva ehitusplatsi poole. Seal oli kolm meest – rektor, miljonär Toomas Raila ja veel keegi kolmas, kes osutus lähemal vaatlusel miljonäri ihukaitsjaks, keda Rihard oli villa hoovis märganud. Kõigil kolmel oli kollane kaitsekiiver peas. Toomas ja rektor rääkisid elavalt, viibates viimistlemisjärgus oleva raamatukogu poole. Nad märkasid Rihardit ning peatusid, oodates, et mees lähemale jõuaks.

„Tere, Rihard!” rektor naeratas ja viipas Toomase poole. „Me saame ilmselt ehituse kiiremini valmis, kui arvasime, härra Raila on valmis toetama.”

Rihard tundis, kuidas kõris hakkas miski kergelt pooma.

„Kirjandus on meie peres väga oluline asi ja…” naeratas Toomas rektorile vastu.

Rektor hüpitas sarmikalt kulme.

Toomas sirutas käe välja ja Rihard andis mehele kätt.

„Me oleme tegelikult tuttavad,” muheles Toomas. „Eks ikka ühise kirjandushuvi tõttu.”

Rektor noogutas innukalt.

„Oleme siin kõik väga elevil, et meie uus raamatukogu saab endale Rihard Oksa nimelise lugemistoa.”

Mõlemad mehed naeratasid Rihardile ja rektor seletas kätega vehkides, mis kõik veel ehituse lõpetamiseks raha taga kinni on.

Rihard ei suutnud keskenduda, ta noogutas apaatselt kaasa ja vaatas ebalevalt ringi. Ta märkas järsku, et rektor kannab tema lipsu. Selle oli Rihard saanud ülemöödunud kevadel kirjanike liidult sünnipäevakingiks, aga ta oli lipsu kodus vaid korraks ette pannud ja siis maitsetuks kuulutades kõrvale heitnud. Ühel õhtul, enne jõule, andis ta selle Helgale, kes kurtis, et ei oska abikaasale midagi kinkida.

Rihard püüdis ärritust varjata, sest oli ju selge, mis siin toimub. Ta ei ilmunud nädalavahetusel spaasse, tema äraütlemist selgitaval SMS-il polnud mõju, ja nüüd siis rünnati teda raamatukoguga. Miljonär on oma alatu mängu uuele tasemele tõstnud. Muidugi ei kavatsegi see mees päriselt raamatukogu ehitusse panustada, see on ainult survestamiseks. Dokumendid ja kokkulepped võtavad aega ja niipea, kui ta on Rihardilt saanud, mis tahab, siis see „heategija” kaob, selles oli Rihard veendunud. Aga ta ei saanud sellest õnnejoovastuses rektorile rääkida, piinlik oli millelegi sellisele mõeldagi. Rihard otsustas asjale reageerimata jätta, maksku siis fassaad kinni, kui tahab, tema pole kohustatud midagi tegema. Ta pole midagi lubanud, ta on otsesõnu keeldunud selle kõigega kaasa minemast. Ta ei murdu.

Mõne päeva pärast osales Rihard kirjandusõhtul. Ta luges ette katkendeid oma viimasest romaanist ja märkas järsku publiku hulgas tuttavat tumedat pilku, see oli miljonäri turske ihukaitsja. Rihard tõmbus kergelt krampi, mõte ei jooksnud enam nii sujuvalt, ta pidi lonksu vett võtma. Mees istus tagareas ja põrnitses teda altkulmu. Rihard võttis ennast kärmelt kokku ja vastas ka õhtujuhi küsimustele peatselt algava festivali kohta. Muuseas küsiti, mida head ta hiljuti lugenud on ja ega mõnda seni avastamata talenti kuskilt paistmas ole. Õhtujuht vajutas justkui meelega õigele nupule ja kergest ärevusest üle saanud Rihard leidis ootamatult hea võimaluse, kuidas oma kiusajatele uus sõnum edastada. Ta ei maininud Lindat ega tema raamatut, vaid tõi mõnuga esile hoopis teisi noori autoreid, kellest ta viimasel ajal vaimustusse oli sattunud.

„Nii palju siis äraostmisest,” mõtles Rihard võidukalt, jälgides saalist lahkuvat ihukaitsjat.

Järgmisel päeval kutsuti ta ka raadiosse festivalist rääkima ja eelmisest õhtust innustununa tundis Rihard järsku, et teab, kuidas kogu see tüütu teema lõplikult kalevi alla pühkida. Ta ei ütle otseselt, kellega tegu on, aga nad saavad ju aru. Ta poetas intervjuusse lause, milles kirjeldas hüpoteetilist võimalust, et kui keegi, kes iganes, tahaks temalt, mis tahes viisil, enda teose reklaamiks soovitust kaubelda, siis… Rihard tegi pausi ja vihjas, et midagi sarnast on muuseas ka juhtunud, ning lõpetas löövalt: „Selline asi on absoluutselt välistatud. Kirjandus pole ahelturundus, kirjandus pole kaup, mida pähe määrida või nänni eest soovitada.” Ta toetab hea meelega noori ja kiidab, kui asi tõesti väärt on. Ta tõmbab rõõmuga talendile tähelepanu, kui näeb, et kusagil hakkab midagi säravat sündima. Ja selleks ju ongi ka kirjandusfestivalid head platvormid, näiteks korraldatakse seekord eraldi vestlusring just noortele luuletajatele ja sõel sinna pääsemiseks on väga tihe.

Rihard sõitis koju, väsinud, kuid rahul, tema sõnum ei saanud enam selgem olla. Ja loomulikult kuulas miljonär oma tibiga seda saadet, lootes viimaks positiivset soovitust saada. Aga see on nüüd lõplikult välistatud.

Ta jõudis oma Nõmme majani, väljus autost ja seisatas järsku. Trepimademel lebas kingakarp. Rihard ohkas tüdinult, laiutas käsi ja vaatas ringi, kulmud uskumatusest kõrgel. Jumal küll?! Tema selgetele sõnumitele vaatamata? Mida nad enam loodavad? Ta haaras paki kätte ja liikus prügikasti poole, et see lihtsalt minema visata, aga uudishimu sai siiski võitu. Ta võttis sõrmedega kaaneservast, kuid juba enne kaane avamist hakkas kahtlema, miski tundus veider. Rihard napsas kaane lahti ja heitis karbi ehmunult käest. Karbis oli halli kõhualusega orava surnukeha. Karp põrkus kõnniteeplaatidele ja orav libises välja, jäädes elutuna asfaldile lebama. Rihard värises vastikusest ja šokist. Need inimesed…? Nüüd siis näitavad enda tõelist palet? See on ju mingi väärastunud maffiavõte – tappa tema aias pesitsev vana orav ja jätta laip sõnumina kingakarbis tema ukse ette? Kas nüüd siis algab ahistamise uus faas, kus meelitused asenduvad vägivallaga?

Rihard sundis ennast jõuga nii rahulikuks kui sai, läks tuppa, pesi käed ja sammus elutoa baarikapi juurde. Ta valas endale pisut rapsides portveini, tõstis klaasi suule ja tühjendas selle ühe sõõmuga. Ta kaalus, kas helistada politseisse. See on ju totter, kaevata politseile, et tema aias pesitsev orav on tapetud? Pealegi pole tal tõendeid, et just miljonäri käsilased seda tegid. Orava laip trepil, see on lihtsalt jabur ja hirmus ja kurb. Ta vaatas luuleraamatut esikukapil, raev meelekohtadel tukslemas. Rihard võttis uue klaasitäie veini, haaras siis telefoni ja kirjutas Toomasele sõnumi: „Milles orav süüdi oli? Milles see loomake süüdi oli?!” Ta vaatas sõnumit, sõrm juba „saada”-ikooni kohale tõstetud, kuid rahunes tasapisi, üritades mõistlikuks jääda. See kõik oli kaugelt allapoole tema taset, lihtsalt viha oli nii suur. Ta istus hetke ja otsustas siis sõnumi kustutada.

Ta ei suutnud ennast kokku võtta, et magama minna, veel pool tundi hiljemgi istus Rihard köögis, pettunud rumaluses ja jõhkruses, mis teda ümbritses.

Järgmisel päeval olid mõlemad tütred Rihardi juures, nad olid nii omavahel kui ka emaga leppinud. Aga nõudsid nüüd vastuseid Rihardilt, sest just tema olevatki nende kõigi traumades süüdi. Mees ei hoolinud abielust ega lastest, vaid üksnes oma raamatutest. Rihard püüdis selgitada, et asi polnud temas, vaid nende emas, kes laskis mingi ökonomistiga jalga. Aga tütred raiusid kindlalt, et ema tegi õigesti, ta lihtsalt ei suutnud seda enam taluda – elusalt mehe ambitsioonide alla maetud, raamatute ja näidendite vastu vahetatud. Ema armastus põrkus vastu Rihardi külma egoismi. Tütred nõudsid, et nad peaksid kõik koos perenõustamisele minema, et neid küsimusi süvitsi lahata, alles siis saavad ka nemad oma elu korda. Võib-olla ütleb Rihard siis viimaks emale seda, mis kunagi ütlemata jäi. Rihard pidi ülikooli koosolekule minema, kogu asi ärritas teda, see oli ju puhas demagoogia, pealegi ei uskunud ta nendesse moodsatesse nõustamistesse, mis klientidelt ainult raha koorisid. Aga tütred olid juba aja kinni pannud ja Rihard lubas asjale mõelda, et teema päevakorrast maha saada.

Õhtul tuli Helga, nuttis pool tundi ja lahkus. Rihardil polnud jõudu tema kaeblemist kuulata ja naine oligi siis lihtsalt diivanil istunud ja nutnud ning seejärel sõnatult lahkunud. Rihard mattis orava tikripõõsa alla ja oleks hea meelega ka ise nutnud, aga pisaraid ei tulnud. Ta läks tuppa, mõeldes mõrult, et kas peab nüüd hakkama hommikuti auto alt pommi otsima, aga tundis siis, et on lihtsalt väsinud, isegi ükskõikne. Ilmselt hakkas kogu see festivali korraldamine ja kõik muu lõpuks mõjuma. Rihard tajus järsku, et mitte miski ei lähe talle enam korda, kõik tundus naeruväärne ja jabur. Ta suhtles suure Neumanniga ja lubas leida infot Eesti putukakogude kohta. Neumann oli teadagi suur putukahuviline ja kirglik koguja. Tal on oma Upper West Side’i korteris kabinet üle seitsmesaja haruldase putukaga. Liblikad, põrnikad, mesilased, suured sitikad, kõik kenasti nummerdatuna klaaskappidesse kinnitatud. Kuid isegi see ei läinud Rihardile enam korda. Elu tundus kulgevat justkui loori taga.

Terve nädala oli Rihard sellises tujus, andis niimoodi veel ühe intervjuu ja tundis samas sellest vabastavast osavõtmatusest omamoodi naudingut. Neumann valmistus Eestisse sõitma, festivali avaüritus pidi toimuma juba kümne päeva pärast. Rihard vahetas California residentuuri asjus kirju, siis kuulas Helga järjekordseid murepurskeid rektori aadressil, kes tühistas viimasel hetkel nende puhkusereisi Kreekasse. Emal oli halvem, kogu nende elu keerles nüüd üksnes selle vana kiusliku naise ümber. Rihard laskis Helgal lihtsalt rääkida ja naine heitis talle mitmel korral raevukalt ette, et mees ei süvene, aga ka etteheited ei läinud Rihardile korda. Ta küll kaalus endamisi, mida öelda, kuid üle huulte ei tulnud ainsatki toetavat sõna. See kõik tundus lihtsalt väsitav ja banaalne. Helga pühkis pisarad, vaatas tardunud pilgul aknast välja, siis tõusis ja lahkus head aega ütlemata. Rihard seisis keset kööki ja vaatas samasugusel tardunud pilgul aknast paistvat tikripõõsast, mille all kaardus tapetud närilise pisikene hauaküngas. Neljapäeval avaldas ta noorte autorite vestlusringi valitud luuletajate nimekirja ja soovis kõigile siiralt õnne. Noored luuletajad saavad festivali raames suure Neumanniga kohtuda.

Paar päeva enne festivali juhtus aga midagi kummalist. Rihard rüüpas hommikukohvi, heitis aknast pilgu sissesõiduteele ja võpatas üllatusest. Seal seisis Helga enda auto kõrval, ehkki nad ei pidanud täna kohtuma. Rihard kortsutas kulmu ja läks välisuksele, aga naine oli samal ajal juba autosse istunud ja ära sõitnud. Rihard vaatas nõutult väraval seistes Helga eemalduvale Volkswagenile järele. Naabrinaine tuli aia äärde ja noogutas Rihardile tervituseks.

„Teid polnud kodus, ma siis panin ta karpi, oli minu aiapoolele kukkunud.”

Rihard vaatas naabrinaist mõistmatult.

„See vana orav, noh, eks ta elas ju teie aias.”

Rihard üksnes noogutas selle peale – orav siis ei läinudki miljonäri käsilaste arvele, vaid suri vanadusse. Ta võttis uudise apaatselt teadmiseks ja kõndis tagasi tuppa, ikka veel Helga veidrale visiidile mõeldes.

Rihard sõitis ülikooli, endiselt mõtlik ja eemalolev, ning astus õppejõudude puhketuppa, et valmistuda jaapani kirjandust tutvustavaks loenguks: „Jalutuskäik tankast zuihitsuni” – just nii oli ta teema pealkirjastanud. Sekretär rääkis rõõmsalt, et miljonär Toomas Raila allkirjastas toetuslepingu ja raamatukogu saabki juba talvel valmis. Rihard oli pisut üllatunud, et selle asjaga vahepeal siiski edasi on mindud. Sekretär küsis, kas Rihard on õnnelik, et fassaadile kirjutatakse tema nimi. Rihard vastas tagasihoidlikult, et raamatukogusse tuleb lihtsalt üks temale pühendatud lugemistuba ja et elavate autorite nimesid tavaliselt fassaadile ei kirjutata. Ja nad mõlemad naersid selle peale. Siis tuli rektor ning palus üsna järsul toonil sekretäril ruumist lahkuda. Rihard oli pisut üllatunud ega osanud seda kohe ka Helga hommikuse käitumisega seostada, kuid rektor asus kiiresti asja kallale.

„Rihard, mis toimub sinu ja mu abikaasa vahel?”

Rektori hääl murdus alla surutud raevust ning ta jätkas hoiatades, et Helga tunnistas juba kõik üles ja nüüd võiks Rihard nii paljugi mees olla, et tõtt rääkida. Rihard hakkas kokutama, et nad on Helgaga kõigest üsna head sõbrad, aga rektor hüüatas teda katkestades: „Helga sõitis oma vanemate juurde, ta purskas kõik välja, te olete seda juba üle aasta teinud! Ma tean sukkadest, mees, ma tean kõike!”

Rihard oli šokis, see ei saanud niisama lihtsalt juhtuda: „Kas keegi on Helgat ähvardanud? Midagi nõudnud?” Rektor ei mõistnud, astus lähemale, silmad Rihardi silmadesse naelutatud, ja pressis läbi hammaste: „Sa, siga, oled mu abielu perse keeranud, meid on poistega maha jäetud!”

Rihard katsus rektorile selgeks teha, et teda üritatakse juba mõnda aega mõjutada, ja ka see on nüüd ilmselt osa vandenõust, pealegi on ka rektor ise Helgat petnud, aga see pole hetkel tähtis, oluline on hoopis see, et mees, kes meil siin lahket sponsorit mängib, on puhastverd kurjategija. Rektor ei mõistnud, Rihardi jutt tundus jabura eneseõigustusena. Tekkis rabe sõnasõda, mille käigus rektor Rihardit tõukas. Tahapoole taaruv Rihard märkas, et rektor kannab ka täna temalt Helga kaudu kingiks saadud lipsu, ja see tõdemus kahekordistas olukorra maitsetust. Ta tõukas rektorit vastu, nii et too kaotas tasakaalu. Rihard jälgis õudusega, kuidas rektor justkui aegluubis läbi puhketoa suure klaaslaua kukub. Killud lendasid laiali, Rihard tormas mehele appi, aga nüüd haaras verine rektor temast kinni ja nad hakkasid kildude keskel rüselema. Sekretär tuli uksele ja kiljatas, seal seisis veel õppejõude ja isegi üliõpilasi. Rihard kägistas samal ajal rektorit sellesama maitsetu lipsuga. Mehed väsisid viimaks ja kolleegid kiskusid nad lahku. Rihard hingeldas, nina ja kulm verised, samas kui rektor oli üleni verine, kildudest tekkinud lõikehaavad katsid tema nägu, käsi ja kaela.

Pärastlõunal andis Rihard ülikooli kantseleis sisse lahkumisavalduse, et skandaal juba eos summutada. Kahjuks kadus sellega ka võimalus sügissemestril Berkeleysse sõita, ent Rihard tundis, et kaalul on rohkem kui üks välissemester. Ta proovis Helgale helistada, aga naine ei võtnud vastu. Rihard üritas mõista, miks Helga oli järsku rektorile kõik üles tunnistanud, kuid olukorrast tekkinud ängistus ei lasknud tal sellesse pikemalt süüvida.

Järgmisel hommikul kees sotisaalmeedias juba korralik torm. Keegi üliõpilastest oli rüsinat filminud. Klipis kägistas üsna puhtaks jäänud Rihard ohtralt veritsevat rektorit. Rihardi telefon helises, ekraanil vilkus tundmatu number. „Ilmselt mõni ajakirjanik,” mõtles ta ega võtnud vastu. Kas peaks festivali korralduskomiteele midagi kirjutama? Kellelegi helistama? Paanika hakkas ligi hiilima. Samas, tema ju ei alustanud seda jaburat kaklust. Teda ju rünnati? Tunni aja pärast ilmus uudis, et ka rektor on lahkumisavalduse sisse andnud ja nüüd räägiti juba valjemalt „verisest akadeemilisest armukolmnurgast”. Olukorra triviaalsus lämmatas Rihardit, aga talle ei tulnud pähe ühtegi mõtet, kuidas see kõik millekski normaalseks käänata. Rihardi telefon helises nüüd juba vahetpidamata, kuid ta ei suutnud isegi oma tütardega rääkida. Õhtuks läks asi veelgi hullemaks, sest tekkis uus, iseseisev ning jõudsalt üle kallaste valguv postituste harujõgi, milles üks keskealine meeskirjanik kaebas, kuidas Rihardi õel vastukaja tema esimesele romaanile oli mehe peaaegu hävitanud. Ta oli isegi enesetapule mõelnud. Inimesed jagasid postitajale südameid ja väljendasid Rihardi suhtes üllatusesegust põlgust: „Peavoolu ringkaitse on sellel julmuril liiga kaua segamatult tegutseda lasknud!”

Rihardil tõmbus rinna alt õõnsaks. Ta mäletas küll seda tüüpi oma hädise teosega, aga ta ei öelnud ju midagi erilist, pealegi see raamat oligi keskpärane, sellega nõustus ju enamik lugejaid. Kuid see polnud enam oluline, Rihard tembeldati vägivaldseks, kurjaks, ebaõiglaseks, kasuahneks, mida kõike veel. See ajas korraga raevu ja tekitas jõuetust.

„Mis siis nüüd õige toimub?” mõtles ta tardunult iseendasse vaadates.

Plaasterdatud kulmuga Rihard liikus festivalikülaliste vahelt läbi, ta märkas tahtmatult, et mõned tuttavad väldivad tema pilku. Seintel rippusid plakatid: „Autentsuse kaitseks! Tehisaru vastu! Sõnavabaduse poolt!” Rahvast oli palju ja eemal, avaramas saalis, seisis suur Walt Neumann ise. Rihardil oli plaanis lihtsalt tema juurde minna ja öelda: „Hello, Walt!”, et siis sujuvalt teha just seda, milles nad olid juba ammu kokku leppinud – pidada Eesti publiku ees maha üks sisukas kirjanduslik vestlus.

Rihard peatus järsku. Ta märkas, et Neumann vestleb kellegagi, kes ei tohiks üldse siin olla. See oli Egon Uutmaa, möödunud aastal põlu alla sattunud kirjanik, kelle palveid Rihard alles hiljuti tõrjunud oli. Rihard liikus kiiremini edasi, aga nüüd tuli üks korraldajatest ja suunas ta kõrvalkoridori, selgitades ärevalt, et Neumanni-vestluse peab hoopis Egon. Rihardile ju kirjutati, et asjalood on muutunud. Rihard üritas vastu vaielda, kuid mees jäi endale kindlaks, olukord on muutunud, Rihardit süüdistatakse jõhkrutsemises, Neumanni teavitati, tal on kahju, aga midagi pole teha.

Rihard tundis, et õhk saab otsa.

„See pole võimalik, mina polnud süüdi, see kõik on selle kuradi Toomas Raila kätetöö!”

Korraldaja vabandas ja selgitas, et Raila ei puutu asjasse, Neumann luges tema naise Linda luulekogu tõlget ja sattus sellest vaimustusse.

Rihard ei saanud enam millestki aru: „Millest te räägite?”

„Linda Raila on noortepaneeli peaesineja. Kõik on tema raamatust vaimustuses,” lausus korraldaja ja lisas õhates: „Midagi täiesti värsket ja autentset.”

Rihardil läks süda pahaks, ta nägi vaeva, et mitte siinsamas oksele hakata. Korraldajaga liitus üks festivali turvameestest, kes võttis tal küünarnukist kinni.

„Pole uut skandaali vaja, te ju mõistate,” anus korraldaja.

Rihard rapsas ennast haardest vabaks ja lubas ise ära minna.

Ta liikus turvamehe kõrval läbi fuajee ja märkas järsku miljonär Toomase tursket ihukaitsjat, kes liikus saali poole, käes kena väike klaaskaanega karp, milles oli nõelaga kinnitatud putukas. Rihard ahmis uuesti õhku. See on ennekuulmatu! Nad ostsid suure Neumanni putukaga ära? Samal hetkel möödus temast noor Linda, keda ümbritses seesama sädistav kamp paadisilla-sõbrannasid, osal neist eri värvides labubud riietele kinnitatud. Linda ja Rihardi pilgud kohtusid ning mees pomises abitult midagi ebamäärast, nagu: „Minimalistlik, segane, vääritu…”.

Aga Linda üksnes naeratas heatahtlikult ja liikus edasi.

Rihard astus majast välja ja rebis ülemise särginööbi lahti. Ta lihtsalt seisis hetke, silmad pärlendamas, õhk kopsudest kadumas. Tekkis tunne, et ta on mingisse veidrasse unenäkku sattunud ja isegi ärkvele tõusmine ei aita sellest välja pääseda. Ta peatus järsku poole hingetõmbe pealt – maja ees parklas seisis kandiline valge maastur.

Rihard liikus auto juurde ja seisatas, teadmata, mida edasi teha.

Hetke pärast kostis vaikne sumin ja auto tagumise akna klaas sõitis alla. Nahksest hämarusest paistsid miljonär Toomas Raila ebaloomulikult valged hambad.

„Putukaga ostsite ära,” pomises Rihard jõuetult.

„Mis?”

„Putukaga…” kordas Rihard.

„Ei-ei, tolle putuka kinkis väljamaa kirjanikule see teie kirjanike liit, et…” naeratas Toomas.

Rihard ei teadnud, mida öelda. Ta märkas autos miljonäri tursket ihukaitsjat, kes tõepoolest ei saanud ju samal hetkel putukaga Neumanni poole teel olla.

„Kuulge, vabandust, et ma veits pealetükkiv olin,” jätkas Toomas nüüd nukramal toonil. „Kui Linda sellest kuulis, et ma teid niiviisi seebitasin, siis sain ikka korraliku peapesu, isegi see ülikooli raamatukoguannetus ei teind asja paremaks.”

Toomas muigas kurvalt.

„Me elame nüüd villa eri tiibades. Äkki ma siis ei uskundki Lindasse, nagu ta süüdistab?”

Rihard ei osanud endiselt midagi kosta, ta pööras miljonärile selja ja liikus edasi.

Toomas saatis teda pilguga ja hüüdis lõpetuseks:

„Ja kui tuleb jutuks, siis ega mina ei palund neil sellele lugemistoale teie nime asemel enda oma panna!”

Rihard astus tasakaalukal sammul festivalialalt eemale. Tema telefon piiksatas, andes teada saabunud sõnumist. Tütred ja eksnaine ootasid teda perenõustaja juures.