Joonega naised

Ingrid istub ümmarguse köögilaua taga ja libistab sõrmega üle päevalilledega vakstu. Vakstu on kulunud, kohati on heledamad laigud, näha on ka sisselõikeid – keegi kärsitu on lõikelauda võtmata leiba nüsinud. Ingrid nõjatub vastu toolileeni ega tee midagi. Ta lihtsalt vaatab lakke, kus pragunenud krohvist on välja joonistunud kaks prouat: paks ja peenike. Ingrid mäletab neid terve oma elu, ei kujuta ettegi, kui neid ühel päeval enam poleks. Paks proua on Moosi ja peenike Kriipsu.

„Lähme turule.”

„Ei saa, mul on uus kleit, see võib lettide vahel määrduda,” hädaldab Kriipsu.

„No ma käin siis üksi ära, lähme pärast koos surnuaeda ja siis kingsepa juurde.”

„Mina sinuga kingsepa-Leo juurde ei tule, seal on imelik hais.”

„Pirtsperse.”

„Ise oled.”

Peenike on ilus. Tal on isegi kübar. Nendega võib täitsa rääkida.

Uksest tuiskab sisse linnavanaema. Ta on ülevoolavas tujus, pruunid silmad läigivad, kitsad huuled paokil, otsekui pidevas valmisolekus kohe rääkima hakata.

„Nii, Ingrid, jõudsingi tagasi, jäime tädi Helmiga lobisema.”

Vanaema ümiseb.

„Aga nüüd on aeg süüa teha. Aitad mind, on ju?”

Ingrid toob vanaema juhatuse järgi lauale kausi, lusika, jahu, munad, piima. Vanaema istub, teeb Rumba suitsu ja õpetab. Jahu läheb ikkagi natuke tükki, Ingrid surub suure segamislusikaga neid tükke vastu kausi sisekülge laiaks.

Vanaema laulab: „Mustlaseks ma olen sündinud, pikki aastaid ringi rännanud. Küsitakse, mis sa hulgud nii. Seda ma ei tea isegi.”

„Pea nüüd pausi, Ingrid, vaata, kuidas selle laulu ajal kätega peab tegema.”

Vanaema saledad pikkade sõrmedega käed žestikuleerivad ilmekalt. Ingrid naeratab, vanaema on nagu lind.

„Sina ka, Ingrid!”

Ingrid teeb ka. Tainas võib oodata.

„Tubli tüdruk, sul on ilusad saledad käed! Pane randmest nii, tahapoole, veel. Hea! Kas ma olen sulle rääkinud, kuidas ma balletikooli etenduses mustlast tantsisin?”

Muidugi on. Palju kordi.

Vanaema ei jää vastust ootama, vaid annab detailse ülevaate aastatetagusest loost. Ingrid juba teab, mis on järgmine lugu.

„Ja Tallinnas ma tutvusin Raimond Valgrega. Pidutsesime koos kõrtsis. Ma lõpuks tantsisin laua peal. Ühtegi klaasi ei ajanud ümber!”

Ingrid vaatab üles ja asub taas tainast segama. Moosi ja Kriipsu on hoos.

„Kes see Raimond Valgre on?”

„On üks mees.”

„Lollakas, ma saan ise ka aru, et mees.”

„Mis sa küsid siis?” Kriipsu tõmbub vaikseks.

Ingrid naeratab – Moosi ja Kriipsuga pole kunagi igav.

Vanaema tõuseb toolilt ja tuleb tainast uurima.

„Tubli tegu. Hea laps. Kohe teeme tule pliidi alla ja siis voilaaa!” Vanaema lükkab oma ilusad tumedad juuksed silmilt ja kükitab pliidisuu ette.

Varsti ragiseb pliidi all tuli, pann koos margariinitükiga läheb pliidi keskele sooja ootama.

„Tule, lähme tagatuppa, vaatame mu matusekleite. Pann olgu veidi omaette.”

Äkki ta valib täna teistmoodi? Vanaema laotab voodile kaks krimpleenkangast kleiti – kirsipunase ja tumelilla.

„Kumb?”

Ingrid ei tea, vanaema on vana, aga ilus. Mõlemad kleidid sobivad.

„Jääks punase juurde? Jäta meelde, punane kleit ja kindlasti huulepulk.” On meeles. Särisev margariinihääl kutsub nad tagasi kööki. Pann pisut serva poole ja pannkoogitegu algab. Ingrid toimetab, pliidi ääres on kuum. Vanaema istub laua taga ja ümiseb: „Mustlaseks ma olen sündinud.”

Pannkoogid saavad valmis, köök on täitunud kerge praadimisvine ja kookide isuäratava lõhnaga. Vanaema toob lauale õunamoosi. Nad söövad vaikides, ainult pliit praksub. Ingrid vaatab lakke – Moosi ja Kriipsu justkui nügivad end lähemale, pilgud pannkookidest kadedad. Moosi joon on õhem kui enne, nagu oleks ta öö jooksul veidi kokku kuivanud.

Tädi Siina

Lämbe juulipäev. Õhk seisab. Kruusatee tolmab. Muru on kuiv ja kraabib palja jala all. Maavanaema teeb viimaseid toimetusi: pesu nöörilt ära, lauale säravaks õhatud-nühitud noad ja kahvlid, saialilled madalasse savivaasi keset ümmargust söögilauda. Kõik peab valmis saama.

„Ingrid, too salvrätikud!”

„Ole hea, too suhkrutoos ka.”

„Pese käed puhtaks, tolmuahvike!” Vanaema puhastab prilliklaase ja pilgutab korraks Ingridile silma.

Oodatakse tädi Siinat.

Siina on vanaema noorem õde. Kuidas õed nii erinevad saavad olla? Vanaema käed ei puhka. Aga Siina tassis eelmisel suvel õitsvaid toomingaoksi vaasidesse. Igale teisele oleks vanaema peale käratanud ja käskinud peavalu tekitava kraami õue viia. Siinale ei öeldud midagi. Tehti vargsi aknad lahti ja üritati tugeva magusa haisu sees ellu jääda. Siinal pole vist reegleid.

Vanema ütleb vahel, et sõda kandis ta siia. Vanaema ei ole eestlane, on venelane, kes sõjakeerises Eestisse jõudis. Aga vanaema ei ole venelane! Ta räägib eesti keelt ja kannab eesti vanaemade halle ja pruune riideid. Ainus, mis teda reedab, on viinerid. Vanaema paneb rõhu valesti ja ütleb „vineerid”.

Siina on päris venelane. Maal saab selle kõigega veel hakkama, linnas Ingrid väldib vanatädiga koos liikumist. Kui mõni tuttav näeks, oleks Ingridil vanatädi pärast häbi. Siinal on punased krussitatud juuksed, välja veninud kõrvanibude otsas rasked kullavärvilised kõrvarõngad. Ta räägib liiga kõva häälega, oskab liiga hästi trügida ja ostab liiga palju. Eelmisel suvel ostis ta poest tüdrukute koolivorme. Milleks? Ja ta elab Venemaal, kuskil pika nimega tehaste linnas.

Ingrid lippab korraks tuppa. Värskelt pestud põrandatega toas on meelitavad toidulõhnad. Seinakella mustad seierid liginevad kolmele. Varsti on Siina kohal. Paar juustupulka taskusse ja aia juurde tagasi.

Ootamine on tüütu. Ingrid kõhvitseb küünega aialipilt rohelist värvi. Aed on üsna pinnuline, tuleb ettevaatlik olla. Suurelt teelt, Alastvere poolt, lähenebki hele Volga – takso. Auto keerab väiksele teele ja peatub värava juures, teda saadab uljas tolmupilv. Tagaistmelt tuleb Siina. Hunnik ruudulisi kotte ja suur kriimuline kohver tõstetakse murule. Siina langeb vanaemale kaela.

„Maria, moja sestrinka. Privet tebe!”

Nüüd on Ingridi kord. Tugev lõhnaõlilõhn paneb silmad ja sõõrmed kipitama. Piibeleht? Jasmiin?

„Ahh, kak tõ võrosla. Balšaja devotška uže. Nju, po russki umeješ što-ta skazat?”

Siina vastust ootama ei jää. See ei ole võimalik. Ingrid ei ole vist elus nii lolli asja näinud. Siina läheb rukkipõllu juurde, astub viis sammu, ajab lodevad käed laiali ja vajub selili vilja sisse.

Vanaema läheb näost halliks ja ütleb sosinal: „Püha perse!”

Ausalt, see on ebaõiglane. Kui Ingrid tahab põllu seest rukkililli korjata, peab ta alati vanaema käest luba küsima. Ja vanaema jälgib rangel pilgul, et ta kõnniks põllul vagude peal, kuhu vilja pole külvatud.

„Leiva sees ei talluta,” seda vanaema lauset on Ingrid tuhandeid kordi kuulnud. Aga noh, tundub, et Siinale on nii mõndagi lubatud. Kord toomingad, kord rukis. Äkki on Venemaal lubatud põldudel lamada? Ei tea.

Vanaema tassib Siina kompsud tuppa, Siina ahmib suure suuga maaõhku ja loivab talle järele. Siina jalad on nii paistes, et rihmikud on neisse otsekui sisse vajunud. Tema kirju siidikleit on higisele tagumikule kleepunud. Kompsud pannakse vanaema mitme vedruküüruga kušetile ja istutakse lauda.

Ka laud pole täna tavapärane – suhkru asemel on tükksuhkur, tasside asemel metallist klaasihoidjad ja nende sees klaasid, kurgi-tomatisalat pole hapukoore, vaid toiduõliga.

Ingrid tõstab natuke toitu, songib kahvliga mööda taldrikut laiali. Vanaema pöörab end korraks tema poole ja noogutab lubavalt. Ingrid lahkub lauast. Köögis on vaikne. Ta avab sahtli ja lükkab sõrmega kääre enda poole. Metall klõpsab. See kõlab liiga kõvasti.

Ingrid astub trepile, siis kummelilõhnalisele murule.

Kas see, keda harva näeb, on olulisem? Ingrid kükitab ning kraabib kääriotsaga aiapostile: Siina on loll. Roheline värv pudiseb murule.

Nööpide kuninganna

Ingridile meeldib tädi Helmi. Ta ei küsi tüütuid küsimusi, millele ei saa vastata.

„Kuidas sul läheb?”

„Kas sa oled hea laps olnud?”

Või veel hullem: „Noh, Ingrid, räägi sina ka midagi.”

Võib vait olla. Helmit see ei sega.

Ingrid ja vanaema kõnnivad mööda Välja tänavat tädi Helmi juurde. Vanaemal on ploomililla kleidikangas kilekotis. Tädi Helmi on õmbleja. „Kunagi oli ta rikka talu peretütar, nüüd elab üksi ja õmbleb,” nendib vanaema vahel mõtlikult ja nukralt. Helmi õmmeldud kleitidel on imelik lõhn juures. See on kopituse lõhn. Kleidid tuleb kodus alati ära pesta ja õues pikalt pesunööril tuulduda lasta. Aga see lõhnaasi ei loe. Tädi Helmi on tore.

Ingrid ja vanaema jõuavad kohale. Helehallide siledalt üle pea kammitud juustega, dressipükstes ja pleekinud-rohelises kampsunis tädi Helmi kutsub nad suure jämedate sammasjalgadega laua ümber istuma. Niiskes ja hämaras toas lõhnavad kuivatatud õunad. Õunaviilud on aetud nöörile, need ripuvad vanikutena pliiditruubil. „Tädi Helmi on nagu oravaema,” täheldab Ingrid mõttes. Multikates on oravatel alati seened ja õunad pessa kogutud.

Vanaema ja Helmi saavad kohvikruusid ja pisikesed napsuklaasid. Lauale põntsatab hunnik moeajakirju. Ingridi ette tõstab Helmi suure kulunud nurkadega puidust laeka. Helmi teeb seda küsimata. Ingridil tõuseb rõõmuklomp kurku.

Helmi sorib ajakirjades. Vanaema lonksab kohvi. Toas on soe ja hea vaikus.

Ingrid avab laeka. Vanema ja tädi Helmi vajuvad hetkeks teise reaalsusse. Ingrid sobrab ja sorib ja ootab seda õiget.

„Ei, see sakilise servaga pole see.”

„Ei, see on liiga külm.”

„Ei, see on kannaga. Liiga suur.”

„Siin! Hinnaline on siin!”

Ingrid tõstab laekast tikitud meelespeadega laudlinale ümmarguse luust nööbi. Siin ta lebab. Täiuslik ring, servad pisut kõrgemad, keskel kerges nõgususes neli augukest. Millised kummalised udused toonid. Ingrid ei oska neid nimetada. Nööp on hele, aga pole valge. Ta on mahe ja soe ja sile – ilusa päeva kuninganna.

Ingrid paneb nööp-kuninganna lauale, sätib tema taha ridadesse teised nööbid. Iga rida on ise nägu – mõnes reas on tõsised kurjade nööpaugusilmadega nööbid, teises kirkad eputised, kolmandas kahvatud ja arglikud pisikesed. Õukonnas peab kõiki olema.

„Asta, ma olen sulle alati tänulik, et sa sel hilisõhtul minu juurde jooksid ja ütlesid, et meie ka nimekirjas oleme.”

„Vastik, kuradi vastik aeg…”

Vanaema pruunid silmad välguvad. Helmi kallab mõlemale pitsi magusa lõhnaga munalikööri.

Ingrid vaatab korraks naisi, pöörab siis taas pilgu nööpidele. Ta paneb parema käe sõrme – vanaema on õpetanud, et selle nimi on kotinõel – nööp-kuninganna lohku. Hetkeks vaikib tuba Ingridi sees.

Kuninganna köhatab hääle puhtaks: „Mu daamid ja härrad, alustame balliga. Nimekiri on minu käes. Daamid vasakule, härrad paremale. Kohe alustab orkester!”

Nööpidest õukonna rivid liiguvad laiali, grupeeruvad. Orkester sätib end paika. Öösinine valge kandiga nööp kargab orkestri ette.

„Selle pensioniga ära ei ela. Hea, et poes on koledad kleidid, saan lisa teenida. Eesti naine tahab ikka ilus olla,” kihistab Helmi.

„Kui ma õmblen, on hea. Käärid lõikavad sirgelt. Elu ei lõiganud alati.”

„Ära parem ütlegi. Me mõlemad teame.” Vanaema joob pitsi põhjani.

Nööp-dirigent tõstab taktikepi, kõlab muusika. „Kus me käinud, kas me käinud, teame vaid, et see on ime!” See on „Tuhkatriinu” multika muusika, kõige ilusam muusika, mida Ingrid teab. Sellega muutuvad silmad alati pisaratest poolähmaseks.

„Jääme siis selle juurde: midipikkus, kolmveerandvarrukas ja peitelukk taha?” võtab Helmi kokku.

„Midipikkus?” kuulatab Ingrid.

„Midi-midi-mitt-mitt, ma rõõme püüan!” laulab kollane läbipaistev nööp.

„Sidrun, ära vigurda.”

Ingrid paneb Sidruni tagasi teiste juurde, et ta ei saaks rohkem nalja teha. Kuningannat peab ju ometi tõsiselt võtma. Ta sätib rivid uuesti sirgeks.

Ingrid tõstab nööp-kuninganna peopesale. Kuninganna on soe ja otsekui elus. Ingrid kujutab ette, kuidas tema väike kroon helkleb, kuldne keep vookleb ballisaali põrandal.

„Kõik on korras,” sosistab Ingrid talle, „sa oled täna kõige ilusam.”

Siis Ingrid tunneb, kuidas vanaema käsi ta õlale toetub – soe ning linnulikult kerge puudutus.

„Noh, Ingrid, kas sa said oma asjad korda?” küsib vanaema.

Ingrid noogutab. Tädi Helmi naeratab talle üle laua. Ball on selleks korraks läbi. Toa hämarus on korraga soe ja kerge, justkui mängiks orkester endiselt kuskil nöörile aetud õunaviilude vahel.

Vaikuse vanaisa

Ingrid joonistab. Vanaema ja vanaisa juures vihikuid ja joonistusplokke pole, aga on hallikasvalget pakkepaberit. Vanaisa lõikab portsu joonistusplokisuuruseid lehti. Neil on tolmu lõhn. Pliiatsitega on siin ka kitsas. On harilik pliiats, sinine ja punane. Võimatu valik – halli-punase-sinisevärvilist maailma pole ju olemas. Ingrid võtab vastu kiire otsuse – ta joonistab harilikuga ja värvib pildid õhtul kodus ära. Võib-olla isegi vildikatega, kui tuleb hea pilt, iga pildi peale vildikaid raisata ei saa.

„Vanaisa, terita mul pliiats ära.”

Vanaisa loeb köögilaua taga. Raamat on pandud ajalehe peale, et see ei määrduks. Ta tõmbab tuhatoosi lähemale, võtab sinise plastpeaga noa ja teritab pliiatsit kiirete ja osavate liigutustega. Ta paneb pliiatsi käest ja vaatab enda ette. Tuppa tekiks nagu mingi auk.

Ingrid joonistab unistuste tuba. Kõigepealt saavad paika asjad, mis peavad olema: suur aken, laud, voodi. Nüüd läheb mõnusaks, Ingrid joonistab maha narmastega vaiba. Lauale lillevaasi. Akna kõrval on potipalm, selle all pesa väikesele ahvile. See on Ingridi unistus. Ta on juba kaks suve kõik viie kroonlehega sireliõied ära söönud ja alati ahvi soovinud. Seinale tuleb pihlakatega maal, sellest edasi raamaturiiul.

„Vanaisa, ma lähen riiulisse sorima.”

„Mhh.” Vanaisa tõstab pilgu ja noogutab leebelt.

Vanaisa ei räägi. Vanaema ja isa on jutustanud, et enne sõda ta rääkis. Ja täitsa palju. Samuti on isa meenutanud, et kui Ingrid veel väike oli ega osanud hästi rääkida, ütleski ta „vanaisa” asemel „mhh”.

Ingrid läheb teise tuppa. Toas on jahe, köögisoojuses olnud Ingrid võdistab korraks õlgu. Ingrid on siin raamaturiiuli juures palju olnud. Kui istuda riiuli vastasseina jäävale diivanile, saab mängida pealkirjamängu. Paned raamatute pealkirjad ritta ja sellest tuleb lugu.

Kõik poisid on halvad, kõik poisid on head – Meie pole süüdi – Miks sa vaikid? – Libu – Hall on lootuse värv – Kivid ja leib. Täna Ingrid seda ei mängi, ta tuustib riiulivahedes, kus on isa ja isa venna lapsepõlve raamatud.

Ingridil on siin oma lemmik – raamat, mida ta on nii palju lugenud, et teab iga lehekülje plekke ja rebendeid. Neid on siin palju. Ingridile see meeldib – kui raamatut päris-päriselt lugeda, siis nii juhtubki. See jätab jäljed. Ingridile meeldib ka raamatu tiitellehel olev sinise tindiga tekst „Daagole sünnipäevaks. Sõbrad laagrist. 1967”.

Teksti all on midagi imelist – metsmaasikate vesipilt.

„Vanaisa, kas vanasti oli kleepekaid?”

„Mhh.”

„Aga vesipilte?”

„Mhh.”

„No vesipilte järelikult ikka oli,” mõtiskleb Ingrid.

„Aga kindlasti olid need haruldased. Äkki Daagol oligi ainult üks vesipilt ja ta otsustas, et paneb selle siia.”

Ingridi peas sibavad mõtted ja küsimused.

„Miks ta selle raamatu valis?”

„Kas see oli ta lemmik?”

„Kuhu mina paneksin vesipildi, kui mul oleks ainult üks vesipilt ja ma teaksin, et rohkem ma neid kunagi juurde ei saa?”

Ingrid silitab narmendavate servadega raamatut, mille esikaanel on kollaste juustega triibulist särki kandev poiss.

„Vanaisa, ma võtan selle raamatu koju kaasa.”

„Mhh.”

„Ma pakin ta ära. Ma oskan küll.”

Ingrid võtab ühe vanaisa lõigatud pakkepaberitest ja mässib selle ümber raamatu. Kirjutab peale – raamatu omanik on Ingrid. Ingrid vaatab ukseavast paistvat vanaisa laiade õlgadega kogu.

„Vanaisa, kas ma võin selle päriseks endale võtta?”

Vanaisa tõstab oma väsinud-sinised silmad ja naeratab ühe suunurgaga.

„Mhh.”

Tuul

Ingrid on koos Rasmusega peidus. Ta istub hämaras välikemmergus, „Hulkur Rasmus” päevitunud põlvedel. See on raamat, mida tuleb järjest suure hooga lugeda, seda ei tohi pooleli jätta. Rasmuse-raamatus on tuulehoog ja kui sa loed, tuleb tuul ka sinu sisse.

Vetsuuksel on piiluauk – välja torgatud oksakoht. See annab võimaluse metsast pilti teha: kui lükkad selja tahapoole, näed väikseid teravnurkseid kuusemetsa latvasid; lükkad nina peaaegu vastu ust, jääb vaatevälja kolm ühekõrgust kuuske. Peaaegu samal ajal näed mitut moodi.

Ingrid piilub. Eemalt paistab aiamaa, vanaema korjab toimekalt plekkämbrisse sõstraid. Tädi Siina jalutab lillelises seelikus ja valges teravatipuliste korvidega rinnahoidjas ringi, viljapea suunurgas. Tema tööd ei tee, ta on suvituspuhkusel. Napsab peenrast porgandi, kergitab hindaval pilgul marjadest raskeid oksi. Tundub, et saab rahus lugeda, ilma et keegi segaks või katkestaks.

Ingrid avab raamatu ja loeb tiitellehelt: „Daagole sünnipäevaks. Sõbrad laagrist. 1967.” Ingrid ei ole Daagot kunagi näinud. Daago on isa vend, ta on surnud. Ta kukkus lapsena talvematkal läbi jää jõkke ja külmus surnuks. Isa on öelnud, et Daago oli kõige päikselisem ja parem poiss. Isa vaatab siis alati üles, nagu saaks nii takistada pisaraid. Linnavanaema ja -vanaisa juures on palju tema lapsepõlveraamatuid. Ingridile meeldib neid uurida. Kõik tema raamatud on kulunud, toiduplekkidega – neid on kordi ja kordi loetud. Ingrid mõtleb vahel, kas Daago oleks talle meeldinud sama palju kui Rasmus. Oleks.

Ingrid loeb. Hetkeline tuulehoog liigutab sarapuupõõsaid, õue läbib kiire kahin.

„Ma ei tunne hirmu väikesel metsarajal.” Ingrid lükkab patsid selja taha.

Ingrid vaatab korraks maailma läbi piiluaugu hulkuri pilguga. Ta näeb marju, mida ta ei pea korjama, halli pisikest kaevumaja, taamal suverohelist metsa. Ja taevas on nii sinine, nagu ainult hulkur näha suudab.

„Kui asi töösse puutub, siis ma lepin üsna vähesega.” Ingrid turtsatab – see on ju tädi Siina. Aiamaalt kostab lühike laulujupp, vanaema ja Siina naeravad.

Helid kaugenevad. Ingrid ahmib ja naudib samal ajal sõnu. Leheküljed keeravad end otsekui ise siuh ja siuh. Rasmus on äge poiss. Onu Daago jäigi alati poisiks, kõige rõõmsama näoga poisiks, keda Ingrid kunagi on näinud.

Õues kolksatab kuuriuks. Ingrid võpatab, sõrmed kaevuvad raamatusse. Samal ajal kuuleb Rasmus röövel Lifi ähvardavaid samme köögipõrandal. Naks! – ja lähemale. Naks! – ja lähemale.

Ingridi hingamine tõmbub kuidagi kitsamaks. Käed muutuvad niiskeks, aga ta ei märka seda enne, kui pöial paberit puudutab.

„Rasmus, sa pääsed. Ma tean, et sa pääsed, ma olen sind juba lugenud!” Ingrid neelatab. Inimesed võivad kaduda. Päriselt ära kaduda.

Ta hoiab raamatut tugevamalt, patsid vupsavad uuesti ette, jättes lehekülgedele võbelevad varjud.

Jah, Rasmus pääseb. Ta otsib endale päris oma kodu ja päris oma vanemaid, selleks tuleb maanteedel kõndida ja „Lõvipruuti” laulda. Ingrid hingab sügavalt välja.

Hall väike majake saigi Rasmuse koduks! Ja ta kohtub Gunnariga, nad saavad uuesti kokku!

Ingrid suleb raamatu. Tema sees on kõike nii palju: suvi, Rasmus, Saara Raas ja tema kanad, Daago suurte kõrvadega naerune nägu, isa. Ingrid väljub. Ta pilgutab ereda päikesevalguse käes silmi. Paneb raamatu kaevukaanele ja jookseb. Kehas on nii tugev tuulehoog, et ei saa paigal olla, lihtsalt ei saa. Ta jookseb paljajalu mööda kruusateed maanteeni ja tagasi.

Teravad kivid. Tolm. Halliks kuivanud lomp. Liiv. Rukkipõld. Hõljuvate udemetega pajud.

Ingrid teab – kui sa tunned, et pisarad tõusevad kurku, siis aitab jooksmine. Ja ta jookseb.

Pajud. Põld. Lomp. Tolm. Kivid.

Pooleli

Tuiskab. Lumi teeb pimeduse heledamaks. See ongi ainus valgus väljas. Maal ei ole tänavavalgustuslampe ega kõrvalmajade valgustatud aknaid. Kui on sügis või talv, siis on õhtuti nii pime, et sa ei näe midagi. Ingrid on maavanaisaga suures toas. Vanaisa vaatab telekast jäähokit, täna on oluline mäng Soome ja Venemaa vahel. Vanaisa oleks justkui igaks juhuks juba ette pahane. Tema kõhn sooniline keha on sinise puuvillase dressi all sirge ja kange, villastes sokkides jalad toksivad tumepruune põrandalaudu.

Ingrid on endale diivaninurka pesa ehitanud – kõvade kaantega raamat suurel narmastega padjal, kõrval karp pabernukkude, paberite, pliiatsite ja kääridega. Ingrid täiustab oma nukkude garderoobi. Liisbetile on vaja peoriideid ja uut talvemantlit. Ingrid paneb paberi raamatu peale otsekui lauale, asetab sellele pabernuku ja hakkab joonistama.

„No pange nüüd, soome poisid, pange! Näidake neile! Ei mingit lõdvaks laskmist!” Vanaisa keha kaldub ettepoole, justkui soovist näha kõike pisikeselt telekaekraanilt paremini.

Vanaisa räägib natuke naljakalt – kuidagi kõlavalt ja tema sõnad on ümmargused. Ingrid teab, et see on soome aktsent, vanaisa sündis Karjalas. Liisbeti sünnipäevakleit on valmis. Ingrid tõstab nuku karpi ja asub kleiti värvima.

„Ja Jukka Porvari annab hea söödu, oi kui hea söödu!” karjub spordikommentaator telekas. Vanaisa lööb tunnustavalt rusikatega endale vastu põlvi. Telekas saalivad kohmakas rüüs mehed uiskudel.

Kleit on kollaseks värvitud, Ingrid teeb allääre ja kaeluse roosaks. Nüüd võib kleidi välja lõigata.

„Kuradi Mõškin, ei ole vaja teda platsile lasta.” Käärid jäävad seisma. Telekaekraanil on kelmi näoga heledate juustega mees, kes patsutab ja müksib kõiki, paneb kiivri pähe ja uisutab platsile.

„See püüab ju kõik litrid kinni,” pobiseb vanaisa.

Liisbet on kollases kleidis kena. Kui ta nii jääle läheks, katkeks mäng, kandilisena mõjuvates riietes mehed võtaksid kiivrid peast ja kummardaksid.

„Teie majesteet.”

„Hästi-hästi, pange kiivrid tagasi. Kuidas teil läheb? Kas toon teile juustusaiu?”

Liisbet liugleb väravasse Mõškini juurde, kelle nägu katab eest võrega kiiver.

„Ta on nagu naabri-August mesitarude juures. Augustil on ka võrk näo ees.” Ingrid hoiab naeru tagasi. „Naabri-August jääl püsti ei jääks.”

Liisbet kummardab kergelt, käed sirgelt selja taga, nagu ootaks, et mees alustaks vestlust.

Küsib siis ise: „Pisut kuuma teed?”

Mõškin ei liigu. Ta vaatab temast läbi. Liisbet seisatab, jää tema all ei pragune ega helise – see lihtsalt ei vasta.

„Kuradi punased! Lõidki värava!” karjub vanaisa ja lisab vaiksemalt: „Nojah, eks neil ole see veres.”

Vanaisa röögatus on vali. Köögist ilmub vanaema, temaga koos kanasupilõhn, ja jääb toauksele seisma. Vanaema kulmud on küsivalt kõrgele tõusnud. Ingrid silub Liisbeti kleidiserva ja tunneb korraks, kuidas paber on sõrmede all soe. Vanaisa pilk libiseb temast üle ja jääb telekale pidama, nagu oleks ekraanil midagi, mida ei tohi silmist lasta.

„Võta sa ka oma puhvaika ja hakka Venemaa poole astuma!” nähvab vanaisa. Vanaema taandub kööki. Kuidagi väsinult. Vanaisa on jäähoki peale tulivihane.

Ingrid ei liigu. Kas ma pean vanaemaga kaasa minema? Nüüd on Liisbet punases mantlis, ta kaob jääle – ei vaata tagasi. Hele pats lehvitab otsekui hüvastijätuks seljal. Liisbet tahaks veel kord ümber pöörata, aga keha ei kuula sõna. Jää kannab teda edasi. Ingrid jälgib Liisbetti, kuni punane täpp lume sisse hääbub. Telekas karjub jälle, vanaisa toksib jalaga põrandalauda. Ingrid paneb käärid käest. Ta ei liiguta üldse. Külm. Mõlemal on oma mäng pooleli.