Mazzanoluuletused

Jõudsin siia, siis saabus aeg,
me kolmas külaline,
kelle kannul tuli tuppa tume öö.

*

Istuda vanadel müüridel,
mis veel keskpäevapäikesest soojad kesköö eel,
kassikuselõhn ninas.
   Kerge tuuleõhk liigutab varrukat,
nemad ju elavad siin,
olen külaline vaid, kes
      veidike eksind:
   ma veel ei tea
   soojust kontides,
         veel neid kive ei tunne.
 
Kosk kostab kätte:
küll oleks kukkumine kõrge,
kui müürid ei hoiaks meid peos.

*

Kätte kostavad ka kõik
      reedeõhtused hääled,
   tuled põlevad
   nendeski tubades,
kus kesknädalal valitses vaikus.
 
Oleme laule otsast otsani täis,
aga kuud pole näha olnud.
 
Ah, õpeta mulle tähti,
   sa taevas,
      nad säravad üha.
 
Vaatan neid
kui võõra linna kaarti,
mida pilk
   päris ei seleta.

*

Olen öö,
   kuid see ei ole vaikus.
Olen kividesse seotud päevasoe,
            öösoe
            hulgub üksi,
               ulub vaikselt,
   tema süda huikab nagu hüüp
   või lind, kes pimedust
   peab koduks,
      aga lendamiseks vajab,
         päike, 
            siiski sind.

*

Soojuses sulab mu kurvastus,
valgub varvastelt maha ja näppudelt,
   tilgub
      ja tilgub
         ja tilgub,
ma olen nii hele ja kurb.
 
Kuidas saada püsisoojaseks?
Imada päikest kui imet?
 
Soojuses sulab mu kurvastus nagu jäätis,
voolab mind mööda alla,
   ma kleepun küünarnukkideni,
      kõik jääb minu külge kinni:
mõtted, sõnad, võõrad keeled ja teod.
 
Loodan ussisõnad
selgeks saada
vaid sisalike vaatamisest.
Minna iga uue sünnimärgi jagu
õnnelikumaks.

*

Aeg möödub,
mida rohkem teda vaatad.
 
   Heida ajale pilke
      vaid silmanurgast,
         möödaminnes,
            vilksamisi.
 
Keera kalender ja seinakell
näoga vastu seina,
   summuta kuidagi naabri aknast kostev tiksumine,
      kägu lase vabaks:
vaid kivid kõnelevad
sinuga ühte keelt.

*

Kuu sündis nooreks
   kaema vana linna,
kuigi ta on näinud sellest vanemaid.
 
Kuu sündis nooreks,
   küll ta kosub, kasvab,
me vahetame pilke vahedaid:
 
ma tahaks käia mööda tema öiseid radu
ja ta ütleb:
   neid on sadu,
         sadu, 
            sadu.


Mitte koerakoonlased,
vaid inimnäolised kassid
on meid valvama pandud.

*

Igal ööl vaatan välja samast aknast,
sama aken vaatab sisse must.
Igal ööl vaatan sama taevast
      – kuid kas vaatan?
   On see sama lind,
   kes sikutanud taeva musta kanga
   üle mere sinipõhjatu?
   On need samad sõrmed,
   mis sest augud läbi torgand?
   On need samad tähed,
      mida õpin 
         nagu võõrast tähestikku?
 
Igal ööl aken avaneb mu sisse
nagu mudasesse kaevu,
milles kajab
mingi kauge karje.
Kui öö tiib on hetkeks löönud nii,
et vesi selgineb, 
on virvendused lakand,
   paistab, 
      miski nagu korraks särab seal.
 
Vesi on nii magus ja hea.

*

Mu vaikus saanud omaseks on mulle,
   ent vahin ikka,
   üha vahin tulle.
 
Mu ümber sumisemas maailm
on kui mesitaru,
kuid keegi peab neid lugema
ja andma ükskord aru.

*

Üks mesilind
langes plumpsaki rõdule maha
nagu välgust tabatud.
 
Ei tea, kuidas põetada teda,
ta väike pehme keha
   justkui hingeldab,
      võbeleb tiib.
 
Maapind on nõnda soe.
 
Juua? Süüa?
On see sinu loomulik lõpp?
Vajun isegi maa peale maha,
väsinud mõte, pea, jalad,
   ja õhkan: ei taha,
         ei taha,
            ei taha.


Öö käib mu kannul nagu vari,
ta silmad on suured ja säravad.
Ma uinun ta pehmes peos.

*

Oh see
elamise hirm ja kärsitus
andke mulle andeks.
 
Mõnikord on tunne, et
mingi määratu vägi kallutab maja külili,
libisen üle ääre alla
      otseti ojja
         ja kukun
maailma servast mööda.
 
Tähtede piiramisrõngast
käe sirutab kahvatu kuu.

*

Ja nii tulebki täiskuuöö:
läbi lahtiste luukide kostab
ikka naabri kellade tikse
   ja hõikab meid öhe
      öökulli kume huhuu.
 
Kassid kräunuvad nagu lapsed,
toaservisse on siginend hiired vist.
Me kukume ülalt alla.
Me otsime arusaamist.