Mikk Tšaškin: „Ringjas”.
Tuum, 2025. 96 lk.

Mikk Tšaškini „Ringjas” on teisele kogule omaselt pikem, temaatiliselt mitmekesisem ja küllap ka parem kui debüütkogu. Endiselt on Tšaškini luule põhijoonteks religioossus ja müstilisus, kuid nüüd on sellele lisandunud lein. Muidugi pole juttu ainult surmast ja Jumalast, tegelikult on seal päris palju ka näiteks suudlemist, mis meeleolu oluliselt kõrgendab. Erinevalt „Paberist linnast” pole „Ringjas” enam Tartut, kuid on kõrgus ja kaugus, ruum, mis kehtestab end pidevalt.

Luulekogu raamib isa surm ja lein. Sellist luulet on raske arvustada, tahaks lihtsalt kaasa tunda nagu normaalne inimene. Noore inimese esimeses tõelises kokkupuutes surmaga on midagi eriti kurba, see on omamoodi süütuse kaotamine, nii et tekstid, mis tegelevad leina ja surmaga, on köitvad ning mitmetasandilised. Tšaškin kirjutab, kuidas surmast on saanud igapäevane kaaslane, päris tüütu sealjuures: „nyyd on ta aga kärbes, kes taob vastu aknaklaasi” (lk 11). Leinale lisab kihte veel see, et suhtes isaga on olnud konfliktsust: „ma olen su põrumise asitõend [—] nii kaua käin mööda maad ja otsin sinule asendajat / otsin kuni suren” (lk 30). Ausus keeruliste suhete käsitlemisel annab luulekogule kindlama pinna, mis laseb Tšaškini müstilises ja müütilises maailmas paremini orienteeruda. Isa pole siin muidugi ainult maine isa, vaid ka taevane, ning sellisele isade kahesusele on üles ehitatud ka luuletus „mu isa kes sa oled surnud / mulda­pistetud kinnikaetud” (lk 13). Kuigi tegu on otsese ja südamliku pöördumisega surnud isa poole, on see ka meeldivalt mänguline lähenemine meieisapalvele.

Luulekogu üle vaatab tõepoolest Jumal, kes on eksimatult kristlik. Olulised on siin igasugused religioossed sümbolid: „ma astun yle saatuse kirikutornidest” (lk 10); „on ju palve see kui / sõlmid oma käed kirikuks” (lk 12). Aga kohtab ka hoopis teist­suguseid leidlikke võrdlusi: „mu toas justkui 12 apostel-lampi kõige keskel / Õnnistegija – suitsuandur” (lk 53). Luulemina suhe Jumalaga tundub väga kujundi­keskne, kuid mõtestab seda tegelikult harva. Seepärast ongi üks huvitavamaid luuletusi terves kogus „keegi kysis et kas me tegime pattu kui kremeerisime mu isa…” (lk 52), mis astub usuga päriselt dialoogi, üritab seda mõtestada sügavamalt kui vaid kirjakohtade kaudu. Jumal on selles luuletuses elus ning usk siiras. Muidugi on mõistetav, et luuletaja, kes on ammu oma usu endale selgeks mõelnud, ei viitsi seda igas tekstis muudkui uuesti avada, kuid lugejale on sellist mõtestamist ikka vahel vaja.

Ringi kujundit on „Ringjas” kasutatud hoolega ja mitmes tähenduses. Tantsitakse, lauldakse, liigutakse ringiratast; on südaring, hingering ning ringiks saab ka luuletus (lk 9). Ühe sõna eri tähendusväljade otsimine on Tšaškini suur tugevus ning lisab teosele endalegi mõnusalt kontseptuaalse maigu. Ometi pole ma kindel, kuidas peaks ring seostuma kristliku maailmaga, mille ülemine ja alumine tasand on jäigad. Tšaškin küll kirjutab „vala mulle veini ja murra leiba tykikenegi vaid / näita mulle ringe mis maailma koos hoiavad” (lk 63) või „me suudleme ringi me tantsime ja laulame / ringiratast oh pyhadust oh ringi” (lk 20), kuid mida rohkem mõtlen teistele kristlikele kujunditele Tšaškini luules, seda vähem näen ringi. Ma mõtlen kiriku teravale tornile ega näe ringi; mõtlen ühesuunalistele võrranditele, mis ütlevad, et inimene on maailm, aga maailm ei ole inimene (lk 12), mõtlen isale, pojale ja pühale vaimule ega näe seda ringi.

On isegi üllatav, et Tšaškini luules pole üldse viiteid rahvapärimusele (see on praegu noorte seas päris popp, ausõna), kuigi ta luuleilma müütilisusesse võiks see hästi sobituda. Pärimus on ring, mis on tsükliline.

Samas ei saa väita, nagu poleks siin luules üldse usutavaid seoseid ringi ja kristluse vahel. Selleks seoseks on roosaken: „roos­aken veidi mõranenud veidi väike lapsik / [—] me vaatasime välja väikesest aknast / ja nägime suuri asju” (lk 57). Aken, läbi mille näeb suuri asju ja mis tõepoolest on ringjas. Parimatel hetkedel ongi suhe usuga siin luules just selline: väike ja isiklik, natuke tobe, kuid ometi lõputult siiras.

Luuletused on mõne erandiga üsna lühikesed ning mõjuvad seda lühemalt, et raamatu enda leheküljed on suured. Väikses kirjas tekstid istuvad lehtedel üsna õnnetult üksi, ilmselt on kauni kujunduse mõte olnud lugejale mõtlemisruumi jätta, aga selleks, et oleks parem lugeda, võinuks font olla suurem. Kirjavahemärkide puudumine ja y kasutamine ü asemel tunduvad läbimõeldud valikutena ning voolavuse mõttes pole tekstile midagi ette heita. Tegemist on autoriga, kel on hea keeletaju. Luuletuste lühidus muudab aga lugemis­kogemuse natuke hüplikuks, eriti kuna seda kogu tuleks lugeda ühe hooga. „Ringja” maailma tervik on mõjus, kuid see tähendab ka seda, et eraldi esile tõusvaid luuletusi on vähe. Väljaspool luule­kogu jääksid tekstid ehk väheütlevaks, aga eks ka Tšaškin ise kirjutab „luuletuste vere­sidemest” (lk 32), mille kaudu mõned tekstid lihtsalt kuuluvadki kokku.

Kogumikus leidub omajagu tekste, mis räägivad luuletamisest laadis „istun laua taga ja kirjutan sellest, kuidas ma kirjutan”. Kirjutamine pole alati muidugi säärane lihtne mõtiskelu, luulemina sõnab hoopis: „taon pead vastu klaviatuuri / et sõnad ära ei luuletuks” (lk 64). Samuti paneb ta padja alla kirjutusvahendid „sest jumal võib vaid yheainsa hetke / mind kõnetada / selles elus mis siis kui magan selle maha / või hommikul ei mäleta” (lk 21). Mulle tundub, et siin on Tšaškin tabanud ära midagi meie põlvkonnale omast. Luuletused tulevad unes või poolteadlikult, tulevad lühikesed, tulevad luuletamisest, sest kirjutades kirjutamisest on päriselt võimalik keskenduda tegevusele endale. Suudame suuri asju öelda lühikeste tekstidega – tekst sünnib sunnitult, erilistes oludes, kõige kiuste. Tšaškini puhul on aga sümpaatne, et säilib lootus luuletuse võimesse ka ise ennast luua, sellesse, et „öösel / kasvab sellele kylge kontekst” (lk 65) või et „synnib nihe / millesse kasvab luuletus” (lk 64).

„Ringja” luuletusi tahaks vastu võtta hellalt, hoida neid peopesal ja näidata maa­ilmale kui imeasju. Ometi on seda raske teha tekstidega, mis algavad ridadega „lihtne on armuda aga raske armastada sest ilu võib näha igal pool” (lk 26) või „lihtne on olla aga raske elada” (lk 27). Tegemist on nii ilmselgete klišeedega, et tekib segadus, miks need üldse raamatusse jõudsid. Tõsi, kuna need näited on ühe teksti kahest osast, näib siin tegu olevat tahtliku võttega. Kui klišeed üritavad tavaliselt oma klišeelikkust varjata ning veenda heausklikke lugejaid originaalsuses, siis siin öeldaksegi kohe esimese asjana: „Tere, mina olen klišee.” Tugevalt keelele orienteeritud luules kipubki klišeede oht suurem olema ning sellepärast ei peaks veel mööda vaatama õnnestunud ja kaunist kujundikeelest, mida leiab siiski enamikust luuletustest.

Mikk Tšaškin on autor, kelle luuleilm on huvitav, kes eristub praeguse noore luule skeenest. Usk lõpmatusse on kuidagi veidralt vananenud asi, mida enam naljalt ei kohtagi. Olgugi et seda lõpmatust on püütud mõtestada üsna lühikestes tekstides, eks ole seegi teatav nüüdisaja märk.