Triinu Meres: „Teistmoodi tavaline”.
Fantaasia, 2025. 310 lk.

Triinu Merese jutukogus leidub rohkelt tarmukaid naisi, nägusaid mehi ja vägivaldseid situatsioone. Natuke armastust kah, omajagu seksi (kulisside taga), ning vürtsiks piisavalt verd ja piinamist, et vahepeal seest õõnsakski võtta. Nende õõv-kollaka helgiga kaante vahel (ei saa öelda, et Eesti ulme kaanekunst oleks tihti ligitõmbav) leidub meeleolukaid muinasjutte ja õhkõrna ulmesisaldusega lugusid, kus fookus on pigem tegelaste katsumustel kui ulme teaduslikkusel.

Merese eelistatud peategelane on enesekindel ja võimukas naine, kellel on oma üleoleku tõestamiseks üpriski efektiivsed meetodid, olgu selleks nuga saapas, libahundi terav irve või paar jässakat ihukaitsjat selja taga sõrmenukke ragistamas; nendes lugudes ei pea naine kartma üksinda võõra mehe korterisse astuda, sest tal on selleks vahendid. Oht on olemas, aga vähe on lugusid hirmust ja enamiku tegelaste toon on sama kerglane kui autoril endalgi – nad hüplevad ühelt mõttelt teisele, maailma hädad on vaid probleemid, mida lahendada kerge muigega, isegi kui lahendus pole ilus. 

Kasuks tuleb see enesekindlus ka märgatavas huvis vastassoo veetlevamate eksemplaride vastu ja selle huvi vähimagi valehäbita rakendamisel – päris meeldiv on vahelduseks kogeda sellist vaatevinklit. Võib-olla jõuame kunagi sinnamaani, kus female gaze on samavõrd negatiivse varjundiga kui selle vennas male gaze, aga hoolimata mõningaist arenguist (olgu näiteks seesama raamat või Marveli filmide kaamera imetlemas Chris Evansi peput) ei tundu see võrdsus veel olevat lähedal. 

Raamatu pühendus „Targole, kes taastas mu usu õnnelikesse lõppudesse” kõlab peaaegu nagu kogumiku moto ning tõepoolest, kui lugeja ei peaks tunderikkaid armulugusid taluma, võib ta end kohati päris ebamugavalt tunda. Teisalt on asi enamasti õnnelikust lõpust kaugel ning ka kõige edukamaid saavutusi saadab ebakindlus. Selles peitub teatav ilu.

Kahjutundega peab siiski tõdema, et kogumiku algus on nõrgavõitu. „Südamelugu” esitab intrigeeriva idee (peategelase süda varastatakse nii metafoorselt kui ka sõna otseses mõttes), aga loo areng jääb sihituks. Teine jutt „Kes sa oled?” asetab kogu raskuse loo keskmes olevale dialoogile, mis paraku ei ole realistlik ega kaasatõmbav ning on oma rohkete hüüumärkide ja ühe eksinud caps lock’iga ekstreemseim näide melodramaatilisusest.

See-eest „Nahk” tõmbab kohe kaasa selge narratiivi ja hästi defineeritud vaatepunktiga. Omaenda tugevusest pimestatud hedonistlikus libahundis on leitud hea tasakaal kerge tooni ja tuntava ohu vahel; loos ehitatakse üles romanss sõbraliku libahundi ja viisaka fotograafi vahel ja see muudab nende järsu vägivaldse konflikti emotsionaalsemaks kui „Südameloo” kiire „ah, oli ikka nägus mees, kepp ka täitsa ok, aga tegelt oli varas, krt löön maha”. Keskne küsimus, kas nõndavõrd erinevad olendid on võimelised leidma sidet maailmas, mis ärgitab erinevaid gruppe üksteist kartma, leiab ka piisavalt kompleksse vastuse.

„Päriselt minu” on esimene tuntavalt muinasjutulaadne tekst, mis vestab loo kuninga lemmiknaisest, kes pole rahul eluga, kus miski pole päriselt tema oma ega tema otsustada. Muinasjutu arvusümboolikale omaselt esitatakse tegevus kolme korduva stseeni kaudu, kus pääseteeks hinges peituvast tühjusest (lisaks kammitsevale hierarhiale, isikupäratule tarbimisele ja patriarhaalsele ekspluateerimisele) saab inimese võime otsustada omaenda teekonna üle. Autorile omases kerglases toonis on siiski tunda ka kurvameelsust, aga lühike lugu jääb natuke naiivseks ning sellest õhkuv orientalism võib tekitada ebamugavust.

Muinasjutte on veelgi. Kõige mõjusamaks pean „Teistmoodi südamelugu”, kus Laanekuninganna röövib ühe nägusa noormehe, Pilvepoja südame. See on karistuseks kõigi neidude eest, keda viimane südametult hullutanud on. Pilvepoja sinisilmsele mõistmatusele saab hõlpsasti kaasa tunda, sest nagu autorgi selgitab, on see tingitud neidude endi ihalusest tema vastu (Pilvepojal on nii ligitõmbavad sinihallid silmad ja kenad hõbedased lokid – lokid, muuseas, paistavad Merese raamatus üldse olevat ilu kehastus). Pilvepojal on siiski vaja õppida naissugu austama ning teda ootavad ees parajalt põnevad rännakud, mis toovad eneseavastamist nii talle kui ka teistele tegelastele, ning Pilvepojal tekib võimalus võita isegi Laanekuninganna enda süda (seekord vaid metafoorselt).

Nagu näha, armuteemat lugudesse jagub, aga harva nii, et lugeja kulm ei kerkiks. Isegi „Südamelugu” on ühest omamoodi armusuhtest, milles, tõsi, varjutavad armutundeid nii vargused kui ka piinamine. „Reeturites” leiavad aga kaks lojaalsusprobleemiga sõdurit ikka ja jälle tee tagasi üksteise juurde peaaegu platoonilises armumises. Mitte et see neid eriti aitaks selles loos, mille mittelineaarsus muudab jutu raskesti jälgitavaks ja uimaseks. Samas on veenev loo keskne argument, et ebalojaalsus oma poolele võib olla moraalne valik, kui see pool on liiga kaugele minemas (näiteks plaanides väikest genotsiidi).

„Roheline kivi” kirjeldab tärkavat kiindumust noore naise ja mehe vahel, mille kõike unustama panevast tähtsusest võiks justkui välja lugeda soovituse vähem muretseda elu üle ja rohkem keskenduda selle nautimisele. Ühest küljest vastab tõele, et isegi kui argipäev on täis kõiksuguseid ohte, peab oskama näha ka seda, mis teeb elu elamisväärseks. Teisalt tuleb loos külasse iga päev üks suur kuri hunt ja tapab ära igaühe, kes talle ette jääb, nii et ma ei kipuks süüdistama külaelanikke selles, et nad lillede nuusutamise asemel eelistavad põgeneda.

„Tähtsates asjades” on lugeja ees paarike, mees ja naine, kes muide on ka geneetiliselt modifitseeritud sõdurid. Nende depressioon leiab leevendust ainult siis, kui märul käib ja nemad on selle keskel. Kui jätta kõrvale küsitav tõlgendus depressioonist (loos nimelt on selle all kannatajad paremini valmistunud ekstreemseteks olukordadeks), on siin tuntav feministlik aspekt: märulikangelased plaanivad päästa ususekti küüsist sundabielu ootavaid naisi. Kas see, et ühiskond on sellised äärmuslikud sektid heaks kiitnud, on kriitikanool mitmekultuurilisuse, ekstreemliberalismi või lihtsalt valitsejate pihta, jääb ebaselgeks, aga peategelased laidavad nii abordi keelustajaid kui ka liiga leplikke inimesi, andes loole jõuliselt feministliku tooni. Päriselt ei veena siiski loo lõpp, kus lõbujanulisi päästjaid õigustatakse, mõtlemata sellele, milline näeks tegelikult välja maailm, kus märulijõugud omatahtsi rünnakuid sooritaksid.

Omanäoline kummituslugu on „Võtja”, kus surnute vaimud laenavad elavate kehi. Siin leidub ka armumise hõngu, kui noor naiskummitus ei suuda pöörata silmi ilusate lokkidega sõdurilt. Kuna tegevus toimub nii minevikus kui ka kaasajas, pole suhtel ei lootust ega lool kindlat suunda. Vahepeal arvasin märkavat kummitusi laenatud kehades samasooliste suhetega katsetamas, aga arvestades, kui hetero kõik ülejäänud siin raamatus on, ma parem ei hakka spekuleerima ja eeldan, et lihtsalt eksisin ära kõigis neis hägustes kirjeldustes. Kui üldiselt on Meresel ka nõrgemate lugude lõpus mingi hea vint peale keeratud, siis siin tundus eesmärk olevat üksnes natuke šokeerida. Mõnele tundub vast ilus, aga mulle jäi see lugu peaaegu sama tühjaks kui igavesti elavate kummituste meelas elu.

Jahmatavat on kogumikus mõndagi: kui „Südamelugu” juba näitas Merese võimeid sel alal, siis lugedes jutus pealkirjaga „Rohelistest välisseintest plastakendeni” kujutatud füüsilist karistust pane või käed suu ette. Kui üldiselt on autori käsitlus ühiskonnas valitsevast ebaaususest, klassilõhedest jmt jäänud mõneti pinnapealseks, siis selles loos on fookuses just klassipõhine sotsiaalkriitika. Kahjuks ilmneb aga siin, et ka õhkõrn üleloomulikkus võib olla liiast: kuna selles jutus on iga inimene nakatatud n-ö jumalaosakesega, siis pole kunagi päris kindel, kas nende teod on nende endi valik või bakteri soov. Kuigi kirjeldatud ülekohus ja revolutsionääride teatav ebakindlus tundub realistlikuna, paneb see mõtlema, et kui ainus lootus reaalseks sotsiaalseks muutuseks on kaastundelise Jumala koputus kohtuniku õlale, on lood ikka päris nadid maailmas, kus sellist tegelinskit koputamas pole. Siiski on tegu põneva ja mõjuva kujutusega kodanikualgatusest (olgugi see nii väike, praktiline ja kogemata idealistlik) ning viimane lõik teenib omaette heakskiidu oma lisanükkega, tuletades meelde nähtamatu ajaloo mastaapsust ka kõige väiksemate sündmuste taga.

Klassivahest on juttu ka loos „Preili, röövel ja koerad”, kus lõbusalt labane toatüdruk jutustab oma keskea kandis aadlinaise kunagisest dilemmast: mida teha, kui oled armunud kriminaali, kes polegi nii paha, aga kelle jaoks end alandada ka ei taha. Järjekordne lugu, kus üleloomulikkust polegi tarvis. Siin jutustatakse kaasatõmbavalt ihast, uutest võimalustest ja lihtsalt elamisest, muretsemata selle pärast, milleks elatakse. Ah, ja natuke on ka kriitikat meeste vägivallale.

Feminismiga vürtsitab kogumikku veel ka meeldivalt peene irooniaga „Mismoodi on olla keisrinna”, kus naise väärtus paistab taanduvat (ka õnnelikus abielus) tema võimele sünnitada järglasi. Lohutuseks võib öelda, et Meres ise leiab naisele siiski rohkem funktsioone, aga ometi ei saa läbi alanduse ja kurbuseta, süsteem teeb haiget nii naistele kui meestele (aga ikka rohkem naistele).

Kogumiku viimane lugu „Joosta oma varju eest” on tõenäoliselt ka nimekaim, olles pälvinud peaauhinna 2011. aasta Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud ulmejutuvõistlusel, ning ongi intellektuaalselt põnev ja narratiivselt üllatav. Loo tugevus ilmneb juba esimesest suuremast vaibatõmbest: kui sooneutraalse nimega Lõikaja leiab lahinguväljal imeilusa vaevu elus noore naise, võib eeldada, et peategelaseks on mees, ja ette kujutada, kuidas asjad edasi lähevad; kui aga tuleb välja, et Lõikaja ise on naine, ja päästetuks osutub hoopiski samavõrd nägus ja vigastatud mees, on ilmne, et Meres teab, mida teeb.

Viisteist aastat tagasi mõjus see lugu küllap šokeerivamana kui praegu selles kogumikus, kus lugeja on juba harjunud enesekindlate, eneseteadlike ja mõneti domineerivate naistega. Siiski kulmineerub tumedalt psühhedeelne finaal imetlusväärse paljastuse ning konfliktse dialoogiga, mis nõuab õige valiku tegemist situatsioonis, kus õiget valikut pole, ning dilemma võib ähvardada lugeja enda moraalse kompassi lõhkuda. Filosofeeriv lõpp paistab esitavat otsese väljakutse inimihale karistada kurjategijaid õõvastavate põrgutega, küsides: kas ükski tegu on üldse sellist karistust väärt? Merese humaansus ja halastus on nähtav ja mõistetav.

„Teistmoodi tavaline” on meeleolukas teos. Võib ju olla, et mõne loo lugesin läbi rohkem kohusetundest kui naudingust, kuid Meresel on piisavalt huvitavaid ideid, et kujundada iga lugu omanäoliseks, piisavalt sulejooksu, et pakkuda mitmekülgset meelelahutust, ja piisavalt sügavust, et võiksin jäädagi raamatust kirjutama. Kogumikus säravad tegusad naised ja muinasjutuline ulme; tundlikud mehed ja hollywoodilikult (või ka bollywoodilikult, k-popilikult jne) ilusad, nägusad ja igatmoodi iha äratavad inimesed; lugudes on sotsiaalset teadlikkust ja feminismi ning teatavat kergust, mis aeg-ajalt ei ütle ära ka mõnest labasusest või lugeja poole pöördumisest. Kõige rohkem jääb aga kõlama nukrameelne tõdemus, et elus pole mitte miski ideaalne, kuid see ei tähenda, et seda nautida ei saa.