„Nüüd tuleb küll otsemaid juhust kasutada,” hõikas Kaspar Vainumaa oma naisele, kui oli laupäeva varasel hommikutunnil omletti süües ja rohke koorega kohvi peale juues köögi väikesest raadiost kuulnud, et jääteed saartele on viimaks täies ulatuses avatud, „saabki korraga üle tüki aja Saaremaal lelle juures ära käia. Pole enam ammu teist näinud, ei teagi, kuidas ta seal üksipäini elab. Telefoni tal ju ka pole. Lell on mu suguvõsa eelmise generatsiooni ainuke alles jäänud esindaja, ehk õnnestub tema käest veel seal midagi huvitavat möödunud aegade ja sugulaste kohta välja pinnida, kuigi suur jutumees ta just pole. Üldse peaks neid isapoolse suguvõsa asju natuke rohkem uurima. Lell on ju viimane, kellelt Vainumaade esivanemate kohta miskit küsida annaks, nii et tuleks igatahes juhust kasutada, enne kui pole päris hilja. Sest kauaks enam tedagi, ta peaks juba tublisti üle kaheksakümne olema – isast oli ta peaaegu kümme aastat vanem. Aga näe, isa pole enam viisteist aastat, tema aga on visalt vastu pidanud, kuigi käis ka Siberis ära. Ema suguvõsa kohta on küll üht-teist teada, tänu Alma-tädile, kes viitsis andmeid koguda ja kirja panna, seevastu isa poolt ei tea vanaisast kaugemale õieti suurt midagi. Siberis surnud vanaemast tean ka ainult seda, et tema vanavanemad olevat pärinenud kuskilt kaugemalt lõuna poolt, kas Poolast või Saksamaalt. Isa nagu midagi sellest rääkis.”

Kaspari naine Mariliis mehe ootamatu rännuplaani suhtes siiski kuigi suurt vaimustust üles ei näidanud, sest vabal laupäeval leidunuks muudki kasulikku tegemist: pesu tahtis pesemist ja nõelumist, toad ootasid tolmulapi ja tolmuimejaga üle käimist ning toitugi olnuks vaja hakata järgmise nädala tööpäevadeks ette vaaritama. Seda ta kohe ka ütles, lisades veel juurde, et ega see jääteel sõitmine ju päris ohutu olegi – paljugi mis merel juhtuda võib, mõni olevat oma autoga vist äragi uppunud, läinud kõige täiega merepõhja –, aga Kaspar arvas seepeale, et pole seal mingit riski ja et kõiki neid koduseid töid jõuab järgmisel, pühapäevasel päeval niisamuti teha, lubades siis ühtlasi ise tolmuimejaga toimetama hakata.

„Sest vaata,” seletas ta, „koristada saab tõesti igal ajal, aga need Eesti jääteed on niivõrd haruldased asjad, et kui sellest välismaal räägid, siis jäävad kõigil suud ammuli, ei taheta uskudagi. Mitte kuskil pole nii pikki teid autodele üle mere sõitmiseks tehtud – meil on igatahes maailma kõige pikemad jääteed ning järelikult on väikesel Eestil peale oma e-riigi ja tiigrihüppe veel muudki erilist, millega uhkeldada. Isegi Soomes ei pidavat saama autoga kümnete kilomeetrite kaupa merd pidi sõita. Seal vist ei tehtavatki mere peale ametlikke teid, ainult omal riisikol võib üritada. Aga meil on kõik täiesti kindel ja turvaline, lausa ametlikult või riiklikult tagatud. Kindlustusel pole järelikult ka midagi kobiseda, kui mõni väike äpardus peakski juhtuma.”

Naiselt oma veenva jutu peale midagi kuulmata pidas Kaspar vajalikuks veel üle korrata: „Vaat just sedasi, nii et tuleb see praegune võimalus igal juhul otsekohe ära kasutada,” ning kui oli seejärel oma kohvitassist viimase lonksu rüübanud, jätkas uusi kaalukaid argumente lisades agiteerimist: „Eks see merel sõitmine ole ikka täielik eksootika. Ja ega ju kuigi kaua neid jääteid lahti peetagi. Ilmad meil teadagi jube muutlikud, läheb äkki üleöö soojemaks ja ongi siis vesi sulpsti jää peal. Ja mõnel aastal ei teki üldse paksemat jääd. Pealegi on vihjatud, et varsti võidakse see ametlike jääteede tegemine üldse ära lõpetada, aetakse ju nüüd igal pool muudkui kokkuhoidu taga. No ja eks praamidel ole ka vaja pidevalt suurt tulu teenida, ega praamimeestele see asi, et rahvas neile sentigi maksmata kiiresti üle mere saab, kindla peale ei meeldi. Üks praam vist ollagi juba esialgse Saaremaa jäätee õelalt puruks sõitnud ja seetõttu pidi sealt lahtise vee ümbert suurema kaarega uue sõiduraja tegema.”

„No kui just härra Vainumaa lubab tõesti homme ise tolmuimejaga kõik toad üle käia,” tähendas nüüd vahepeal vaikinud Mariliis, mispeale Kaspar oma lubaduse veel kord innukalt üle kinnitas. Ta tõotas koguni pühapäeva lõuna ajal kartulipudru tegemise enda peale võtta – kuigi tüütule kartulite koorimisele mõeldes oleks tahtnud sellest kohe ka loobuda. See oli ainuke köögitöö, mida ta enam-vähem oskas, oli selle kunsti kunagi üliõpilasmaleva köögitoimkonnas selgeks õppinud. Tänasele reisile kehakinnituseks kaasa võetavate võileibade tegemiseks ilmutas ta samuti valmidust, aga Mariliis teatas, et teeb need ise, nii et sättigu Kaspar siis parem juba muid jääretkel vaja minna võivaid asju.

Mees asuski kohe ettevalmistusi tegema, haarates esimese asjana puhvetkapist lellele külakostiks ühe väiksemat sorti pudeli Napoleoni-nimelist brändit, mis pooleldi täis Larseni konjaki pudeli taga ootel seisis. Kunagi oli see mingiks puhuks ostetud, aga polnud veel tarvitamist leidnud.

Et jääl oli lubatud sõita ainult valgel ajal ja valget aega polnud märtsi alguses veel ülearu palju, igatahes mitte päris hilisõhtuni välja, siis pidi ka kohe kärmesti teele asuma. Pealegi tahtis Kaspar Saaremaale minna Hiiumaa kaudu, et saaks ühekorraga kõik olemasolevad pikad jäätrassid ära proovida.

„Jumal teab, millal jälle niisugune üliharuldane võimalus tekib, et võib üheainsa lühikese päeva jooksul kõigil suurematel saartel ilma praamita ära käia,” kordas ta jälle.

Mariliis väljendas küll kahtlust, kas niimoodi suure ringiga minnes ikka valgel ajal mandrile tagasi jõuab, aga Kaspar selgitas, et tegelikult säärane marsruut mingit erilist ringi ei tähendagi, on ehk kilomeetrite järgi koguni otsem, sest Hiiumaalt Saaremaale minnes peaks välja jõudma just sinna Leisi kanti, kus lell elutseb. Ja võib-olla ei kulu aegagi sealtkaudu sõites kuigi palju rohkem.

Ilm oli sel laupäeval selge ja mõõdukalt külm, umbes miinus kümne kraadi ringis. Lund polnud ka enam mitu päeva juurde sadanud ning suuremad maanteed püsisid seetõttu täiesti puhtad ja kuivad, soolavettki ei paistnud olevat paljale asfaldile peale sulanud. Nii läks sõit Haapsallu ja sealt edasi Rohuküla poole mereranda, kus nooled juhatasid jäätee algusse, peaaegu sama nobedalt kui suvel. Jääteel muidugi sama tempoga jätkata ei võinud, kiirus oli üle mere kulgeval trassil piiratud seitsmekümnega ning ohutuse huvides tuli sellest reeglist kindlasti kinni pidada. Kui keegi juhtus ees aeglasemalt sõitma, siis väga lähedale talle minna ka ei tohtinud, vaid pidi kogu aeg hoidma vähemalt paarisajameetrist distantsi. Liiga aeglaselt ei võinud samuti sõita, ammugi mitte jääl peatuda, sest nii jäädi teistele jalgu, ning soovitatud oli veel vältida liikumist kahekümne viie ja neljakümne vahel, seega liiga aeglase kiirusega. Kaspar oli eelnevalt järele uurinud taolise piirangu põhjusegi ning seletas seda nüüd Mariliisile: niisugune napp sõidukiirus pidavat jääle halvasti mõjuma – sõiduk tekitavat nõndamoodi jää lõhkumist soodustavat resonantslainet.

Rannas jäätee alguses seisev valvur lubas autosid jääle iga paari minuti tagant, käskides ühtlasi sõitjatel turvavööd lahti võtta.

„See on ilmselt ettevaatusabinõu seks puhuks, kui mingi äpardus peaks juhtuma, näiteks auto ratas äkki mõnda jääprakku sattuma,” selgitas Kaspar jälle, „siis peab ju masinast igaks juhuks kähku välja hüppama. Ja uksi ei või ka seetõttu lukku panna.”

„Äkki siis ikkagi ei läheks autoga sinna jää peale, kui see nii jube ohtlik on,” avaldas naine seepeale uuesti kartust, aga Kaspar ei teinud teise murest väljagi, käskis ainult turvavöö selja tagant läbi tõmmata ja siis tavalisel viisil kinni klõpsata, sest muidu hakkab auto rahulolematult piiksuma.

„No kus ta siis ohtlik on, kui kõik sõidavad,” märkis ta veel, kui oli ise niisamuti turvavöö oma selja taha ära sättinud, „ma ütlesin ju, et see on ikkagi täiesti ametlik värk, jää paksus põhjalikult kontrollitud ja ohutus seega igati, peaaegu riiklikult garanteeritud.”

Rannast kõrkjate vahelt läks jääteele väga konarlik sõidurada, ent kui oldi viimaks merejääl, liiguti edasi juba päris heal siledal pinnal. Vaid harva tuli ette mõni tuisanud lumest tekkinud väike vall ja aeg-ajalt pidi ületama ka jääpragudele pandud laudu. Jääl kulgeva autotee ääri märkisid siin-seal üksikud hangedesse susatud kadakad või pikad tokid, ehkki üldiselt oli kitsas ühesuunaline rada lumevallide vahel niigi hästi nähtav. Vastu tulevad masinad sõitsid alguses veidi eemal, kuid varsti sulasid need kaks rada peaaegu kokku, moodustades üsnagi tavalise moega kahesuunalise sõidutee. Ümberringi laius tühi kirkas talvepäikeses sätendav lumelagendik, vaid kaugel silmapiiril, arvatavasti umbes paarikümne kilomeetri kaugusel võis aimata Hiiumaa ranna tumedat riba. Varsti hakkas paremal pool eemal, samuti üsna suure vahemaa tagant paistma veel Hiiumaa praami väike siluett.

Jääteed pidi avamerel kulgemine tundus erakordselt ilus ja Kaspar ei saanud seda ka märkimata jätta: „No kas pole ikka tore vaatepilt! Ega säärast määratu suurt ja siledat lumist avarust vist kusagil mujal maailmas ei näegi, vähemalt auto aknast mitte – muidugi mõista, kui maakera poolused välja arvata. Oleksimegi siin nüüd just nagu Arktikasse või Antarktikasse sattunud.”

„Natuke õudne on küll mõelda, et sõidame praegu keset merd,” lausus Mariliis siiski endiselt veidi murelikul meelel, „ja et otse meie all on sügav vesi. Ja kui sinna peaks sisse vajuma, siis pole mitte mingisugust lootust enam välja pääseda. Kes siin ikka appi saab tulla, kui auto ühekorraga uppuma hakkab.”

Kaspar oleks tahtnud küll kaasat jälle natuke rahustada, aga samal hetkel tahavaatepeeglisse pilgu heitnud, tekkis temalgi nüüd äkitselt mure.

„Vaata kus pagana tüüp meil seal taga, kohe vägisi kipub lähemale tulema,” hakkas ta kiruma, sest kuigi oli ise püsinud täpselt õiges kiirusevahemikus, ei paistnud nende järel sõitev suur maastikuauto kehtestatud piirangutest kinni pidavat ega hoidnud ees liikuva masinaga ka seda jääteedel rangelt nõutud veerandkilomeetrist distantsi.

„Kas see tüüp seal taga arvab omast arust, et saab siin teistest mööda kihutada nagu maanteel? Mõni peab ikka alati ja igal pool eeskirju rikkuma, kohe mitte kuidagi ei saa normaalselt sõidetud! Ja siin on sihuke asi ju eriti ohtlik.”

Tagant tulev autokolakas siiski mööda sõita ei üritanud, ehkki see oleks laiematel lõikudel, kui kedagi parajasti vastu ei tulnud, hädapärast isegi võimalik olnud, kuid püsis teine endiselt liiga lähedal, lausa kuuldekauguses, nii et kõva muusikatümpsugi, seda vaibakloppimise moodi mütsutamist sealtpoolt juba kosta oli. Mõistagi segas see rahulikku meresõitu ja talviste avaruste lummava ilu nautimist.

„Vägisi ronivad igal pool kukile, kurat, tikuvad selga nagu mingid täid,” jätkas Kaspar seetõttu oma nurinat, „mitte kuskil enam rahulikult sõita ei saa. Liikluskultuur kipub meil üldse alla käima. Maanteel kimab iga teine sust julmalt mööda, nii et pole asigi, kiiruspiirangud nagu üldse ei loe. Justkui mingi võidusõit käiks kogu aeg. Mingit korda ei ole enam, kurat võtaks. Politseid on viimasel ajal ka väga harva tee ääres näha olnud.”

„Ega see sinu vandumine ja õiendamine kah midagi ei aita,” tähendas Mariliis, „lase ta siis mööda, kui ta nii väga tahab.”

„Miks ma peaksin laskma tal eeskirju rikkuda, kui möödasõit on siin rangelt keelatud,” ei suutnud Kaspar õiendamist siiski järele jätta. Ta andis oma pahameele väljenduseks koguni törtsu signaali, ent otsustas seejärel ka ise kiirust lisada, kruvides selle varsti lausa viimse lubatud piirini ehk seitsmekümne kilomeetrini tunnis.

„Kui Hiiumaale välja jõuame ja seisma võib jääda,” jätkas ta veidi aja pärast samas korrale kutsuvas vaimus, „siis peaks seal küll igatahes kohe kinni pidama ja sellele juhile tõsise märkuse tegema.”

„No mis korralooja sina siin oled,” manitses kaasa nüüd teda, „pole sul vaja teistega jälle ilmaasjata tüli üles kiskuda. Ja seda Viktoriga tülitsemist poleks ka sugugi vaja olnud, mis see lumi neile elupuudele ikka teinud oleks. Heleene ei ütle mulle sellepärast enam teregi.”

Viktor, nende naaber, oli paari päeva eest oma hoovil lund rookides juhtunud viskama mõned kühvlitäied ka nende elupuuhekki, mis üsna krundi piiril kasvas, ja kui Kaspar sihukest hoolimatust pahaks oli pannud, lahvataski ootamatult teravaks kiskunud sõnasõda. Naabrimeeste vahel oli ka varem pingeid olnud, seda eelkõige Viktori suure hundikoera pärast, kes hoovil tihtipeale pikalt haukuda lõugas, nõnda naabrite undki segades, ning vahetevahel, olenevalt tuule suunast veel Viktori halva kombe pärast oma vana diiselmootoriga Mersut maja ees pikalt soojendada, nii et selle summutist väljuv must suits naabri õuele tungis, aga seni oli kõik need jagelemised õnnestunud naiste abiga ära klaarida. Paraku näis sedapuhku üldiselt lahke moega naabri-Heleene olevat samuti kuidagi vimmaseks pööranud. Suhted naabriperega olid seega palju põhjalikumalt rikutud.

Kaspar enam midagi naisele vastu ei kostnud, ainult puhises rooli taga veidike aega tusaselt. Sõidul õnneks mingeid takistusi ette ei tulnud. Hiiumaa hakkas ka tasapisi lähenema, sealne rannikuäärne mets kasvas eredas valguses kissitama sunnitud silme ees aina suuremaks ja suuremaks, nii et peagi võis juba üksikuid puidki eristada. Saare poolt vastu tulevad autod paistsid üldiselt jäätee reeglitest kinni pidavat, hoidsid teistega korralikult kohustuslikku vahemaad ning pärast kiiruse tõstmist näis järel tulev maasturgi olevat nagu pisut kaugemale jäänud.

Hiiumaal maabutud ja seejärel ka suurema tee peale välja ukerdatud, võeti suund Käina ja Emmaste peale, et kuskil sealpool järgmise ehk Saaremaale edasi viiva jäätee ots üles leida. Merel nende taga reegleid rikkuma kippunud masin keeras aga kohe ära teisele poole ning Kaspar suutis maha suruda ka kiusatuse talle oma rahulolematusest teada andmiseks autopasun uuesti üürgama panna.

Emmastesse minek kuigi kaua aega ei võtnud ja üles pandud viitade abil õnnestus hõreda asula tagant merele suunduva tee algus samuti üpris hõlpsasti kätte leida. See teine jäätrass näis küll veidi lumisem ja tundus ühtlasi natuke konarlikum kui eelmine – mõnel pool oli jääpragudest vettki välja imbunud ning sõiduradade peale ära külmudes ka üsna suuri libedaid mügaraid tekitanud, nii et kohati sai sõita vaid minimaalse lubatud kiirusega –, ent see-eest oli liiklust hulga vähem ja keegi enam tagant selga ronima ei tikkunud. Lühem oli see tee samuti, Saaremaad võis Hiiumaa rannast taas mereretkele asudes kohe päris hästi näha. Auto juhtimisega oli siiski palju rohkem tegemist kui enne ning seetõttu sõidu ajal raadiost kõlava muusika sekka kuigi palju juttu ei räägitudki.

Ligi pool tundi kestnud logistamise järel jõuti viimaks välja Triigi sadama juurde.

„Näed sa, Saaremaal kohal nigu niuhti,” nentis Kaspar autot merejäält maanteele juhtides. „Hiiumaa sai sedapuhku läbitud lausa lennul, kohe ühe jutiga, peatust kordagi tegemata. Lõunagi pole ju veel päris läbi. Lelle juurde ei ole siit ka enam kuigi palju maad, nii et püsime igati graafikus. Aga lelle juures muidugi väga palju aega viita ei saa, meil on kindlasti vaja valges tagasi sõita.”

„Võiks siis vast kohe lõunat süüa,” arvas Mariliis, „ega seal su lelle juures seda parem teha pole.”

Võetigi siis ühel metsaäärsel platsil peatudes kehakinnitust ja kui kõik kaasas olnud võileivad olid söödud, mahl ka pudelitest peale joodud ning lastud magustoiduks veel banaanidelgi hea maitsta, keerati ots Leisi poole, et kuskilt selle aleviku tagant lelle maja üles otsida. Mitu head aastat tagasi olid nad sealt küll korra läbi käinud, aga kui hästi tollane teekond meelde oli jäänud, pidi alles nüüd selguma.

„Kui kaua su lell siin Saaremaal juba elab?” päris Mariliis, kui Leisi silt paistma hakkas, aga Kaspar ei osanud talle selle kohta väga täpset vastust anda.

„Vististi sest saadik, kui ta naine ära suri, igatahes millalgi pärast seda olevat ta selle talu siia ostnud. Tollal sai siin veel kõike odavalt kätte. Ta hakkas siis ka nagu üldse rohkem omaette hoidma. Enne elasid nad Võrtsjärve lähedal, tegid seal mingit kolhoositööd. Isa ja emaga käisime neil mitu korda külas. Nii et Saaremaal on ta vähemalt paarkümmend aastat paigal püsinud, pooleldi nagu saarlane juba.”

„Suvel oli Saaremaal küll ilus, siis, kui me siin viimati käisime,” mainis Mariliis eelmist saarereisi meenutades, „oleks tahtnud isegi siia suvitama tulla. Meil ju veel õiget suvituskohta polegi.”

„Nüüd ei jaksa küll enam siia kanti suvilat osta,” kostis Kaspar seepeale, „hinnad on Saaremaal jubedalt üles puhutud. Välismaalased, eriti soomlased tahavad ju ka siia suvitama ja Saaremaa valssi keerutama tulla, nad on valmis selle eest päris kõvasti maksma. Aga eks edaspidi näe, sest ega lellel pole oma talu õieti kellelegi edasi pärandada. Uut naist ta ei võtnud ja lapsi tal ka pole. Mina olen talle kõige lähem sugulane.”

Leisi keskuse väheste majade juures ühtegi inimest ringi liikumas näha ei olnud. Ristmikul hetkeks peatunud ja mõlemale poole vaadates justkui pisut aru pidanud, keeras Kaspar auto edasisõiduks Mustjala poole viivale teele.

„Ma küll täpselt ei tea, aga minu mäletamist mööda oli see elamine tal jupp maad Leisist edasi ja just nimelt nagu rohkem sinna Mustjala poole,” kommenteeris ta tehtud suunavalikut, „ja üsna varsti pärast alevit tuli vist väiksemale teele keerata.”

Ühe väiksema tee ots, mis Leisit selja taha jättes vasakul pool hangede vahel õige pea silma hakkas, näiski Kasparile natuke tuttav. Kui siis sinnapoole ära keerati ja lumme sisse sõidetud rattarööpaid pidi ukerdades peaaegu metsaservani oli jõutud, arvas ta puude vahelt ära tundvat ka lelle vana, juba veidi kööku vajunud rookatusega talutare. Osa katuseroogu oli kaetud lumega, mille sinisel taevakummil sirav talvine madal päike kenasti sätendama pani.

„Peaksimegi kohal olema,” sõnas Kaspar autot roigasaia kõrvale seisma jättes ja helkiva lume keskel seisvat vana palkmaja hindaval pilgul silmitsedes. „Tare nagu mõnel vanal jõulukaardil.” Keeras siis pea teisele poole ning ennast istmete vahelt tahapoole kallutades tõmbas rihmapidi lähemale tagaistmel oleva õlakoti, et lellele külakostiks mõeldud konjakipudel sealt kaasa võtta. Jope tuli muidugi ka selga panna, sest auto termomeeter näitas ikka endistviisi kümnekraadist külma. Sedagi polnud ju teada, kui soe lelle tubades võib olla.

„Säärane ajahambast puretud tare ei tahagi võib-olla enam kuigi hästi sooja pidada,” märkis Kaspar jope lukku kinni tõmmates ja sõrmkindaidki kätte pannes, „see kõlbabki vist ainult suvitamiseks.”

Aiavärav seisis praokil ning liigutada seda ei saanud, oli ilmselt maa külge kinni külmunud. Olles koos Mariliisiga majani viivaid jälgi pidi tare välisukse juurde kõndinud ning seal lumest küll enam-vähem puhtaks roogitud, aga muidu juba kaunikesti lagunema kippuvale trepile astunud, koputas Kaspar kõmmeldunud ukselaudisele. Seest mingit reaktsiooni kuulmata kopsis ta kindast välja võetud palja käega veel teistki korda ja sealjuures ühtlasi veidike kõvemini. Selle peale kostis tarest ainult üks koera haugatus. Alles kolmanda, juba tunduvalt jõulisema koputuse peale hüüti, et mis sa seal kolistad, Jüri, tule ometi sisse.

Külalistel Jüriga küll mingit pistmist polnud, kuid sisse söandasid nad seepeale siiski astuda. Neile ukerdas vaevaliselt jalul püsides vastu vööruse praokil uksest välja pugenud kirjukarvaline koer, kes lasi kuuldavale veel ühe nõrga haugatuse, kuid hakkas seejärel, otsekui oleks tulijad ära tundnud, sõbralikult saba liputama. Nuuskis korra Kaspari püksisääri ning pööras seejärel ennast ringi, et käidud teed pidi tagasi löntsida. Kaspar ja Mariliis läksid talle järele. Ust laiemalt lahti tõmmates selgus, et peni oli tulnud köögist.

„Tere!” hõikas Kaspar köögi lävepakust üle astudes.

Lell Johannes istus tumepunastest tellistest laotud truubi vastu toetudes keset pliidirauda, vana narmendav vatijope seljas, vildid jalas ja lontis kõrvadega läkiläkigi peas. Köögis tundus olevat üpris jahe, õhus oli tunda ka suitsuvingu lõhna. Ukse käginat kuuldes pööras ta pea tulijate poole, silmitses neid hetke imestunult ning kostis siis justkui veidike pettununa:

„Ah et polegi naabri-Jüri, ah et hoopis teie kahekesi. Mina mõtlesin, et Jüri tuli ajalehti tooma, eile ta ei käinudki. No terekest siis jah.”

Ilmselt vanadusest viletsaks jäänud segavereline koerakrants sättis end sinnasamasse pliidisuu ette pikali, köögi keskele seisma jäänud Kaspar aga kukkus otsekohe lellele pikkadest jääteedest ja neid mööda Hiiumaa kaudu Saaremaale tulekust pajatama.

„Mõtlesime, et kasutame selle haruldase võimaluse nüüd ära ja tuleme korraga ka sind jälle vaatama,” võttis ta oma jutu kokku.

Lell ei lausunud selle peale sõnakestki, istus pliidil ennast peaaegu liigutamata edasi, põrnitsedes kord külalisi, kord põrandal lebavat koera, aga kui Kaspar pliidi juurde astus ja talle brändipudeli pihku pistis, muutus vanamees märksa elavamaks, keeras pudelil kohe korgi pealt ära ning võttis sealt paraja lonksu.

„Aitüma!” tänas ta. „Kulub seesmiseks soojenduseks ära küll.”

Lonksas siis veel korra, keeras suud matsutades pudelile korgi peale tagasi ja teatas:

„Hommikul oli tuli all, aga hakkab juba ära jahtuma, kobisin siia pliita peale ennast soojendama. Eks ma õhta poole tee tule uuesti alla. Tuulevaikse ilmaga küll head tõmmet pole, ajab väheke suitsu sisse.”

„Kuidas sa siin niimoodi üksipäini oled hakkama saanud?” küsis Mariliis nüüd üpris kaastundlikul moel.

„Mis mul siin saada, jalad all veel käivad ja käed kah liiguvad,” andis lell enda kohta teada, „ja ega see peakolugi pole kere otsas veel päris sassi läind. Aga eks me pea va Pontuga ikka väikest viisi võistlust, et kumb meitest siit ilmast ennemalt ära läheb. Pontu võiks küll kohe koerte paradiisi saada, kui sihuke värk kuskil seal taevas olemas peaks olema, on teine üle tosina aasta mulle truu seltsiline olnd. Muidu ole siin peris üksi.”

Lell Johannes kobis pliidi pealt maha ja patsutas oma vana koera, kes seepeale ennast korraks jalule ajas, kuid nähes, et peremees köögist välja minna ei kavatse, jälle oma endisele kohale pikali vajus ning pea esikäppadele asetas.

Jalge all nagisevaid põrandalaudu pidi köögi laua äärde tatsanud ja seal istet võtnud, kutsus lell ka külalised laua taha pingile istuma.

„Õite kena teist, et saite ükskord jälle mahti vanamehe juurde sisse astuda,” kiitis ta nüüd ühtaegu kurku puhtamaks kraaksatades, „kes mul siin ikka käib, ei kedagist. Ainult naabrimees võtab vaevaks vahel läbi põigata, toob oma läbiloetud ajalehti vaadata ja ajab vahel törtsu juttugi. Tagasi ta neid lehtisi ei tahagi, need kuluvad mul kõik tulehakatiseks ära.”

Lell pidas jutus veidike vahet, toksides ühe käe sõrmedega leivapurust lauda, mida kattis luitunud ja kulunud, mõnest kohast ka rebenema hakanud vahariie. Vakstul omakorda seisis pooleliitrine valge plekk-kruus lusikaga selle sees.

Mõned korrad klõbistanud, asetas lell brändipudeli kruusi kõrvale ning olles siis ka teise käe näppudega veel mõne trummeldava löögi teinud, kõneles edasi:

„Venitan oma elunatukest siin tasapisi surma poole, kuniks antud. Veidike pinssi tilgutatakse kah, sellega ajab kuidagi läbi. Oma kartulitki on salves, Jüri on ikka aidand vagusid aada ja üles võtta. Kui veel vahel kõik see Siberi vaev ja viletsus meelde tuleb, siis mõtled ikka, et kõige tolle kõrval, mis sääl kunagi oli ja mis kõik läbi elada tuli, põle mul siin õieti häda miskit. Sääl Vene Siberis tuli ju suure nälja pärast rohtugi süüa. Kui jõest mõne kala kätte saime, pistsime selle kohe kõige täiega nahka. Hiiri ja rottegi sai ära söödud. Elmar näris noid suuri prussakuid või tarakane kah, kui mõne kätte sai, sest mis sa hädaga teed, lapsel oli kõht ju kõikse aeg tühi. Ega Elmar, sinu isa, polekski vist muidu seda koledat piina sääl üle eland, oli teine siis peris pisike poiskene alles, meil temaga ju tervelt üheksa aastat vahet, aga eks ema andnud kõik oma toidupalad talle. Nii ta ise ära nälgiski.”

„See oli ikka tõesti kole küll,” vangutas Mariliis jälle kaastundlikult pead, lell aga jätkas kohe:

„Mina tõotasin siis sääl koolnud ema koiku kõrval muldonnis, et neile kuradi küüditajatele ma küll ükskord kätte maksan, kui sest Siberi põrgust ära pääsen. Sihukene hirmus viha hakkas mul sääl hinges küdema. Oma käe pääle tätoveerisin veel tindipliiatsiga „Tasuja”, et seesamune tasumissiht oleks mul kõikse aeg silme ees. Ma ju mõnda neist küüditajatest ikka tundsin kah, olid peris oma kandi inimesed. Üks neist oli perast meie majja sissegi kolinud.”

Lell ohkas korra, tõmbas siis aga suu justkui kahjurõõmsalt muigvele ja teatas:

„Ja eks mõni tõpranahk oma palga lõpuks kätte saigi, et vanasaadan neid võtaks!”

Ta haaras laualt brändipudeli, keeras selle lahti ja lonksas jälle ühe suutäie.

„Kas mõni neist anti siis kohtu alla ka?” ilmutas Kaspar nüüd huvi.

„Ega mind enam kauaks ole,” lausus lell Johannes vennapoja küsimuse tähelepanuta jättes ja pudelit uuesti kinni korkides, „aga ma olen vahel mõtelnd, et vast ei peaks ikka kõiki neid Vainumaade saladusi hauda kaasa viima. Jätaks järeltulevale põlvele kah midagist mäletada.”

Lell pani pudeli kruusi kõrvale tagasi, tõstis ka teise käe lauale ning olles heitnud pilgu ühte kööginurka, kuhu kitsa kiirena paistis natuke päikesevalgust, vajus korraks mõttesse. Laua kohale kühmunud vanamehe käed paistsid tööst ja vanadusest krobelised, tema jämedad punsunud liigestega sõrmed kiskusid vägisi konksu, kuigi ta neid vastu lauda surudes ja sealjuures küüntega vakstut kribides justkui natuke sirgemaks ajada püüdis. Paksud kollakad küüned lelle sõrmedel olid kasvanud õige pikaks.

Külalised ei mõistnud majaperemehe viimase jutu peale enam midagi ütelda ja nii istutigi mõni hetk vaikides. Ühtäkki aga hakkasid vanamehe konksus sõrmed mõlemal käel taas nobedalt liikuma ning järjest vastu lauda toksides tekitasid juba ennegi kuuldud trummelduse.

„Sedaviisi ma mõtlesin jah,” sõnas lell Johannes oma rütmitut klõbistamist korraks katkestades, „mõtlesin, et kui sina, vennapoig, peaksid siit veel kunagi läbi astuma, siis ma räägin sulle sellesamuse asja küll ära, et sinu vanaema eest, keda sina põle ju mitte nähagi saand, no ja sinu isa ja su vanaisa kannatuste eest muidugist mõista niisamuti, et kõige selle kurja eest, mis tookord meile tehti, on ikka väheke kätte kah makstud, vähemalt mõnele noist kuradi küüditajaist. Ja nondesamuste vene kommude saadanatega on mul veel üks eraldi arvepidamine sisse seatud. Aga hoidke teie see tasumise jutt nüüd kõvasti ainult enda teada.”

Lell trummeldas jälle paar korda vastu lauavakstut, enne kui jätkas:

„Need saadanad, kes inimesi hukka saatsid, need said ju ise puha teiste arvelt head elu elada. Ega puutund neid siis kah keegi, kui meil jälle vabariik tuli. Mõni anti küll vanast peast kohtu alla, aga kinni ei pantud kedagi. Tuntakse neile punastele täidele veel kaasagi! Et oli siis mis oli, aga et muidu olevat teised justku õite ontlikud inimesed olnd. Ossa vanakurat küll!”

Lell pigistas nüüd ühe käe sõrmed rusikasse, nagu tahtnuks sellega lauale lajatada, tõstis käe korraks laua kohalt üleski, aga lööki siiski ei teinud, küünitas selle hoopiski brändipudeli järele.

„Peris kõike ma teile ära rääkida ei saa,” sõnas ta jälle pudelilt korki maha keerates, „aga niipaljukest võin ütelda küll, et üks neist sigudikest leidis oma otsa autos, sest need vana Pobeda pidurid ei pidanud tal ühtäkki enamb sugugi. Tuli teine hää tambiga sadamasse ja põrutaski siis sadamasilla päält joonelt sinna jäälahvandusse sulpsaki sisse. Läks sääl põhja nigu mulin. No ja see teine põles kõige täiega majja sisse. Misperast nood pidurid ei pidand ja misperast tuli nii äkiliselt lahti pääses, tollest sotti ei saadudki. Uuriti küll kõvasti. Aga eks mingit põhjust ikka oli kah,” vedas lell oma kortsulisele ja habetunud näole jälle kahjurõõmsa muige.

Seejärel koogutas ta end rohkem külaliste poole ja lausus oma kähisevat vanainimesehäält peaaegu sosinaks tasandades:

„Igastahes südant nad mul enamb ei vaeva ja kummitamas kah ei käi.”

Vahepeal läbi tuhmivõitu köögiakna sisse paistnud erk päikesekiir oli lelle jutu ajal jõudnud juba ära kaduda ja köök seetõttu palju hämaramaks muutunud.

„Meie peame nüüd küll minema hakkama,” ütles Kaspar käekella vaadates, „varsti kisub pimedaks ja siis pannakse jääteed kinni, nii et vaja ikka enne kohale jõuda. Talvepäev ju lühike.”

„Eks te pea siis minema jah,” ei kavatsenud lellgi külalisi enam kauem kinni pidada, „aga mina teen nüüd pliitale tule alla, muidu läheb siin õhtaks väegade jahedaks. Puid on mul küllalt, Jüri tõi sügisel terve koormatäie traktoriga õue peale.”

Jäetigi kohe sealsamas hüvasti, soovitati lellel oma tervist hoida ning Kaspar andis ühtlasi lubaduse suvel kindla peale uuesti Saaremaale tulla, et siis kõigest juba pikemalt rääkida.

„Kas ma niikaua elangi,” ühmas lell Johannes seda kuuldes ning võttis brändipudelist veel ühe lonksu. Lahkuvaid külalisi ta uksele saatma ei tulnud, ainult vana väsinud koerakrants koperdas nendega vöörusse kaasa.

„Seda koera siin eelmisel korral nagu ei olnudki,” arvas Mariliis aia taga autosse istudes ja ust kinni tõmmates.

„Oli ehk ikka, ainult et tuppa teda siis vist ei lastud,” mäletas Kaspar.

„Mida su lell nüüd õieti öelda tahtis?” ei paistnud Mariliis ka äsja kuuldust eriti sotti saavat. „Ajas teine ikka väga imelikku juttu täna. Justkui oleks ta ise neile küüditajatele otsa peale teinud, nagu mingi salamõrtsukas.”

„Ei tea jah, aga midagi tahtis ta nagu mõista anda küll,” möönis Kaspar sõitma hakates, „ja kes seda teab, võib-olla tegigi neile oma suure tasujavihaga otsa peale, lõikas näiteks Pobedal pidurivoolikud läbi või pani maja põlema. Maksiski julma ülekohtu eest kätte, seadis nii-öelda õigluse jalule.”

„Või luiskas niisama hinge kergenduseks,” pakkus Mariliis, „nagu soovmõtlemise korras või umbes nii. Minu sugulasi küüditati ju ka ja minagi tahaks, et need küüditajad mingi karistuse oleks saanud. Aga ega neid siis kohe tapma või hakata. Eks see ole muidugi kole küll, kui vana inimene nõndamoodi üksi elama on jäänud, üksinduses tulevadki igasugu hullud mõtted pähe. Peaks tal ehk ikka vahel abiks käima. Päris kahju oli teda seal külmetamas vaadata. Ja kui tal veel tervis peaks üles ütlema…”

„Eks ta ole neh,” mühatas Kaspar autot kitsaid lumeroopaid pidi juhtides, kuid olles hangede vahelt välja saanud, lisas:

„Paistab teine olevat küll üsna vintske ja visa hingega vanamees. Ja võib-olla ta palju segamist ei kannatagi, kui juba harjunud üksinda elama. Tahab ehk vanas eas rahu saada. Aga eks suvel tuleks muidugi uuesti sinna minna, nagu lubatud saigi. Siis võiks ka seda suvitamise asja mingis perspektiivis mõtelda ja arutada.”

Ta pidas hetke vahet, vaatas käe pealt jälle kella ning sõnas siis õige murelikul häälel:

„No aga olgu sellega, kuis on, meie põhiline probleem on praegu hoopiski see, kas me ikka õigeks ajaks Muhumaale jäätee algusse jõuame. Päike hakkab juba loojuma.”

„Ära sa sellepärast nüüd kihutama küll hakka,” manitses Mariliis teda seepeale, „eks praamiga peaks ju ka saama, kui ei jõuagi. Tee võib mõnes kohas libegi olla.”

„Nojah, praamid ikka liiguvad, aga siis ei saa ka öelda, et käisime oma autoga jääteid pidi ühekorraga ära nii Hiiumaal, Saaremaal kui ka Muhumaal. Ja seda kõike üheainsa lühikese päeva sees. Mõelda vaid – kolm suurt saart ühekorraga ja ei üldse mingit praami. See oleks ikka midagi erilist, sellest annaks pikalt rääkida, see ju ikkagi üle poolesaja kildi autoga üle mere. Välismaalased ei taha sihukest asja teps mitte uskudagi, neile on see täielik ilmaime, umbes nagu Jeesus Kristuse kõndimine vee peal, see peaks neid lausa ahhetama panema.”

Valget aega hakkas tõesti silmanähtavalt vähemaks jääma. Loojumise eel punerdama löönud päike vajus järjest madalamale, riivates juba puulatvugi ning Kaspar lisas seetõttu kaasa manitsusest hoolimata gaasi. Varsti suurendas ta sõidutempot igaks juhuks rohkemgi, kui kiirusepiirangud lubasid, ja kihutas nõndaviisi uljalt mööda ka õige mitmest ette jäänud autost. Mariliisilt sai ta selle eest muidugi veidike sarjata.

„Ja vaata, et sul pidurid ikka peavad, et sa enne merd pidama saad,” tähendas naine veel tõsiselt, nõnda justkui vana Johannese juttu uuesti meelde tuletades.

Jää peale otsejoones välja kihutada ei saanudki, sest Muhu randa jäätee algusse oli kogunenud terve rivi masinad. Kiire sõidu järel tuli niisiis järsult seisma jääda, tee äärde sappa võtta ja iga pooleteise-kahe minuti tagant autot edasi nõksutades kannatlikult oma järge oodata. Loojangu veretavas valguses sigines juba kartust, et äkki ei lastagi hämaruse tulles enam merele, et polnudki sest riskantsest kihutamisest mingit kasu.

Järjekord tasapisi siiski kahanes, tõkkepuud veel õnneks ette ei lastud ja nõnda jõuti ikka ilusti jää peal üle mere tagasi mandrile sõita. Autosid õhtuses tumenevas mereavaruses enam vastu ei tulnudki. Virtsus maale tulles sai selgeks ka selle põhjus: sealne pääs jääga kaetud merele oli juba kinni pandud.

„Aga meie tegime selle suure saarteringi ikkagi ära,” märkis Kaspar seda nähes rahulolevalt, „nii et igatahes on, millest edaspidi rääkida. Eriti välismaalased võivad kõvasti imestada, kui seesugusest suurest jääretkest kuulevad.”

„Sa räägi neile oma välismaalastele ikka küüditamisest kah,” suskas Mariliis mehe uhkeldava jutu peale, „sest säärane jube retk, et lihtsalt topitakse süütud inimesed koos väikeste lastega vägisi loomavagunitesse ja veetakse tuhandete kilomeetrite kaugusele ära, peaks neid veelgi rohkem imestama panema. Seda on neil veelgi raskem uskuda. Võib-olla ütleb mõni siis jälle, et miks te, kulla Eesti rahvas, küll ometi politseid ei kutsunud, kui teid niimoodi vägisi Siberisse saatma hakati. Säärast õudust on ju üldse raske ette kujutada. Kuidas niisugune kohutav asi üldse võimalik saab olla?”