Tomako Aokawa oli hiljaks jäänud. Neiu, kellega ta suve alguses Soomes tuttavaks sai, oli sõitnud päev enne tema Eestisse jõudmist Inglismaale lapsehoidjaks. Loomulikult tundis ta pettumust. Aga kuna ta oli just oma kodumaal kirjanikustipendiumi saanud, otsustas ta Maria – nii oli neiu nimi – tagasitulekut oodata tema kodulinnas. Sellest väikesest ülikoolilinnast oli neiu talle nii palju kõnelnud, et kohale jõudes tundusid talle nii mõnedki paigad lausa tuttavatena.

Veetnud paar ööd Park-hotellis, õnnestus Tomakol üürida korter Raekoja platsil asuvasse vanasse kivimajja. Talle tundus, et otsus alustada uut romaani Maria kodulinnas oli ainuõige.

Maria näis talle igas mõttes eriline. Teda vaimustas, kuidas iga väiksemgi tundevirvendus peegeldus neiu näol ning kui tuliselt ta oma seisukohti oskas kaitsta. Mõnikord, otse keset vestlust, märkas Tomako, kuidas Maria heledad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma, teinekord aga kattus ta pilk otsekui looriga. Maria häälekõlagi tundus Tomakole eriline – pehme ja kumisev.

Raekoja platsi korterit polnud Tomako eluasemeks valinud juhuslikult. Kõik vajalik oli siin käe-jala juures. Oli 1990. aastate algus. Üldisest majanduslikust kehvusest, mis äsja vabanenud Balti riike kimbutas, oli Tomako lugenud ajalehtedest ja see vaatas vastu ka tänavapildist, kuid talle näis, et noored ei teinud sellest välja. Neil oli oma asi ajada ja see puudutas Raekoja platsi taga asuvat hiiglaslikku valget kuue sambaga hoonet. Mariagi oli korduvalt kõnelnud ülikooli astumisest, aga kuna ta päris täpselt ei teadnud, mida õppida, oli ta otsustanud aasta oodata. Ta oli lõpetanud edukalt inglise keele süvaõppega kooli ning valdas keelt vabalt. Tomakoga oli ta tutvunud Soomes ühel humanitaariaalasel konverentsil, kus Maria oli korraldustiimi vabatahtlik. Nende vestlus sujus. Nad võisid pikki tunde koos istuda, ilma et kummalgi igav oleks hakanud. Tomako kõneles Mariale jaapani kirjandusest ja kunstist, uskumustest ja ajaloost, tušijoonistustest ning haikudest. Kui Maria Helsingist lahkus, tundis Tomako, et ta on tütarlapsesse armunud. Kuu aega hiljem otsustas ta sõita Eestisse. Salamisi unistas ta Mariaga kihlumisest ja abiellumisest.

Teade Maria ärasõidust jõudis Tomakoni hilinemisega ja siin ta nüüd oli, üksi tundmatul maal keset suurt sügisest pimedust. Käis hommikuti piimabaaris söömas, jalutas Toomemäel ja jõe ääres, kirjutas, tegi tutvust muuseumide ja näitustega ning astus sisse ülikooli raamatukokku, et lugeda ingliskeelseid ajalehti. Aeg-ajalt sõitis ta Tallinna. Üritusi oli pealinnas rohkem, nagu ka kohvikuid ja restorane. Tomakole meeldis jalutada läbi vanalinna ning teha väike peatus õdusas Kloostri Aidas, et seal keha kinnitada ning kaminatule paistel mängivaid muusikuid kuulata. Sinna oli teda juhatanud ühe ühingu kaudu tuttavaks saanud ajakirjanik Jaanika, kes tegutses vabal ajal reisijuhina, huvitus budismist ja idamaade kultuurist ning oli suurepärane suhtleja. Jaanikaga sai Tomako ka Mariast vestelda, sest kuigi Jaanika Mariat ei tundnud, kuulas ta Tomako arvamusi huviga. Vajaduse korral oli Jaanika talle ka tõlgi eest.

Tegelikult ei vajanud Tomako tõlki. Talle meeldis jälgida inimesi eemalt, vaadelda nende miimikat, kehahoidu ja liigutusi ning kuulata, kuidas nad kõnelesid. Häälekõla ja liigutused andsid tema meelest inimese olemuse ja hetkeseisundi kohta palju rohkem teavet kui sõnad.

Keskealisi naisi vaadeldes püüdis Tomako kujutleda, missugune võiks olla Maria nende vanuses. Jah, ta andis endale aru, et need olid vaid mõttemängud, mis ei asendanud reaalsust, kuid talle olid need hädavajalikud: kujutlus hakkas lendama, mõtted voolama.

Lähenesid jõulud. Enne pühi teatas Jaanika, et tema lapsepõlvekaaslane ja klassiõde Hiie, kes oli lõpetanud aastaid tagasi kunstikõrgkooli ja tegutses nüüd disainerina, kavatses oma ümmarguse tähtpäeva puhul korraldada vanadele koolikaaslastele sünnipäevapeo. Jaanika arvates võis see Tomakolegi huvi pakkuda: too ei olnud seni viibinud veel üheski eesti kodus. Saanud klassiõelt nõusoleku tulla peole koos jaapani kirjanikuga, teatas Jaanika sellest kohe ka Tomakole. Too oli õnnelik, et teda kaasa kutsuti, ning lubas kindlasti kohal olla.

Maria jäi pühadeks Inglismaale. Tomako oli lootnud, et neiu tuleb kas või paariks päevakski koju pühi pidama, ent sai aru, et tema keeldumine oli põhjendatud: lennupilet oli kallis ja alles paar kuud töötanud Maria ei saanud seda endale lubada.

Õhtuti vaatles Tomako oma aknast raekoja ette püstitatud suurt jõulupuud ja selle tulede ümber keerlevaid lumehelbeid ning kuulas raekoja tornist kostvaid kumedaid kellalööke. Need kostsid ka tema korterisse ja ajasid ta esimestel nädalatel igal ööl korduvalt üles. Harjumine oli võtnud aega, kuid Tomako arvates oli kellalöökide saatel elamisel oma võlu: üle linna valguvad helid justkui kuulutasid, et aeg ei seisa paigal, vaid tõttab katkematult edasi. Kella hääl tõi talle meelde Maria hääle, sisendades lootust, et varsti saabub kevad, seejärel suvi ja siis tuleb Maria ning siis sõidavad nad koos Jaapanisse.

Sünnipäevapidu tekitas klassiõdedes suurt elevust. See tõi meelde kooliaja, kui nad tundide lõppedes vanemate töölt tulekuni tihtilugu üksteise pool aega parajaks tegid. Enamasti õpiti koos, vaadati margi-, postkaardi- või filminäitlejate piltide kogusid ning arutati koolisündmusi või kõneldi noormeestest, kelle partneriks nad kooli tantsukursustel olid sattunud.

Sünnipäevalaps Hiie elas üksinda. Tema isa oli surnud juba aastaid tagasi, ema alles äsja ning vanemate maja pärinud tütar oli alustanud suuremat remonti: hoone puitosa oli pehastunud ning ühel päeval pilti seina lüües selgus, et välisseinad kõiguvad. Remont ei takistanud aga ülakorrusel sünnipäeva pidamast, pealegi oli pühade aeg ning töömehed pidid naasma alles mõne päeva pärast.

Klassiõed sättisid end istuma roogadest tulvil laua ümber ning Jaanika tutvustas neid ükshaaval Tomakole. Lepiti kokku, et hoolimata napist inglise keele oskusest teeb igaüks ise Jaanika jutule täiendusi. Kui inglise keelega hätta jäädi, võttis taktitundeline Jaanika sõnajärje üle. Tomakot jälgiti silmanurgast ning kuulatati iga ta sõna. Kui vestlus eesti keelele üle läks, siis vabandati ning piieldi üksteise võidu, kuidas välismaa külaline reageerib. Tomako aga naeratas ning teatas, et tema saab kõigest aru. Muidugi kõneldi talle ka laual olevatest roogadest ning Tomako kirjeldas oma maa toite. Kulinaaria ühendab, muheldi.

Küsimustele vastas Tomako meelsasti, jättes vahele vaid selle, mis puudutas käsil olevat romaani.

Aga ega selle kohta eriti midagi küsida osatudki. Nauditi üksteise seltskonda, kõneldi anekdoote ja arutleti päevasündmuste üle.

Miia, Hiie pinginaaber, oli sünnipäevapeolt koju jõudes kohe oma emale helistanud. Kuulnud, et külaliste hulgas oli ka jaapani kirjanik, oli ema ootamatult virgeks muutunud, arvates küll esialgu, et ta lihtsalt kuulis valesti. Kui Miia üle kordas, et vana pinginaabri sünnipäeval oli tõepoolest ka Jaapanist Eestisse tulnud kirjanik, tahtis ema tema kohta rohkemgi teada, kuid Miia jäi vastuse võlgu.

Seda, et ema oli tutvunud enne sõda Rootsis kunsti õppides samasse kooli õppima asunud jaapanlasega, teadis Miia hästi. Diplomaadi ametiks valmistuv jaapani härra oli avaldanud soovi tutvustada talle oma maad ning teinud ettepaneku reisida järgmisel kevadel koos temaga Jaapanisse. Ema oli kõhelnud ega teadnud, mida vastata. Suur sõda oli juba alanud, septembris oli Saksamaa tunginud kallale Poolale, Jaapan sõdis juba mitmendat aastat Hiinaga ning novembris alustas Venemaa sõda Soome vastu. Soome tüdrukud olid juba septembris koju sõitnud ja kudusid nüüd lisaks päevatööle sõduritele sokke, jalarätte ja kiivrite voodreid ning see, kes sai, läks Punase Risti kursustele. Üks tüdrukutest, jaapanlasega kirjavahetust pidanud Aino, andis teada kõigest, mis Soomes toimus, kuid seda, et sõda päriselt algab, ta ei uskunud. Aga 30. novembril see õhuhäirega algas. Mitmed majad Helsingis said pihta, pommitati ka lennujaama. Aga pomme langes ka Lahtis, Vene ristlejad pommitasid rannikulinnu ja Kannasel käisid lahingud. Aino oli kirjutanud, et pommitati ka koolimaju, Punase Risti rongi ning haiglaid, kuigi nood olid kaartidel eraldi märgistatud. Kuna ta polevat julgenud enam kodus ööbida, läks ta ööseks kiirabijaama, millest paarisaja meetri kaugusele oli kalju alla rajatud ebatavaliselt pikk koridor, peal viiemeetrine graniidikiht. Õhk koridoris oli olnud niiske ja halb, aga kalju all varjus olla oli turvaline. Aino oli aidanud seal viibinud paarisajale inimesele, kes olid enamasti vanurid ja lapsed emadega, esmaabijaamast vett, piima ja „kampverit” viia. Inimesed olid sinna põgenenud metsiku pommitamise eest, kui põgeneva rahvahulga keskele oli visatud paarkümmend pommi ja tulistatud ka vintpüssidest. Oli palju surmasaanuid ja haavatuid.

„Kuidas saab inimene küll nii metsik olla!” oli Aino jahmunud.

Aino kirjeldused Talvesõja algusest olid emale eluks ajaks meelde jäänud. Aino oli olnud hirmsas mures oma sõtta läinud vendade ja sõprade pärast – ka tema enda peigmees oli sõjas –, aga samal ajal siiralt nende vaprust imetlenud. Kaitsejõudude juhataja Mannerheim oli ühel rahvakogunemisel öelnud, et soomlastel olevat head eeldused võiduks, sest armee taga seisvat üksmeelne Soome rahvas ja lootus välisriikide abile olevat suur.

Uue aasta alguses teatas Aino, et otsekui vastuseks ühele Saksa ajalehele, kus oli kirjutatud, et Soome armee olevat nõrk ja majanduslikult välismaast sõltuv, hävitati juba järgmisel päeval Syskyjärvil terve venelaste divisjon, 18 000 meest oli tapetud või vangi võetud. Veebruari lõpul olid soomlastele appi saabunud esimesed rootslastest vabatahtlikud, kelle hulgas oli ka norralasi. Soome lehtedes oli teatatud sedagi, et venelased eitavat punalendurite hävitustööd linnadele ja küladele, väites, et see olevat puhas ettekujutus, mida valelikud soomlased ise välja mõelnud.

Vihane Aino oli oma kirja lõppu lisanud: „Ei sa, venelane, valega kaugele pääse!”

Aga siis oli tulnud teade, et Rootsi ja Norra olid keelanud Soomele appi tõttavatel abivägedel minna läbi oma territooriumi, sest need kaks riiki tahtsid jääda neutraalseks.

„Terve maailm imetleb väikest Soomet, aga jätab ta üksi,” oli Aino nördinud.

Siis, 7. märtsil, oli neljaliikmeline Soome valitsusdelegatsioon sõitnud Moskvasse rahukõnelustele, mida vahendas Rootsi.

Alguses rõõmustati, aga peagi saadi aru, et loomulikult esitab Moskva sellised tingimused, millega kõige paremagi tahtmise juures ei saa nõustuda.

Paar päeva hiljem oli Aino kirjutanud: „Näis, kui kaugele Moskva julgeb minna. Neil pole vastas üksnes väike Soome, ja ka see on osutunud väikeseks hiiglaseks, vaid tõenäoliselt sõda liitlaste vastu.” Ka nemad seal koolis olid olnud lootusrikkad.

Aga siis varises kõik kokku.

Venemaale tuli loovutada Viipuri, Vuoksi ja peaaegu kogu Karjala. Teade selliste tingimustega sõlmitud rahust oli mõjunud nii masendavalt, et inimesed lihtsalt seisid tänavatel ja vahtisid tardunud pilguga kaugusse, nagu oleksid aru kaotanud. Lipudki olid linnas heisatud poolde vardasse.

Väinö Tanner oli pidanud raadios kõne ja öelnud, et neid oli jäetud üksi võitlema.

Ka nemad, Aino koolikaaslased, jaapanlane, kelle isa diplomaatilise posti kaudu Aino kirjad Soomest nendeni üldse jõudsid, sest välismaine kirjavahetus oli sõja ajal keelatud, olid olnud löödud.

Ema oli Aino kirjadest pikki lõike oma päevikusse kirjutanud ja neid Miialegi, kui too juba täiskasvanu oli, lugeda andnud.

Nädalapäevad enne lihavõttepühi oli ema hakanud painama küsimus, mis siis saab, kui ta ei pääsegi enam tagasi koju. Soome ja Eesti asusid ju nii lähestikku ja baaside leping oli juba sõlmitud…

Jaapanlane oli ema lohutanud ja arvanud, et sõda siiski ei laiene.

„Aga ta ju ka ei lõpe,” oli ema vastanud.

Mõte Jaapanisse reisimisest, millele ema polnud veel ei ega jaa öelnud, tundus suure kiirusega eest ära libisevat, nagu oleks tegemist mööda märtsikuist jääd liugleva uisutajaga; nagu eksisteerikski reisimõte vaid kusagil kaugel ja eemal – jäädes pidama lume alt välja turritavasse heina otsekui ärapeidetud reliikvia, mille olemasolust olid teadlikud vaid nemad kaks: ema ja jaapanlane.

Lepiti kokku, et niipea, kui olukord paraneb – nad olid nii kindlad, et maailm hakkab paranema, peab paranema –, tuleb ema tagasi Rootsi, et siin oma kunstiõpinguid jätkata, sest seda oli talle ka õpetaja Penzias kindla sõnaga soovitanud.

Jaapanlasele oli kunstitundides meeldinud vaadelda, kuidas ema modelleerib. Vahel oli ta seda tehes unustanud omaendagi pooleli oleva töö, lubades õpetajale, et lõpetab selle pärast tunde. Ühel portreekursusel oli ema teda joonistanud: värvilisel pastelljoonistusel oli tal üll traditsiooniline Jaapani kimono. Mingi seletamatu igatsus tema silmis vaatas ema joonistatud pildil vastu.

Enne ülestõusmispühi oli ema läinud kooli direktori juurde ja teatanud, et sõidab koju. Olid ju ka Soome tüdrukud koju sõitnud, kui olukord nende kodumaal ohtlikuks läks.

Direktor oli noogutanud. Seda, et ta näoilme muutus iga päevaga üha süngemaks, olid kõik märganud.

Märtsi keskel kutsuti kooli fotograaf, et teha ühispilt. Fotol olid õpilased koos koolijuhataja, tema abikaasa ja kahe väikese tütrega. Lumi oli maas, Miia emal oli seljas paks kampsun ja jalas pikad püksid, päike paistis, nagu ta ikka märtsis paistab, oma silmipimestava valguse ja varakevadise soojusega, ja koolijuhataja lapsed olid pildistamise ajal lausa kleidi väel. Kõik tundusid olevat väga elevil, ainult koolijuhataja laste näod olid millegipärast kurvad ja nende suud olid avatud, nagu paiskuks sealt kohe vali karje… Ema jutu järgi olidki nad keset pilditegemist äkki valjusti nutma puhkenud – kaamera oli tabanud hetke enne seda…

Kas olid nad kinni püüdnud õhus hõljunud sõjatunde või aimasid, et muretu aeg saab kohe otsa, nende isa asutatud rahvusvaheline kool lõpetab tegevuse ja see varakevad maailma eri paigust pärit õpilaste, päikese, lume ja suurte lootustega ei kordu enam kunagi?

Ema, kes oli seisnud koolijuhataja tütardele kõige lähemal, oli lapsi lohutama tõtanud, nende nutt oli vaibunud, aga uut pilti kohkunud fotograaf enam ei teinud. Jäi see, mis oli: 1940. aasta märtsipäev eri rahvusest täiskasvanud õpilaste ja kahe nutma puhkeva lapsega.

Miia ema ja jaapanlane olid alustanud kirjavahetust. Ingliskeelsed kirjad, mida jaapanlane emale kirjutas, olid olnud erakordselt ilusad. Nagu maagiline vormel oli neis kordunud lootus, et nad kohtuvad uuesti.

Miia oli vahel mõelnud, mida ema toona Jaapani kohta teadis. Seoses Jaapani-Hiina sõjaga avaldati 1930. aastate lõpus Eesti ajakirjanduses mitmeid Jaapani-teemalisi artikleid. Kõik loetu polnud ema sugugi rõõmustanud: talle oli jäänud arusaamatuks selle riigi suletus kõige välismaise suhtes, nagu seegi, et tööl käiv naine oli seal maal uus nähtus. Naiste jaoks oli rajatud eraldi meditsiiniinstituut, kus tuli kaua õppida, aga lõpuks võisid nad töötada vaid meesarsti abilistena – „parema käena”, nagu ühes ajaleheartiklis kirjutati.

Ema oli muiates Miiale kõnelnud, kuidas jaapani naine pidi tänaval kõndides jääma alati oma abikaasast tahapoole: „Nagu mehe vari.” Aga ta oli lugenud ka jaapani õnne-, sisemise rahu ja harmooniaõpetusest ning see oli see, mis teda vaimustas.

Kui sõda Eestisse jõudis, oli kirjavahetus lõppenud.

Ja siis äkki, kolm aastat hiljem, keset kõige suuremaid lahinguid, oli emale Rootsist diplomaatilise posti kaudu saabunud jaapanlase kümnesõnaline telefonogramm – rohkem sõnu polnud lubatud.

„Tahtis teada, kas ma olen elus,” oli ema Miiale vastuseks öelnud, kui too emalt telegrammi sisu kohta küsis. Miia meelest pidi seal sõnu veelgi olema, aga rohkem ema enam midagi ei selgitanud.

Sõja lõpu järel oli jaapanlane jäänud Stockholmi ning töötanud saatkonnas. Sellest kõneles emale aastaid hiljem Aino, kui soomlased Eestis käima hakkasid. Jaapanlase palvel oli Aino see, kes Miia ema 1960. aastate alguses üles otsis.

Kirju jaapanlane nõukogudemaale saata ei saanud. Nood kümme sõna jäidki viimasteks.

Kui Miia sellele mõtles, meenus talle sedamaid Tomako ja tema romaan.

Aeg veeres. Jõulukuusk oli Raekoja platsilt minema viidud, kojamehed platsi puhtaks pühkinud, uus lumi oli maha sadanud ja seejärel sulama hakanud ning öiste külmakraadide tõttu kogu platsi libedaks muutnud. Jääkraapimise hääled äratasid Tomako juba varavalges. Ent oma rõõmuks märkas ta, et pikk pimedus, mis ümbritses teda juba mitu kuud nagu vutlar, hakkas kaduma. Jõgi oli veel jääs, aga siin-seal võis märgata jääd katval õhukesel lumevaibal üha tumedamaid laike, mis muutusid sulailmadega järjest laiemaks. Ühel hommikul oli jõgi lahti, kogudes endasse taevast peegelduvat sinist valgust ning kohe ilmusid jõe äärde esimesed kalamehed. Tomako oleks isegi läinud kala püüdma – lihtsalt uudishimust, pealegi asus matka- ja kalastamistarvete pood lausa ümber nurga –, aga ta ei söandanud. Iseasi, kui Maria siin oleks olnud, siis oleksid nad kahekesi silla peale kalale läinud!

Maria kirjade järgi oli neiu oma tööga rahul, perekond, kelle lapsi ta hoidis, oli sõbralik ja tore. Tal oli tekkinud ka uusi õppimisplaane.

„Tuleb end proovile panna,” oli ta kirjutanud.

Mida see tähendas, polnud Tomakole päris selge ning ta otsustas Jaanikalt järele küsida. Too jäi aga vastuse võlgu, arvates, et küllap see ikka õpinguid tähendab.

Koos kevadega tulnud suur valgus viis Tomakolt une ning ta hakkas öösiti kirjutama. Vahel poolune ja ärkveloleku piiril laua taga istudes tundus talle, nagu näeks ta nägemust: Maria istus jõe kaldal asuvas pargis eestlaste rahvuskangelase Kalevipoja kuju lähedal suurte puude varjus ja kiikus. Üha suuremat hoogu tehes sirutas ta jalgu kaugele ette ja pingutas ettepoole ka oma graatsilist keha. Tema rõõmus nägu säras, heledad juuksed lehvisid tuules ja oli näha, et ta oli õnnelik, kui ta Tomakole eemalt käega viipas. Mees tahtis Mariale hüüda, et vaadaku, et ta ei kuku, aga Maria justkui ei kuulnud ning jätkas kiikumist endise hooga. Unenägu jäi Tomakot painama.

Päev hiljem tuli Marialt kiri.

Ta oli uurinud Inglise ülikoolides õppimise võimalusi, vaadanud kolledžite õppekavu ning vastuvõtutingimusi välismaalastele. Teatrikooli, millest tema unistas, polnud lihtne sisse saada. Aga ta katsetab, oli ta kirjutanud. Tomako muutus mõtlikuks. Jah, ta sai aru, et Maria tahtis omandada uusi kogemusi ja oli tulvil eneseteostussoovi, kuid tema ootas teda ju siin…

Suve hakul saabunud kirjas teatas Maria, et kui ta ei pääse edasi õppima tänavu, siis katsetab ta järgmisel aastal uuesti, ja kuna tal tuleb koguda õpinguteks raha, võtab ta suveks lisatöökoha ning tuleb koju üksnes korraks enne suve algust.

Tomakole tuli see nagu välk selgest taevast.

Tema stipendiumiaeg pidi sügisel lõppema ning ta pidi käsikirja tähtaegselt kirjastajale üle andma.

Ta oli talv otsa elanud nagu teises reaalsuses, püüdnud end ühendada Maria keskkonnaga, vaadelnud inimesi, kuulanud, õigemini kuulatanud, kuidas nad kõnelesid, naersid, vaidlesid, riidlesid ja leppisid, rõõmustasid ning kurvastasid, ja ta oli kujutlenud Mariat nende keskel. Maria oli talle nagu haruldane lilleõis, mida ta terve talve imetlenud oli.

Sünnipäevapeo järel oli Tomako Jaanikale, kui too temalt muljeid küsis, öelnud, et eesti naised tunduvad viibivat maast justkui kümme sentimeetrit kõrgemal, võttes kõike nagu õhust. Samas näisid nad talle isepäistena – kindlad oma tõekspidamistele ja vaistudele. Mehed seevastu olid Tomako meelest kahe jalaga maa peal ja ratsionaalsed. Kuidas need kaks omavahel kokku sobisid, oli talle mõistatus. Jaanika oli naernud ja noogutanud.

Kuulnud tütrelt, et Maria kavatseb jääda Inglismaale, oli ema mõttesse vajunud. Ta pani silmad kinni, nagu ikka siis, kui soovis end ümbritsevast maailmast täielikult välja lülitada.

Miiale tundus, nagu elanuks ema sestpeale mingi ootuse tähe all.

Iga kord, kui ta ema juures käis, jõudsid nad jutuga Tomako ja Mariani. Vahel tundus Miiale, nagu teaks ema loo lõpu juba ette ära. Nagu oleks ta toimuvast omal kombel ammu ette jõudnud, ning see, mida ta ootas, pidi olema vaid tema teadmuse kinnitus.

Suve hakul ütles Tomako korteriomanikule üürilepingu üles ning sõitis Tallinna, et sealt Helsingi kaudu Jaapanisse sõita, kaasas vastvalminud käsikiri. Tema romaan oli valmis. Selle lõpp oli jäänud ambivalentseks, aga tema arvates oligi nii kõige õigem: igaüks saab lõpu üle ise edasi mõelda.

Kulus terve kuu, enne kui kirjastuselt vastus tuli. Kirjastajatele romaan meeldis, aga kuna see käsitles võõrast maad ja võõrast olustikku ning ka peategelane oli välismaalane, polevat neil võimalik seda avaldada, oli äraütlemiskirjas teatatud.

Tomako oli löödud. Ta oli lootnud, et tema romaani sisu ja sisendusjõuline stiil, haikud, mida ta teksti vahele lükkis, veenavad kirjastust romaani avaldama, aga otsus oli otsus. Enne suve algust tuli ta nädalaks Eestisse, sest siis pidi Maria tagasi jõudma. Ta oli talle Jaapanist kingitusegi kaasa toonud: helesinise pluusi ning valge kunstlille juustesse panekuks.

Aga siis teatas Maria, et ta ei tule.

Tomako läks baari, tellis õlut ning hakkas vana harjumuse kohaselt baaris istujaid vaatlema. Tagumises nurgas istus keegi tütarlaps, kes vaatas kannatamatult kella ja ilmselgelt närvitses. Küllap ootas kedagi, kes ei tulnud, mõtles Tomako. Olukord tundus talle tuttav ning ta otsustas tütarlast kõnetada. Neiul oli ilus ovaalne nägu, mandlikujulised silmad ja tema pikad tumedad juuksed olid seotud hobusesabasse. Üllatunud, et teda kõnetati, pöördus ta Tomako poole ning ütles midagi, millest Tomako aru ei saanud. Küsimuse peale, kas ta inglise keelt oskab, tütarlaps noogutas ja naeratas. Nad jäid juttu ajama ning Tomako sai teada, et neiu oli tulnud Eestisse Tšuvaššiast, et siin inglise keelt õppida.

Kui nad baarist väljusid, oli juba õhtu. Raekoja platsile jõudes palus Tomako, kes oli üürinud taas vana tuttava korteri, makstes ette terve kuu aja üüri, tšuvašitaril oodata, keeras maja välisukse lukust lahti, jooksis kiiresti trepist üles, naastes mõne aja pärast väikese pakiga, milles oli Mariale Jaapanist kaasa toodud kingitus. Aeglase liigutusega ulatas ta paki tšuvašitarile – mõõdud pidid tema meelest klappima –, kes selle üllatunult vastu võttis. Mehe ahastavat pilku ei pannud ta tähelegi. Tomako kogus end, tema kurbus haihtus mõne sekundiga, sest eks olnud tšuvašitargi Eestis samasugune võõrsil viibija nagu Maria Inglismaal ning sümboolselt läks kingitus siiski Mariale. Kui tšuvašitar paki avas ja selle sisu nähes suurest rõõmust kiljatas, Tomako võpatas. See polnud Maria hääl. Nad kohtusid veel korra. Tšuvašitar oli kaasa võtnud oma sõbrannad, kuid vist oli Tomako sõnaahtrus peamine põhjus, miks vestlemisest midagi välja ei tulnud.

Kui Tomako Jaanikale teatas, et tema romaani ei kirjastata, oli Jaanika kohkunud, kuid püüdis jaapanlast lohutada. Mehe reaktsioonidest ta päris hästi aru ei saanud, kuid adunud, kui raskelt tulid Tomako huultelt sõnad, et Maria ei tule ei sel aga järgmisel ega tõenäoliselt ka ülejärgmisel ning üleülejärgmiselgi aastal, ei tüüdanud ta teda küsimustega.

Kui Miia kõneles emale Tomako käsikirja saatusest ja sellest, et Maria oli otsustanud Inglismaale õppima jääda, märkas ta, et ema ei olnud kuigi üllatunud.

Ema oli Rootsist ära tulnud segaste tunnetega, laev, millega ta Tallinna sõitis, oli sattunud jäävangi ja keskelt pooleks murdunud, aga nad olid jäälõhkuja abiga päästetud ja turvaliselt kodusadamasse toimetatud. Mõni kuu hiljem oli tulnud juunipööre, arreteerimised, küüditamine ja sõda. Emagi oli püüdnud põgeneda, kuid pikal jalgsiteekonnal Haapsallu oli ta raskelt haigestunud. Kui ta end lõpuks üles suutis ajada, olid põgenikelaevad juba läinud.

1960. aastate alguses oli Aino talle kirjutanud. Ta oli jaapanlasega endiselt kirjavahetuses ning too oli palunud tal Eestisse tervitusi saata. Aino kaudu saabus emale ka jaapanlase kingitus: valge villane õlasall, mille jaapanlane oli palunud Ainol osta. Et ema ei külmetaks, oli ta öelnud. Kas see oli vihje 1940. aasta külmale talvele, oli Miia endamisi mõelnud.

Ema oli kaua arutanud, mida vastukingiks saata. Kui Aino taas Eestisse tuli, andis ta tema kätte jaapanlasele saatmiseks fotoalbumi oma töödest.

Miia heitis pilgu emale. Too oli silmad lahti teinud ning teatas:

„Aga võib-olla Tomako romaan ükskord ikkagi avaldatakse. Kui ta muidugi käsikirja vahepeal ära ei viska!” Ning lisas siis äkki, otsekui järele mõeldes:

„Aga siis on aeg vahel.”

Miia ei saanud päris hästi aru, kas see käis raamatu või Maria ja Tomako kohta. Ent elu ja kunst, kas need ei pidanud olema kaks ise asja? Niimoodi oli neile ometi ülikoolis õpetatud. Või see polnud ikkagi päris nii?

Ema näoilme oli ühtaegu võidurõõmus ja kurb.

„Ta siis ikkagi teadis,” mõtles Miia. Äkki oli tal kohutavalt kahju, et Maria oli nii kaugel ja tal jäi kuulmata kõik see, millest nemad emaga olid rääkinud, nagu ka see, millest nad olid rääkimata jätnud. Kõige rohkem kahju oli tal aga sellest, et Maria ei saanud ega saa võib-olla mitte kunagi teada, mida Tomako Aokawa oma romaanis kirjutas.

Ja kui nad ükskord ka kohtuma peaksid, siis on kõik teisiti. Või nagu ema oli öelnud: „Siis on aeg vahel.”

„Sest siis on ainult aeg, mis on vahel,” pomises Miia poolvaljusti, nagu oleks ta äkitselt teada saanud midagi, mida ta varem ei teadnud.