loom-ing

Inimesed on äraspidised
uskuda ehk saame veel kuidagi üks teist
esivanemad veel tundsid ilma käiku ja kulgemist
aga inimeste Seadused tehakse ikka oma näo järgi
ja maksab õigus mitte õiglus
käis vana rahva vana sõna ka tihti endale vastu
eks valeta natuke, varasta natuke, nii saad elus edasi
kes valetab ja varastab, see vangimaja armastab
elukaar ja tegemine kulges lindude järgi
aga nüüd tulevad kurjad ilmad ja kured on ikka veel siin
viimaks meil pole muud küsida
et mida me üldse teame kui hanede minekust enam maa ei hallata
ja lund pole luikede tulekukski maha sadanud
kui linnud meid ega ilma asju enam läbi ei näe
siis võtame enda vastu petet
suusooja silmapetet, õhkõrna meelepetet


*

Lääneilm on tulnud lähedale
simuleeritud vestlused vastavalt minu tahtmisele
stimuleerivad protsessoreid ja mõttelõnga
mäletatavasti pidime kunagi õppima inimestega rääkima,
täitma lünki ja kuulama sõnu, reageerima ootamatutele olukordadele
vajutan regenerate, kuni saan vastuse, mida ma tahan
ex promptu on kadunud
Ma tean, mida sa tegid eile õhtul
Iga sinu klahvivajutust jälgib asjassepühendatu
Ai Ai Ai


*

Rajad ei kasva enam rohtu,
muld on muremust ja
jalge all raksuvad kõrred oma kuiva laulu
kas jaksavad maailma-l-õpetada
ära me ootame vihma sadu
päevi kui on vaja me teame, et
veeta ei ole aegagi
janu on kõikidel lõpuks
ostan poest vihmapiisa maketi ja riputan aknale
ei tea kas aitab?
kui ilm on soojem kui me südamed
ja ajad kasvatavad ainult ohtu
kas siis jääb meile vaid südakohandumine
ja natuke tulevikku mis on tunni pärast juba möödas
Igal kevadel tulevad veel linnud, liblikad ja uued telefonid
et aga saaks kätte selle viimasegi
vara vaesest lapsest, rikaste risust
vast ehk aitab!
natuke varu ja rohkem ei olegi tarvis
ka viimane pääsuke võib veel maailma-l-õpetada
südakohanduma ja ajama kärbseid taga, mitte pähe
peab aitama
kuni veel vett on rohkem kui plasti
südamed veel soojemad kui me suved
siis aitab küll
oma viimase jõuga me võime kui tahame
end kokku võtta ja püüda seda maailma-l-õpetada


*

sammal kasvab
kasvab kividele, puudele, mullegi veel
kõrvale, peale ja külge kasvab
tammepuu külge, minu südame külge kasvab
pehme metsatunne
aegamisi, pikkamisi, kiirendada ei saa
kiiret pole üle, kõik on meie käes
sammal veel kasvab, kuniks veel
aeg läheb ikkagi edasi


*

Julgelt minna sinna, kus veel keegi pole käinud,
kuldsed sõnad kirjutatud kahekõnes nullide ja ühtede vahel
Alates kuuetuhande aasta eest kõneldud sumerist
Šilim-ma hé-me-en,
lisaks beatles ja paapua rahvaste muusika
seal, kus enam päikest ei paista
vaikselt triivivate tähtede valguskuma
heliopaus peaks juba olema käes
Inimene on loonud sind selle näo järgi, mida ta endast julgeb näidata
ja tee on pikk käia, ka siis, kui meie siin kaome oma enda apluse kätte
lähed sina sinna, kuhu meie võib-olla kunagi ei jõua


*

enne kui jaa…
siis ikkagi…
ikka siiski või, ei, ei või, või?
siiski, kui, siis kuidas?
kuidagi, kuidagigi, mida midagi. Midagigi.
ehk äkki, ehkki, aga äkki, ja äkki ikkagi
ikka jaa, muidugi, aga muidugi, äkki muidu…
või muidu äkki, kui muidugi
kuidagi ikka, muidu ehk ikka jaa, aga
ei