Alljärgnev on valik raamatutest, mis on aja jooksul mu lugemislaualt läbi käinud. Olen need kombekalt tähestiku järjekorda seadnud, aga väikese krutskina lubanud endal iga tähte vaid ühe korra kasutada. Ehkki loetelu sai nii mõnevõrra meelevaldne, on kõik need teosed minusse oma jälje jätnud, ühel või teisel moel või põhjusel mu mällu talletunud.

Aidi Valliku Anni-lood. Mäletan end kusagil viiendas-kuuendas klassis kurtmas, et kogu kohustuslik kirjandus on ainult poistest. Küll olin rõõmus, kui kõigepealt Silvia Rannamaa „Kadri” ja siis Valliku „Kuidas elad, Anni?” juurde jõudsime. Lõpuks ometi ka mõni tüdruk! Ja eriti Ann kui keegi, kes oleks võinud päriselt minuga ühes klassis käia! Õigupoolest oli mu noortekirjanduse vaimustus selleks ajaks, kui see kooliprogrammi jõudis, juba vaibumas, näiteks kirjastuse Avita tõlkenoorteromaanide sarja „Teravik” lugesin innukalt just tol „Kadri” ja Anni-lugude eelsel perioodil.

Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed”. Mis on lapsepõlv ilma Lindgrenita? Esmakordsel lugemisel puudutas mind enim „Vennad Lõvisüdamed”, aga parasjagu on mul veerandsajandipikkuse pausi järel taas pooleli hoopis „Bullerby lapsed” – nostalgialaks missugune!

J. R. R. Tolkieni „The Children of Húrin”. Minu koduses raamatukogus pole vist üheltki teiselt autorilt nii palju teoseid kui Tolkienilt. „Sõrmuste isand” on jätkuvalt mu number üks comfort read.

Giovanni Boccaccio „Dekameron” ja kõik teised kirjandusklassikasse kuuluvad raamatud, mida olen ainult osaliselt lugenud, nt „Kalevipoeg” ning „Sõda ja rahu”.

Tõnis Vilu „Enne lapsi”. Esimene Vilu, mida suutsin veenda ka oma ema lugema. Polnudki üldse hirmus, vastupidi, talle meeldis väga! Mulle ka. Mind see muidugi ei üllatanud – Vilu on alati kindla peale minek, ükskõik millest ja kuidas ta ka kirjutada ei võtaks.

J. W. von Goethe „Faust”. Õppisin koolis väga hästi, nii et olin ütlemata õnnelik, kui kuuendas klassis lõpuks esimese kahe sain. Äkki matemaatikas? Oma viimast kahte seevastu mäletan selgesti. Teenisin selle välja kümnenda klassi kirjandustunnis. Võtsime parajasti „Fausti” (olen praegugi veendunud, et kümnes klass on selle jaoks liiga vara), mis tähendas seda, et meie lugesime ja õpetaja „tõlkis” ehk seletas teksti stseen-stseenilt lahti. Kõigel oli seejuures muidugi ainult üks õige tõlgendus. Minus tekkis trots: milleks me üldse loeme, kui selleks, et loetust aru saada, seda õigesti mõista, peab keegi teine, keegi teadjam, selle meile ümber jutustama? Ja kui õpetaja siis minult küsis, „mida autor X-iga mõtles” (see õudne, ajast aega lapsi ja noori kirjanduse juurest eemale peletanud küsimus!), siis vastasin jonnakalt „ei tea”, sest ei uskunud, et õpetaja tegelikult minu arvamusest huvitatud on, ning jätkasin selle korrutamist, kuni õpetajal mõõt täis sai ja ta mulle kahe kirjutas. (Hiljem parandasin selle muidugi ilusti ära, ehkki takkajärele kahetsen vahel, et endale lõpuni kindlaks ei jäänud. Tubli tüdruku sündroom, mis muud.)

„Õige vastuse” tagaajamine kirjandustunnis, veendumus, et korraga saab kehtida vaid üks tõlgitsus ja et kirjanik on ilmtingimata iga sõnaga midagi „mõelnud”, avaldas mu suhtele kirjanduse ja eriti luulega veel pikka aega negatiivset mõju. Olen lapsest saati tundnud irratsionaalset vastumeelsust lõppriimi suhtes ning kui siis põhikooli viimases astmes ja keskkoolis sai luuletus endale lahti muukimist vajava võrrandi ning seeläbi ka „mida-segasem-seda-parem”-kuvandi, kadus mul igasugune soov luulet lugeda, ammugi kirjutada. Seegi ei aidanud, et kõige kaasaegsem autor, kel pikemalt peatusime, oli Marie Under, kelle tekstid olid juba sel ajal peaaegu sajand vanad.

Omal algatusel hakkasin luulet lugema tegelikult alles pärast ülikooliõpingute lõppu, kui jõudsin kriitikutöö kaudu päris uue luuleni. Sain peaaegu kohe aru, et see asi on mulle, et just säärane luule on see, mida olen otsinud. Tahtsin juba väiksena kirjanikuks saada, aga kujutasin pikka aega ette, et see tähendab proosa-, täpsemalt romaanikirjaniku (või vahepeal stsenaristi, vt H) ametit. Üha alustasin ja alustasin erinevaid projekte, jõudes haruharva kaugemale kui kümmekond lehekülge, kui sedagi. Mu karakteri- ja süžeeloome tunduvad tagantjärele samuti parimal juhul keskpärased. Mis muud olekski sellisest püsimatust, no-plot-just-vibes-kirjanikust saada võinud, kui mitte luuletaja? Vahel võtab iseenesestmõistetava vastuseni jõudmine aastaid.

Praegu loen ilukirjandusest peaasjalikult just luulet. Ju üritan kaotatud aega tasa teha. Soovitusi vt E, Õ ja Ü alt.

Vendade Grimmide muinasjutud. Sain raamatutega sõbraks ammu enne seda, kui õppisin lugema. Mu ema oli agar ettelugeja ning mina ja vend veelgi südikamad kuulajad. Põhiliselt kasvasime muidugi muinasjuttude peal: vennad Grimmid, Perrault, „Saja rahva lood” ja nõnda edasi. Tundsime oma lemmikpalasid lõpuks nii hästi, et juhtus emal, kel ühtede ja samade juttude lugemisest uni peale kippus, kas või üksainus lause vahele jääma või sõnajärg sassi minema, kui meie juba kisama pistsime. Enamik me varajast lugemisvara pärines kohalikust raamatukogust, kus ema sel mõnikord lausa kahe kotiga järel käis. Kooliajal hakkasime ise raamatukogu külastama. Võisime seal tundide viisi „Miki Hiiri” lapata ja kõiksugu aimeraamatuid uurida, olgu nende teemaks inimkeha ülesehitus, salapärased süvaveeolendid või kosmos.

Mu armas lapsepõlveraamatukogu Ulvil sulges mõne aasta eest lõplikult uksed. Kurbnaljaka kokkusattumusena (või saatuse nükkena?) jäin just mina selle viimaseks külaliseks, kui käisin seal 2022. aasta hingedepäeval oma debüütteost „Vihma ja kurbuse maja” tutvustamas. Tol hetkel oli veel lootust, et kevadel tehakse raamatukogu uuesti lahti, kuigi aimasime juba siis halvimat.

William Faulkneri „Hälin ja raev”. Minu hilisteismeea suur armastus polnud mitte kirjandus, vaid filmid. Tahtsin pärast keskkooli lõppu Balti Filmi- ja Meediakooli stsenaristikat õppima minna, aga tol aastal sellele erialale vastuvõttu ei olnud ning sattusin hoopiski Tartu Ülikooli kirjandust ja kultuuriteadusi tudeerima. Lugesin „Hälinat ja raevu” bakalaureuseõppe esimese kursuse tudengina ning taipasin juba esimeste lehekülgede järel, et tegin Tartusse tulles õige otsuse.

Kirjastuse Ersen „Illustreeritud klassikavaramu”. Paljude maailmakirjanduse kaanonisse kuuluvate teostega tutvusin just selle sarja poolesaja raamatu kaudu ning mitmeid neist polegi ma tegelikult originaalkujul lugenud, nt „Draculat” ja „Võlur Ozi” (veel eredamalt on muidugi meeles nende mitmed kinoversioonid).

A. H. Tammsaare „Juudit”. Ülikoolis oli mu kõrvalerialaks teatriteadus ning näitekirjandusel on mu südames ikka eriline koht olnud. Bakalaureusetöögi kirjutasin Juhan Smuuli „Polkovniku lesest”.

William Goldingi „Kärbeste Jumal”. Mitmed raamatud on muutnud mind kirjanikuna, üksikud inimesena. Viimaste hulka kuulub veel näiteks Erich Maria Remarque’i „Läänerindel muutuseta”.

Tarjei Vesaasi „Linnud”. Ma ei tea, et ükski raamat mind kunagi nutma oleks ajanud, aga norra proosaklassiku Vesaasi „Lindudel” jäi sellest (vähemalt viimase kümne aasta jooksul) kõige vähem puudu. Lugege! „Jäälossi” ja tema novelle ka!

„Minu piiblilugude raamat”. Minu esimese kirjandusliku trauma põhjustas just see vanaemalt saadud säravkollaste kaante ja kuldsete kirjadega illustreeritud väljaanne lastele. Armastasime vennaga süngeid muinasjutte, aga Vana Testamendi lood ühes hüperrealistlike joonistustega võtsid oma võikusega seest õõnsaks, panid meis jumalaarmastuse asemel kasvama hoopis õõva ja tülgastuse. Ehk sai minust just selle raamatu pärast ateist? Aastaid hiljem juba täiskasvanuna kodust raamatukogu korrastades ei viinud ma seda koos teiste väljapraakimisele läinud raamatutega laka peale, vaid põletasin õige pagana kombel mailõkkes ära. (Selle kirjutise jaoks uurimistööd tehes avastasin, et „Minu piiblilugude raamatu” on välja andnud Watchtower Bible and Tract Society ehk ametlik Jehoova tunnistajate kirjastus. Hmh!)

Friedebert Tuglase „Novelle ja miniatuure”. Tuglase novellides on eesti proosakirjandus suure tõenäosusega täiusele kõige lähemale jõudnud.

Jean-Claude Mourlevat’ „Ookeani kutse”. Esimene raamat, mida arvustasin. Retsenseerimise eesmärgil olen aastate jooksul lugenud kõige erisugusemat kraami: Mats Traati ja Martin Algust, Arundhati Royd ja Sofi Oksaneni, Hölderlini „Hyperioni” ning kirjanduskonkursi „BestSeller” võidutöid.

Yasunari Kawabata „Palm-of-the-Hand Stories”. Kõigil kultuurihuvilistel on vist oma Jaapani-periood olnud. Minu oma sai tuule tiibadesse ülikoolis Kawabata loominguga tutvudes. Tema napp ja täpne väljenduslaad ning nukker looduslähedus mõjuvad ka aastaid hiljem sümpaatselt. (Muide, miniatuuri asemel võiks eesti keeleski „peopesaloo” või „peopesapala” mõiste kasutusele võtta!)

Henryk Sienkiewiczi „Quo vadis?” ja kõik teised lugemata raamatud, mille seljad iga kord, kui neist riiulis möödun, küsimärkideks kõverduvad, et pärida: „Kuhu tõttad? Peatu ometi ja võta meid ükskord kätte!”

Mehis Heinsaare „Rändaja õnn”. Ma pole aastatetagusest Heinsaare-palavikust ja laiemalt mõõdutundetust novellide neelamisest tänaseni päriselt taastunud, viimase aja lühiproosabuum on must suuresti mööda läinud. „Rändaja õnn” sisaldab muu hulgas mu eesti kirjanduse lemmiknovelli „Ilus Armin”, millele saab lugemiselamuse mõjukuselt vastu vast ainult Tuglase „Maailma lõpus”.

Gabriel García Márquezi „Sada aastat üksildust”. Taipasin seda maagilise realismi meistriteost lugedes, et võiksin kirjutada sada aastat ühtejutti ega suudaks ikkagi midagi nii head luua kui see.

William Curley „Šokolaadi meistriklass”. Kõige hõrgum köide mu koduses raamatukogus.

Noored, veel raamatuni jõudmata Z-põlvkonna autorid, kelle tegemistel perioodika vahendusel silma peal hoian. Viimase aja lemmik: Marie Ojamaa.

Žurnaalid üleüldse. Olen alati ajakirju armastanud, lugenud aplalt Head Last ja Stiinat, Sporditähte ja National Geographicut, Värsket Rõhku ja Loomingut. Seepärast kurvastab mind, kui harva kõiksugu kokkuvõtetes ja ülevaadetes, lugemissoovituste ja -muljete rubriikides, ka siinsamas sarjas „Kirjanik loeb” (kultuuri)ajakirjanduses ilmunust juttu tehakse. Kõik kindlasti ei loegi ajakirju regulaarselt, aga tundub, et needki, kes loevad, ei pea seda sageli mainimisväärseks. Nähakse perioodika lugemist iseenesestmõistetava või hoopis triviaalsena? Kohaliku kultuuriajakirjanduse kättesaadavuse üle ju kurta ei saa, vähemalt Kultuurilehe väljaannete sisu on suures osas, hiljemalt mõne kuu möödudes DIGAR-i kaudu veebis tasuta leitav.

Miks perioodikat lugeda? Miks mina seda teen? Sealt leiab kõige värskema kraami, uusimad ja aktuaalseimad tekstid, ehkki päris kohe ei ilmu need sealgi, ent üldjuhul on viivitus mõned kuud, mitte aasta või rohkem, nagu tihti raamatute puhul (sellega ei taha ma kuidagi pisendada raamatuile aeglase(ma) küpsemise käigus tekkivat väärtust!). Sirbi „Luulesalv” võiks küll iganädalaseks muutuda. Kirjanduse ajakajalisus on eriti oluline just keerulistel perioodidel ning usun, et ma pole ainus, kelle mitmed viimaste aastate võimsamad lugemiselamused pärinevad valdavalt just kultuuriajakirjade külgedelt, eriti Ukrainas ja Palestiinas toimuvat kajastava-käsitleva kirjavara seast. Tänu ja kiitus tõlkijaile! Tõeline „kiirreageerimine” käib muidugi juba mõnda aega sotsiaalmeedias, kuigi selles, kas üksikute pärlite järele rämpssisumerre sukeldumine pingutust väärt on, pole ma alati kindel. Mnjah, lugege ka sealt, kui julgete, aga ettevaatlikult!

End perioodikas ilmuvaga kursis hoidmisel on ka praktiline külg: see aitab otsustada, millise autori raamatut soovin osta ja millise mitte. Raamatud on teadupärast kallid ja raha aina vähem, nii et riske eriti võtta ei saa. Ühtlasi annab see siiski võimaluse lugeda ka nende kirjanike tekste, kelle raamatut ma kunagi ei ostaks. Vahel võib mõni eriti hea pala panna ümber mõtlema või avastad lihtsalt erandliku meeldiva teksti mõnelt muidu mitte nii meeldivalt autorilt. Ning miski ei saa mõistagi uue lemmiku avastamise rõõmu vastu (vt ka Z)!

Tove Janssoni „Trollitalv”, mu lemmik muumilugu. Ja Janssoni „Suveraamat”, loomulikult!

Thomas More’i „Utoopia”. Kõige igavam raamat, mida olen eales lugenud.

Hans Christian Anderseni „Väike merineitsi”. Anderseni muinaslugude valikkogu, mille melanhoolsemate tekstidega tundsin lapsena esimest korda tõelist hingesugulust. See ning „Tuhat ja üks ööd” on ainsad muinasjuturaamatud, mis on tänase päevani mu riiulisse jäänud.

Jaan Krossi „Wikmani poisid”. Viimane raamat kaheteistkümnenda klassi kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Lugesin selle, nagu kõik eelnevadki, kohusetruult läbi, aga lõpueksamid tulid peale ja me ei jõudnudki seda kirjandustunnis ühiselt arutada. Esindamaks kõiki „mis-oleks-võinud-olla”-raamatuid mu elus.

Carolina Pihelga „Õnnekangestus”. Tegelikult oli esimene Pihelga raamat, mis mulle näppu juhtus, vist hoopis „Pimeduse pisiasjad”, aga olen lugenud ning nautinud kõiki tema luulekogusid. Ja mõelnud: tahan ise ka niimoodi kirjutada! „Valgus kivi sees” oli mitu aastat mu lemmikteos eesti nüüdisluules, kuni „Ikka veel” tuli ja selle troonilt tõukas. Pihelgas seob oma uusimas kogus meisterlikult isikliku vägivallakogemuse laiemate ühiskondlike ja poliitiliste võimumustritega. Poeetiline väljenduslaad ei pisenda ega pehmenda ridadest õhkuvat valu, vaid laseb sel selgida, puhastab selle kõigest, mis seda pidevalt alla suruda, ära peita ja vaigistada proovib, tihendades teksti taoti talumatult teravaks. See on raamat, mis sunnib kuulama ja julgustab kõnelema.

Jeremei Parnovi „Ärka Famagustas” (guugeldage!) ja kõik teised raamatud, mille kaas on paremini meelde jäänud kui sisu. Veel taolisi: Rein Raua „Kell ja haamer”, Piret Põldveri „Suunurgad”.

Irma Truupõllu „Öömori okaslinn”. Truupõld on tõenäoliselt ainus autor, kellelt olen lugenud absoluutselt kõike. Tegin seda oma magistritöö tarvis, mille kirjutasin osaliselt lootuses pisutki pidurdada Truupõllu ja tema loomingu unustuse hõlma vajumist. Rõõmustasin südamest, kui Postimehe kirjastus mõne aasta eest tema „Rohelise Päikese Maa” uue, värskete illustratsioonidega trüki välja andis.

Maarja Pärtna „Ülestõusmise serval”. Õigupoolest kogu tema ökoluule „triloogia” ehk lisaks Pärtnale mullu kultuurkapitali luulepreemia toonud kogumikule ka „Elav linn” ja „Vivaarium”. Just „Vivaariumit” lugedes tajusin esmakordselt, et ka eesti luule tahab ja suudab päriselt globaalsetele probleemidele otsa vaadata ning neid veenvalt peegeldada.

„XXII olümpiamängud. Moskva ’80”. Mu vanemad olid mõlemad noorena tulihingelised tugitoolisportlased ning spordi(jälgimis)armastuse pärisime ka meie vennaga. Kõikvõimalike spordiülekannete vahele vahtisime uuemaid ja vanemaid olümpiaraamatuid, nunnu karupildiga Moskva mängude kroonika lehitsesime lõpuks tõeliseks kapsaks.

Kaur Kenderi „Yuppiejumal” ja kõik teised raamatud, mida olen lugenud, kuid millest midagi ei mäleta. Kas need üldse loevad?

Appi, aga Kaplinski! Krull ja Grigorjeva! „Meister ja Margarita”! Ja naisautoreid sai ikkagi liiga vähe! Oleks aega ja leheruumi, võiks kaks-kolm sellist nimekirja koostada ning küllap jääks ka siis mõni oluline autor ja/või teos välja. Seekord sai säärane: kirju ja kenasti kaootiline nagu ühe õige kirjaniku öökapipealne kunagi. Jätku lugemist!