Kord poole sajandi jooksul
roomavad karukolla varred yle inimese raja.
 
Kui peale astud, 
ei tule ta siit enam kunagi.


Tulikiri

Hyljatud haigla seinale
syydati valgustatud palatitest
suur tulikiri.
Selle ja tuleva aasta numbrid
ei paista puude tagant mu aknasse ära.
Näen ainult valguse tykke.
 
Elan liiga madalal
ja otsin raadiosaate jaoks vana prantsuse muusikat.
Leidsin, et tehisaru on õppinud seda ahvima
ja piiramatus koguses juurde tootma.
Muusikat, mis pole kogemus, vaid kombineeritud andmed. 
Tööstus kasvatab kuulajaid, 
kes ei pea inimest masinast paremaks,
kes ei tee vahet elu ja simulaakrumi vahel, 
kelle jaoks eilne on yhtlane tapeet.
Tehisaru tõotab, et minevik saab muudetavaks.
 
Aga kes teeks teiseks seda, et
olin vahel kuratlik oma kadunud Ema vastu.
Pole sõnu, et rääkida sellest õieti.
Tõrjusin teda paigast, kus ta oli syndinud,
kus aed rõõmustas tema käte puutest,
kus ta hing puhkas.
Tõrjusin linnatubadesse, pika remondi räsida,
vene kuradite kiskuda.
Siia viiekordsesse vaimuhaiglasse, paranoiade pessa,
mille kõrval Jämejala on metsane klooster.
Teda, kes syndis suitsusaunas mäeveerul.
 
Kord maale tulles tahtis ta esmalt silmi pesta.
Aga mu pesunõu oli sogane.
Tema igapäevane armastus 
leidis siiski raja mu juurde
ja minu tänu otsib teed temani
läbi aja ning ruumi käänakute.
Yksainus kyynal, leek ladvas. 
Mu valgus on Sinult
ja valutuikena tunnen Su paljusid hetki.
Sellise kanguse ja unustusega
ei armasta mind enam keegi.
 
Vaatan tulikirja ja kuulen, kuis
numbrid laulavad oma veidrat ja katkematut laulu
nii pyydlikult, et see kaob kogunisti mu kõrvust.
Sinu töö selles haiglas sai tehtud.
Nyyd jätab hoonegi hyvasti,
kuid ega ta otsa saa.
Su ilmale aidatud syndide
tähendus jätkub tunase taga
ja tänase kõrval.


*

Kusagil kohtuvad sugupõlved,
leiavad ja kaotavad yksteist.
Ja miski, mis on veres,
ilmub neis nende teadmata.
 
Too, kes tappis musta toonekure,
saab syndima samasuguse linnuna
ja kogema harviku säilinu yksindust,
viljatuid otsinguid,
pidevat pagemist
ja kuuli oma sydame paunas.
 
Viimase hukkunu
udusulg tuleb tagasi,
lendab iilides
ja jutustab oma loo 
tuulekellale pihlaka oksal.
 
Tõusva tormi silmas
lahkelt heliseb haud.


*

Rääk rõksub kanepipõllus.
Kassitapu väädid 
on end õitsvate isaste ymber kerind.
Õied vastamisi.
Sellestki laulab rääk.
 
Tema, kellest mõtlen,
käies põlluäärsel teel.
Ta ei tule enam kunagi.
Hoiab 
mälestuse puhtana.
Siiski on ta jalajäljed tuules,
mis keerutab udu toibel õhtul –
tema jalajäljed on kolmas õis
mis kasvab kassitapu ja kiukanepi yle.
 
Kummub
ja kuulatab.
 
Räägul on pimedas 
rääkimist palju.


Suvine õndsus

Mängisime mõisas kaua-kaua pinksi.
Nii hea laud ja nii palju ruumi.
Juubeldav tegevus. Topside kaared.
Pall lipsas klaveri alla, myygileti taha, 
toolivirnadesse, diivani alla 
ja keris end vindisena aina edasi.
See oli sama saal, kus mu vanemad
kord pulmavalssi tantsisid.
Õhtu tuli neile ja mulle. 
Hiljem taipasin, et pinks oligi see, 
mis siin lapsena täiusest puudu jäi.
Elu võtab mõndagi yhe käega,
aga teisega annab sellist head,
mida enne tahtagi ei teadnud.
Kuigi minuga pole Ema, Ksenijat
ega Vanavanemaid,
Armsamat ega Last, 
on miski siin ikka nagu alati.
Tuule lõputud jutud läbi hoonete avatud uste.
Õhtu kollane valgus armastab neid,
kes käivad ta all.
Noorkuu on juba teel maa kumeruse poole
ja pistab peagi nina metsa tagant välja.


*

Täiskuu valgus on endistest olendeist tulvil.
Kuhu olekski neil kaduda sealt, kus eland.
Mõõdete mitmekesises liikluses
on paar tahku nihkunud
kaunis kaugele ajas ja ruumides,
paralleelid on paigas kivide ja orgude vahel.
Yks telg ootab alati ilmumist,
maast yles ulatuvad esemed
tõusevad ellu ja omandavad kuised palgejooned:
endine ehk, nyydne niisamuti ja hiiliv tulevik
joonistuvad varjudes, udus, kauges kohinas,
põllu peal välja valgustet takja õisikus, 
mille ymber on kuuvalge kleit,
tulihändades, kes sööstavad kaselatvadest läbi,
ööpilvede rännud ja nahkhiirte palistus.
Kõrgete puude varjutriipude vahel
iga samm on uskmata õnnis.
Ma olen kõik inimesed, kes seda teed käinud,
tolm naabri jälgedes, 
olen alati ja ei kunagi
sellel sirtsulaulusel soojal septembriööl…