Armastus on nagu koduta kass
kes on aeg-ajalt eksinud ära mu lävele
kandes üht tõbe või teist
vahel täis parasiite
aga mitte kunagi jäänud
Ju ma ei ole osanud õigesti hoida
ju ta tahtis rohkem omapäi käia
Mida on kassil teha seal kus ahjud ei köe
ja päikeselaik ei soojenda
kassimeeliskelu?


*

Ta tuleb nartsissidega
talvehommiku päikesetõusu aegu
ja hoiab mind kõvasti koos
ükski jalg ega käsi ei pudene küljest
kael ei väändu pea raskuse all
Tema – karge nagu tulnuks ta mägedest
lumevee lätetelt
Mina – unesoe raske ja aeglane
nagu maapõues puhkav metall
laotun üle võrdluste ja tegelikkuste
laugude all talveööd nartsissid
sajandivahetuse lennukid
dekadendid ja modernistid
 
Hirm olla valesti mõistetud
Hirm et üldse ei mõisteta
mõista ei püüta
ei taheta
ei märgatagi


*

Mõnel õhtul on seal jää sees 
olla päris rahulik
ükski heli ei kosta läbi
pime ja tumm
veri peaaegu ei liigu
aeg seisab
 
Aga mõnel teisel õhtul
võtab see jää kõik üle
väikesed sulamatud kristallid
kolistavad mööda sooni ringi
kisuvad südant katki
ja vahemaa Maaga muudkui kasvab
justkui igavik


*

Aga mida sa, jumal, arvad maailmast
kus kogu aeg lõhkevad pommid
maid ja lõputult elusid müüakse
muldmetallide eest
ja kõige raskem kogu ses maailmas
on olla armastatud?
 
Jumala vaim hõljub vete kohal
ja pärast tuumasõda
jäävad prussakad


*

Kui kell on saamas nii pool neli öösel
ja kahetsuste protokoll
on mitu korda läbi töötatud
kujutlen ihaldusväärset askeesi
milles kogu päeva ainus nauding
oleks üks mahlane pirn
mis natuke enne magamaminekut
lõigata õhukesteks viiludeks
ja suhkrumahlaste kleepuvate sõrmede vahelt
aeglaselt ära süüa
et seejärel pesta käed ja hambad
ja laskuda halli unne
unistades järgmise õhtu viljast
 
ja püüan meenutada lõhna mis oli
siin korteris veel
kakskümmend aastat tagasi


*

Sa ütlesid et kohtasid mind eile asfaldis
ma ei tea oli see enne või pärast
kildudeks kukkumist
aga ma olevat olnud seal juba kaua
ütlesid sa
Mina mäletan punase veini plekke
valge matuserüü revääril
keegi oksendas kellakappi
teine laamendas orelil
paljukest mindki enam on
ohkas tädi pühkides kätelt loomaverd
 
Park oli surmavaikne surma kohalolu
oli suurem kui surm ise
neelas endasse suretades
justkui meid kõiki kes me kuulatasime
ta tummust
nagu süstinuks tema helitus pelgalt oma
kohaloluga meie verre matti pimedust
nõela kukkumistki ei kuulnud
ei lapse kilgetki
 
peitsin end ära
surnu riidekappi ja laua alla
garaaži köögisahtlisse kübarakarpi
tõmbusin tumenesin tindiks
ta ammustes kirjades


*

Kuidas kirjeldada valu
Nii kui kirjeldad – näib tühine
Sõnad on ainult üks tasapind
tuleb leida valu ruum
asukoht kehas
aga veel enam – suund universumis
kuhu ta rihib kustkohast tõmbub
millised väljad jäävad ta
õnnetutesse voltidesse
kortsudesse
 
Kuidas kirjeldada valu
tõukumine ja tõmbumine 
ja miski seal vahepeal kogu aeg
teeb hiiglama moodi valu
lihas liiges haavand või vill
 
aga valu


*

Asjad millest rääkimiseks polnud 
enam sõpru
ja mida polnud hingata
hingeliselegi
ja polnud õhku


*

Lund sadas mitmendat päeva
kogu linn oli sadanud kinni
päevad möödusid palavikus
viiv päevavalgust siis pimedus
midagi nendes päevades
meenutas alatasa
toda hommikut kui oldi palavikus 
võib-olla helises telefon
toodi alt putkast ajaleht
uudis: ta tappis enda
midagi juhtus sel päeval
kõrges palavikus
mingi hägune arusaam
iseenese täielikust tähtsusetusest
mis alles hakkas sügaval lumetuisus
hangede all juuri ajama