isa ei tulnudki sõjast tagasi
ei keegi neist
 
sõdisid edasi
kes viinakuradiga kes naabrimehega
kes naise kes lapsega
 
minu isa oli hea
 
see on nagu muinasjutt mida vanaema räägib
ainult et lõpeb kurvalt ja ma tean juba ette mis saab
 
aga iga kord kui ta lugu uuesti räägib
saan teada mis oli enne
saan teada veel ühe keerdkäigu
meelde ei jää midagi
tuleb hunt ja puhub maja pikali


*

vanaema, las chatgpt teeb su elust kokkuvõtte
sest ma loll ei kuulanud, kui sa rääkisid
või kuulasin küll, aga jutt kippus korduma
mõtlesin, et küll ma kuulen seda uuesti
aga makk jäi vakka, lint on tühi
tagasi kerida ei saa
 
vanaema, las chatgpt teeb su elust kokkuvõtte
ega siis emmu ka enam mäleta ja kõike sa talle ei rääkinudki
või rääkisid küll, aga ta ei kuulanud
või kuulas küll, aga jutt kippus korduma
mõtles, et küll kuuleb seda uuesti
aga makk jäi vakka, lint on tühi
tagasi kerida ei saa


puuküürnikud 

mu peas elavad väsimatud netikommentaatorid
kes on pahuksis kõigega
 
sa ütlesid eile neid sõnu valesti
mõtlesid valesti
häälisid valesti
olid lihtsalt ise ka valesti
 
meile ei meeldi su tänane nägu
arvad et homme on parem
ära usu nii lihtsasti nii naiivselt
et midagi üldse paremaks läheb
aga leia alati aega ka naeratada
sest õelad inimesed on nõmedad
ja neid me ei salli
kõik on mõtlemises kinni sa mõtle
end õigemaks ilusamaks nooremaks
 
sa kannad valesid pükse
need ei sobi sulle
teevad suureks
laiaks nagu maakera
tahad sa olla maakera
kõikehõlmav ja hääbuv
tahad sa 
olla kimbuke maavärinaid ja orkaane
tahad sa tiirelda lõputult
iseenda ümber
 
tegelt meile üldse ei meeldi
su peas olla 
aga mujale pole ka minna
mujal ei ole sellist 
sõnavabadust
nagu siin 


*

öö köhatab puhtaks oma hääle
ja kõlekareda meele
ta keelel
küsisõnatähed
vilkuvad kalakonksud
püüdmas pilvede 
tuuletiibu
 
öö köhatab puhtaks oma hääle
ja hinge
ja hinge
lennuki valge heitmeviir
on pesunöör millel tuuldub hing
 
mul kasvavad surelikud aias
õitsevad kohe kui lumi suland
luristavad rasvatihaste tummist helinat
sirutavad juured 
tundlad
sõnade varesejalad
venitavad püksikummi
ümber maakera
ümber tagaaia
ümber käe
 
maailm jääb kitsaks
siis jällegi neelab
madalaimasse põrgusse
 
kui lausud mu
võiksin elada edasi
võiksin kallata
surelikele veidi
igaviku rasket vett
väänata otse
öö tuulduvast hingest


*

ära tule minu juurde otsima helgust
seda sulle pakkuda ei saa
ainult ängi ängi mahub maailmasängi
vänget
võigast
 
minu lähtepunkt on sama
ja allikavesi üks
ükskõik kui palju kive loobid
münte viskad vihkad hoolid
kõlin kajab ikka nagu alguses
 
nagu siis kui avasin akna
nagu siis kui puhus esimene tuul
ja süda valis sõna
 
võrsusin agulitänavatelt
piiripealseilt rööpapealseilt
seal kus teie näete lootuskiiri
näen mina ainult mõra