Saun, basta, on kütmata, kuid mööda Rune otsaesist voolavad higinired. Piisad kukuvad põlvedele, mida katab kare püksiriie. Hämar valgus pressib sisse tumedate parte vahelt, mis seati saunalaele linakimpude kuivatamiseks, need peaks sealt ära korjama, mõtleb Rune, kuid ei saa, sest ta hoiab peos naela, suurt ja läikivat, mille hetk tagasi ukse seest välja tõmbas. Ennist käis siin Gunde, naabrimees, tuli jooksujalu, et öelda, et nemad poegadega lähevad, kohemaid – metsa! Varsti oled valge magaja mustas sängis, kuuled, Rune! Kas kuuled!

Rune tegi näo, et ei kuule, tal on käed-jalad tööd täis. Ta teab niigi hästi, mis juhtuma hakkab. Ta mäletab veel lugusid lapsepõlvest, sest muud tal ju polegi kui lood, mis elada aitavad. Mäletab, kuidas ema rääkis talle külas elanud kangru lastest. Need jutud olid mõeldud selleks, et poissi hirmutada, et ta üksi metsa ei kipuks. Ka tookord oli sõjavägi saarel, viis endaga kaasa kaks naist ja kaks poissi. Kudujad naised olid õed, ühel oli kaks last, keda kahe peale kasvatati. Nende tare oli ranna lähedal, metsa veerel, kuid ikka tulid soldatid ja tarisid naised lastega minema. Mis kasu on metsast – ei miskit.

Naised on meil alati koos elanud, kui on raske, rääkis tollal ema. Teadmine, mis on Runet lohutanud, sest kui ta vahel oma surma peale mõtleb ja selle peale, mis saab Mariast, siis tõmbub seest külmaks, kuid ema mõte lohutab. Ida pärast pole ta osanud karta, Idal on Birger, kuid Marial pole kedagi peale Rune ja valguse, millest tütar ühtelugu sonib, nagu oleks ta ärkvel olekus uinunud.

Rune mäletab ka seda, kuidas ta isa kord nuttis. Istus laua taga, pisarad voolasid üle näo ja isa ütles emale, et mõisa tuleb nüüd viia kolme tündri asemel kuus tündrit vilja, aga süüa pole endalgi, sest suvi oli kuum nagu praegu, päike kõrvetas maa krõbekuivaks, siis käis veel hallaöö üle ja kogu saak hävis. Rune mäletab kibedat valu ja ebaõigluse tunnet, nähes, kuidas täismees sõrmedega silmi surus ja mudis, et pisarad kinni jääksid, kuid ei jäänud. Rune väikevend oli äsja manalateele läinud ja teine poeg – väike Rune – vaatas suurisilmi isa otsa ja küsis süüa. Ka siis päris ema, nagu pärivad praegugi inimesed taludes: „Kas lähme ära?”, aga isa vastas vaid: „Kuhu?”

Nende talu anti tema esiisale pärast seda, kui too Rootsi laevastikus teenis ja seejärel erru läks. Osa neist, kes maad said, hakkasid lupja ja tõrva põletama, mõni püüdis soola keeta, kalal käisid nad süllast väiksemategi paatidega imeilusal rannaäärel Rumpo ninal. Kuhu saaks minna siit, kus nad on end laiali ajanud nagu männijuured liivas?

Nii on Rune alati mõelnud ja mõtles ka siis, kui Birger vastu ülemöödunud ööd tuli, joogist tahmane, et öelda: nüüd aitab, kogu pere tuleb paati panna, tulge kaasa. Siis ütles Rune vaid:

Haua alla saadad nad, koduta jätad.

See oli kõik. Rohkem ei lausunud Rune midagi. Isegi kui tütar Ida peaks pisarsilmi keelitama, keelduks isa kaasa minemast, nii nagu ta praegugi ei lähe metsa. Mingu teised, kel hirmukülm kõhusopis.

Rune tõuseb, viskab naela kõlinaga maha ja hakkab partelt linakimpe korjama. Ilusti soojas hoitud, hästi kuivanud, varsti saab neid lõugutiga murda, ongi uut püksiriiet tarvis, vanade pükste otsad narmendavad… kuid siis käsi peatub. Hoovis on sammud, mis võivad olla nii hobuse kui ka inimese omad. Hommikul lahkus Ida küünaldega ega ole tagasi tulnud. Rune vaatas seda tempu pealt, teine tütar on nüüd ka veel hulluks läinud, rätik lõua alla kõvasti kinni seotud, marsib otse surmasuhu.

Sammud, sammud, sammud.

Samal ajal on tares kõrbehais. Maria kõrvetab küünlaleegis juuksekarva – särin, ja läinud see ongi. Miski muu ei sütti nii innukalt kui juuksekarv. Ei riideriba ega puutükk. Vahest ainult lambavill. Miks peab hõlpsalt süttiv asi olema pärit just elusalt olendilt, seda ei suuda Maria taibata. Ometi meeldib tulele vahel nilpsata maju, õlgkatuseid, seinapalke, aga mitte midagi ei neela tuli niisuguse hooga kui juuksekarva. Kostab vaid tasane särts ja õhku jääb pahvakas kibedat kõrbelõhna. Kusagil saarel, teede ja põldude vahel, olevat soldatid, tõrvikud käes, kas varsti põlevad ka nemad Runega?

Sammud, sammud, sammud.

Rune piilub basta ukselaudade vahelt välja, mängib juhtuvat peas läbi. Kui tuleb mitu meest, lööb hobustele hanguga jalgadesse, kui üks, ajab looma perutama. Hangu toetas ta juba varem vastu seina, on vaja vaid kätte haarata ja kiirelt joosta. Ühtäkki trügib mõtteisse vastik mälestus, kui nad kord Ussisaare meestega vene laevnikelt hõberublade eest vanu kalavõrke ostsid ja need siis ära tõrvasid. Head laiad võrgud olid, senini kasutusel, aga mille kuradi pärast nad neid just venelastelt ostma pidid? Kannatanud ära, vedanud kala oma väikeste võrkudega, aga sees kripeldas, kui nad vene kalureid ja nende suuri võrke nägid, tahtsid samuti rohkem kala paati vedada. Hea, et muid nende kombeid üle ei võtnud, venelased pööravad kalapüügile sõites paadi vastupäeva, kuid nemad, rootslased, endiselt vana päikeseusu järgi päripäeva, kuigi Rune ei saa eitada, tookord tekkis kihk teha samamoodi, sest võõrad kalurid olid kõiges nõnda osavad, et kadedus tuli peale.

Nüüd ajab mõte sellest Rune õlgu väristama, milles nad veel osavad on. Ennegi on soldateid saarel olnud, nii siin kui seal, alati on see lõppenud halvasti. Rune mõtleb Päevasaare peale, kus soldatite abil sunniti tuhat hinge lahkuma kaugele maale, jätma kõik maha. Novorossiisk, Uus-Venemaa on selle koha nimi. Tema, Rune, oli siis noorukieas, kui tuli selle kohta teade, et rootslastele peetakse viimane jumalateenistus, ja iga pere, kes läks, lõi maasse valgest puust risti.

Sammud. Sammud. Hoi!

Hoovis sätendab vaskselt. Nüüd näeb ka Maria seda aknast. Kõrbi hobust ja tema seljas meest. Loom tammub ühe koha peal, viskab pead selga, püüab suistest vabaneda, aga mees kisub teda tagasi. Sadulatekk valendab mehe säärte all.

Kus Rune on, mõtleb Maria võõrast vaadates. Ega Rune ometi rünnata ei kavatse? Pole tarvis, pole vaja. Maria saab mehega ise hakkama. Tuleb vaid ennetada Runet. Ema ütles alati, et naisi kohe ei tapeta, tehakse nendega teisi asju, vanarahvatarkus säärane.

Võõras mees taltsutab hobust, loom taltub. Kõrb alistub tema käe all, ta on sellega harjunud. Mees astub paar kanget sammu, jalad jäävad harki, nagu ei käikski need kokku.

Maria rebib ukse lahti, särk seljas valendab. Mees muigab mustade vuntside alt, põrnitseb ja vilistab naist nähes tunnustavalt. Siis astub lähemale, hingeõhk lehkab veinist ja kiimast. Väljas on põletav kuumus, aga mehel on seljas kuub, üle punase kaeluse jooksevad kuldsed paelad.

„Määrati uus tasu, maksta tuleb minu kätte,” lausub mees nii madala häälega, et Mariale tundub, et ta teeb seda meelega, et hääl tõsiseltvõetavamalt mõjuks. Mees astub sammu lähemale.

„Makske ära.”

„Palju?” küsib Maria ja püüab võõrale mitte silma vaadata. Metsloomale ja sõjardile ei tohi, see on ka rahvatarkus.

„Seitse rubla.”

„Varem oli kaks…”

„Nüüd on seitse.”

Midagi metalset läigatab mehe puusal. Maria mõtleb, kas minna, kas keerata selg. Keerab selja. Käsi langeb õlale.

„Maksad siis või?”

„Jah.”

Käsi ei lahku.

„Oled ka hea tüdruk?” kostab küsimus.

Maria ei vasta, peas taob: ma ei ole enam tüdruk, aga ometi seda ta ju on, tüdruk.

„Sa võid odavamalt ka saada, tead jah?”

Maria seisatab, ei pööra ümber, süda klopib.

„Aga kui ei taha odavamalt,” ütleb ta vaikselt.

„Siis võib kallimalt ka…”

Hobune tammub paigal.

Rune silmad on naelutatud loomale. Kas võtta enne ette loom või mees? Kui mees peaks temast tugevam olema, oleks ikkagi tarvis teda takistada, et ta edasi ei liiguks. Hobune on jõuline, saarel selliseid ei ole, jalalihased mänglevad pruuni naha all, mida ta väristab, et verejanulisi parme ära ajada. Kuumaga on sõgelased alati väljas, suised naha peale õieli.

Kuumaga on kõik janus, Rune märkab kohe, et mehe silmad kilavad Mariat vaadates. Märkab ka kämmalt, mis tütre õlale langeb. Maria on oma õhukese särgikese väel, hulluke on kerge saak. Nüüd ei pea Runel närv vastu, ta kisub saunaukse lahti, kuid kuuleb siis:

„Too raha siis siia.”

Maria noogutab, pöördub ja kaob toasügavikku. Rune sulgeb ettevaatlikult ukse, mida põrgut, mida põrgut küll teha, mehel on tapariist kaasas. Kusagil kraaksatab vares, hobune puristab, saun lõhnab nõe ja südameviha järele.

„Kas sa oled üksi?” kostab väljast uuesti madal hääl.

„Jah,” vastab Maria.

Tubli laps, kaitseb ja varjab isa.

„Ee… aa… kes siin veel elavad?”

„Kedagi.”

„Ema-isa?”

„Kedagi ei ela.”

„Meest pole? Üksi oledki niimoodi?”

Mündid veerevad kõlinal mehe pihku.

„Täpselt seitse.”

„Oskad siis lugeda?”

„Nõnda palju ikka.”

Rune tunneb, et närv ei pea vastu. Võimatu on saunas olla, kui mees tütrele üha lähemale astub, pihk juba pigistabki hanguvart. Peaasi, et tütar rumalusi ei teeks, vaataks rohkem maha kui silma sisse, ei hakkaks ülbitsema, nagu tal kombeks. Silmad välguvad tal alatihti vihaselt, aga võim vastuhakku ei salli.

„Tuled siis äkki mulle naiseks?”

Paus.

„Ma ei või.”

„Miks?”

„Ma olen Kristuse pruut,” kostavad sõnad. Rune hammustab huulde.

Rumal, rumal laps.

Maria tunneb, kuidas süda jätab löögi vahele.

„Kas sa minu pruut ei või siis olla?” ei kao irve mehe näolt. Tal on üks esihammas poolik, tagant muist hoopis puudu.

„Kas sa siis oleksid minuga hea?” küsib Maria ja püüab naeratada. Peamine on mitte hirmu välja näidata.

„Ma oleksin sinuga väga hea.”

„Siis tõesta seda…”

Süda peksab, silmad vaatavad, kuidas mees paneb aeglaselt relva enda ette maha.

„Sinu kord,” avab ta käed.

Hobune astub lähemale, ta suu vahutab.

„Su loom on janus.”

„Too siis vett,” lausub mees üleolevalt, kuid ei kaota valvsust, relv liigub tagasi õlale.

Peamine on aega võita. Maria sammub kaevu poole, selg ei valuta enam, vähemasti ei tunne. Kaevukook ei taha end kätte anda, libiseb eest ära, värisevad käed ei suuda pange kinnitada. Lõpuks õnnestub, vinnamine võtab aega, soldat käib närviliselt hoovis ringi, silmitseb hooneid, näpib kuivavaid kalavõrke. Lõpuks on vesi käes ja Maria viib selle loomale ette.

„Kas toon heinu ka?”

„Too,” käsutab mees.

Maria noogutab, heidab kiire pilgu. Mees on noor, õbluke, tundus enne suurem, kui oli oma tiivad laiali ajanud nagu vapikotkas. Ta näib närviline, rahutu, liigub aida poole, juba ongi sees, midagi kukub ümber. Koorekirn ilmselt. Maria astub küüni poole, mis asub aida otsas, tema ja Ida kambrite kõrval. Rune on siia põrandale värskeid heinu kuivama loopinud – kus hang on? Hangu ei ole.

Varju, ruttu varju.

Ühtäkki seisab mees Maria selja taga, krabab puusadest.

„Sa tead, mis su kohus on? Kohus on teenida.”

„Me oleme vabad inimesed!”

„Aga meid on saadetud siia vabu inimesi õpetama.”

Kannata ära, ära piuksatagi, siis ta ei löö.

Mees sahmerdab pükstega, Maria rabeleb end lahti, tormab heinte vahele.

„Kuhu sa lähed!”

Maria hingab raskelt, surub end heinakuhila vastu. Hein lõhnab, maa Maria jalge all põleb, kui ta püüab kätega suud katta, et hingamist kuulda poleks, kuid abi sellest ei ole – mees haistab saaki nagu kiskja.

„Kui vana sa üldse oled?” kostab kõigepealt mehe hääl, alles siis kerkib ta kuju naise ette.

Maria ei suuda muud kui pead raputada.

„Ära ole selline…” muigab mees kõveralt. „Muidu pean oma zemljak’id kutsuma, neid on palju… terve saar on neid täis. Nad ei ole pooltki nii head sinuga kui mina. Kas tahad seda?”

„Ei…”

Mida ütleks Rune, mõtleb Maria? Kas käsiks alandlik olla, aga ise ta alandlik ei ole.

„Kas ma meeldin sulle, ütle, meeldin, eks ju?”

„Ei. Ei meeldi!”

„Mida sa ütlesid?”

„Ei meeldi, sugugi ei meeldi!” pahvatab Maria vihaselt.

„Ah soo,” ütleb mees, astub lähemale, peatub. Aga just siis, kui Maria seda kõige vähem ootab, lööb mees talle püssipäraga vastu jalgu. Üks äkiline liigutus ja Maria langeb põlvili heintele. Ta keeratakse ümber, tinaraske keha vajub talle peale.

Valgus langeb heinaküüni uksest sisse, kirgas ja hele, põletab silmi. Kas peaks alistuma, ennast ohverdama nagu Kristus, kes vähimagi vastupanuta lasi end ristile naelutada, kuid kusagilt kostab kõrvu Olofi lause: Kui enam valgust ei näe, on maailma lõpp, ja Maria surub pöidlad mehele silmadesse.

„Hoor!”

Mehe käed on ta enda kõhu all kinni, kus ta püksinööri avas, ja Maria surub pöidlad veel sügavamale. Mees möirgab valust, silme ees sähvib.

Ühtäkki langeb tume vari üle valgusviiru, kostab tume hoop. Mehe keha lõtvub ja ta vajub Mariale peale. Silme ette ilmub Rune, kes hoiab peos hanguvart. Ta sikutab mehe Maria pealt maha ja röögib nii, nagu Maria pole kunagi kuulnud. Rune möirgab nagu loom.

„Kao siit, lurjus, kuuled, kasi minema!”

Mees toibub, haarab püssi ja suunab Runele. Ta tahaks lasta, kuid silmad ei näe. Silme ees sähvib, nagu lööks päise päeva ajal välku. Läbi häda suudab mees end põlvili ajada.

„Kui tagasi tuleme, peksame läbi, ajame teil pead paljaks ja sülitame teie kuradi kaevu!” sisistab ta vihaselt.

Maria vaatab küüni ukse vahelt, kuidas mehel õnnestub hobuse selga ronida, ratsu on äkiline, tuleb kõvasti kinni hoida.

„Pojeehali!”

Siis kihutab mees saare keskossa. Esiti on tal peas mõte kõik ära kaevata, kuradi metsik hoor ja tema isa, aga siis hakkab häbitunne võitu saama, kihutati ta ju minema, naisestki ei saanud jagu. Nii ei räägigi mees midagi, kui kohale jõuab, ütleb ainult, et neid oli palju ja talle keelduti raha andmast, tuleb uuesti minna, tuleb rohkemate meestega minna… Sest küll tuleb ka tema tund… Kui nüüd vaid silmanägemine taastuks, saaks kätte maksta, aga vaikselt kaob ta paremast silmast valgus, vaateväli muutub järk-järgult ahtamaks, kuigi hiljem linnas kinnitab arst „oksaga silma torkamise” peale korduvalt, et kõik on korras, suurt kahju pole tehtud. Ometi tunneb mees pidevalt, et midagi on valesti, kord ei näe ta enam külgede peale, siis üles või alla vaadates, eriti küünlavalgel. Kuradi arst, üles tuleks puua, mõtleb ta ja laseb teistel meestel oma silmi vaadata, kes kinnitavad sama – kõik on korras, mees, rahune maha. Aga ei ole, ei ole, mõtleb ta ja vihkab edasi tundmatuid maainimesi väikesel saarel, teo eest, mille ta ise esile kutsus.

Maria istub heintel, seljavalu annab jälle tunda. Rohkem nad Runega ei räägi. Ta vaatab, tühi tunne hinges, kuidas isa peseb külma kaevuveega nägu, nagu oleks see rüseluses mustaks saanud, jätab ukse lahti, kui läheb sauna mahakukkunud linakimpe kokku korjama. Ühtegi etteheidet ei tule Rune suust, ainsamatki lauset juhtunu kohta, Maria õhukese särgi või väljakutsuva käitumise kohta, sest Rune teab, et süüdlane on minema peletatud… Tuimalt korjab ta linakimbu linakimbu järel, nagu polekski tööinimesel õigus vapustust tunda. Nagu oleks juhtunust olulisem see, et kunagi saab talus jälle valget linast riiet kududa. Ajal, mil Maria ema veel elas, tulid kõik naised nende talusse kokku, et ühiselt linu ropsida, et sünniks sile ja voogav riie, helevalge nagu vesi.

Kuid Maria mõte läheb linakimpe vaadates hoopis teistele naistele, neile, kellega koos ta heledais rõivais rannal istus. Pähe trügib piibli kirjakoht, millest Johan kõneles:

„Teie olete maailma valgus. Küünalt ei või panna vaka alla, vaid ikka küünlajalale, nii, et selle valgus paistab kõigile.”

Kuid Maria mõtleb hoopis, kas pole ta olnud ehk eksiteel, kui end liiga nähtavaks tegi ja lisaks endale ka külanaised ohtu seadis? Kurbus haarab ta endasse. Kas peaks üldse edasi jutlustama, on see enam võimalik? Aga just nähtav tahab ta edasi olla, sest nähtamatus meeldib neile, kes teisi tahavad alla suruda. Väikest inimest on alati lihtsam vaigistada kui seda, kes silma paistab, kelle valgus paistab kaugele.

Lõpuks voodisse minnes saab vapustus ta kätte, hambad hakkavad kuumal suvepäeval plagisema, nagu oleks talvekülm. Meel aga viskleb merele ja rannateele, kust kostab lainete müha ja veereb üks vanker, koormaks kahkjasvalged küünlad. Peaasi, et kohale jõuaks.