Doris Kareva: „Maast leitud, tuulde tõlgitud. Palveid ja mõtlusi”.
Verb, 2025. 172 lk.

„Sellesse raamatusse on kokku jõudnud väga paljudest allikatest pärit sõnad – palved, õnnistused või mõtlused, mille autorid enamjaolt teadmata. On ka tuttavaid sõnu, mis teadvuses idanema minnes uusi võrseid on võtnud kasvatada. Tänan ja kummardan kõikide ees, kelle vaim käesolevas kaasa kumiseb.” (Lk 173.)

Niisuguse märkusega lõpetab Doris Kareva oma värskeima raamatu, mis sulatab kokku originaalloomingu ja tõlkeluule, samuti eri allikatest pärit palvesõnad ning pöördumised, markeerimata eriti nendevahelisi piire, jättes endale võimaluse tekste teisendada, interpreteerida, väljendusrikkamaks ja poeetilisemaks värvida. Iga lisandus ja uuendus on läbinud hoolikalt kaalutud filtri, mille abil algmaterjali tähendus ja sisu võimenduvad või omandavad uusi rõhke.

Autorsuse küsimus jääb kogumikus mõnevõrra lahtiseks, nagu võib välja lugeda raamatu lõppu lisatud lühikesest teadaandest. Autori taandamine ja tekstide esiplaanile seadmine pole ilmselt juhuslik, kuigi võib lugejas esiti segadust tekitada. Võib-olla ei peagi igas teoses saama näpuga järge pidada, kes on ühe või teise tekstiosa loonud, kas raamatu kaanel märgitud autor või on see pärit mõnest allikast, millest lugejal varem aimugi polnud. Kareva kogumikku võiks võrrelda ikooniga, mille puhul pole oluline, kelle käsi on selle teoks teinud, vaid nähtav tulemus ja selle mõju. Ikooniloomingus on ikooni maalinud isik tähtsusetu, see peab koguni kaduma kujutatu ees, sest ikoon on „üks jumaliku ilmutuse ja meie Jumalaga suhtlemise aspektidest”.^[1]

Võrdlus ikoonimaalijaga on kohane, sest raamatus on Kareval kui luuletajal sihilikult taanduv positsioon, ent kui ikoonitegija seob nähtava nähtamatuga värvide abil, siis Kareva teeb seda sõnadega, rääkides luulest, palvest ja laulust, mis on pärit samast lättest ja on ühtekokku kõik üks pühendunud kõnelus Kõrgemaga. Nii luule, palve kui ka laul eeldavad pühendumist, sest „[p]ühendumise läbi / hing Hingest ammutab jõu” (lk 122). Pühendumine on programmiline, sellele vihjab juba avaluuletus, milles luuakse ühendus Vaimuga, mis „puhkeb/ kaunist kavatsusest” (lk 7).

Kõnelus Kõrgemaga

Kõnelus Kõrgemaga on märksõna, mis asetab Kareva raamatu väljapoole tänast peavoolukultuuri, sest selles puudub niisuguse teose jaoks lahter. Soovimata millelegi vastanduda, vastandub teos ometi. Miks? Esiteks seetõttu, et kogumiku tekstide keskmes pole inimene, kes juhib ja määrab enda ning maailma käekäiku, vaid inimesest kõrgemad nähtamatud jõud, kelle poole on inimkond aastatuhandeid pöördunud, kelle auks rituaale korraldanud ja kellelt abi palunud.

Varjamatult religioossest sisust hoolimata ei keskendu kogumik ühegi kindla usudoktriini kuulutamisele, määrav on universaalne, sünkretistlik lähenemine ehk niisugune maailmanägemise viis, millega võivad osaduse leida ka need, kes näiliselt ühtki jumalust ei tunnista, kuid kes ometi ei eita saladusi, mida maailm endas peidab.

Teose eri tsüklites võib kohata mitmete rahvaste, näiteks indiaanlaste ja keltide jumalusi, hõlmatud on ka suuremad maailmausundid, nagu hinduism ja kristlus, millele lisanduvad panteistlikud kihid, looduselementide personifitseerimine, pöördumised Maa, Kuu ja tähtede poole, mida leiab paljude rahvaste pärimusest, ka vanade eestlaste omast. Usutunnistuse eristamine poleks siin kuigi viljakas, sest raamat liigub universaalseid arhetüüpe ja kutsungeid pidi, tuues peale religioosse maailmapildi fookusesse kuhtuma kippuvad transtsendentsed väärtused laiemas mõttes, avardades elu ja surma piire ning puhastades välja inimese ja maailma sideme vanal ja ürgsel viisil.

Raamatus on esindatud nii poeetiline, mütoloogiline kui ka metafüüsiline plaan ning tõlked vahelduvad originaalluule või mitmesugustest allikatest pärinevate palvetekstidega. Elu ja surma läbipõimumisest kõnelevad kaks meeldejäävat tõlkeluuletust, Clare Harneri „Surematus” (lk 112) ja Henry Scott Hollandi „Surm pole midagi” (lk 113), mis käsitlevad rasket teemat lihtsalt ja mõjuvalt, pealegi suurepärases tõlkes.

Kogumiku viimase osa „Taevad teavad” tänuluuletustes pöördutakse lisaks pühakutele ka ammu surnud filosoofide, kunstnike ja kirjanike poole – esindatud on näiteks Sokrates, ema Teresa, püha Augustinus, William Blake, William Shakespeare jt. Ka kõige napimasse, krüptilisemasse ja peaaegu aforistlikusse tänuavaldusse on peidetud midagi vastavale isikule iseloomulikku ja mitte iga tekst pole ülima pühaduse või salapäraga looritatud, mõnigi hommage on päris humoorikas, näiteks Samuel Beckettist ajendatud ja becketlike pausidega tempereeritud read: „Proovisin. Põrusin. / No ja siis. / Proovi veel. Põru veel. / Vali viis.” (Lk 151.)

Seega rullub lahti Karevale omase nägijapilgu ja tundliku poeedikäega vormitud mosaiik, täis iidseid tarkussõnu, mis kutsub väljuma ühekülgse, ratsionaalselt ja teaduslikult organiseeritud maailmapildi piiridest ja osutab, et sageli piisab ka väiksest mõttenihkest, kergest kahtlusevirvest, et loobuda inimese kujutlemisest looduse krooni ja universumi keskmena.

Saavutussubjekti kriis

Raamat ei vastandu mitte ainult kultuurilistele hoovustele, vaid ühiskonnas tervikuna käibivatele ühe inimese tahtest sõltumatutele väärtustele, ühiskondlikele ootustele, vajadustele ja normidele, millele oleme paratamatult allutatud. Meie kultuur on üldiselt mittereligioosne ja toitub isikuvabaduse kuulutusest. Legitimeeritud vaatepunkti järgi oleme ise oma elu peremehed, vajadus toetuda või abi otsida kõrgematelt jõududelt on nõrkuse ja rumaluse tundemärk.

Ent ka usk pole võluvits, mis inimese otsekohe heaks ja vooruslikuks muudaks: meenub, kuidas Ingmar Bergman võitles terve elu oma jumalasulasest isa võimuka varjuga. Tunne, et isa armastusest on ilma jäädud, tõi poja puhul kaasa otsustava jumalaeituse, kuid ängidest see teda ei päästnud.

Meie mittereligioosne peavoolukultuur toitub sageli inimlikust segadusest, eri liiki traumadest, meeleheitest ja eluraskustest. Saksa-korea filosoof Byung-Chul Han osutab essees „Väsimuseühiskond”, et läänelikes ühiskondades ollakse jõutud saavutusühiskonda, eneseekspluateerimise ühiskonda, kus inimene muutub saavutussubjektiks, kes ekspluateerib iseennast, pidades endaga pidevat sõda ego suurendamise nimel, „kuni on täiesti läbi põlenud”.^[2]

Sekulariseerunud maailmas tegutsevat inimest varitsevat kriisi on kujundlikult sõnastanud eksistentsialismi isa Jean-Paul Sartre: „Elu seisis minu ees suletuna, kinniseotuna nagu kott, aga ometi oli kõik seal sees pooleli.”^[3]

Pooleliolek, laokilolek, segadus, varitsev sein, mille vastu end alalõpmata ära lüüakse, ego halastamatu piitsutamine. Kas pole see moodsa inimese tuumkonflikt?

Kes on lugenud Carlos Castaneda raamatuid, teab, et nende keskmes on hoopis teistsugune tees: inimene pole mitte ego, vaid energiaväli. Energiat tuleb ratsionaalselt kasutada kindlate eesmärkide heaks ja olematu ego upitamine üksnes kulutab energiat. Inimene on seal samuti sõdalane (nagu saavutusühiskonnaski!), aga tema ellujäämismoodus vaenulikus maailmas on hoopis teistsugune, tema peab võitlust energia säilitamise ja kasvatamise nimel.

Kokkupõrge seinaga, millest räägib Sartre, on ego kultustavas ühiskonnas permanentne, niisamuti ka vaimuseisund, mis vastu seina pekstes tekib. Eesti noorema põlve luuletaja Riste Sofie Käär kirjutab: „Ma veel näitan teile kõigile / kuidas luukas õlut teeb kuidas kõikide inimeste silmanurkades on / jumala näpujäljed ja rammestav leigus ükskõiksus mida keegi / peale surmahirmu hajutada ei suuda kui hoolikalt vaadata / siis paistaks nagu midagi veel aga seda ei ole / veel tõestatud uskumise küsimus”.^[4] Jumalast on jäänud vaid näpujäljed (ilus kujund iseenesest), asemel on segadus ja jõuetu soov rusikaid raputada.

Kareva kogumik ei paku kriisis olevale saavutussubjektile käepäraseid lahendusi, nagu värskes õhus jalutamine või joogalaager, vaid suunab korrastama oma mõttemaailma ja kutsuma abi näiteks loodusvaimudelt: „Aita mul läbi näha pettekujutelmad, / mis mind kammitsevad / ja mõista nägemusi, mis virgutavad mu elu” (lk 28).

Profaansusest sakraalsusesse

Suur osa Kareva raamatust keskendub palvele ja palveseisundile, mis on liiga intiimsed, et neid defineerida või neile hinnangut anda. Palvest ei otsi me ju sõnumit, ei jälita kujundit, ei kiida metafoori ilu. Palvete üle võib ainult mõtiskleda, arutleda nende mõju üle. Palves kajastub soov midagi olemasolevas muuta, täita seda millegagi, mida argisuses pole, tuua sellesse nihet. Oluline on tavateadvusest eemaldumine, sellest kõrgemale tõusmine. Palve ei ole ju filosoofiline mõiste ega filosoofiline tegevus, vaid moodus üleloomulike jõududega suhtlemiseks.

Kui jõukohane on tänapäeva inimesele suhtlemine nähtamatu reaalsusega? Kas ta suudab siseneda omaenda Pühasse Ruumi (vt luuletus „Lakota”, lk 41)? Püüdlemine sakraalse dimensiooni poole ajal, mil profaanne tungib kõikjalt peale, on omal moel kangelastegu. Kõik pole sugugi kadunud, kui mõelda kas või sügavalt religioosse helilooja Arvo Pärdi muusika ülemaailmsele levikule. Samasugune jõud nagu Pärdi muusikas sisaldub ka Kareva raamatusse koondatud palvetes, ent kindlasti ka tema püüdes otsida maailmas korrapära kõigi seal leiduvate kannatuste kiuste. Luuletuses „Valgusevalu. Tänuga Arvo Pärdile” on read: „Ma tean, et maailm on katki / ja kohutav kannatus kestab. // Ma kuulen su äga. / Vägagi sügavalt / hingan sinuga koos. // Kuid tean ka, et kannatus / ei saa olla / viimane sõna.” (Lk 169.) Kareva viitab, et loomingulises hingamises on palve roll äärmiselt oluline: see on nii jumaliku korra taastamise kui ka loomise inimlik võimalus.

Palveseisund eeldab alandlikkust, eeldab oma tahte allutamist üleloomulikele jõududele, loomaks nendega sidet. Palvetades pööratakse oma tähelepanu saavutussubjektilt ehk minalt kõrvale, tehakse järsk ja otsustav pöörak, milles kantakse subjekt väljapoole iseendast. Muidugi võib saavutussubjektiks kehastunud inimene sellest ka keelduda, arvates, et alandlikkus on nõrkadele, neile, kes eluga hakkama ei saa. Aga saavutussubjekt ju samuti ei saa, kui saavutamise sund toob üksnes pettumusi ja läbipõlemist.

Vaimne taaskäivitaja

Paradoksaalsel kombel võib alandlikkusest, mida palve eeldab, saada vaimne taaskäivitaja. Vaimse arengu teatud faasi jõudes võib palve kujuneda enamaks kui aeg-ajalt ette võetavaks rituaaliks, lausa igapäevaseks päästvaks õlekõrreks, ainsaks võimaluseks maist olemasolu taluda. Kareva raamatus leidub asjakohane palve, mis algab sõnadega: „Jumalanna, kaitse mind välismaailma eest.” (Lk 119.)

Palve on valguse ja armastuse koondamise vahend ning jumaliku jõuga kohtumise viis. Palve loob sideme suure ühisväljaga: „Iga inimene võib jõuda omaenese müstilise ühtsusekogemuseni jumalusega, sulandudes temasse kui kõikjal sisalduvasse, valdavalt impersonaalsesse olemise alusesse,” kirjutab teoloog Arne Hiob.^[5]

Palvetaja saab nii valgustatuse, ühtsuse kui ka ajatuse kogemuse. Mõte, et palve on võimalus liikuda harmoonia ja ülenemise poole, jääb kõlama paljudest Kareva raamatu tekstidest.

Luule olemuse ja ilmumise üle on kirjanik varemgi mõtisklenud: „Luuletuses sisaldub iseeneslik ja üllatav korrapära, kõrgendatud intensiivsus – nagu mäletaks grafiit seda üles kirjutades veel oma sugulust teemandiga.”^[6] Ja veel: „Ehk on sellega nagu palve või meditatsiooniga – me ei saa teha muud kui puhastada oma sisemist peeglit, nii et kui valguskiir sellele langeb, luuletus ilmub, oleks pind ette valmistatud.”^[7]

„Maast leitud, tuulde tõlgitud” õpetab sisemise peegli puhastamise võtteid, nii et tähelepanuta ei jää ka kõige varjatum hingesopp. See on pidev ja kavakindel protsess, mis võib tuua loodetud tulemusi, aga ei pruugi. Palve aitab ka treenida oskust orienteeruda mitmesuguste elus kohatavate jõudude hulgas ja lükata endast teadlikult eemale kõik loomuvõõrad elemendid: „Iga kord, kui inimene tahab palvetada, tahavad tema vaenlased, deemonid, seda ära hoida, sest nad teavad, et ainult palvest ära pöörates saavad nad teda tema teel takistada. Kõiges heas, mida inimene ette võtab, saavutab ta järjekindlusega rahu. Ent palve on viimse hingetõmbeni sõjategevus.”^[8]

Ilmneb, et inimesega käib ikka kaasas sõjategevus: ta sõdib nii saavutussubjektina, castanedaliku energiakogujana kui ka palvetajana. Erinev on vaid vaenlane, kellega rinda pista.

Kareva kogumik võitleb niisamuti, aga teeb seda vaikselt, targalt ja taktitundeliselt, erinevates poeetilistes registrites, puudutades lugeja sääraseid hingeosi, mis on argielus vaeslapse ossa jäänud, aga siiski mitte päriselt kadunud.

---

^[1] Michel Quenot, Ikoon. Aken Kuningriiki. Tlk Kaia Sisask. Tallinn: Logos, 1998, lk 13.

^[2] Byung-Chul Han, Väsimuseühiskond. Tlk Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu 2025, nr 6, lk 43.

^[3] Jean-Paul Sartre, Sein. Tlk Johannes Semper ja Marit Karelson. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 31–34, lk 20.

^[4] Riste Sofie Käär, APS! Tallinn: Puänt, 2025, lk 28.

^[5] Arne Hiob, Religioon minevikus ja tänapäeval. Kristlus ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2011, lk 89.

^[6] Doris Kareva, Terendused. Kirjutisi aastaist 2005–2019. Tallinn: EKSA, 2019, lk 163.

^[7] Sealsamas, lk 167–168.

^[8] Hierotheos Vlachos, Üks öö püha Athose mäe kõrbes. Vestlus erakuga Jeesuspalvest. Tlk Carl Eric Simmul. Tallinn: Püha Johannese Kooli Sihtasutus, 2016, lk 141.