„Mine põrgu. See pole mingi teema, ma ei taha seda puudutada, see on mind ära tüüdanud. Mu kallal kogu aeg naagutakse, et ma nagu kekkan sellega, et mul pole passi. No ei ole, jah. Küll ma ükskord võtan passi, kui mul seda vaja on. Lennart Meril ka ei olnud tükk aega passi.”^[1]

Nii vastas tollane Loomingu peatoimetaja Udo Uibo aastal 2001 Õhtulehe ajakirjaniku Jüri Pino küsimusele passi puudumise kohta. See oli aasta enne ID-kaartide tulekut, kui pass oli ainus dokument, mis inimese olemasolu ja kodanikukorrektsust tõestas. Nüüd on Udol pass kindlasti olemas. Kuda sa väljapoole Euroopat mudu reisid. Kunagi olla Udo öelnud, et tahaks kõik maailma riigid läbi käia. Ega ma tea, ehk on see hull hoog tasahilju siiski vähenenud. Aga ta ei ole ainus, mul on tutvuskonnas veel vähemalt üks selline.

Mõne inimese juubelist kirjutamine on korraga lihtne ja keeruline. Lihtne, sest tal on elu jooksul olnud kolm töökohta, Keele ja Kirjanduse Instituut ja selle järglane Eesti Keele Instituut (KKI-EKI) ning ajakirjad Keel ja Kirjandus ja Looming. Lihtne, sest ameteid on ainult kaks: kolmkümmend aastat toimetajatööd, veidi enam kui kümme aastat keeleuurija tööd. Lisaks mõned mitteametirollid: kirjanduskriitik, kirjandusest kirjutaja, tõlkija, koostaja, raadioesineja. Lihtne, kuna kõik need tegemised kuuluvad tekstide maailma, mis on paberilt näha ja netiraadiost kuulda. Aga keerukavõitu vaikitud kohakaaslustes, nagu Peda keeleõppejõud või Ärielu keeletoimetamine, mille kohta Udo ise on öelnud: „See on tervist kahjustav töö, mille tegijale tuleks anda tasuta piima.” Ja veel keerukam, sest Udot on iga suurema juubeli ja töökäänu puhul intervjueeritud ja ta on endast avalikult nii palju teada andnud, et mida veel? Nii ma siis sõidan mööda vanu lugusid ja panen Udo enda oma tegude eest vastust andma.

Alustame siiski tuimadest faktidest. Sündinud 5. mail 1956 Viljandis, lõpetanud 1974. aastal Viljandi 1. Keskkooli ja 1979 Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. 1979–1981 Keele ja Kirjanduse Instituudi vanemlaborant, 1981–1990 Keele ja Kirjanduse keeleosakonna toimetaja, 1990–2011 Loomingu toimetaja, sealjuures 1990–1993 arvustuste ja ringvaate toimetaja, 1993–1997 ilukirjanduse (pika proosa) ja kriitika toimetaja, 1997–2005 peatoimetaja ja 2005–2011 lihtsalt toimetaja. 2012. aastast tänaseni Eesti Keele Instituudi leksikograaf ja vanemleksikograaf.

Juubilari noorus

Udo astus avalikule kirjandusareenile 1974. aasta kevadel, esimese trükiprooviga ajakirja Noorus kolmandas numbris. Luuletusi on kolm. „August. Vabanemine”, „Melanhoolia. Üksi” ja „Ärevus. Veebruar”. Pealkirjad annavad sisu üsna täpselt edasi.^[2]

Kristiina Ross aastal 2016: „Miks sa kirjanikuks ei hakanud?” Udo: „Kirjanikuks ei hakata, kirjanikuks sünnitakse [—]. Kui selleks pole sünnitud, pole mõtet ka hakata.”^[3]

Tegelikult Udo natuke valetab ja natuke varjab. Ta osales põhiliselt aastail 1988–1989 tegutsenud Wellesto kirjandusrühmituses ja esineb selle ainsas, 1989. aastal trükitud albumis veidi arbujalike luuletustega Kalju Soa nime all (sellenimeliste seas on Mats Traadi romaani „Üksi rändan” tegelane, aga Geni järgi ka paar Viljandi kandi inimest). 1988. aasta kuuendas Loomingus ilmub kohe Paul-Eeriku legendaarse „Saatja aadressi” kõrval kaks Ene Hölderlini rubaiid uutmisele, millest esimene algab nii: „Nüüd rahvalt nõutakse, tal tuleb suuta / end eest ja tagant, alt ja ülalt uuta.”^[4] Ligi kümme aastat hiljem, 1997 ilmub üheksandas Loomingus 18 limerikki. Esimene algab nii: „Kord Allah, Buddha ja Jahve / lõid koos hulga tolmuahve”. Mis neist edasi sai, saab igaüks ise lugeda.^[5] Muide, tasub lugeda, sest päris mitut neist oopustest praegune solvumiskultuur enam ümber trükkida ei laseks. Ene Hölderlin oli väidetavasti Maimu Bergi leiutatud nimi, mida kasutati wellestolaste kollektiivse pseudonüümina. Seekord identifitseerib Loomingu bibliograafia selle nime taha Udo Uibo. Ja välja paistab Ene tagant Udo nägu küll.

Juubilari noorusaja oluline hetk saabub 19. oktoobril 1978, kui Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele eriharu üliõpilane Udo Uibo astub üles keelekorraldajana Tapa keelepäeval. Seda üritust vedas ennekõike Joel Sang, esinesid lisaks neile kahele ka Hando Runnel ja siinkirjutaja ning kommenteerijana tollane keelekorralduse suurautoriteet Henn Saari. Udo teemaks oli „Kuidas lihtsustada eesti morfoloogiat”. Ka tema diplomitöö aastal 1979 käis morfoloogia kohta ja kandis pealkirja „Eesti keele morfoloogilise analüüsi põhimõtteid ja probleeme”. Juhendajaks oli professor Huno Rätsep.

Tööle asus Udo KKI vanemlaborandina tollases grammatikagrupis, mida juhtis keeleteadlane, tõlkija, toimetaja, järelsõnastaja ja vaimukas-irooniline sõnavõtja Henno Rajandi. Udo sõnul oli seltskond hea jne, aga aastal 2016 kommenteerib ta asja nii: „[—] selle aastakese vältel, mis ma seal vanemlaborandina tiksusin, ei saanud ma õieti aru, mille eest mulle palka makstakse.”^[6]

Mulle paistab, et selle aastakese järelmid on pikad, Rajandi vaim oleks nagu mingil vaiksel viisil siiani Udo peal.

Toimetaja

Siis sekkus Udo ellu taas Joel Sang, kes anno 1981 lahkus Keele ja Kirjanduse keeleosakonna toimetaja kohalt. Sang on ikka hoolitsenud ka selle eest, et tema järel samale kohale tulevad toimetajad vastaksid tema maitsele. Seekord „sokutas” ta oma koha Uibole, kes oli ametiga silmanähtavalt rahul ka kolmkümmend viis aastat hiljem: „Toimetaja töö on konkreetne, [—] ja kindel töörütm ei lase nõrgavõitu enesedistsipliiniga inimest liiga laiali valguda. Lisaväärtuseks oli asjaolu, et ega see töö ju eriti kontimurdev ei olnud [—].”^[7]

Keelest Udo aastail 1979–1984 enamasti ka kirjutab, aga siiski vähe. 1980 ilmub temalt Keele ja Kirjanduse kuuendas numbris artikkel „Morfoloogilise analüüsi seiku”. Artikkel on keeruline ja ei taha siin kedagi sellega piinata. Kirjapaneku põhiosa vaidleb tollase morfoloogiakorüfee Mati Hindiga selle üle, kuidas tõlgendada verbiformante –b ja –vad, kas pöördelõpuna või oleviku tunnusena. Aga lõppeb lugu tõdemusega, et tunnuste ja lõppude juuspeen eristamine on mõttetu ning kogu eesti keele morfoloogiline analüüs lohakas ja läbimõtlematu. Muuseas, artikkel on endiselt elus, esineb näiteks „Eesti grammatika” (2023) kirjanduse loendis.

Veidi enam leiab mõtteid keelekorraldusest. Nii arvustab ta 1979. aastal Henno Meriste raamatut „Sõnamerel seilates” ja võtab 1984 sõna kirjakeele korralduse kohta, aga pealkirja all „Peamiselt tausta”. Mu jaoks on siiski kauneim Henn Saari 60. sünnipäeva kirjutise pealkiri aastast 1984. See on nimelt „Okasroosike”! Ma võitlesin isegi kiusatusega seda pealkirja siin korrata…

Aga keelest ja eriti keelekorraldusest taandus Udo ruttu, resümeerides aastal 2016: „Aga ühes sõjaeelses käitumisraamatus oli ajalooline lause: „Kui jutt enamlastele läheb, on seltskonna pidutuju kohe rikutud”. Keelekorralduse küsimustega on paraku sama lugu. Teatavasse ikka jõudnud inimene püüab oma närve säästa ja seda teemat vältida.”^[8]

Aastal 1982 ilmus Udo ka minu ellu, seekord diplomitöö retsensendina. Mu juhendaja oli samuti professor Rätsep, aga teemaks morfoloogiast väga kauge ja tollal täiesti uus teema, suuline kõne. Mingi seisukoha puhul, mäletan, süüdistas retsensent mind segasuses ja mina vastasin umbes nii: selgetest asjadest olen kirjutanud selgelt ja segastest asjadest segaselt. Ajades selle mõtte tähtsalt Immanuel Kanti kaela. Udo seda ei kuulnud, sest miskipärast jõudis ta kohale alles pärast kaitsmisprotseduuri lõppu.

Kriitik ja…

Keele ja Kirjanduse ajal astub Udo areenile ka kriitikuna. Selle tee hakul on jälle Joel Sang, kes oli saanud 1982. aasta algusest Loomingu sabaotsa toimetajaks ja tellinud kohe ka Udolt arvustuse. Teemaks oli Jaan Krossi novellikogu „Ülesõidukohad”. Arvustus ilmus 1982. aasta kolmandas Loomingus ja kannab pealkirja „Armastus geomeetria vastu”. Selle algus tasub refereerimist. Nimelt eristab arvustaja seal kõigepealt meisterlikult ja osavalt kirjutatud kirjandust. Seejärel seletab eristuse lahti: meisterliku kirjaniku sõnad saavad lihaks, osav silib küll stroofi saledaks, aga elementide pime raev (Heiti Talvik) jääb tabamata. Siis teatab, et ta tahab lisada Krossi saatvale kiidukoorile oma „taltsa tenori”. Ja ütleb, et Jaan Kross on kõigiti osav jutukirjanik… Järgnev on, nagu öeldakse, käteosavus. Selle arvustuse eest saab 26-aastane Uibo Loomingu aastapreemia. 24 aastat hiljem, 50. juubelisünnipäeva aegu kommenteerib ta asja nii: „Tõsi, ma olin tollal väga noor inimene ja olin paljude asjade suhtes väga kriitiline,” ja lisab: „Hiljem olen ma Krossi kohta veel palju kirjutanud ja arvustused on järjest positiivsemaks läinud.”^[9] Nojah.

Arvustamise aeg kestab üsna kaua, tihedamalt aastani 1994 ja arvustused käivad eeskätt tollaste korüfeede kohta: Kaplinski, Kiik, Kross, Traat, Unt, Vint, Vetemaa. Väikese erandina Mihkel Muti esikromaan „Hiired tuules”. Refereerima neid tekste ei hakka, vaid üks pealkiri maitseprooviks, „Siber Maarjamaal. Sotsialistlik realism”. See on Heino Kiige 1987. aastal Loomingu toimetust raputanud „Maria Siberimaal” arvustus aastast 1989.

Arvustaja Uibo teine tipphetk on ehk aastal 1988, kui temalt ilmub kolm teksti, mille eest ta saab oma teise Loomingu aastapreemia. Seekord on teemaks ajale iseloomulikult väliseesti autorid Valev Uibopuu ja Bernard Kangro ning 1942. aastal Gulagis hukkunud hobiluuletaja Henno Tammart.

Kõik kriitik Uibo kohta ütlejad kordavad eri sõnadega samu mõtteid: nõudlik, range, aus, erudeeritud, otseütleja, isikupärane, värske, vaimukalt salvav, kardetud… Tsitaadiks paneks vaid veidi krüptilise lause Toomas Haugilt aastast 2006: „Tal on teatava talupoegliku varjundiga (sic!) absoluutne keeletaju.” Ja veel kord Õhtuleht: „On sulle autor, keda oled arvustanud, kunagi kallale tulnud?” Udo: „Huvitav küll, ei ole. Eesti kirjanikud on üsna mõistlikud.”

Kokkuvõttes saab Udost ruttu kriitikas nimi. Nii et pärast Rein Kruusi lahkumist aastal 1990 kutsub tollane Loomingu peatoimetaja Andres Langemets Udo sinna kriitika ja ringvaate toimetajaks.

Üllatav on see, et peale kriitika pole ta just palju kirjutanud. Mõned artiklid konkreetsetest autoritest või teostest. Nii on Oskar Lutsu 100. juubelitähtpäeva puhul aastal 1987 Udo üks neist, kes aitab Lutsu kirjandusloolisest pagendusest välja tuua. Tema kirjatöö Keele ja Kirjanduse esimeses numbris kannab pealkirja „Palamuse Lomonossov ehk Oskar Lutsu kolm stiili”. Mõned järelsõnad teostele, nagu Mati Undi „Sügisball” ja Lutsu „Ladina köök. Kuningakübar”. Lutsu ja eriti tema mälestusi nimetab Udo muuseas lapsepõlvelemmikuks, kellele ta pole truudust murdnud. Mõned üldisemad seisukohavõtud. Nii „Populismist kirjanduses” (Looming 1984, nr 12), milles kirjandusliku populismi sildi saab nimelt olmekirjandus. Lisaks rida toimetaja ametikohustuslikke ülevaateid, nuppe jms. Nendegi seast leiab kauneid pealkirju, näiteks ülevaade kirjanike liidu konverentsist, mille teemaks Eesti Vabariigi algusaegu pidevalt painanud vaidlused selle üle, milline peaks olema kirjandus, kannab pealkirja „Ülesehitav apokalüpsis” (Looming 1994, nr 3).

Ja muidugi Loomingu aastaülevaated, 1986. ja 1996. aasta proosast ning eriti 1993. aasta luulest, mida tasub eraldi refereerida. See ilmub 1994. aasta neljandas Loomingus, kannab pealkirja „Meie luuleke (Luulehaamer 1993 / Luulehammer 1993)” ning selle programmiline sapisus koondub leheküljele 548: luule on liikunud keskmest ääremaadele. Tipptase on kõrge, aga puudu on sügavust, avatust, ajavaimu, uue otsimist. Suur osa eesti luulest tegeleb iseendaga, lahus ajast, inimestest ja ühiskonnast. Ja luule ei tekita enam sündmusi.

Tõlkija ja…

Mõnikord mõned unistused täituvad. 1974. aastal ülikooli astudes oli Udol enda sõnul unistus saada tõlkijaks. Tema esimene tõlge ilmus juba aastal 1984 Loomingu Raamatukogus. See oli Truman Capote kuulus lühiromaan „Hommikueine Tiffany juures”. Aga selle järel tuleb pikk paus. Loomingu ajal hakkab ta uuesti ja nüüd juba hoogsalt tõlkima, enam Loomingu Raamatukogu ja Joel Sanga Vagabundi jaoks (märkusena vahele, nüüd on Udo juba aastaid LR-i kolleegiumi sõnakas liige). Pika teksti tõlkimine on pikk tegu ja kui kaua see iga konkreetse teksti puhul aega võttis, jääb üldjuhul vaid autori teada. Vaadelda saab ilmumisaegu pidi.

Algus aastal 1995 on võimas ja suuresti poliitiline, nagu tollal tüüpiline. Kokku saab neli tõlget: Jerzy Kosiński vastuolulise saatusega sõjaajaromaan „Kirgas lind”, George Orwelli esseekogu „Valaskala kõhus” ja Arthur Koestleri essee „Pühendatud”, mille autor proovib seletada oma nooruse kommunismivaimustust. Nende eest saab Udo kultuurkapitali tõlkepreemia. Lisaks kuulub samasse aastasse ka üsna ebatavaline töö, nimelt TEA kirjastuse välja antud inglise-eesti seletav sõnaraamat „Password”, mille juures Udo oli üks tõlkijatest.

1997. aastast läheb edasi rahulikumas rütmis. Ikka keskmiselt tõlge aasta või paari kohta. Mida ära märkida? Kindlasti Anthony Burgessi düstoopiat „Kellavärgiga apelsin” aastal 2001. Tõlkija tour de force, mis tõi kaasa kiidukoorilaineid ja teise tõlkepreemia. Ise on Udo küll öelnud, et selle vene keelel põhineva nadsattide slängisõnavara tõlkimine pole sugugi keeruline tegu. Ja pakub ilusa näitena poisi tähenduses maltševik, mis assotsieerub sõnadega bolševik ja menševik.^[10] Lisaks on ta oma armastuseks nimetanud ka 2003. aastal ilmunud Jean Rhysi postkolonialistlik-feministlikku romaani „Suur meri Sargasso”, mida küll eriti osta ei tahetud.

Ise pole ta sealjuures oma tõlkijaeeldusi just kõrgelt hinnanud: „Minu töömeetod on kaunis boheemlaslik ning ma pole seniajani ära õppinud, kuidas tõlkida professionaali kombel korraga vähe, aga see-eest kohe võimalikult korralikult. Mina olen algul teinud üsna sõnasõnalise mustandi ja siis asunud seda eestipärastama.”^[11]

Tõlkehoog kestab kuni 2008. aastani. Hilisemast andmeid ei paista. Tõlkimise kõrval teeb Udo ka veidi koostamistööd, millest tuleb kindlasti mainida kahte kogu.

Esimene ilmub aastal 1996 ja kannab pealkirja „Lauluraamat. 555 laulu mitmele maitsele”. Selliseid laulukogusid on tänapäevaks internetis kümnete kaupa, alates suvalistest armuvaluvalimikest kuni näiteks korp! Sakala lauluraamatuni, kus kirjas samuti üle viiesaja laulu (sealhulgas armastatud nõukogude laule). Aga mitmekesisuse poolest on Udo oma ületamatu. Siit saab teha väga ilusa eestlase lemmiklaulude tüpoloogia, milles puudub igasugune loogika.

Isamaalised laulud („Mu isamaa on minu arm”), Saksa sõjaväe laulud („Eesti SS-pataljon”) ja uusisamaalisus („Eestlane olen ja eestlaseks jään”). Nõukogude laulud („Õhtud Moskva lähistel”) ja nende paroodiad („Vaene Venemaa kolhoosnik”). Tohutus koguses rahvalikke laule („Joo, sõber, joo”) ja natuke ka pehmeid roppusi („Aasiast tulid hunnid”). Lisaks Ameerikast laenatud kantri („Rohelised niidud”), igasugune estraad („Kolme pääsulinnu kohvik”) ja natuke rokki („Aita mööda saata öö”). Raamatu väljaandja muuseas on Eesti Keele Instituut!

Teine valimik ilmub aastal 2010 pealkirjaga „Viinakuu. Alkohol eesti luules”. Ka selliseid teemaluulekogumikke on koostatud hulgi (need müüvad!), enamasti ilusatest ja headest asjadest, nagu armastus, loodus, emakeel jms, aga ka surmast. Alkohol on muidugi maailma luules ning eestlase ihus tähtis ollus. Sellest on kirjutatud sajandeid, alates näiteks XVIII sajandil elanud Friedrich Gustav Arveliusest. Aga saatesõnas on väidetud, et luuletaja kurku kallatud alkoholikoguse ja alkoholile pühendatud luuletuste hulga vahel puudub seos. Kusjuures mõned mitme tekstiga esindatud luuletajad olla olnud täiskarsklased. Hm…

Peatoimetaja

1997. aasta lõpus saab Uibost (vanus 41 aastat) Loomingu peatoimetaja. Ametlik info ütleb, et asi aeti korda Käsmus Eesti Kirjanike Liidu juhatuse väljasõiduistungil ja valikus olid ka Henn-Kaarel Hellat (65), Enn Vetemaa (61), Jaan Kruusvall (57) ja Teet Kallas (54). Aastal 2002 valiti ta teiseks ametiajaks juba ainsa kandidaadina.

Aastal 2016: „Ma ei kandideerinud Loomingu peatoimetaja kohale selleks, et oleks tore olla. See otsus tuli järsku ja mulle endalegi kaunis ootamatult, aga asjaolud ja kohusetunne sundisid tagant.” Ja veel: „Administreerimist ma tõepoolest eriti ei talu, aga sellega oli rohkem vaja tegelda alguses. Katsusin rohkem ikkagi keskenduda sisulisele toimetajatööle, võib-olla isegi liiga palju oma nina kolleegide töösse toppides.”^[12]

See oli Eestis aeg, mil kauboikapitalistlikud üleminekuaastad hakkasid läbi saama ja elu minema uutesse rööbastesse. Stabiliseerub ka ajakirjanduse ja kirjanduse eluturg, 1994. aastal võetakse vastu kultuurkapitali seadus ja 1995 asutatakse kultuurkapitali kirjanduspreemiad.

Peatoimetaja Uibost räägitakse põhiliselt ülivõrdes. Kolleegid tõstavad esile tööd inimestega. Toomas Haug anno 2006: „Üks tema saavutusi oli kindlasti see, et ta suutis Loomingus ühendada eri põlvkonnad ühe ajakirja kaante vahele. See on väga suur töö, eriti pidades silmas olude erandlikkust ja seda, et mitmed traditsioonid olid katkenud või katkemas.”

Ja samal aastal Indrek Mesikepp (fs), kelle Udo ise tööle kutsus: „Peatoimetajana lahendas ta probleeme nii, et meile tundus, nagu poleks probleeme kunagi olnudki. Minu arust oskab ta kõigiga läbi saada – nii nooremate kui ka vanematega. Ka labiilsete isiksuste ja ennast ülehindavate loovinimestega.”

Ma räägin ajakirjast ja plagieerin suuresti oma raamatut.^[13] Kaks teemat ainult.

Esimene, Udo tegi poliitikasse uppunud Loomingust uuesti kirjandusajakirja. Tema mitu korda kõlanud lause on selge: Looming peab jääma eesti kirjanduse peegliks (minu lisandus: seda see on ka valdavalt olnud, ka siis, kui olid lausa kondise lehma aastad).

Provotseerigu jälle Õhtuleht: „Kas sa lased sisse jutu, mis justnagu ei ole väga väärtkirjandus, aga on kindlasti loetav?” Udo: „Kindlasti. Sest, noh, ajakirja tegija peab ikka arvestama, et tema produkti tuleb ka lugeda. [—] keegi meist pole nii suur prohvet, et öelda, mis kirjutatust veel 50 aasta pärast oluline on. [—] Tuglas oli väga suur kriitik ja oluline kirjandustegelane, aga kirjanduslikku annet tal erilist ei olnud.”

Ja teine, Udo tegi Loomingu rohkem ajakirjaks, kui see kunagi oli olnud. Looming muutub mänguliseks, teravaks, intrigeerivaks, provokatiivseks. Enam kui kunagi varem tehakse eri(pool)numbreid ja temaatilisi plokke, sealjuures üsna erilistel teemadel, näiteks juutidest (1998, nr 8) või surmast ja poolsurmast (2001, nr 5). 1999. aastal ilmub sisekaanele tsitaatide põhjal autorite äraarvamise mäng, 2000 „Punanurk”, 2001 tekstikatked mujal ilmunust, mis kokku annavad humoorilis-iroonilise pildi kirjanduslikust sebimisest. 2001. aasta märtsis on Kristjan Jaagu nimelised luuletalgud, kus Petersoni mängivad Rummo, Krull, Kesküla, Liiv, Sinijärv ja Contra.

Ja ajakiri hakkab sündmusi tekitama. Näiteks 1998. aasta märtsis ilmub Peeter Sauteri algselt Raul Meele näituse „Aborigeenide elu” tekstina esitatud lühipoeem ülipika pealkirjaga „Lauakõne Eesti Vabariigi aastapäeva puhul kainestusmaja paraskile liiga pikalt istuma jäänud olles”, mille eest toimetust süüdistati rõveduste avaldamises ja lausa Eesti Vabariigi solvamises.

Sama aasta aprillis tähistatakse Loomingu 75. sünnipäeva, mille puhul peetakse ka pidu, kuigi vein olnud Udo mälestuste järgi võimatult odav ja võimatult halb, nii et Doris Kareva arvates ei oleks tohtinud säherdust viisakas seltskonnas pakkudagi. Aga rahvas jõi ja oli rõõmus.^[14] See viitab muidugi pidevale suurprobleemile nimega raha, mille asemel pakuti tollal näiteks Byroni luuletuse hulgitõlkimise eest sponsoritelt välja mangutud veini. Ja mis hakkab juba meenutama Mihhail Bulgakovi „Teatriromaani”, kus Nõukogude Venemaa nepiaegse ajakirja honorariks on muu hulgas kilud.

Aga iga hea asi saab otsa. Uibo lahkub peatoimetaja ametist 2005. aastal peale plahvatust, mille põhjustab Vaapo Vaheri räige kirjutis Maimu Bergi juubeliks. Tõsi, see paistab vähemalt osalt lihtsalt ajend ja võimalus, sest ta ise põhjendab lahkumist juba aasta aega kestnud väsimusega peatoimetaja tööst.

Udo 2005: „See on suures osas suhtekorraldaja töö – ja vanas eas jäävad kondid nii kangeks, et ei jõua igaühele kummardusi teha.” Ja lisaks: „Igatahes hingerahu sain kohe tagasi. Mul oli juba aasta aega selline tunne, et ei taha ühtegi käsikirja näha. Aga niipea, kui lahkumisavalduse lauale panin, läksin kohe koju ja lugesin 300-leheküljelise käsikirja läbi.”^[15]

Nii jätkabki Udo kuni aasta 2011. aasta lõpuni lihtsalt toimetajana. Mida see ka ei tähendaks ajakirjas, kus üldiselt on igal toimetajal küljes üsna konkreetne silt.

Etümoloog

Peale toimetamist saab Udost taas uurija, nüüd Eesti Keele Instituudi leksikograafi ametinimetuse all. Aga juba aastal 2007 oli Keeles ja Kirjanduses alanud sari, mille pealkiri andis teada uuest teemast: „Etümoloogilisi märkmeid”, ja järgmise aasta emakeelepäeva paiku, 15. märtsil algab Vikerraadio „Keelekõrva” saates sari „Udo Uibo etümoloogiasõnastik”, mille avaloos seletab Udo ka etümoloogia olemust ja taustu. Ja maitseprooviks annab sissevaate sellesse, kuidas ema ja keel kunagi emakeeleks kokku said ning Georg Mülleri esmaabiga saksa keelest ka meile jõudsid. Miskil imelikul põhjusel loeb ta oma teksti siis ja ka hiljem paberilt ette. Udo enda sõnul huvitas etümoloogia teda lapsepõlvest peale. Nii et ring saab täis.

Etümoloogia on huvitav nähtus. Ühelt poolt on ta väheseid keeleteaduse osi, mis väga paljusid huvitab, tavalistest inimestest poeetide ja heideggerlike filosoofideni (teine on muidugi õigekeel, aga see pole keeleteadus, olgu veel kord öeldud). Sellega on tegelenud keeleteadlased ja kõikvõimalikud hobilised. Samas pole etümologiseerimine just kõrgelt hinnatud tegevus. Asi on lihtne. Etümoloogia lähtub arusaamast, et sõnade muutumist juhivad teatud reeglid. Kui sõna häälikkuju muutumine sobib nendega ja tähendus pole algsest kaugele hüpanud, siis on päritolu tuvastamine lihtne, samas on tegevus igav teadlasele ja tulemus igav tavainimesele.

Aga suur osa sõnadest niimoodi pole käitunud. Ja siis sünnivad oletused ning käiku läheb fantaasia (mis sageli on väga rahvuslik). Udo rahvuslusega ei tegele. Küll toob ta oma artiklites erinevalt tavamallist palju kultuuriloolisi paralleele ja taustu ning jõuab uuesti ka armsa Lutsu juurde, ajades näiteks tiblast tondiks saanud jeekimi jälgi (Looming 2002, nr 1).

Aga erinevalt süvateadusest ei jäta Udo toomata ka seletusi, millel pole selget tõeväärtust. Nii sõna susped, mille seletuseks on pakutud kahtlus, et sõna sündis meditsiiniüliõpilaste siivutust naljast, sest susped on lühend sõnast suspensor, mis tähendas kandesidet munandikoti kõrgemal hoidmiseks… Vikipeediast leidsin küll hoopis spordis kasutatava munandi- või kubemekaitse. Ühesõnaga, ei tea, ei tea, aga Udo pakutu ilus on.

Oma töö raamatulisi tulemusi on Udo ise ennustanud mitmel korral ja mitmel viisil. Nii pakub ta esimeses „Keelekõrva” etümoloogia-saates, et lõpetab oma sõnaraamatu 2009. aasta lõpuks ja see tuleb loetav raamat, mida rahvas kasutada saaks. 2013. aastal esineb Udo Sirbis kui suure etümoloogiasõnaraamatu konsultant, roll, mille ta ise taandab küll kümne-paarikümne sõna päritolu seletamise abiks.^[16] Seal annab ta teada, et tema enda sõnaraamat aina valmib ja valmib, aga millal ta lõpuks valmis saab, seda teab üksnes vanajumal, kui temagi. Valmis igatahes sai ja ilmus aastal 2014 „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid”, milles on umbes 150 sõna päritolu seletust. See on tõepoolest loetav. Ja tasub lugemist.

PS. Udo on öelnud, et möllab feissbukis. Mina pole sinna jäneseurgu igaks juhuks roninud, kuigi peale käiakse. Nii et mida ta seal teeb, on mulle teadmata. Aga usun ka ilma lugemata, et see on huvitav ja vaimukas.

---

^[1] Jüri Pino, Udo Uibo: noortel on haigus keeruliselt rääkida. Õhtuleht 10. III 2001. Edaspidi viitab sellele intervjuule tekstis esinev märge Õhtuleht.

^[2] Noorus 1974, nr 3, lk 40–41.

^[3] Kristiina Ross, Boheemlasliku töömeetodiga filoloog. Udo Uibo 60. Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 380.

^[4] Looming 1988, nr 6, lk 764.

^[5] Looming 1997, nr 9, lk 1241.

^[6] Kristiina Ross, Boheemlasliku töömeetodiga filoloog. Udo Uibo 60, lk 379.

^[7] Kristiina Ross, Boheemlasliku töömeetodiga filoloog. Udo Uibo 60, lk 379.

^[8] Sealsamas.

^[9] Riho Laurisaar, Udo Uibo: huvitavat kirjandust ilmub Eestis vähe. Delfi Kultuur 29. IV 2006. Edaspidi viited sellele loole aastanumbriga 2006.

^[10] Jaak Urmet, Udo Uibo: nadsattide släng ei olnud probleemiks. Delfi Kultuur 18. XI 2005.

^[11] Kristiina Ross, Boheemlasliku töömeetodiga filoloog. Udo Uibo 60, lk 380.

^[12] Kristiina Ross, Boheemlasliku töömeetodiga filoloog. Udo Uibo 60, lk 379–380.

^[13] Tiit Hennoste, Kuldsete lehtede peal. „Loomingu” kirjanduslugu. Tallinn: SA Kultuurileht, 2023, lk 194 jj.

^[14] Tiit Hennoste, Kuldsete lehtede peal. „Loomingu” kirjanduslugu, lk 293–294.

^[15] Jaak Urmet, Udo Uibo: Looming olgu eesti kirjanduse peegel. Eesti Päevaleht 5. IX 2005.

^[16] Aili Künstler, Etümoloogiasõnaraamat – keele elulugu. Sirp 14. III 2013.