Kabinet Loomingu toimetuses.
Ühel toolil istub Olev Jõgi.
Tuleb toimetaja Toomas Haug.

TOIMETAJA: Oo, tervist!

JÕGI: No tere, tere! Kas hakkab ka tööpäev pihta?

TOIMETAJA: Jah. (Vaatab kella.) Oo, kümne pärast üks! Ega ei pidanud kaua ootama?

JÕGI: Ei, eks ma vist ise tulin liiga vara. Ma tõin nüüd selle Kuusbergi juubeliartikli ära. (Annab toimetajale.)

TOIMETAJA: Aitäh. (Loeb.) „Paul Kuusberg mujaltvaates. Pisteproove retseptsioonist.”

JÕGI: See on ikka uskumatu, kui palju teda on tõlgitud.

TOIMETAJA: Jah, aga… juubeliartikkel?

JÕGI: Kurg käskis, et ma kirjutaks.

TOIMETAJA: Jah, aga…

JÕGI: Minu meelest see on ilus, kui praegune peatoimetaja eelmist meeles peab.

TOIMETAJA: Jah, aga kas seitsekümmend on üldse juubel? (Telefon heliseb.) Ma saan aru, et viiskümmend. Ja seitsekümmend viis. (Võtab toru.) Ja sada… Looming kuuleb… Tervist, proua Susi… Ma ei kuulnud – mis selle Solženitsõniga on?… Saab seitsekümmend?… Ei, no muidugi kirjutage – kes siis veel ja kellest siis veel? Aga millal see täpselt on?… Siis läheb detsembrinumbrisse… No kui on valmis, siis tooge kohe! Ma ootan! (Paneb toru ära.)

JÕGI: Nii et seitsekümmend on ikka juubel?

TOIMETAJA: Kui on Nobeli laureaat, siis võib-olla on.

Tuleb Andres Langemets.

JÕGI: Oo, peatoimetaja ka kohal!

LANGEMETS: Jaa, aga… kui aus olla, siis meil on salajutt.

Olev Jõgi ära.

TOIMETAJA: See ei olnud nüüd päris viisakas…

LANGEMETS: Ma ei tahtnud, et ta kuuleb. Näe, ma tegin tema juubeliloo ka ära. (Annab toimetajale.) Viska pilk peale.

TOIMETAJA (loeb): „Olev Jõgi 70.” Pealkiri võiks olla huvitavam.

LANGEMETS: See on just hea lakooniline. Ütleb kohe ära, et seitsekümmend on ka juubel.

TOIMETAJA: Paneme kas või tekstist mingi lause. (Vaatab.) Näiteks… „Olev Jõgi – keelepuhtuse kantsler”.

LANGEMETS: Mis mõttes?

TOIMETAJA: No sa ütled siin, et Keelest ja Kirjandusest on saanud meie õigekeelsuse ja keelepuhtuse kants.

LANGEMETS: Aga ta ei ole enam Keeles ja Kirjanduses.

TOIMETAJA: Paneme siis „ekskantsler”.

LANGEMETS: Ütle parem, kes meile Hannes Ojast kirjutaks?

TOIMETAJA: Kas temal on ka juubel?

LANGEMETS: Seitsekümmend.

TOIMETAJA: Äkki siis temast ei kirjutaks?

LANGEMETS: Me peame Välis-Eestist kirjutama, kuni saame – varsti võib-olla jälle ei saa.

TOIMETAJA: Aga me ei saa teha Loomingust mingit juubilaride tribüüni või kolikambrit…

LANGEMETS: Mõtle, kellelt võiks tellida.

TOIMETAJA: …kes pealegi ei ole mingid õiged juubilarid! (Märkab peatoimetaja nõudlikku silmavaadet.) Äkki Arno Oja kirjutaks?

LANGEMETS: Kas nad on sugulased?

TOIMETAJA: Hannes Oja ja Arno Oja? Ei tea, et oleks.

LANGEMETS: Siis telli kohe. (Ära.)

TOIMETAJA (valib telefonil numbri): Tere, mina siin… Tahtsid just mulle helistada?… Tead, ma just minut tagasi rääkisin peatoimetajaga, ja me mõlemad leidsime, et sina oled meil kõige suurem spetsialist ja et peaks sinult tellima… Sul on juba valmis?…

Tuleb Rein Kruus.

TOIMETAJA: Kuule, mul on praegu natuke kiire, aga too siis kohe ära – see läheb märtsinumbrisse. (Paneb toru ära.)

KRUUS (annab mõned paberilehed): See läheb juuninumbrisse. Viska pilk peale.

TOIMETAJA (loeb): „Tähtpäevalist. Ralf Parve „Aastate astmeilt”.”

KRUUS: Ma tegin selle raamatuarvustuse nagu juubeliloo.

TOIMETAJA: Väga hea – kaks kärbest korraga! (Loeb.) „Varasema kirjanduse kohta kirjutatus, kirjandusajaloolisteks nimetatavates metatekstides, võib eristada kahte liiki või suunda – moonutuslik ja meenutuslik.” Kas see liiga keeruline ei ole?

KRUUS: See? Keeruline?

TOIMETAJA: Ma mõtlen – äkki vanainimesel endal on raske lugeda. Saad sa aru, ma ei tahaks, et Parvega juhtuks nii, nagu juhtus Olev Jõgiga.

KRUUS: Et juubelilugu ilmub ja juubilar sureb?

TOIMETAJA: Jah.

KRUUS: Mõtle parem, mis me Jaan Krossiga teeme?

TOIMETAJA: Sa temast ei taha kirjutada?

KRUUS: Ma kuulsin, ta tuli just Lääne-Saksamaalt, pidas seal Evangeelses Akadeemias ettekande.

TOIMETAJA: Et äkki ta annab selle meile?

KRUUS: Jah, siis pole tühja juubelijuttu tarviski.

TOIMETAJA: Helista talle, küsi.

Tuleb Ülo Tuulik.

TUULIK: No tere, noored toimetajad!

TOIMETAJA (Rein Kruusile): Mine, räägi teises toas.

Rein Kruus katkestab telefoninumbri valimise. Ära.

TUULIK: Mul tuli meelde, et ükskord meil Atlandil ma rääkisin kaptenikajutis kaptenile Hruštšovist vänget anekdooti. Ja järsku tuli sinna kapteni abi poliitalal. Siis kapten ütles mulle ka, et: „Mine, räägi teises kajutis.”

TOIMETAJA: Oli sul asja ka?

TUULIK (annab paberid): Mul sai valmis üks tellimustöö.

TOIMETAJA (loeb): „Lilliga seoses.” Sihuke pealkiri?

TUULIK: Lilliga seoses ma tahtsin küsida, et äkki teatud vanusest alates ei peaks naisterahvaste vanust rõhutama?

TOIMETAJA: Arvad, et Lillil on midagi sinu artikli vastu?

TUULIK: Ei, ma mõtlen üldiselt… naisi kui niisuguseid.

TOIMETAJA (loeb): „Lilli Prometi oluline juubel – 70 – tuleb halval ajal: praegu ei ole tõelisele kultuurühiskonnale omaselt kombeks meenutada, mida inimene on head loonud, vaid mis tal on viltu läinud ja mida siis ilmavaatelisest seisukohast tagantjärele tänitada annaks.” Hm?

TUULIK: Aga on ju nii?

TOIMETAJA: No kas just päris nii…

TUULIK: Kui ei meeldi, tõmba maha.

TOIMETAJA: Ei, ei, maha meil ei tõmmata enam ammu midagi. Ma mäletan, siis ma olin tõesti veel noor toimetaja, kaheksakümne neljandal aastal…

TUULIK: Orwelli aastal.

TOIMETAJA: …siis tuli küll Keskkomiteest keeld, et Jüri Šumakovi sünnipäeva ei tohi üldse tähistada.

TUULIK: Kas Šumakov ei saanud sel aastal mitte seitsekümmend?

TOIMETAJA: Jah, aga praegu meil on tõesti teised ajad. Praegu meil on isegi vabariik juba paar kuud vana. (Telefon heliseb.) Vabandust…

Ülo Tuulik ära.

TOIMETAJA (telefoni): Looming kuuleb… Tervist, härra Kuusberg… Jaa, aitäh, selle artikli ma sain kätte, see on mul siinsamas laua peal… (Võtab ette. Loeb.) „Isepäine Uno Laht”… Ei, väga hea pealkiri. Laht ongi ju isepäine. Nagu me kõik… Ei, muidugi, kes rohkem, kes vähem. Aga siin ma vaatasin – see lause: „Impulsiivne Uno Laht, hell sotsiaalse ebaõigluse suhtes – ta-ta-taa – ei astunud 1940. aastal komsomoli ega patrullinud sõja algul Tallinna tänavail karjeristlikel kaalutlustel, vaid siirast tahtest kaasa aidata ühiskonna uuenemisele.” Vaat see lause… Ei, grammatiliselt on õige, aga kas ei ole see oht, et juubeliartikli autorist jääb sama naiivne mulje kui juubilarist?… Ei ole?… Aga las siis jääb nii, nagu on, ja läheb aprillinumbrisse… Nägemiseni! (Paneb toru ära.)

Tuleb Ott Raun.

RAUN (annab mõned paberilehed): Näe, jõudsin ikka valmis. Viska pilk peale!

TOIMETAJA (vaatab): Ise kirjutasid Vanapaganast?

RAUN: Kes siis?

TOIMETAJA: Ei pea alati toimetuse inimene kirjutama – jääb meist ühekülgne, sihuke kergelt kapseldunud mulje.

RAUN: Ma alati ei kirjutagi ise.

TOIMETAJA (loeb): „Kui Vanapa jutustama hakkab, siis tuleb kuulaja silme ette endisaegne Harju uulits kogu oma eheduses. Ja nagu muuseas lahendab ta mõistatuse, miks just Loomingu ühes toas kisub nii kangesti veini võtma. Enne Tallinna pommitamist asunud selle koha peal veinituba.” Oli ka nii või?

RAUN: Nii ta ütles.

TOIMETAJA: Toimetaja peab fakte kontrollima.

RAUN: Ma kontrollisin – eelmise nädala pudelid on kõik ilusti seina ääres.

TOIMETAJA: Hea küll, läheb ka aprillinumbrisse. Kuigi tegelikult see muidugi hea ei ole – kaks seitsmekümnest „juubilari” ühes numbris.

RAUN: No aga kui see oli Looja tahtmine, et väikesele Eestile sündis kaks poeeti, Laht ja Vanapagan, samal kuul – mis ma siis teha saan?

TOIMETAJA: Ma räägin: kirjuta ise vähem, telli rohkem välisautoritelt! See käib, näed, nii… (Valib telefonil numbri.) Tere, Sirje, mina siin, no kaugel sa oled?… Ma tean, et Tartus. Ma küsin, kaugel sa Kaalepi juubelijutuga oled?… Viiendat peatükki hakkad lõpetama? Palju neid siis tuleb?… Ei, aitab viiest küll… Sa võid nimetada neid fragmentideks, aga liiga palju ühte numbrisse ühest autorist, olgu see või Kaalep – see ei mõju hästi… Jah, juuninumbrisse läheks, kui sa õigel ajal saadad. Räägi, kuidas Peeter elab, on ikka direktor?… (Paneb toru ära.) Ära katkes.

RAUN: Ma hakkan siis minema.

TOIMETAJA: Kuhu?

RAUN: Ära.

TOIMETAJA: Miks?

RAUN: Eks ole oldud ka. Ikkagi üle kahekümne aasta Loomingus.

TOIMETAJA: Üle kahekümne aasta?! See ei ole ju midagi!

RAUN: On küll. (Ära.)

Põrkab uksel kokku Asta Põldmäega.

TOIMETAJA: Ott ütles praegu, et üle kahekümne aasta Loomingus on liiga pikk aeg!

PÕLDMÄE: Vaata parem, mul on üks Madis Kõivu lugu tema juubelinumbrisse. (Annab.)

TOIMETAJA (loeb): „Teekond Murgabi”… Mis see on?

PÕLDMÄE: Loe, see on väga huvitav! Kuidas Kõiv käis koos Edvin Hiedeliga Pamiiris Hiina piiril, ja kuidas ta seal haigeks jäi, ja…

TOIMETAJA (osutab laual olevale artiklile): Aga mul on siin juba paks Kõivu materjal – Anto Undi intervjuu. Kuhu see kõik mahub?

PÕLDMÄE (loeb): „Kõigest muust peale analüütilise filosoofia.” Nojaa… Aga loe seda, mis ma tõin, see on tõesti huvitav, see peab kindlasti minema! (Ära.)

TOIMETAJA (loeb omaette valjusti): „Ainult hullumeelsed ja tobukesed söandavad ilma pikema ettevalmistuse ja kogemuseta sellele teele asuda. (Tuleb Toomas Liiv.)

Meie olime hullumeelsed, või, ma mõtlen nüüd, ehk pigem siiski naiivsed lollikesed.”

LIIV: Loed Kõivu?

TOIMETAJA: Kust sa tead?

LIIV: Stiilist tunnen ära. Ma olen pidanud teda viimasel ajal palju lugema. Aga lõpuks sain juubeliartikli ikka valmis ka! (Annab toimetajale.)

TOIMETAJA: Veel juubeliartikkel?! (Loeb.) „Madis Kõiv: kuldse mineviku tagantvalgus.” Mis mõttes kuldse ja mis mõttes tagant?

LIIV: Loe.

TOIMETAJA (loeb): „5. detsembril 1929. aastal Tartus pedagoogide perekonnas sündinud Madis Kõiv on 1990. aastate eesti kirjanduse olulisemaid autoreid. Võib-olla isegi kõige olulisem.” On ka või?

LIIV: Kas ei ole või?

TOIMETAJA: Seda peab tõestama see, kes nii väidab. (Telefon heliseb.) Vabandust… (Võtab toru.) Looming kuuleb… Oo, tere, Jaak… (Liivile vaikselt.) Rähesoo… (Telefoni.) No mis uudist?

LIIV: Ühesõnaga, pane sisse. (Ära.)

TOIMETAJA (telefoni): Väga hea! Mis teemal?… Kõivust?… Vaat see ei ole enam hea, sellepärast, et… Meil on ausalt öelda Kõivu-uputus praegu. No kui ainult näidenditest – tõepoolest, näidenditest meil ei kirjutagi keegi… Ah sa tema proosat ei suudagi lugeda? Aga sellest ikka kirjutasid ka?… Väga hea! Muidu need juubelilood ongi sihukesed, et alguses on ninnu ja lõpus nännu, ja kogu lugu…

Tuleb Enn Nõu.

No saada ära, ehk mahub kuidagi. (Paneb toru ära.)

NÕU: No nii, teeme siis kähku ära!

TOIMETAJA: Jah, aga… kui see saladus ei ole, siis… mis me teeme?

NÕU: Minu juubeliintervjuu sa lubasid teha.

TOIMETAJA: Oi, kas me täna pidime tegema? Mul läks täitsa meelest ära – tead, nii palju on tööd, et… (Vaatab kella.) Juba pool kaks! Ei, täna ma enam ei jõua, teeme homme.

NÕU: Ega me pikalt ei pea tegema.

TOIMETAJA: Ma ei tahagi pikalt. Monotoonsus on ajakirja surm. Siin üks aasta meil oli – pidi tulema sümboolne number, aastatuhande viimane, 1999. aasta detsembrinumber, aga kui sai valmis, siis seal ei olnudki muud kui Kõiv…

NÕU: Helga saab ka varsti seitsekümmend…

TOIMETAJA: Selle me korraldame kohe ära! (Valib telefonil numbri.) Rutt, kas sina?… Mina siin. Kuule, ma pidasin siin Ennuga nõu – äkki sa teed meile Helga juubeliks midagi?… Sa mõtlesid ise ka?… Jaa, kas või intervjuu – siis ei peagi ise mõtlema. Aga siis selle arvestusega, et septembrinumbrisse… No teinekord pikemalt. (Paneb toru ära.) Rutt Hinrikus teeb.

NÕU: Väga hea, aga… kas sul mobiiltelefoni veel ei olegi?

TOIMETAJA: Mul on, ma Välis-Eestist sain.

NÕU: Aga miks sa siis selle vana kobakaga helistad?

TOIMETAJA: Sellepärast, et teistel mobiile veel eriti ei ole, ja mobiiliga lauatelefonile helistada on jube kallis.

NÕU (tõuseb): Nii et homseni?

TOIMETAJA: Jah, homme on ehk rohkem aega.

Enn Nõu läheb, põrkab uksel kokku Paul-Eerik Rummo ja Olev Remsuga.

NÕU: Ma peangi minema, teil läheb siin muidu kitsaks.

TOIMETAJA: See on Loomingu spetsiifika – tihe side autoritega.

NÕU: Maailmas saadavad autorid oma tekste e-postiga – siis ei ole kontorites nii palju trügimist. (Ära.)

TOIMETAJA: Küll meie hakkame ka… Ja mis teie?

RUMMO: Ma ei tahtnud seda e-posti tülitada… (Annab käsikirja.)

REMSU: Ma ka kartsin, et e-postis läheb äkki kaduma. (Annab käsikirja.)

TOIMETAJA (loeb): „Valton ja mina. Ja Valton. Teesid”.

RUMMO: Ma, jah, mõtlesin, et ma ei hakka igavat juubelilugu kirjutama. Et ma kirjutangi ainult üksikute lausete ehk teeside kaupa.

REMSU: Kusjuures „tees” ei tähenda lauset, vaid kreeka thesis tähendab väidet.

TOIMETAJA (loeb): „Valton oli vene ajal kõvem dissident kui mina, kuigi mõni (ma ise ka) arvas vastupidi.” Aga kuidas tegelikult oli?

RUMMO: Nii oligi.

TOIMETAJA: See jääb võib-olla natuke segaseks. Lugeja tahab selgust.

RUMMO: Loomingu lugeja vast alati ei tahagi.

TOIMETAJA (loeb): „Valton on rohkem kirjutanud kui mina lugenud.” Kas see on võimalik?

RUMMO: On.

REMSU: Mulle ka juba tundub, et ma olen ise rohkem kirjutanud kui teisi lugenud.

TOIMETAJA: Ja mis sa Valtonist oled kirjutanud? (Loeb.) „Vahel vajab autor karmi toimetajat, kuna ta võib endale oma andelaadi eripäraga liiga teha, Kalevipojana oma liikumisvõime amputeerida.” Mis see tähendab? Mis mõttes karmi toimetajat? Ega sa minust ei räägi?

REMSU: Ei, ma räägin Valtonist.

RUMMO: Sinust me räägime siis, kui sina seitsekümmend saad.

TOIMETAJA: Sinna on veel aega.

RUMMO: Jah, aga aeg lendab.

REMSU: Ühesõnaga, head aega!

Paul-Eerik Rummo ja Olev Remsu lahkuvad.

TOIMETAJA (võtab telefonitoru, aga paneb selle tagasi, võtab mobiili ja valib numbri): Kas akadeemik Undusk?… Mina siin. Kuule, ma ootan, millal sa mulle Ülo Tuuliku juubeliloo ära tood? Ei toogi?… Ah saatsid meiliga? Oota, ma ei ole vaadanud… (Uurib arvutiekraani.) Aa, ongi… (Loeb.) „Ülo Tuulik on kummalisemaid nähtusi kuulsate eesti kirjanike seas.” Esimene lause on väga hea! Ma rohkem ei peagi lugema – läheb sisse!… Aga tead, tal ju kaksikvend saab ka seitsekümmend. Ega sa Jürist ei kirjutanud?… On tekstis mainitud? (Vaatab.) On jah! (Loeb.) „Kui Tuulik hulguks üksi Abruka laialehelises hirvemetsas ja elaks härmatisest hõbedaste puude all äkki läbi mingi epifaania, siis kangastuks talle sel hetkel kindlasti mõne inimese nimi ja nägu, olgu see siis Hemingway või noorem kaksikvend Jüri, kes ju härmas habemega võiksid paista üsna sarnased.” Väga hea! Sellest Jürile juubeliks täiesti piisab, ja maailmakirjanduse mõõde on ka sees, ja…

Tuleb Mihkel Mutt.

Kuule, mul peatoimetaja tuli praegu kurja näoga… (Mobiil kinni.)

MUTT: Sihuke uudis, et Kaplinski saab jaanuaris seitsekümmend.

TOIMETAJA: Lood on tellitud, aga keegi ei ole veel toonud.

MUTT: Saatnud ka ei ole?

TOIMETAJA: See on nii imelik, et inimesed enam ise ei too… (Hakkab arvutiekraani uurima.) See pidi teistes toimetustes ka nii olema, et…

MUTT (muigab irooniliselt): Äkki inimesed see aeg kirjutavad, mis nad muidu toimetustes istuksid.

TOIMETAJA: Oi, ongi saatnud! Kõik! Sommer, Kaus ja Joel ka.

MUTT: Saada mulle kõik edasi, ma ka igaks juhuks viskan pilgu peale. (Ära.)

TOIMETAJA (võtab mobiili): Joel?… Mina siin. Kuule, päris hea lugu sul! (Loeb.) „Toetudes keelele ja rahvalaulule, on Kaplinski püüdnud restaureerida soomeugrilaste maailmavaatelist paradigmat ja välja tuua selle põhijooned.” Just see, mida tarvis! Aga nüüd on sihuke uudis, et Paul-Eerik saab jaanuaris seitsekümmend… Aga ära saada, too ise ära… Ei, lihtsalt vahel on sihuke tunne, et arvuti hakkab täis saama… Ma siis ootan. (Mobiil ära.)

Tuleb Joel Sang.

SANG (annab käsikirja): Nagu käsk oli.

TOIMETAJA: Väga hea, siis ongi materjal koos. Paul-Eerik andis luuletused, sina kirjutasid artikli, Aare Pilv kirjutas artikli, ma ise tegin juubilariga intervjuu, võid lugeda, kui tahad. (Seab külalise oma arvuti taha.)

SANG: Aga kui sa mõtled, mis kõik jääb avaldamata ainult sellepärast, et on üks juubel, mis kõik ruumi ära võtab.

TOIMETAJA: Tegelikult ma ainult selle peale mõtlengi.

SANG: Kuigi, kui mõtlema hakata, ega sul midagi muud ka avaldada ei ole.

TOIMETAJA (loeb saadud käsikirja): „Paul-Eeriku luule kiskus kaasa oma laulvuse, kujundliku pingestatuse, pöörase assotsiatiivsuse, keele nõtkuse ja täpsusega.” Päris õige tähelepanek sul siin.

SANG (arvuti juurest): „Pauleerikrummolik eksistentsialism” – päris hea termin sul siin.

Uksele ilmub Janika Kronberg.

SANG: Tere, peatoimetaja!

KRONBERG (üle ukse): Ma tegin Ivo Linnaga väikse intervjuu. Viska pilk peale. (Annab käsikirja.)

TOIMETAJA: Miks Linnaga?

KRONBERG: Ma mõtlesin, et teeks vahelduseks onutütrepoliitikat.

TOIMETAJA: Ei saa aru.

KRONBERG: No Iff oli ju sinu onutütre mees?

TOIMETAJA: Ma räägin tõsiselt.

KRONBERG: Sellepärast, et ta on laulnud palju Leelo sõnadega, ja nad on ülikooliaegsed tuttavad, ja Leelo saab seitsekümmend.

TOIMETAJA: No anna siia, aga täna ma ei jõua enam lugeda.

KRONBERG: Leelo juubeliks on veel Ilona intervjuu…

TOIMETAJA: Ma homme loen.

KRONBERG: …ja siis veel Berk kirjutas loo ja Linnar kirjutas loo. Loe, millal tahad, aga kogu see kraam peab minema juuninumbrisse. (Koos Joel Sangaga ära.)

Tuleb Toomas Kall.

KALL: Näe, ma tõin sinu juubeliloo. Viska pilk peale.

TOIMETAJA: Sina? Miks sina?

KALL: Mult telliti.

TOIMETAJA: Miks sinult?

KALL: Ilmselt vaadati, et mul on kogemusi – ma olen ka enne seitsmekümnestest taadikestest Loomingule juubelilugusid kirjutanud.

TOIMETAJA: Mihkel Mutt küsis, kui oli sinu juubelilugu lugenud, kas toimetus ikka mõtleb ka, kellelt ta tellib?

KALL: Aga mis ta ise kirjutas, kui mina seitsekümmend sain?! Mida minu süda sees ütles, kui ma seda lugesin?!

TOIMETAJA: Aga mida minu süda sees pidevalt ütleb?! Minu ajal on Loomingul olnud seitse peatoimetajat! Just ükspäev tuli seitsmes! Ja ma olen neile kõigile rääkinud, et seitsekümmend ei ole mingi juubel, mida peaks tähistama ja millele ruumi raiskama! Ja ikka mitte miski ei aita – nüüd tuled sina ka veel ja tood oma… ma ei tea, mis asja!

KALL: Aga vaata, mul on siin üks päris tore koht.

TOIMETAJA: Mul ei ole enam aega.

KALL: Vaata, mida kirjutas Tuglas Loomingus märtsis 1956, kui tema sai seitsekümmend.

TOIMETAJA: Ma tean, mida ta kirjutas.

KALL: Kust sa tead? Sinu sündimiseni jäi veel täpselt kaks kuud.

TOIMETAJA: Ma olen Tuglast uurinud.

KALL: Aga kuula ikka, see on nii hea! (Loeb.) „Kui oled jõudnud juba 70-nda eluaastani, on sul küllalt põhjust pilguheitmiseks nii taha- kui ettepoole. Need on küll väga ebaproportsionaalsed perspektiivid. Kuid ühtlasi: kas pole ülejäänud teeosa hoopis tihedama ja komplitseerituma sisuga?”

TOIMETAJA (tsiteerib ise peast edasi): „Olen varem vaevalt elanud nii intensiivset mõtteelu kui praegu. Ning see oleneb ainult mu läbematust uudishimust!”

KALL: Aga tahad, ma kirjutan teksti juurde, et sinul on ka praegu nagu Tuglaselgi elu kõige intensiivsem mõtteelu?

TOIMETAJA: Ma tahan nüüd minema hakata. (Vaatab kella.) Oi, juba kaks. Kümme puudus ühest, kui ma hommikul tulin.

KALL: Oi-oi, sa oled tööd rabanud järjest seitsekümmend minutit!

TOIMETAJA: Head aega. (Hakkab minema.)

KALL: Aga kelle kätte ma sinu juubeliloo annan?

TOIMETAJA: Anna sellele, kes tellis. (Ära.)

Tuleb Tiit Hennoste.

KALL: Noh?

HENNOSTE: Ma tõin mainumbrisse Udo Uibo seitsmekümnendaks sünnipäevaks väikese loo, aga…

KALL: Lähme vaatame, kas on veel mõni toimetaja majas.

Lähevad ja vaatavad.