Vahel saavad õunad muidugi otsa, kevadeks, keldrist.
Enne kui tulevad uued. Siis on aega igatseda.
Liisi Rünkla

U

Kui ma endale kedagi enamaks kui sekundiks tahan silme ette manada, pean talle andma õuna. Just nimelt õuna. Pliiats ei kõlba. Ka kahvel mitte. Aga õun kõlbab. Õun annab aja. Ja selle aja jooksul jõuan oma silmas ära tunda selle, kes hoiab käes õuna ja sööb seda. Sööja nägu on õuna täis. Kahvli ja pliiatsiga nii ei ole. Kahvel on liiga labane, pliiats liiga tark. Õun on paras, ei parasta ega heida ette. Aeg on armulik, lubab näha inimeste palgeid ja põski.

Mu isal on õuna süües õun mitte suus, vaid kõrvade taga; kõrvad liputavad saba nagu vastsündinud koerakutsikad.

Mu emal läheb pea õuna süües pikaks, otsaesine püüab kinni juukserandi, mis helgib päikese käes – aga õuna muidu ei sööda kui päikeses.

Mu vanaema suu läheb õuna süües väikseks; või õun liiga suureks. Isegi kröömikest ei saa ta sealt muidu kätte, kui peab noa appi võtma. Nuga on ka ilus.

B

Kõik inimesed, keda ma näen, näen enam kui hetkeks, on õunaga. Kõik õunad on õunapuudelt alla kukkunud. Raisku pole läinud ükski või on, aga ma ei näe. Õunu on õuetäis; linnatäis, ilmatäis. Igal inimesel on õun. Mehel võrdselt naisega; naisel võrdselt mehega. (Mehel ja naisel vahet pole, nagu ma Butori „Modifikatsiooni” ülikoolis lugedes aru sain ja kohvikulaua taga teiste naeruks väitsin, mis aeg siis oli? Mitteaeg, muidugi.) Tittedel on titekärus õun; ka käru on õunakujuline, ratastega. Õun õunas.

Õun on ajakink.

Ajal on teravad hambad. Aeg on noor.

Kui ma endale ennast enamaks kui sekundiks tahan silme ette manada, pean endale andma õuna. Keegi teine ei tohi anda. Ainult ma ise. Ja just nimelt õuna. Iga teine asi ei kõlba. Ei kõlba kahvel, mida mulle kätte topitakse, et ma käega ei sööks. Ei kõlba pliiats, mis sunnib mind kirjutama.

I

Torkan õuna põdra sarvede otsa. Mul on hirm. Kardan, et isa teeb avarii. Isal on Volga. Volga kapotil ilutseb hüppel põder. Nii on autost saanud tapariist. Käivad jutud, et teeäärsed metsad on täis laipu, kõik süütud inimesed, kõhud õunu täis, nagu hilisemal uurimisel on kindlaks tehtud. Põder on ilus. Ilusam kui nuga, millega mu vanaema endale õunast tükke lõikab. Ta nagu kasvaks autost välja. Sõita ilma põdrata on sama mis olla voorimees ilma hobuseta. Minu vanavanaisa oli kutsar. Ta jõi ennast surnuks. Tema karjeid ma ei kuulnud, tal oli karjumiseks oma kamber.

Sõidame isaga Võhmasse sandaale ostma. Igalt poolt neid ei saa. Võhmas on lihakombinaat. Puu tagant hüppab välja ühiskondlik inspektor. Õnneks tuttav. Autojuht autobaasist. Autobaas on kohe koduaia taga, paarsada meetrit. Varem oli seal vangla. Vanglas lasti maha mu vanaisa. Õuna süües, aga ka muidu, on vanaemal peas lõua alt mitme sõlmega tihedalt kokku tõmmatud õhuke sitsrätt. Rätt ei lase suud liiga lahti teha. Vanaema peab sööma poolsuletud suuga. Nii ei kuule ta pauku, mis vangla hambulise müüri tagant vanaema kõrvu kostis. Võis olla ka õun, mis ühel augustiööl plekist kärusse kukkus.

Autojuht autobaasist on meie naaber. Ühiskondlikud inspektorid on tavaliselt kõhnad ja parteilased. Looduse ja rohukõrrega ühte sulavad. Eeri on kõhukas: känd. Tal ongi ainult kõht. Paks ta ei ole. Kõht nagu trumm, kus ta koju tulles mõlema käe sõrmedega ajaviiteks ja purjusolekust tingitud taarumise tõkestamiseks trummeldab, köhib ja tubakapurust tatti vastu planku pritsib. Eeri ei ole parteilane.

Ta hüppab puu tagant teele ette. Käes on tal triibuline sau. Sau on Eeri au. Selleta ta ei saa elada. Sau on alati kõva. Ka kõvadus on Eerile tähtis. On kaks asja, mis peavad alati kõvad olema. Sau ja munn. Eeri naine on väga nõudlik.

Mis see on? küsib Eeri.

Õun, vastab isa. Ja keerab akna alla. Eeri pole kuulnud, küsib uuesti.

Mis see on?

Õun. Poiss pani.

Miks?

Ta on siin kõrval, las ise seletab.

Magab, ta ju magab.

Njah, siis küll, ütlen oma sõnadega. Nii ongi parem, ta kipub mul pikalt pajatama.

Jutumees.

Kipub kirjameheks kätte.

No siis on küll hull lugu. Vast peaks vitsu andma, mina peksan oma lapsi igal õhtul koju tulles soolvees immutatud pajuvitstega.

Ma ükskord kõrvust sakutasin.

See ei aita, paljas nahk ja perse, see aitab. Tule välja. Mis see on?

Õun. Poiss pani.

Kirjamees.

Pole kindel.

Kuidas pole?

Pole kindel, kas ta selle ka kirja pani.

Pani? Kuidas saab olla, et see, mida veel pole, on juba olnud?

Võib-olla paneb, ma ei tea.

Magab, ma ju näen. Kas unes saab kirjutada?

Ma ei tea, vist saab.

Siis on kehvasti. Ma teen kiiresti.

Valgusest pead ette jõudma.

Olgu või valgus. Pimeduse vastu on taskulamp. Valguse vastu pole midagi. Miks õun? Miks sa lubasid poisil õuna panna?

Salaja pani. Ütles, et hoiab ära surma. Kui keegi kapotile maandub, on pehmem. Ei rebi soolikaid välja.

Kuidas ta seal püsib?

Ei tea.

Eeri küürutab ennast kapoti kohale, uurib õuna eest ja tagant. Puudutab näpuga ettevaatlikult õuna koort, pistab suhu, maitseb, muigutab.

Paide tali? Miks mitte Tartu roos?

Ei tea. Maitse asi.

Paide päästab, Tartu hukutab.

Võib nii olla küll.

Kurat, põrnikas. Ptüi.

Õunas.

Ei usu, õun on terve. Paide tali ei ussita. Jäi vist sõites külge, enesetapp, eehhee. Kui kiiresti sa sõitsid?

Sada.

Siis pole ime. Kuule, ma kirjutan sulle kiiruse ületamise eest väikse trahvi.

Mis saab õunast?

Õuna unustame. Unusta ja ole õnnelik. Säh, paber ka.

Ja ulatab isale kviitungi. Volga võtab kohalt.

Põder sööb õuna. Ka tema on õnnelik, hambad õuna südames. Seemned suus.

N

Õuna kuivalt ei söö. Me pole nii ehitatud. Kui oleks, siis peaks meie küljes olema äravoolutorud. Suunurkades. Oleksime siis majad. Aga ei ole. Oleme inimesed. Suudega. Mahlarennideta. Tean üht inimest, kes enne õuna ampsamist õuna suudles. Ta ei jooksnud mahla. Ta visati kividega surnuks. Ta armastas lapsi, väikesi poisse. Ta oli koorijuht. Tema käed olid elastsed. Ta püüdis kinni kõik kivid. Või olid need õunad. Välja arvatud too viimane, mis tabas teda otsaette. Mütsaki. Kive oli kokku sama palju kui inimesel aastaid – 77. Ta jõudis kõiki neid huultega puutuda. Mitte kordagi hammustada. Või olid need õunad.

A

Tean üht poissi, kes ei teinud päris õuna ja sõna-õuna vahel. Ta sõi ära kõik sõnad, mis olid õunad, kuid mitte puu otsas, vaid raamatus. Ka puud olid lagedad, tuleb tunnistada. Vähe oli neid raamatuid, kus õuna polnud. Isegi Leninis oli paaris kohas õun. Stalini õunad olid vähe kibedamad. Paradiisiõunad. Poisi vanaema oli hädas: mustade kaantega raamatute raamat oli auklik. Mida teha? Söömine ära keelata? Aga siis võib ju poiss nälga surra. Ei aita piits ega präänik. Isa lööb käega, ohkab ja saadab poisi kuu peale. Siiamaani korjab poiss seal kurke. Kuu tagaküljel on neid tohhujaa ja bolše. Kui poiss veel surnud pole, on ta kurgimiljonär. Kurgid pole kurjategijad. Emale poiss ennast esiküljele näitama ei kipu.

D

1964. aastal maalib prantsuse kunstnik René Magritte pildi. Pildil on mees. Mees vaatab vaatajat. Mehel on seljas kolme nööbiga õhuke mantel. Alumine nööp on lahti. Peas kõvakaabu. Pole näha, kui pikk mees on, pilt lõpeb enne ära. Kui lõpp ikka on all. Võib ka olla mujal. Mehe selja taga on meri. Mees seisab mere ees. Varjab seda. Ja taevast. Lõikab mõlemast enda suuruse ja kujuga tüki. Vasak käsi on õla küljes tagurpidi. Kui selle käe taha ilmuks – merest – kerjus, siis võiks mees talle mõne mündi poetada. Meri on pea lainetu. Nagu ka taevas pilvitu – pea/aegu.

Magritte’ile meeldis olla inimene – tavaline, tavaliselt riides, tavaliselt triigitud. Kui on kaabu ja on mantel ja on särk ja on lips, siis nägu pole vaja.

Mis nägu on inimene? Kes teaks?

Mehel, inimesel, inimpojal on näo asemel õun. Kaabu serva küljes kinni. Õuna tagant piilub vasak silm. Ta näeb.

Õun on roheline. Toores. Süüa ei kõlba.

Miks.

Mitte.

Mõrtsukas

Ta on mõrtsukas. Erinevalt teistest mõrtsukatest, kellel tunnetega tegemist pole, on temal tunded. Tal on naine ja lapsed, kaks poissi. Need on tema tunded. Lapsed teavad, kes nende isa on, saavad aru tema tapjakirest. See juhtub korra aastas, tavaliselt oktoobris, siis, kui kapsad on tünnis, suur kivi vajutiseks peal. Ka moosid on siis valmis. Purgis, kaaned tihkelt peal. Ja mahlad. Mahlapurkidele on raskem kaant peale keerata. Väike randmenõks, ja asi ants.

„Kas ei pea sa juba minema, isa?” küsivad lapsed isa käest.

Ka naine sekkub, paneb raamatu kinni, lükkab akna lahti (lugemine, looming, ei vaja õhku) ja hüüab:

„Aaa-eee-g! On aeg!”

Ta on suur lugeja, natuke ka kirjanik, vähe värsisepp. Kui aken kinni kukub, ootamatult, tõmbab naine kopsud õhku täis ja haarab sule.

Ja ubinakorjel lapsed kinnitavad hüüdu, sakutavad isa särgisabast:

„Käi ära, see ei võta kaua aega.”

Kaks last ripuvad mahlapressi küljes, keeravad kruvi allapoole. Puust restide vahel on riidekottidesse mässitult õunaplöga. Helehell mahl voolab pressi alt vulinal pange. Kui pang täis saab, peab uue pange kiiresti plekkrenni alla torkama. Seda teeb kolmas, kõikse väiksem, tüdruk. Tema ainsana ei tea tapatööst, mida isa peab sooritama, midagi. Ta on luuletus, mida ema kinnise akna taga kirjutab. Tal on ovaalne nägu, rohelised silmad ja töökad käed. Kui õunal oleksid silmad, oleks ta too tüdruk. Ta on süütu, sündinud puhtast armastusest aia ja kodu vastu. Maa ja mulla vastu. Ta ajab aia ajaga segi. Ta ei saa aru, miks isa purusti mootori välja lülitab. Lõiketerad teevad klapati-klapati. Kärusse visatud, mahlast tühjaks pressitud plägahunniku kohal tiirutab herilane. Tüdruk sirutab käe hoova poole, et kaadervärk uuesti käima panna ja isa sellega õunatöö juurde tagasi tuua. Kuid viimasel hetkel – praegu, just nüüd! – tõmbavad vennad ta eemale. Nad seovad õe õunapuu külge kinni paksu köiega. Et ei teeks haiget – õhuke nöör teeks, traat teeks, isegi juuksekarv teeks. Oota, ütlevad nad. Sul ei ole valus, Luule.

Möödub päev, möödub teine. Ema loeb. Vennad mängivad peitust. Õunapuud pakuvad nähtamatust. Puude taga on peidus pimeduse läbimatu raudrüü. Vennad peidavad ennast puu taha, mille külge nad on õe kinni köitnud. Tüdruk ei nuta. Õunad hoiavad okstest kinni. Nemad teavad. Tüdruk ei tea.

Tagasi tulles on mõrtsukal kõik alles – aed, puud. Isegi aeg liibub vastu nahka. Ja tunded! Ta seob tütre puu küljest lahti.

Nüüd on kõik, ütleb ta, võtab käest kinni. Mõlemad keksivad kohapeal. Õunad hoiavad hinge kinni.

Aken kolksatab.

…

Järgmisel hommikul loevad mees ja naine lehte. Mees on lehed postkastist tuppa toonud. Naine loeb nutist. Ta on mehest kakskümmend aastat noorem.

„Midagi polnud,” ütleb mees, „lehed on tühjad.”

Naine noogutab mõistvalt.

Lapsed veel magavad.

Naer

Sõime kiiruse peale õunu. Meie ees oli kauss. Kauss oli kuhjaga täis. Meid oli kolm: Jaan, Mati ja mina. Olime koolikaaslased, meie Matiga ühes klassis, aa-s, Jaan paralleelis, bee-s. Olin sõprade jaoks välja mõelnud mängu. Käskluse peale krahmasime endale laualt pruunist savikausist õuna ja kukkusime õgima. See oli nii naljakas, et pani juba esimese suutäie järel naerma. Ja nii võitis see, kes suutis jääda tõsiseks. Paraku ei õnnestunud see täiel määral kellelgi. Me naersime nii jubedalt, et tuba täitus kiiresti suust välja pursatud õunatükkide ja naerukildudega. Alul oli nii, et südameid ei pruukinud süüa, kuid juba paari-kolme mängukorra järel selgus, et südame ümber on erineva paksusega liha, mille võis petutahtest ka söömata jätta ja kiiremini võiduni jõuda. Puhast südant nagu polnudki ja kui oligi, siis mis saab seemnetest? Mis see seeme ussist teine on? arvas Jaan. Seni olime lubanud ussi välja sülitada – põrand oli neid täis, eriti armas tundus neile olevat mustade ustega raamatukapp, mille lukuaugu poole nad roomasid, valkjad jupatsid. Nüüd enam mitte. Õun tuli täies suuruses ja koos sisuga ära süüa. See nõue tekitas eelise Matile ja mulle, kelle perekondlik traditsioon ei näinud ette ei südame ega seemnete säilitamist, Jaan aga pidi koos õega, kes õnneks või õnnetuseks meie mängust osa võtta ei saanud, õunast kõigepealt südame välja koukima, olgu siis noa või näpuga, kui õun oli loomult pehme nagu Klaar või Krüger. Südame ja seemnete kohal lasus range keeld. Need pandi pärast sööki eraldi karpi ja hoiti seal, kuni tekkis uus põlvkond, kellele pea nähtamatuks kuivanud pühad tsivilisatsiooni- ja viljaalged pärandati. Kuid pärast kaht järjestikust võitu, mille me salajase silmapilgutuse saatel Jaanile loovutasime, sai Jaanist spetsialist südame ja seemnete eelissöömisel, mis ei võitnud aega, kuid kompenseeris perekondlikku ebakõla, mis Jaanis oli juba pikemat aega küpsenud. Nimelt napsas ta oma puseriti esihambarea suust välja pürgiva haralise kahvelmolaariga õunakoorest tükikese, enne seda mõistagi sinna täket tehes, kuhu sisse hammas ideaalselt istus, surus õuna vastu huuli ja imes sealt kõigepealt välja seemned – kuulsime kõrinat, nagu tolmuimejas nööpe, tablette ja vanaema sukavardaid –, seejärel aga mitte nii häälekad nahkjad südameosised, mis seemneid südames kinni hoiavad ja mis näevad (parema võrdluse puudumisel) välja nagu koiliblika tiivad. Sõnaga, Jaan nägi välja nagu tolmuimeja Saturn – ümar, punnis põskedega. Kuid ikkagi, kauaks see kõik Jaani sisse ei jäänud. Ega ka meisse. Mõne aja pärast olime sunnitud ennast tühjendama ja kuna vajadus edasi mängida, iha iga hinna eest võita, olgu või sohiga, meis vaid paisus (nagu meie vatsadki, kust sündimise nupud, nabad juba ammu eest olid lennanud ja perse valla päästnud), siis polnud muud võimalust, kui terve tuba täis sittuda, jõudmata aknast paistva käimlani. Kõik, mis olime võidukiljatuste saatel endasse ahminud, oli muutunud püdelaks nagu õunapurustist ämbrisse tilkuv läga. Vaid rootsud olid jäänud seedimata, otsekui saanuks hea tahtmise juures ja mänguhulluse puudumisel või vähemalt leevendumisel, nende külge oksad ja puudki monteerida. Olime lõuast saati sees, see oli juhtunud paari tunni jooksul. Lained lõid meie pea kohal kokku, kuid ubinad ei vajunud põhja, vaid hõljusid pinnal nagu meres poid. Ka meie üritasime kõigest väest, ihust ja hingest, oma kehi hüpitades, meeleheitlikke tantsusamme tehes, pabulaid kinni püüda ja suhu toppida. Ka selles positsioonis kuulus võit kõige sagedamini Jaanile. Põhjus, nagu võib aimata, seisnes seigas, et Jaan oli meist oma pool meetrit pikem. Olime temaga võrreldes päkapikud. Ta oli nagu too saladuslik puu meie aias, mis olla seemnest ise kasvama läinud, linnu nokast juhuslikult pillatud, soojast suvest ja viljakast vihmast sünnitatud. Puu oksad kandsid vilju, kuid mitte meid. Mina sain eelmisel suvel alla kukkudes peapõrutuse, isa aga jäi eluks ajaks lombakaks. Korjasime siis maast, puust loobusime. Maha kukkunud õunad olid väga head, mahlased mütsakad.

Meid päästis Jaani õde, kes oli tulnud oma kadunud venda vanemate käsul otsima ning tõmmanud lahti minu koduukse. Mina leidsin ennast suure varba läikival küünel, kus kükitasin nagu Robinson saarel, kuhu meri ta oli heitnud. Õel oli kaks õuna, need olid tema rinnad. Tal oli hea reaktsioon. Jõudis eest ära hüpata. Ja vähemalt sama hea süda.

Mati jäi kinni aiaprakku, aga ta rabeles ennast lahti ja kõndis kõrvaltänavasse, kus oli tema kodu, pesi ennast kaevu all puhtaks ja jäi kohapeal magama, käsi pumbakaevu raudsangas kinni.

Jaan aga… Jäägu see saladuseks, ega ei pea ju kõike ka välja lobisema.

Kuritegu oli nii suur, nii kujutlematu, et karistust sellele ei järgnenud. Paha haisu polnud, sitaga aga väetas isa kartulipõldu. Tos mõttes pole kartulimugulal, saial ja sital ju suurt vahet miskit. Üks kolmainsus kõik.

Kui me kokku saame, tuleb see meile meelde. Ja me naerame jälle. Jaani õest on saanud minu naine, meil on kaks last, poiss ja plika. Karpi hoiame alles. Pööningul, korstnajala taga, lahtise kivi all. Lapsed teavad, ma ise hakkan juba unustama. Mati perest ma midagi ei tea, tean, et ta töötab külmkapiäris. Jaan suri kahe aasta eest. Viimati, kui tema haual käisin, torkasin lilli istutades millegi teravaga endale näppu. Mõtlesin, et mingi oksatüügas, aga ennäe, hammas oli – Jaani igilõikur. Küllap pidas mind õunaks. Muide, pärast juhtunut on meie kodukorstnast talviti taevasse keerduv ussisabasarnane suitsujuga mitte must või hallivõitu, vaid pigem pruunikas.

Jaani lahkumine kokkusaamist ei takista. Nagu ka naeru.