Ilm on nii kõle, et tõmban jopeluku kinni. Kingatald lirtsub. See teeb seda muidugi alati, kui maas on natukenegi niiskust. Ma tean, et king on katki, mul lihtsalt pole tahtmist uusi osta. Nagunii on varsti talv, siis viskan minema, ostan kevadel järgmise paari. Käivad kaks hooaega, viskan jälle minema. Mul on elus targematki teha kui kingapoes käia.

Täna on teisipäev. Viktoriinipäev. Emajõe kalda ääres loksub ujukitel alus, kuhu peale on ehitatud kõrts. Seal ongi viktoriin. Igal teisipäeval, kui just pole koroonat. Praegu on, aga mitte Tartus. Niisiis ei loe.

Keeran pärast Kaarsilda paremale, Hesburgeri kõrvalt alla ja kõnnin kaldapealsel. Ega need sammud kergelt ei tule. Mitte et ma ei tahaks viktoriinile minna – tahan küll. Väga. Ja tehniliselt oleks ma pidanud nagunii täna ise korraldama. Või, noh, mitte ise, meie pidime. Valisime algselt koos küsimusi. Aga korraldab ainult Tiina. Ja osaliselt just seepärast, et me koos küsimusi valisime.

See pole muidugi ainus tüli põhjus. Neid on palju. Liiga palju, et ette lugeda. Ütlen vihjeks ainult, et tegemist on sama inimesega, kes demonstratiivselt, minu silme ees, mu pesu kahe näpu vahel üles tõstab ja pesukorvi langetab. Kes minu kohvitassid laua pealt kraanikaussi viskab ja seejuures võimalikult kõvasti ohkab. Kes seksi ajal kõrvale põrnitseb ja vaikib, aga kui ma järele jätan, vaatab otsa ja küsib kuivalt: „Noh, väsisid ära või?”

Ühesõnaga, ei viitsi pikalt rääkida.

Vaatasin, kuidas ta viktoriini jaoks asju kokku pakkis ja varem ära läks. Tahtsin saatma minna, aga mulle öeldi, et ma püsiks kodus. Et tema korraldab ju üksi, niisiis pole mul vaja ennast vaevata. Oki-boki. Ma siis ei vaeva.

Suitsetasin akna peal – ma tean, et ta vihkab seda, aga praeguseks on vist juba suva – ja jälgisin, kuidas ta kõpsis Kaarsilla poole. Alles pärast seda, kui ta oli Emajõge ääristavate puude taha kadunud, panin kodinad kokku ja võtsin enne väljumist rahustuseks topeltviski.

Seal ta nüüd seisab läppari taga, mikrofon juba käes. Kell on mõned minutid seitse läbi, viktoriin tegelikult algas. Ma jään hiljaks. Meelega muidugi. Kui ma sisse astun, heidetakse arvuti tagant minu poole hävitavaid pilke, aga ma keeran selja ja kõnnin leti juurde. Tellin oma joogi ära ja taipan siis, et mul pole lauda. „Naiiv” ei olnud juba Vallikraavi tänaval kuigi suur koht ja vete pääl on see veel pisem. Kõik lauad on kas võitjatele bronnitud või kogenud võistkondade poolt juba ammu ära võetud. Ohkan läbi nina ja otsin endale ühe tabureti, mille mahutan kahe laua vahele. Seal, baaripukkidel ilutsevate tagumike seltsis on vaja kuidagi vastuseid kribada. Eks ma siis kribangi, põlve otsas, kui vaja. Hoian klaasi käes ja saab hakkama.

Märkan ringi vahtides, et esimese küsimuse paberileht ehk pildiküsimus on juba kätte jagatud. Astun siis korraldajalaua poole. Blond fuuria vaatab mind kogu selle aja, mikrofon peos. Ilus on ta küll, tuleb meelde, miks me kõik need aastad oleme koos elanud.

„Mul oleks ka lehte vaja.”

„Viktoriin juba algas.”

„Ära hakka peale, ma tean küll. Anna leht.”

Tiina jahedalt hallid silmad põrnitsevad. Väga aeglaselt võtab ta lõpuks ühe lehekese ja ulatab mulle.

„Sa pead meeskonna nime ka kirjutama.” Enne, kui ma jõuan vastata, lisab ta: „Ja sa ei saa panna sinna „Kuusepüksid”.”

„Saan küll. Ma olen ka selle meeskonna liige.”

„Ei. Mina olen praegu ainus liige. Sina vali uus nimi.”

Ma ei viitsi jätkata. Istun tagasi oma taburetile ja kritseldan põlve peal sedelile uue nime: „Tiinanina.” Las naudib. Ise tahtis.

Hea küll, esimene küsimus. Vahin pilti ja taipan, et see pole see, milles me kokku leppisime. Algne plaan oli küsida, kes on pildil (Nikolai II). Aga seal on hoopis see Horvaatia linn, Dubrovnik. Käisime seal reisil. Ma jõin ennast esimesel õhtul ikka väga täis ja kakerdasin mööda tänavaid ringi, kuni eksisin ära. Tiina pidi kohaliku politsei appi võtma ja viibete-mühatuste keeles neile selgeks tegema, et nad mind otsiks. Poole ööni olevat see pull käinud, ma ise ei mäleta. Ärkasin juba hotellitoas ja mul tuli õhtuni vaat et põlvili anuda, et ta mulle andestaks.

„Kordan esimest küsimust,” ütleb Tiina mahe hääl mikrofoni. Sumin ja kära vaibub. „Pildil on üks Lõuna-Euroopa paik, tuntud UNESCO kaitse all oleva vanalinna poolest. Ütlen vihjeks, et seal on lihtne ära eksida.”

Oh, haa-haa.

Kirjutan sedelile „1. Dubrovnik” ja konutan taburetil. Suht ebamugav on seal niimoodi istuda, sihuke tunne, nagu oleksin härjapõlvlane. Põrnitsen õlleklaasi ja ootan järgmist küsimust. See peaks olema päris põnev, kuna me läksimegi juba teise küsimuse pealt raginal tülli. Tiina tahtis küsida „agape” kohta, et mis see on. Mina leidsin, et see on mõttetult lihtne küsimus, iga kristliku taustaga inimene teab seda. Tema raius, et enamik noori seal kõrtsis ei ole kristlased. Ma ütlesin lihtsalt, et mul vsjoravnoo, nad lihtsalt teavad seda ja see on halb küsimus. No ja sealt läks see asi käima. Pikk jutt, igatahes lõppes sellega, et me vist ei ole enam koos. Hetkel veel elame koos, aga… Ma ei tea ka. Keeruline.

Muusika vaibub, rahvas pöördub küsimust kuulama. „Nüüd siis teine. Kreeklastel oli armastus jagatud laias laastus nelja tüüpi.”

No muidugi.

„Eros tähendas peamiselt seksuaalkirge, philia oli sõbralik kiindumus, storge aga kiindumus laste ja vanemate vahel. Mis oli neljas? Ütlen vihjeks, et sama mõistet kasutab oma nimes ka üks Tartuski esindatud kristlik ühing.”

Vastust ei tahtnud ette öelda või?

Tiina lükkab noortepärase tümmi tagasi, mina ootan tülpinult kolmandat küsimust. Enne ta ju veel kordab teist, siis on hiiglama pikk paus, siis alles kolmas. Mul jõudsid mõtted juba jõge pidi minema triivida, kui mikrofonist loetakse ette järgmine küsimus.

„Millisest antiikaja seaduskogust pärineb järgmine klausel: „Kui naine on vihanud oma abikaasat ja öelnud: „Sina ei hoia mind kinni”, vaadatakse läbi tema minevik, et näha, mis temas puudub. Kui ta on olnud diskreetne ja patuta ja abikaasa on käinud ula peal ja teda suurel määral alandanud, ei ole see naine süüdi ja temal on õigus võtta oma osa abieluvarast ja minna tagasi isakoju.”? Kas on vaja vihjet?”

Tõmban ammuli vajunud suu aeglaselt kinni. Ei, vist ei ole vihjet vaja. Võid juba kuvalda võtta, kui sa nii otse ja laialt hakkad virutama. Kas kogu see õhtu tuleb teemal „Kõik mehed on sead”?

Hea küll, ma võin vähemalt lajatada vastu sellega, et panen ta neetud viktoriini kinni. Mõtlen kiirelt, kus võiks olla selline klausel. No esimene mõte on piibel. Aga mingi aimdus ütleb, et see on liiga lihtne. Ainus teine vana koodeks oli muidugi Hammuramptšiku oma. Lähebki siis kirja: „3. Hammurabi.”

Vooru viimased kaks küsimust on samasse patta. Tuhat aastat tagasi komponeerinud naishelilooja Hildegard von Bingeni puhul on midagi olulist veel – mis? Loomulikult nunn, et mitte meestega kokku puutuda. Kes ütles „Naised ei saa iial nii edukaks kui mehed”? Ebaaus küsimus, sest ta on mulle seda heietanud aastaid, ja see oli Dick Van Dyke, aga Eestis teda ei tunta eriti. Kuigi boonuspunkt selle nime eest, eks?

Lähen laua juurde ja ulatan talle pidulikult sedeli. Tiina keerab selle õigetpidi ja loeb. Vaatab altkulmu.

„Muuda meeskonna nimi ära.”

„Ei.”

„Sa ei pane seda nime.”

„Panen küll,” naeratan mina ja lähen uut õlut võtma.

Sel ajal, kui ilus näitsik mu klaasi täidab, loetakse ette õiged vastused. Mul on täistabamus. Muhelen õllevahu sisse, Tiina säriseb arvuti taga vihast.

Teine voor on samast mastist. Mehed on nõmedad, naised on alati pidanud kannatama, mida iganes, oh seda häda ja viletsust. Viin lehekese ära, Tiina ei vaevu mulle otsagi vaatama.

Kummutan klaasipõhja ja ootan mõnuga teadaannet. Tiina loeb vastused ette – mul on kõik õiged – ja nüüd peaks tulema vahepealne seis pärast kaht vooru. Hakkab siis sealt altpoolt tulema, üks totter nimi teise otsa.

„Ja esimesel kohal täiseduga, kakskümmend punkti kahekümnest…”

Irvitan.

„Kammi Sassi.”

Vahib mind sealt laua tagant, kui ma teda sõnatult jõllitan. Muigab. Kergitab kulme nagu öeldes: aga mida ma teha saan?

Samas, vahet pole. Ja mõnes mõttes õiglane kah. Kui mina ilgun tema nime kallal, miks ta ei võiks ilkuda minu nime kallal? Lasen klaasi alla ja kehitan õlgu.

Järgmine on muusikavoor ja seal ma nii edukalt ei tambi. Tiina ja minu maitse pehmelt öeldes ei ühtinud. See tähendab, et tema kuulab saasta ja mina kuulan normaalset muusikat. Küsimused on mingite bändide kohta, kes mind üldse ei koti. Aga tõeliseks kirsiks koogil on vooru viimane. Kui see laul käima läheb, vaatan talle peaaegu etteheitvalt otsa. Tiina ilme on liikumatu, aga minu arust tal silmad läigivad Emajõe pealt peegelduvas õhtuvalguses.

See on ju meie laul. Esimene koos viibitud öö laagri tantsupeol. Varasel hommikutunnil, pead üksteise vastas, särgiõlad niisked – mõlemal, kusjuures. See on ilus laul, raisk. Ja seal ma armusin. Peaaegu püha hetk. On meie vahel mis on, aga selliste asjadega ei peaks mängima. Kirjutan vastuse ära, aga panen lõppu veel „?!?”, et ta saaks ise ka aru, et mida kuradit.

Aga viktoriin jätkub nagu pikale veninud näägutamine meie teemadel. Kahtlaselt tuttavad kohad nagu Kirna mõis, kus meil oli suur tüli, see Taevaskoja praam, kus ma olin pisut liiga vintis ja olevat talle lobasuise giiditädi ees kõvasti häbi teinud. Ja nii edasi ja nii edasi.

Pärast nelja vooru loetakse tulemused ette. Muidugi ma olen esimene. Kuulen juba naaberlauast vana kogenud mälumänguri porinat, et see ei ole aus. Et mõni ime, et „see meeskond” on esimene. Saateks pahurad pilgud minu poole.

Mul on selleks hetkeks ausalt öeldes täiesti suva. YOLO, nagu öeldakse.

Viimane voor läheb läbi udu, mul on juba mitu õlut ka sees. Ja siis on aeg viigilahutajaks juhul, kui kellelgi on võrdselt punkte.

„Viljakusprobleemideta mehe sperma milliliitris peab olema vähemalt teatud kogus spermatosoide. Kui palju? Ütlen vihjeks, et räägime miljonitest.”

Ütlen vihjeks, et mul läheb silme eest punaseks.

Jah, me ei ole saanud lapsi. Ei, ma ei ole nõus, et see on tingimata minu probleem. Jah, ta on korrutanud, et kui ma nii palju ei jooks, oleks vähem tõenäoline, et see on minu probleem. Ei, ma ei joogi nii palju.

Jah, ma ei suuda seda juttu enam kuulata.

Tõusen püsti, astun uksest välja. Ilmselt ta vaatab mulle järele. Ilmselt ma panen selle viktoriini kõrge kaarega kinni. Ilmselt läheb päris hea mitukümmend eurot võitjakrediiti baaris kaduma. Mul suva.

Kõnnin kõikuvast kõrtsist oluliselt vähem loksuvale kaldale. Lähen millelegi mõtlemata üle Kaarsilla tagasi, aga siis seisatan seal, kus väike Lydia põgeneb suure kurja onu juurest.

Ma ei taha minna Raatuse tänavale.

Kuhu iganes mujale, aga ma ei taha sinna minna.

Jalad hakkavad viima mööda kaldaäärt alleele. Sammun sihitult, vahepeal mörisevad paremal pingitäidised, siis on jälle vaikus. Kaugemal vuravad üksikud autod. Esimese öökülmaga on lehed robinal maha langenud ja ma sahistan nendes, täielik laps, tõesõna. Kui jõuan Vabadussillani, istun korraks pingile. Vaatan tulukesi sillakaarel. Punasest saab oranž, roheline, sinine, lilla, kollane, helesinine. Taas punane.

Ma ei tea, kui kaua ma seda vaatan. Võiks ju olla nüri niimoodi, kogu aeg ringiratast, ikka ja jälle tagasi algusesse.

Aga ei ole.

Vahin võlutult nagu mingi poisike, õhtu sillakaare taga tõmbub üha tumedamaks ja vilkuma hakkavad esimesed tähed. Punane. Jälle punane. Siis taban, et vahepealsed värvid on huupi, suvalises järjekorras. Pealtnäha loogiline, pidev tsükkel lihtsalt algas ja lõppes punasega minu jaoks.

Olen kange ja ajan end ägades püsti. Jalad viivad üle silla ja mööda kaldaäärt tagasi Kaarsilla poole. Jäängi niimoodi ringiratast kõndima või?

Pilk langeb jõel kuldselt kumavate akende poole. Kõrts on peaaegu tühi, ainult kaunid näitsikud on leti taga ja ühes lauas istub kummargil kogu.

Tiina.

Seisatan tahtmatult. Toetun külmale, kollaseks värvitud metallpiirdele. Tiina on üksi laua taga, ees klaasike. Üks käsi toetab põske, teine keerutab aeglaselt sõrmega klaasiäärel. Ta on seal nii kössis, et sammun kõrtsi.

Ta tõstab minu sisenedes pea, aga pilk langeb kohe tagasi lauale. Ainult selg läheb sirgemaks ja kogu kehakeel on selline, et „ma siin istun niisama, aga ei, lauas kohti pole”. Lähen sellest hoolimata laua juurde.

„Tohib istuda?”

Muigab. „No istu siis.”

Võtan istet – sedapuhku puki peal nagu tõeline härra. Minu õnnetu taburet on sealsamas lähedal.

„Mida jood?”

„Sinu krediiti.”

Mühatan naerda. „Ma ei küsinud seda. Viskit jah? Oot, mis minu krediiti? Korraldajale on ju ette nähtud märksa soliidsem krediit.”

„Ma tean,” ütleb Tiina rahulikult. „Selle ma jõin juba ära.”

„Sa jõid nelikümmend eurot juba maha?!”

Tema pilk on jahe. „Võtsin menüüst kõige kallima viski ja lasin panna topelt. Mis siis?”

Vangutan pead. „Ei midagi. Hea valik.”

Tiina noogutab.

„Ja nüüd jood võitja krediidi maha?” küsin ma muiates.

Noogutab jälle.

„Kas ma võin ka oma krediidi arvelt juua?”

Tiina vaatab mind mürgiselt. „Ma poleks sinu omaga alustanud, kui sa poleks uttu tõmmanud.”

„Käisin korra jalutamas. Pealegi pole väljas praegu udu,” ei suuda ma vastu panna.

„Erakordselt koomiline,” matkib Tiina laisalt Baskinit. „Ma mõtlesin üleüldse.”

„Üleüldse mis?”

„Et sa üleüldse uttu tõmbasid. Oleks sa normaalselt käitunud, ma poleks su krediiti puutunud.”

Vaikin.

„Miks sa seda tegid?” küsin viimaks.

„Miks ma mida tegin?”

„Sellise viktoriini. Meist.”

Tiina muigab ja kallab klaasi põhjani kurku. „Muudmoodi ei saa meist rääkida. Mõtlesin, et kasutasin siis juba võimalust. Et äkki jõuab sulle kohale, et kus me oleme olnud ja mida teinud.”

„Muudmoodi ei saa rääkida?” kordan ma.

Ta raputab pead ja on järsku väga vana ja habras. Vaatab mind läikivate silmadega. „Muudmoodi ei saa. Mõtlesin, et enne kui lõplikult lähed, tuletan sulle meelde, mis meil on olnud.”

„Kuhu ma lõplikult lähen?” küsin ma jahmunult.

„Kust mina tean.”

„Ma ei läheks kuhugi, kui sa mind ei ajaks.”

„Mina ei aja sind kuhugi,” ütleb ta tõustes. „Ma võtan uue joogi.”

„Võta siis mulle ka.”

Ta tuleb lauda tagasi, mõlemas käes klaas viskit.

Nuusutan – tõrv ja laevaköied.

„Laphroaig?” küsin lootusrikkalt.

Muigab.

Lööme kokku. „Sul on alati olnud hea maitse,” ütlen ma.

„On või?”

„Peab olema, kui sa valisid minu.”

Nüüd naeratab juba laiemalt. „Ära hakka peale.”

„Miks?”

Ta kortsutab kulmu ja piilub mind üle klaasiääre. Seejärel laseb klaasi kolksuga lauale tagasi. „Mida sa plaanid?”

„Mina ei plaani midagi.”

Tiina joob pool klaasi ropsuga tühjaks. Vaikime. Vaatan, kuidas oranžid laternad valgustavad Emajõge. Sügisöö. Puud seisavad liikumatult. Kaarsillal kõnnivad veel üksikud.

„Hakkame varsti lõpetama,” hõikab üks tüdrukutest leti tagant. Tiina vaatab üle õla ja noogutab. Kallab teise poole klaasist sisse.

Kui ta sätib end tõusma, panen talle käe randmele. Ta põrnitseb seda nii, nagu oleksin ma visanud sinna midagi jälki.

„Oota.”

Kergitab kulmu.

Võtan julgustuseks tubli sõõmu. „Ma kardan jääda üksi,” pomisen ma.

Tiina tardub. Kulmukergitusest on laup kipras.

„Sina kardad jääda üksi?” küsib ta üle.

Noogutan.

Ta silmitseb mind, vaatab aknast välja. Seejärel läheb varna juurde ja võtab oma mantli. Kallan endale alles jäänud pära sisse.

„Tuled siis või?”

„Tulen-tulen,” kohman ma ja võtan ka oma kuhvti.

Astume kaldteed mööda kindlale maale ja seisatame.

„Kuhu sa siis lähed?” küsin ma ebalevalt.

„Mis siis?”

„Ma võin sind saata.”

Tiina on pöördunud Kaarsilla poole. Selle valgusmäng peegeldub ta kortsus palgetel.

„Mina lähen koju.”

„Ahah,” pomisen mina.

„Tuled ka või?”

„Kuhu?”

„Koju.”

Vaatan talle ehmunult otsa. Tiina silmis on jahedust, aga suu muigab.

„Kuhu sul, vanamehel, ikka mujale minna,” ütleb ta nii vaikselt, et seda on vaevalt kuulda.

Hakkame astuma. Ikka üle Kaarsilla ja sealt Raatust pidi edasi. Tüüne Emajõe peal kustutatakse tuled. Pime ja tumm alus jääb ujukitele hulpima. Ei uju ega upu.