Maantee pööras metsa. Esilaterna valgusvihk vallandas noorkuisest sügisööst ridamisi halle sammaldunud kuusetüvesid, lopsakaid lepapõõsaid ja tolmuseid rohupuhmaid. Väike vilgas mootorratas lisas allamäge gaasi.

„Hoia kõvasti,” ütles poiss. „Kohe põrutab.”

„Tead,” ütles tüdruk, „see Hilja on lausa loll. Ajab peale, et lahutagu aga Arvi ennast ära.”

„Kuradi külavahetee,” ütles poiss. „Poriauk poriaugus kinni. Iga mats laseb traktoriga ringi, kus pähe tuleb. Sõida nagu murdmaakrossi.”

„Mis asja neil niisamutigi viga oleks,” ütles tüdruk. „Magagu nii palju kui süda kutsub. See Arvi naine on ju viimane tossike – ei see hakka häält tõstma. Aga lahutab ära, on Arvil alimendid kaelas. Viiskümmend protsenti.”

„Mõni kümme kilomeetrit veel seda kuradi karjarada, enne kui asfalt hakkab.”

„Sa ei kuulagi, mis ma räägin,” ütles tüdruk. „Eks ole Hilja täitsa põrunud?”

„Mis see minu asi.”

„Ikkagi huvitav.”

„Ei ole.”

Tüdruk surus huuled ta kuklale.

„Ära ole vihane!”

„Mis sa siis patrad!”

Tükk maad sõitsid nad vaikides. Kraavitruup oru põhjas oli kitsas ja kummis. Kurvi taga algas järgmise künka nõlv.

„Aga muidu oli päris muhe möll, eks?” ütles tüdruk.

„Võib veel muhedamaks minna,” ütles poiss. „Kui miilits vastu juhtub, on load läinud ja lähme jala koju.”

„Prr,” tegi tüdruk. „See kah mõni võtmine või midagi. Mul on pea täitsa selge.”

„Aitab neile küll.”

Mäeharjal tundus, nagu oleks rattad korraks maast lahti lennanud. Siis lõi mootor turtsuma ja suri välja. Hoost jätkus poole tõusuni.

Poiss jäi harkisjalu istuma ning kummardus, et laternataguses hämaruses paremini näha. Kui ta selja sirgu ajas ja üle õla tagasi vaatas, siis polnud ta hääles pahameelt, vaid ainult iroonia.

„Kus õhtu, seal öömaja,” ütles ta. „Võite maha astuda, mu kaunis leedi. Bensiin on otsas.”

Tüdruk vahtis teda jahmunult.

„Sa võtsid ju täis paagi.”

„Jah,” ütles poiss. „Aga praegu on tühi.”

„Kus ta siis jääda sai?”

Poiss kehitas õlgu ja kustutas lambi.

„Mõni kretiin laskis välja. Paagi kork on ka kadunud.” Ta tõstis jala üle istme ja tõusis püsti. Vedrud nagisesid. „Kui ma selle lontruse kätte saan, siis keeran tal kaela kahekorra,” sõnas ta asjalikult. Tüdruk rohkem aimas kui nägi, kuidas poisi turjalihased pingule tõmbuvad.

„Mis mõttega?”

„Küsi joodikuid. Äge nali, kui paarike südaöösi üksinda suure metsa vahele jääb.”

Tüdruk pööras end istmel ringi ja toetas peopesad põlvedele.

„Seal polnud ju kedagi, kes ei teaks, et… noh, et me nagunii…”

„Mõni mees ei mäleta oma nimegi, kui lakku täis.”

Poiss tõmbas tikku ja tüdruk nägi hetkeks ta nägu. Kirsipunane suitsuots näis rippuvat mustas tühjuses.

„Mis me teeme?”

Tuletäpp lõi eredamalt hõõguma ja hakkas siis jälle tuhasse tuhmuma.

„Ootame hommikut,” ütles poiss ükskõikselt. „Võta mu kuub selga, kui külm hakkab.”

„Kes teab, kui kaua,” ütles tüdruk. „Siin padrikute ja rabade vahel.”

„Eks päeva peale ikka mõni mööda sõidab. Või läheme suure tee peale välja.”

„Kümme kilomeetrit.”

„Kaks tundi.”

„Rohkem. Söömata, joomata, magamata.”

Poiss naeris.

„Joomata sa küll ei ole.”

„Juba olen,” ütles tüdruk ja naeris kaasa.

„Magada tõesti ei saa,” ütles poiss. „Kuradi märg maa. Pole alla ka midagi panna.”

„Kahju,” ütles tüdruk siiralt.

„Nojah,” ütles poiss. „Seda minagi. Aga ei saa.”

„Üldiselt ikka täitsa jama lugu,” ütles tüdruk. „Kuue ajal hakkab alles valgeks minema.”

„Pole midagi. Kah nüüd asi – pool ööd maantee peal olla. Soe ilm, vihma ei saja, tuul ei tõmba.”

Tüdruk vaatas, kuidas tumepunane söekübe vedas õhku aeglase rahuliku kaare, ja sai järsku ka ise aru, et öö pilkases metsas ei ole tõepoolest midagi nii erilist, et selle pärast muretseda.

„Aitäh.”

„Palun,” ütles poiss. Tal polnud tarvis küsida, mille eest.

„Ma lugesin üht fantastilist juttu,” ütles tüdruk. „Seal olid iseliikuvad teed. Siis meil poleks vaja siin istuda.”

„Nojah,” ütles poiss. „Tulevikus.”

„Millal?”

„Varsti. Suurtes linnades üsna varsti.”

„Aga see siin?” Tüdruk lõi jalaga vastu maad.

„Selles metsakolkas iseliikuv tee?” Poiss mõtles. „Saja aasta pärast vahest. Või saja viiekümne. Vaevalt et varem.”

Tüdruk ohkas.

„Nii kauaks me ei saa siia ootama jääda.” Nad naersid mõlemad.

„Kuule,” ütles tüdruk äkki. „Olen ma ikka veel auru all või hakkan peast segi minema? Ma näen su suitsuotsa kahekordselt.”

Poiss liigutas end ja tüdruk veendus, et oli õigesti arvanud.

„Tõsiselt,” ütles ta. „Su selja taga on mingi pisike hõõguv valgus.”

„Ma ei näe midagi,” ütles poiss.

„Kui ma pead kallutan, siis ka ei näe. Ainult ühest kohast paistab.”

Poiss tuli lähemale ja tüdruk tundis ta põske enda oma vastas.

„Ausõna,” ütles poiss, „pagana õigesse paika oled osanud maha istuda. Kümme sentimeetrit kõrvale ja üldse pole näha.”

„Kuu ehk?” küsis tüdruk.

„Praegu ei ole kuud,” ütles poiss. „Pealegi peaks ta siis paistma puude vahelt läbi terve metsa. Aga siin on üks umblaas kilomeetrite kaupa.”

„Maja aken.”

Poiss raputas pead.

„Kui ligidal, siis auto stopptuli. Kui kaugemal, siis lõke.”

Ta viskas suitsu maha ja tallas surnuks.

„Kuradi paha, et miskit anumat pole.”

Tüdruk kõhkles.

„Käsikaudu? Läbi selle vesise tihniku?”

„Kah nüüd asi,” ütles poiss. „Või kui tahad, siis oota. Ma käin ära.”

„Ei taha.” Tüdruk vaatas otse enda ette pimedusse, et eretavat punkti mitte silmist kaotada, ja tegi jalaga maad kobades esimese sammu. Neljandal sammul tuli jahe vesi üle kingaserva. Viieteistkümnendal rebis terav ork suka lõhki ja sääre veriseks.

See oli raske retk ja kestis üle tunni. Nad olid viimseni väsinud, põlvini märjad ja kõvasti kriimustatud, kui kaugelt puude tagant ilmus lõkendav leegikuma. Laugja künka hari oli puudest peaaegu lage. Madalamate kohtade rõskest pinnasest tõusid hallid kahvatud udupilved, mis voolasid mööda nõlvu üles tule poole nagu mingisse tohutu suurde looduslikku korstnalõõri. Kuivad oksad põlesid suitsuta. Vana mees, mustas, laitmatult pidulikus ülikonnas, valge särgi ja musta ristlipsuga, istus paksul kaamelikarvust tekil, käed põlvede vahel, läikiv nikeldatud roop peos, ja vahtis läbi kuldtraadiga raamitud prilliklaaside ainiti tulle.

Ta tõstis pea alles siis, kui poiss teist korda köhatas. Ta silmitses neid teraselt ning vangutas etteheitvalt pead.

„Tere!” ütles poiss. „Vabandage, et tülitame, aga me oleme koledasti hädas. Ega teil ei juhtu liiter-paar bensiini olema? Me jäime tee peal jänni.”

Vana mees vaatas neid tükk aega mõtlikult ja veidi nukralt, enne kui vastas. Ta hääl oli ootamatult kõlav ning toon kaastundlik.

„Te poleks tohtinud siia tulla,” ütles ta. „Siin on temporaalne anomaalia.”

Ta pööras pilgu ära, võttis roobi ja lükkas tulest välja lennanud raod pedantse hoolega kokku.

„Mis asi?” küsis tüdruk rõhuga. Poiss müksas teda ribide vahele.

Vana mees ei paistnud kuulvat. Ta võttis vestitaskust kella, vaatas seda ja vangutas jälle pead.

„Liiatigi veel kiirendus,” ütles ta. „Relatiivne kronomaatiline kiirus lokaalse fooni suhtes oli juba üleeile tuhat seitsesada. Praegu on sada viiskümmend tuhat. Väga suur kiirendus.”

„Noo… jah,” ütles poiss. „Seda küll, aga äkki teil on natuke bensiini. Te olete ju autoga, eks ole?”

Vana mees silmitses teda üllatunult.

„Kas te ütlesite: seda küll?” küsis ta.

„Jah, seda küll,” kordas poiss. „Aga võib-olla leiate ehk meile veidi…”

Vana mees tõstis roobi ja lõi sellega ägedasti vastu maad. Siis vaatas ta üles ja noogutas.

„Kui nii, siis on muidugi teine asi. Kui te ise teate, mida teete,” ütles ta.

Vana mehe selja tagant udust ilmus noor naine mingis stiliseeritud, luitunud ja võidunud rahvariides – määrdunud triibuline seelik, hall räpane pluus vaskplekist sõlega, heledail juustel tanu armetu imitatsioon, paljajalu. Tema järel tippis haiglase ilmega kõhn laps, kes oli välimuselt ja riietuselt nagu naise miniatuurne koopia.

„Mis on, vanataat?” küsis naine.

„Too võõrastele bensiini,” ütles vana mees.

„Penni-siini?” küsis naine. „Mis too on?”

„Hautatud maa-õli,” selgitas vana mees.

„Saab kohe, vanataat,” ütles naine.

„Änn, änn, räägi ka,” anus laps.

„Vanataat tahab penni-siini,” ütles naine.

Ta võttis lapse käekõrvale ja kadus uttu. Vana mees langetas pea põlvedele ja näis tukkuvat.

Tüdruku silmad olid suured ja tõsised. Ta pani huuled poisi kõrva juurde ning sosistas kiiresti ja peaaegu hääletult:

„On nad kõik tõesti püstihullud?”

Poiss naeratas, kuid tüdruk tabas siiski vilksamisi ta näol harjumatu ebakindluse varju.

„Mis sa nüüd!” ütles poiss sama vaikselt. „Kas sa mõtled, et hulludele tehakse lõkkeõhtuid vabas looduses? Veiderdavad niisama. Teaduste Akadeemia maskiball.” Ta kõhkles hetke. „Või…”

„Või?” küsis tüdruk.

„Ma ei tea,” ütles poiss. Mingi kauge, ammu unustatud mälestus, küllap vist lapsepõlvest, kibeles kuskil mälusopis, aga ta ei suutnud meenutada, mis see oli.

Naine tuli tagasi. Ta astus maha vaatamata, nagu oleks ta eluaeg paljajalu käinud. Värsketest laudadest raudvitsaga puuämbris loksus tuttava lõhnaga vedelik.

„Aitäh,” ütles poiss. „Me toome pange tagasi.”

Vana mees avas silmad.

„Pole tarvis,” ütles ta.

„Aitäh,” kordas poiss. Ta võttis ämbri, astus sammu ja vaatas tüdrukule otsa. Tüdruku pilk oli küsiv – nad mõtlesid üht ja sedasama.

„Mõni ajab ratta ära,” ütles tüdruk.

„Aja ta midagi,” ütles poiss. „Sai lukku.”

Tüdruk noogutas.

„Muidu?” küsis poiss.

„Sinuga!” ütles tüdruk.

Poiss avas suu, kuid vana mees jõudis temast ette.

„Too võõrastele aset,” sõnas ta naisele.

„Kui teil midagi selle vastu pole,” lausus poiss kähku. „Hommikul valges on parem tagasi minna. Õieti… pimedas me vist ei leiagi seda kohta üles, kust me tulema hakkasime.”

Naine, kes oli minemas, keeras kannalt ringi ja lausus justkui pahaselt:

„Ei saa te sinna tagasi ühti, kust te tulite!”

Poiss tundis, kuidas mingist ajurakust vabanes otsitav mõte, ning see oli nii vapustav, et ta tajus seda lausa füüsiliselt üle kogu keha.

Naine tuli tagasi, kaks tekki kaenlas, ja poiss pidi köhatama, enne kui sai küsida:

„Öelge, palun – kas teie nimi on Tiiu?”

„Ei,” vastas naine. „Tiiu olen ainult mina üksipäini.”

Kui nad olid juba ühe teki peal ja teise all, küsis tüdruk vaikselt:

„Mis on?”

„Ei miskit,” ütles poiss. „Oleks hea, kui ei miskit. Sest niisugust asja ei saa olla.”

„Jah,” ütles tüdruk uniselt. „Sinuga koos ei saa kunagi pahasti olla.”

Kui nad ärkasid, oli päike kõrgel. Udu oli haihtunud ja metsalagendik tühi. Lõkkepaik näis olevat hoolikalt muruga kaetud. Nad panid tekid kokku ja jätsid lameda kivi otsa, et omanikel oleks neid kergem leida. Poiss võttis bensiinipange.

Tagasitee oli lihtne ja lõbus. Päevavalgel ei sattunud nad ainsalegi veeloigule. Rohi oli veel päikesest kuivatamata. Jalge all krudises liivapealne kanarbik ja õhk oli suviselt soe, kuigi puulehed kirendasid langemise ootel. Poiss läks ees, vaba käega põõsaid laiali lükates, ning tüdruk ta selja taga ümises omaette mingit rõõmsat lööklaulukest.

Juba veerand tunni pärast hakkasid puud hõrenema.

Poiss jäi äkki seisma.

Tüdruk põrkas ninaga vastu ta õlga.

Poiss seisis kahe lepapõõsa vahel ja vaatas ainiti otse enda ette.

„Mine edasi, mis sa vahid!” ütles tüdruk. Ta naeris ja lõi poisile vastu selga. „Astu-astu, väike eesel!”

Poiss ei liigutanud.

Tüdruk tõstis pilgu ja vaatas üle ta õla.

Lai, tuhmkreemika läikega liikuv maantee roomas nagu hiigelsuur mitmerealine konveierilint läbi kastemärja hommikuse metsa.