„Loomingu” uus kümmeaastak algab iseseisvas Eesti Vabariigis ja selle sisse mahub ka inimesi hullutav millenniumivahetus. Läänes on neid aastaid peetud liberaaldemokraatliku heaoluühiskonna kuldajastuks. Valitseb majandusvaade, mille järgi turu nähtamatu käsi korrigeerib kõike ja aina paremaks. Aga aega iseloomustavad ka terror, rassi- ja usumõrvad ning sõjad. Tipp saabub 11. septembril 2001 al-Qā‘idah’ rünnakutega New Yorgi kaksiktornide pihta, milles hukkub ligi 3000 inimest. Lisame siia maavärisemised ja lennukatastroofid ning reisipraam Estonia uppumise 1994. aasta 28. septembri ööl, mis põhjustab vähemalt 852 inimese surma.

Aga see on ka internetimaailma kujunemise kümmeaastak. Tulevad WWW ja esimene mugav brauser. 1994 asutatakse Amazon, 1995 eBay ja 2001 käivitatakse Wikipedia. Komeedina lendavad taevasse noored tegijad eesotsas Jeff Bezose ja Bill Gatesiga, kes loovad täiesti uut tüüpi ülirikkaks saamise mudeli.

Muidu on rahulikum. 1993 saab kaheksaks aastaks USA presidendiks Bill Clinton, kelle kuulsaimaks teoks kujuneb sigariseks praktikandiga. 1996 lahutavad Walesi prints ja printsess Diana ametlikult abielu. Ja 2002 tähistab kuninganna Elizabeth II oma troonil olemise kuldjuubelit.

Kirjanduses on see kahe sajandi jooksul valitsenud kõrgproosa kuhtumise aeg. Kirjandusest saab suuresti meelelahutus, autobiograafia või ideoloogilis-poliitiline manifestatsioon. Kirjandust ja kirjanikke tehakse üha enam meediamanipulatsioonide abiga ning jõudu kogub võitja-võtab-kõik-mentaliteet, et kirjanik kirjutab ühe üliromaani ja kulutab siis mitu aastat selle reklaamimisele.

Kirjandusmaailm laieneb ja killustub paralleelselt. Postkolonialistlik maailmapilt nõuab Euroopa ja suurte kirjandusmaade kesksusest loobumist. Samas vallutavad turu üha tugevamalt ingliskeelsed autorid, märksõnadeks tihti transgressiivsus, naiste erootilised saladused, düstoopiad, fantaasia. Siiski ole enam selgelt esile kerkivaid töid. Ühelt poolt on vist ajaline distants veel liiga väike, teisalt hakkab mõjuma seesama reklaami ja filmide abiga vahule klopitud kirjanduse esiletõus. Siiski mõned nimed. Ilmuvad Irvine Welshi „Trainspotting” (1993), Chuck Palahniuki „Kaklusklubi” (1996), Helen Fieldingi „Bridget Jonesi päevik” (1996), Philip Rothi „Ameerika pastoraal” (1997), Arundhati Roy „Väikeste asjade jumal” (1997). Ja ka viimaste aastakümnete mõjukaima prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi läbimurderomaan „Elementaarosakesed” (1994). Aga sel perioodil saab alguse ka kogu läänemaise kirjanduse ajaloo üks suuremaid fenomene, Harry Potteri saaga, mille esimene romaan „Harry Potter ja tarkade kivi” ilmub 1997 ja mille seitset raamatut (1997–2007) on kokku müüdud vähemalt 500 miljonit eksemplari.

Nobeleid jagatakse enamasti väljapoole vanu n-ö klassikalisi Euroopa kirjandusmaid. Siiski saab 1999 preemia Günter Grass ja muu hulgas oodatakse mitmel aastal, šampanjapudelid käeulatuses, ka Jaan Krossi Nobelit…

Eesti poolajad

Eesti ühiskonnas läheb see kümmeaastak pooleks. Aastad 1993–1996 on metsik üleminekuaeg, mida märgivad kauboikapitalism, tapmised ja tagaajamised, katusepakkujad ja putkandus, süldimuusika ja litsimajad. Riik (loe: esimene valitsus) alustab platsi puhastamist, aga kaugele sellega ei jõua. Kümmeaastaku teisel poolel saabub teatud stabiilsus ja toimub liikumine korra poole. Seda kõike pole mõtet siin pikemalt kirjeldada. On veel meeles.

Ka kirjanduselus võib ajajärgu pooleks jagada. Kirjanduse (ja ajakirjanduse) turg stabiliseerub umbes aastail 1995–1996.^[1] Perioodi alguses on kirjastajaid sadu, kuid valdav osa avaldab mõne raamatu aastas, lootes teha suurt raha Tarzani seikluste jms abil.^[2] Samas surub 1992. aasta alatiseks mällu, et raamat on kaup. Tiraažimiraaž saab läbi. Kuigi täpset infot mul ei ole, võib Kupra kirjastuse näitel öelda, et 1992–1995 langevad suurimad tiraažid 50 000-lt 2000-le. Järgneb aeglane langus, nii et 2000. aastate alguseks on proosa keskmine tiraaž 1000–1400, luulel 500–800.^[3] Koos müügi kahanemisega tõusevad hinnad ja väiksematest linnadest hakkavad kaduma raamatukauplused.

Kirjanduse ja kultuuriajakirjanduse jaoks on kõige olulisemad kaks otsust. Riik jätkab kultuuriajakirjade ülalpidamist ja 1994. aastal võetakse vastu kultuurkapitali seadus. Ilma nendeta kõneleksime suure tõenäosusega hoopis teistsugusest eesti kirjandusest.

Aastail 1990–1994 segases seisus olnud kirjanduspreemiad seatakse kindlamale alusele. 1995. aastal antakse esimest korda välja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, millest kujuneb olulisim tunnustus eelnenud aasta loomingu eest. Proosapreemiad saavad muu hulgas perioodi tippteosed, Emil Tode „Piiririik” (1995) ja Andrus Kivirähki „Rehepapp” (2000) ning sajandivahetuse proosa olulisima uuendaja Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikad” (2001). Aga suurim üllatus on see, et lausa kaks preemiat on läinud ülikeeruka ja somnambuulse Jüri Ehlvesti raamatutele: „Krutsiaania” (1996) ja „Hobune eikusagilt” (2002).

Luules läheb suurem osa preemiaid elavatele klassikutele (Ene Mihkelson, Andres Ehin, Kalju Lepik, Ellen Niit, Hando Runnel). Perioodi lõpupoole pilt siiski muutub ja auhinnatud saavad Kalev Kesküla „Vabariigi laulud” (1998), Hasso Krulli „Kornukoopia. Sada luuletust” (2001) ning Karl Martin Sinijärve „Artutart & 39” (2002).

Kirjanduse koht ühiskonnas muutub radikaalselt. Ülimalt rahakeskses varakapitalismis saavad kõik (peale paljude kirjanike) aru, et kultuur ei müü.^[4] Samas liigub kirjandus ka kultuuri sisemises hierarhias tipust üsna põhja lähedale.

Kirjanduselu laguneb ringideks ja väitlevateks kogumiteks (millel ei ole küll kindlaid piire ja kooslusi). Vastamisi on „püha kirjanduse” jüngrid ja uue aja meelelahutajad, autonoomne kultuur ja turukultuur, nõukogudeaegsed põlvkonnad ja „uue aja” inimesed. Jne.

Kirjandusteoste muutused on rajud. Eri allkeelte sissetung seni pea ainuvaldavalt kirjakeelsesse kirjandusse (argikeel, suuline keel, murded, võõrkeeled), intertekstuaalsus, pastišid, stiilimängud, fragmenteerumine, žanripiiride hägustumine, iroonia, huumor jms. Ühesõnaga kõik see, mis ühendatakse postmodernismi sildi alla.

Enim on muutusi näha luules. Olgu Krulli, Kivisildniku, Sinijärve jt keelekeskne luule, taustal vana hea avangard, postmodernism ja Andres Ehini keelemängud. Argi- ja kõnekeelsuse sissetung (samad autorid, lisaks näiteks Beier, punkluule), taustal Runnel ja Lepik. Murdeluule muutumine (Kauksi Ülle, murdesse murduv Vallisoo). Kaplinski ja Suumani minimalism ja argielu luulendamine. Kesküla irooniline jahedus. Jne. Muuseas, alles nüüd sünnib eesti luules lõplik vabavärsipööre, mis Euroopas toimus XX sajandi algul. Eesti luule astub lõplikult modernismi ja teise jalaga ka postmodernismi (erandeid muidugi on, näiteks tol perioodil väga viljakas hiilgav manerist Indrek Hirv).

Proosas muutub keel argisemaks ja vabamaks, keelemängud olulisemaks (biitnike taustal toimetav avatud tekstiga Sauter, totaalset absurdi loov Kivirähk, ennastlagundavaid tekste paiskav Ehlvest). Aga siin on ka Õnnepalu dekadentlik-luulelik kõrgstiil. Siiski, nagu kirjanduses ikka, ja eesti kirjanduses eriti, ei kao realistlik narratiivne proosa kuhugi. Kui luules võime kõnelda revolutsioonist, siis proosas elab realistlik proosa rahulikult edasi, nagu ta oli elanud juba poolteist sajandit. Kas või Mats Traadi epopöas. (Tõsi, tuleb teha vahet realismi ja realistlikkuse vahel. Sauteri proosa on realistlik, aga minu arvates mitte realism.)

Ühtlasi toimub muutus ka kriitikas. Ei saa öelda, et suutlikkus analüüsida uusi tekste oleks alati tasemel, aga kriitika läheb muutuste mänguga kaasa ja toob käibesse tohutu hulga uusi lähenemisviise, mõisteid ja teooriaid (Hasso Krull ennekõike).

Kui ühiskonnas saabub vaatlusaluse kümnendi teisel poolel suhtelise korra ja stabiilsuse aeg, siis kirjanduselus sellest kõnelda ei saa.

1996. aasta paiku hakkab tulema uus debütantide laine, põhiliselt rühmadena nagu kunagi avangardis: Erakkond, Tartu NAK, T.N.T., Õigem Valem.^[5] Aga revolutsiooni nad enam ei sünnita, manifeste ei paku ja eelneva laine radikaalsel taustal ei paista nad ka kuigi radikaalsed. Ometi viib uus põlvkond eelneva laine tegijad n-ö vanade sekka. Ja nagu eesti kirjanduses enamasti, taanduvad vananevad revolutsionäärid vähemalt ositi oma radikaalsetelt positsioonidelt. Sauteri tekstid on rohkem klassikaliste novellide moodi, Krull, Sinijärv ja Kivisildnik ei ole enam nii radikaalsed. EtnoFUTURISM-ist saab ETNOfuturism, omamoodi piirimarkeriks Kivisildniku 1996. aastal ilmunud luuletellis „Nagu härjale punane kärbseseen” (841 lk).

Samal ajal kogub hoogu poleemika, väitlus ja kaklus. Sauter saab sõimata sünnitamisest rääkiva novelli „Kõhuvalu” (1995) eest ja veel enam Raul Meele näituse „Aborigeenide elu” tekstina esitatud lühipoeemi eest (1988), mille avaldamist „Loomingus” võisid rahvuslased pidada lausa Eesti Vabariigi solvamiseks.^[6]

1996. aastal suvel kaebavad Aivo Lõhmus ja Hando Runnel politseisse Kivisildniku, pidades tema teksti „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist” (kirjutatud 1990, avaldatud 1996 internetis) kirjanike au ja väärikust solvavaks. Politsei konfiskeerib Kivisildniku arvuti. Nimekirja kaitsjate abiga (Kajar Pruul, Maie Kalda jt) saab alguse hiljem mitut puhku korduv debatt selle üle, mis on kirjandus ja mis seda ei ole. Ja 1997. aastal tõsise kultuuri eestkõnelejana alustanud „Postimehe” kultuurilisa „Kultuur” suletakse suure skandaaliga 1999.

Seda kõike refereerida ei jõua. Ülimalt tänuväärne kümnendipiiri kirjanduskirgede kataloog on tsitaatide kujul „Loomingu” tagumisel sisekaanel aastail 2001–2002. See kvintessents viib natuke teravuste ja vastanduste suunas viltu, aga näitab, et kirjanduselu käib.

„Loomingu Raamatukogu” jätkab mitmekesisena, Põhjamaadest Rumeeniani. Aga väga palju on mälus tuhmunud. Kui vaadata, mis on jäänud minul sõelale, siis on need mälestused ja esseistika. Daniel Palgi mälestused sõjaeelse aja kultuurielust „Murduvas maailmas: mälestusi” (1994), Tuula-Liina Varise Saarikoski-mälestused „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1996), Milan Kundera „Romaanikunst” (1998) ja perioodi lõpetab hiilgav aasta 2002, kui ilmuvad Czesław Miłoszi „Vangistatud mõistus”, Pierre Bourdieu „Televisioonist” ja Thomas More’i „Utoopia”. Aga 2001 ilmub LR-is üle hulga aja ka eesti kirjanduse murranguline raamat, Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikad”.

Sajandivahetus paneb valima lõppeva sajandi olulisi tegijaid ja tegusid. Muu hulgas valib ajakiri „Luup” (Andres Langemetsa eestvõttel) aastal 1998 eesti parimaid romaane ja luuletajaid. Uutest romaanidest pääsevad 25 sekka Emil Tode „Piiririik” (21.) ja Jaan Krossi „Paigallend” (23.–24.). 25 parima luuletaja hulka arvatakse muidugi elavad klassikud Runnel, Kaplinski, Lepik, Luik, noorematest pääsevad pildile Doris Kareva (18.) ja Indrek Hirv (25.).^[7]

2006. aastal korraldab Kalev Kesküla „Eesti Ekspressis” küsitluse uue iseseisvusaja kirjanduse kohta.^[8] Esiromaaniks valitakse Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” (2001), tema järel „Piiririik”, „Paigallend” ja Andrus Kivirähki „Rehepapp” (2000). Parimate luulekogude tippu jõuavad „Nagu härjale punane kärbseseen” (1996), Triin Soometsa „Soon” (2000) ja Krulli „Kornukoopia” (2001). Parimateks iseseisvusaja kirjanikeks arvatakse selge ülekaaluga Õnnepalu ja Kivirähk.

Teisi tähtsaid raamatuid leiab veel. Tõuseb võro kirjandus ja sünnib võrokeelne romaan (Kauksi Ülle „Paat”, 1998). Midagi uut on Madis Kõivu „Studia memoriae” neli osa (1994–1998). Ja luules on minu suur lemmik Toomas Liivi „Achtung” (2000). Aga üldiselt, pikem proosa käivitub aeglaselt nagu murrete ajal ikka ja jõuab kõrgseisu alles sajandivahetusel. Ja siis on tõepoolest tegu ühe suurema hiilgehetkega eesti proosa ajaloos.

„Looming”

„Looming” elab läbi järjekordseid muutusi, mis on otsekui illustratsioon ühiskonna teisenemisele. Ideoloogiamuutusega käib kaasas kolleegiumi kadumine aastal 1993. Toomas Haugi mälestuse järgi leidis peatoimetaja Andres Langemets, et sellist nõukogulikku institutsiooni, mis omal ajal oli toimetusele kaitseks tsensuuri eest, pole uues olukorras enam vaja. Majanduse muutumist peegeldab 1993. aastal kaante siseküljele (ajutiselt) ilmuv reklaam ning stabiilsemate aegade tulekut 1996. aastal ilmuv valge sisupaber ja oluliselt paksemad kaaned. Aga sama näitab ka tiraaž ja hind. Ajakirja trükiarv on 1993. aastal keskmiselt 3400, järgmisel aastal 2300 ning aastaks 2000 on alles jäänud 1940 eksemplari. Üksiknumbri hind on 1993. aastal 5 krooni ja see tõuseb mõnekrooniste hüpetega pea igal aastal, jõudes 2002. aastaks 25 kroonini. Muuseas, aasta keskmine brutopalk on 1993 veidi üle 1000 ja 2002 veidi üle 6000 krooni. Nii kerkivad palgad ja hind üsna sünkroonis.

Ajakirja numbrid on sel kümmeaastakul haralised nagu kirjandus ise. Kõrvuti on kõik põlvkonnad ja kõik suunad. Huvitav on see, kui palju ilmub vanemaid marginaale, kunagistest stalinistidest sulalisteni. Ja sama huvitav on leida kümnete kaupa nimesid, kelle kohta mitte midagi ei mäleta.

Aga sisu poolest läheb „Loomingu” piir hoopis aastasse 1998.

Kümmeaastaku algust teeb eelmise perioodi teise poole seltskond ehk Andres Langemets, Toomas Haug, Ott Raun, Asta Põldmäe, Udo Uibo. 1997. aasta lõpus saab peatoimetajaks Uibo ja ajakirjas algab murrang.^[9] „Looming” muutub mänguliseks, teravaks, intrigeerivaks, isegi provokatiivseks. 1999 ilmub sisekaanele tsitaatide põhjal autorite äraarvamise mäng, järgmisel aastal punanurk, 2001 teistes väljaannetes avaldatud tekstide katked. See on palju ajakirjanduslikum „Looming” kui kunagi varem.

Aastapreemiaid hakatakse andma vähem, viis tükki aasta peale. Ka auhindamises läheb kümnend kaheks. Alguses saavad tunnustusi vanad tegijad (Kruusvall, Ehin, Saluri, Rummo jt). Aastal 1995 on nooremad esimest korda tõsisemalt mängus (Ehlvest, Priimägi), edaspidi lisanduvad Väljataga, Raud, Undusk, Tode, Krull, Sauter, Kaus, Sommer, Kivirähk jt. 1997 on nooremad ja radikaalsemad juba ülekaalus ja edaspidi on auhinnasaajate põlvkond selgelt vahetunud.

Palju on kirjanike juubelinumbreid (tollesse aega langeb ka hulk kassetipõlvkonna esindajate juubeleid). Enam kui kunagi varem tehakse (poolenisti) erinumberid ja koostatakse temaatilisi plokke, sealjuures eripärastel teemadel, olgu juutidest (1998, nr 8) või surmast ja poolsurmast (2001, nr 5). Kogu perioodi jooksul on palju riikide/kultuuride erinumbreid. Teises kümnendipooles tõuseb selgelt esile vene underground, avangard ja postmodernism (Uibo erihuvi?), tippsaavutuseks kultuskirjanik Venedikt Jerofejevi „Moskva-Petuški” avaldamine (1999, nr 6–8).

Sel ajal saab „Loomingust” olulisim eesti kirjanduse ja selle ajaloo mõtestamise kese. Sajandivahetusel ilmuvad uus, kolmas Eesti kirjanike leksikon ja Tartu Ülikooliga seotud uurijate „Eesti kirjanduslugu”. „Looming” võtab mõlemad põhjalikult ja vägagi kriitiliselt ette (2001, nr 2 ja 8). Aga olulisim on aastail 1999–2001 toimunud diskussioon, mis „konstrueerib” valmis eesti kirjanduse 1990. aastad.^[10]

Ja lõpuks. „Looming” jäi üsna kõrvale eelmise kümnendivahetuse uuenduste lainest, aga seda endale kaks korda öelda ei ole lastud. Nüüd tahab ajakiri olla põlvkonna tegija. Ja see tal õnnestub. Üks tagantjärele ennustusena paistev märk on 1999 juulis ilmunud Jürgen Rooste luuletused, millele on lisatud noore autori tutvustus. See mõjub otsekui patronaažiavaldus. Ja kanoniseeriv tipp saabub aastal 2002, kui ilmub sari Sven Vabari intervjuusid kõigi oluliste tulijatega, Heinsaarest Serpent’ini, Kristiina Ehinist Valdur Mikitani.

Luule

Luulet on tohutu palju ja autorkonna muutumised on näha. Vanemad autorid on taandunud või lausa lõpetanud. Mõne puhul jääb mulje, et 1992/1993. aasta oligi piir.

Väga palju on tõlkeluulet paljudest keeltest ja aegadest. Kui midagi esile tõsta, siis T. S. Elioti tõlkeid („Neli kvartetti”, 1996, nr 12). Ja ilmub ka üks minu lemmik, Allen Ginsbergi „Ameerika” (1995, nr 12). Samas pagulased jäid varem enamjaolt juhukülalisteks ja on seda ka nüüd, ainsana jätkab üpris hoogsalt Kalju Lepik, kellele lisandub Ilona Laaman.

Neil aastatel ei ole selliseid suuravaldajaid nagu eelmisel perioodidel, üksnes üleloomulikult viljakas Sass Suuman (ka s.s., schumann) katab kogu seda perioodi nagu tekk. Algupoolel leiab enam ka nii erinevaid autoreid nagu Helvi Jürisson, Viiu Härm, Andres Ehin, Mari Vallisoo, Ene Mihkelson, Doris Kareva, Jüri Talvet. Huvitaval kombel ei valluta ka eelmise perioodi suured muutjad ajakirja. Suhteliselt palju esinevad Indrek Hirv, Katrin Väli, Hannes Varblane, ka Rein Raud, Eeva Park. Ühesõnaga, vähem radikaalsed autorid.

1994. aasta aprillis kirjutab Udo Uibo üpris sapiselt sellest, et luule on liikunud kirjanduse keskmest ääremaadele, tipptase on kõrge, aga puudu on sügavust, avatust, seotust aja, inimeste ja ühiskonnaga. Selle asemel tegeleb suur osa eesti luulest iseendaga. Ja resümeerib: luule ei tekita enam sündmusi.^[11] Nii on.

1994. aasta september pakub juba punkareid (Villu Tamme, Merca) ja etnofuturiste (Kauksi Ülle, Kivisildnik), sealhulgas lehekülje Kivisildniku Hirsnerite-luuletusi. Olgu näiteks „Kõige suurem Hirsner”: „sina loed praegu / värsket postimeest mina / joon verd ja mõtlen”.^[12]

1996. aasta aprillis ilmub minu teada esimest korda Raul Meele kirjutusmasinaluulet („Viis kirjanike portreed”). Aga kõige üllatavam ülelugemine leidus 1997. aasta septembris, valik Ene Hölderlini frivoolseid ja naljakaid limerikke („Kord sekspommist filmidiiva / puistas praosti pudrusse liiva”, „Kord paar paadunud baklažaani / koos vägistanud banaani” jt.)^[13]

Kui Uibo saab peatoimetajaks, siis hakkab ajakiri ka sündmusi tekitama. Nagu juba mainitud, 1998. aasta märtsis ilmutab ajakiri Sauteri „Lauakõne”. Ja 2001. aasta märtsis on Kristjan Jaagu nimelised luuletalgud, kus Rummo, Krull, Kesküla, Liiv, Sinijärv ja Contra mängivad Petersoni nii et särtsub.

Kui miski tagantjärele veidi üllatas, siis seks ja roppused. Tõsi, seks ja ropendamine kirjanduses on ka teemad, mille üle tollal palju polemiseeritakse.

Juba 1993 ilmub Triin Soometsa värsivalik, mille lõpetab värss „Fallokraatlik Surm, ma ei vaja sind”.^[14] (Muide, üle lugedes oli Soomets üldse palju võimsam kui mälus.) Tippaasta on vist 1998, kui ilmuvad poleemilised sõnavõtud pealkirja all „Ropendajad kinni! Vägisõnad ilukirjanduses: poolt ja vastu” (1998, nr 3), Tõnu Õnnepalu essee „Rumalad sõnad” (1998, nr 7), ja nende vahel S.S-i luuletus „Seksi seksi enne muud / Lõpuks looming lõdvake” (1998, nr 5).

Aga üldiselt on Uibo-aja luule veel haralisem kui perioodi algul. Otsekui ajastu kokkuvõte kõlab 2002. aasta aprillinumbris Elo Viidingult: „Kõiki huvitab kõik. Jäta / meelde – see on / ajastu programm –”.^[15] Nii on.

Proosa

Proosat on üsna vähe, aga mingil kummalisel põhjusel ilmub väga palju näidendeid, mis varem olid „Loomingus” harvad või lausa puudusid. Ka proosas on oma pidevuse hoidja, Mats Traat ja tema epopöa „Minge üles mägedele”. Samas muud romaanid jäävad katketena ilmuvateks juhukülalisteks. Valitseb novell, nagu ikka. Ja neid leidub paljudelt autoritelt. Lugedes nad miskipärast oma tasemega silma ei torkagi, kui mõned eriti meelde sööbinud välja arvata. Aga valik on tugev ja täpne. Vaid kuus kahekümnest tol perioodil Tuglase novelliauhinna saanud novellist ilmus väljaspool „Loomingut”.

Olgu mõned enda lemmikud. Mati Undi „Nouvelle” (2000, nr 2), mille kohta on mälus legend, kuidas Udo Uibo selle Undilt suure honorariga meelitades välja pressis. Mehis Heinsaare „Liblikmees” (1999, nr 8) ja „Ilus Armin” (2001, nr 10). Ürgar Helvese (Jüri Ehlvesti) „Hobune eikusagilt” (2002, nr 1). Ja minu tipplemmik, Kivirähki „Romeo ja Julia” karjuse ja kitse armastusest (2002, nr 5). Mis preemiat ei saanud.

Üldse, üsna palju on Ehlvesti, Heinsaare ja Kivirähki absurdi (oli mälust kustunud, et Kivirähk tuleb „Loomingusse” novellistina juba aastal 1995). Aga palju on ka Mari Saadi ja Asta Põldmäe peenekoelisi tekste (Põldmäe on sel ajal heas hoos).

Saba

Ajakirja sabaots tõmbub suuresti oma tavapärastesse piiridesse. Taanduvad majandus, haridus, etnograafia, õigus, psühholoogia, keel, tõlked… Samas maht ja tase tõusevad, tulemuseks senise „Loomingu” kõige mahukam ja kõige mõjukam saba.

Poliitika läheb tagaplaanile. Selle olulisim saavutus on rubriik „Väljavaateid Eesti kojast”, mille sissejuhatuses (1993, nr 10) seab peatoimetaja Langemets eesmärgiks arutleda kõige üldisemalt selle üle, millisena Eesti Vabariiki tulevikus kujutletakse. Tulemuseks on siiski 1996. aastani kestev haraline sari mõtisklusi sellest, kust me rahvusena tuleme ja kuhu me võiks minna. Kuidas hoida riiki ja rahvust, milline on Eesti ja eestlase koht Euroopas.

Huvitaval kombel on märgatavalt esindatud usk ja teoloogia. Näiteks Toomas Pauli leeri likvideerimise lugu (1996, nr 4) või Jaanus Plaadi siiani põnev „Eesti prohvetid ja prohvetlus XVIII–XX sajandil” (1994, nr 9 ja 10). Tagantjärele paistab järsku silma esoteerika, eriti konservatiivne esoteerika, aga seda kannab ennekõike Haljand Udam.

Läbivalt palju on mälestusi, nii pagulusest kui ka nõukogude ajast. Ja muid publikatsioone. Minu lemmik on Vilniusesse kolinud frankofiili ja avangardihuvilise Tõnu Kõivu kirjad Haljand Udamile, mis on avaldatud 1993. aasta jaanuarinumbris. Keskne teema tema kirjades on küll autori sisekriisid, aga minu jaoks on neis tähtsad arutlused võõrsil elamise vabastava toime üle. See oli ilmutus mulle, kes ma eelmisel aastal olin asunud Helsingisse.

Suuresti taandub ajalooteema, kuigi mitmed aktiivsed kirjutajad (eriti Magnus Ilmjärv) on endiselt hoos. Üldiselt keerleb ajaloolaste maailm Eesti Vabariigi ja 1940. aasta ümber, põigetega ärkamisaega. Aga 1994. aastal kritiseerib Priit Ligi teravalt varasemat muinasteadust („Poliitika, ideoloogia ja muinasteadus”, nr 1; „Tuuleveskid, Dulcinea ja Eesti esiajalugu”, nr 6). Sellest saab oluline vaidlus arheoloogia ja esiaja üle, mille juurde arheoloogid tänaseni pöörduvad.

Kirjandusest kirjutatakse muidugi ka. Ja võimsalt. Toomas Haugi sõnul oli see aeg, mil korraga oli elus ja heas töövormis rida eesti kirjanduse kui teatava terviknähtuse tundjaid mitmest põlvkonnast. Aeg-ajalt lahvatavad diskussioonid selle üle, kuhu läheb või kuhu peaks kirjandus minema. Peetakse konverentse, ettekandeid ilmub ka „Loomingus”. Näiteks kirjanike liidu konverents „Kirjandus Eesti Vabariigis” (detsember 1993), mille ettekandes väidab Rein Veidemann, et kui 1980. aastate alguses hakkas kirjandus täitma ajakirjanduse rolli (olmeromaanid), siis nüüd täidab belletriseeruv ajakirjandus kirjanduse rolli. Talle oponeerib Kalev Kesküla, kes leiab, et eesti parimad kirjanikud on ühtlasi olnud ajakirjanikud ning kirjandus liigub üha enam tõsielu peegeldamise poole, ilma seda fiktsiooniks maskeerimata.^[16]

Palju on intervjuusid, millest mõned on tähtsad ja mõned tähenduslikud. 1997. aasta neljandas numbris ilmunud Ann Musta intervjuu Tõnu Õnnepaluga on mu arvates väga oluline Õnnepalu mõistmiseks. Ja tagantjärele on traagiliselt tähenduslik Toomas Kalli intervjuu Juhan Viidinguga (1995, nr 4), kus Viiding talle iseloomulikul paradoksleval kombel kõneleb oma suhetest öö ja luulega.

Eriti kümnendi teise poolde jääb mitmeid üliolulisi analüüse eesti kirjanduse ja kultuuri mõistmiseks:

1996, nr 1– Toomas Liivi „Lili Marleen kui eshatoloogia” Kalju Lepikust;

1998, nr 3 – Marek Tamme „Jüriöö tekst eesti kultuuris” (rahvuslikust ajalooteadvusest kui kirjanike, eriti „Tasuja” kujundatud nähtusest);

1998, nr 4 – Kajar Pruuli „Sotsialistliku realismi lõpp”;

1999, nr 2 – Jaan Unduski programmilised teesid „Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandeist XX sajandil” (maiskondlikkusest ja eesti kirjanduse ruumi muutumisest ning vajadusest võtta eesti kultuuri sisse baltisaksa kultuur);

1999, nr 8 – Mart Velskri „Mis on kuuekümnendad eesti kirjanduses?”;

2000, nr 3 – Hasso Krulli „Piprakaun ja kiil” (oluline tekst Andres Ehini mõistmiseks);

2001, nr 4, 5 ja 6 – Lauri Sommeri „Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest”;

2001, nr 7 – Madis Kõivu programmiline „Luhta-minek. Valtoni ja Tammsaare teekonnad”.

Kõige viljakam kirjutaja on raudselt terav Vaapo Vaher, kellest järgmisel perioodil saab ka Udo Uibo saatus…

PS. Vaadeldud kümmeaastakul peetakse kahte „Loomingu” juubelit. 1993. aasta neljas number pakub 70 aasta juubeli lugusid, sealhulgas Paul Kuusbergi põhjalik ja avameelne „Teist korda abielus „Loominguga””. Aga 1998. aasta aprillis ilmutab ajakiri 75. juubeliaastapäevaks toimetuse superprojekti „Loomingu tapatalgud” (igaüks võib ise vaadata).

---

^[1] T. Hennoste, R. Kurvits, Eesti ajakirjanduse 100 aastat. Tallinn, 2019, lk 157–191.

^[2] Selle perioodi kirjanduselu muutumisi dokumenteerivad mitmed autorid ja tekstid. Vt näiteks: I. Martson, Eesti kirjandus- ja ajakirjandusväli 1988–2000. „Looming” 2003, nr 7, 9 ja 11. Lisaks heale ülevaatele leidub seal põhjalik viitestik kasutatud allikatele.

^[3] I. Martson, Eesti kirjandus- ja ajakirjandusväli 1988–2000 (III). „Looming” 2003, nr 11, lk 1676.

^[4] Neid hoovusi kujutab hästi Mihkel Muti romaan „Kooparahvas läheb ajalukku” (2013).

^[5] Selle laine kohta vt Priit Kruusi doktoritööd „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini”. Tallinna Ülikool, 2018.

^[6] P. Sauter, Lauakõne Eesti Vabariigi aastapäeva puhul kainestusmaja paraskile liiga pikalt istuma jäänud olles. „Looming” 1998, nr 3, lk 334–344.

^[7] Viiskümmend parimat eesti romaani. „Luup” 1998, nr 18, lk 40–41; Aastasaja parimad eesti luuletajad. „Luup” 1998, nr 25, lk 50–52.

^[8] Taasiseseisva Eesti parimad kirjanikud ja raamatud. „Eesti Ekspress” 24. VIII 2006.

^[9] 2001 saab paigale nelik, kes toimetab ajakirja järgnevad kümmekond aastat, kolm neist 2020. aastateni välja (peatoimetaja asetäitja ja artiklite toimetaja Haug, ilukirjanduse toimetaja Põldmäe ning kriitika ja ringvaate toimetaja Indrek Mesikepp).

^[10] Minu arusaamise järgi on seal olulisemad neli teksti: M. Väljataga, Tagasivaade 90-ndate eesti kirjandusele. „Looming” 1999, nr 11, lk 1706–1715; T. Hennoste, Kaanonist lahti. „Looming” 2000, nr 2, lk 254–264; M. Velsker, Kaks lainet. „Looming” 2000, nr 4, lk 562–574; P. Viires, Etnofuturismist küberkirjanduseni. „Looming” 2000, nr 11, lk 1682–1697. Ja väljastpoolt „Loomingut” Kajar Pruuli uue luule antoloogia „Varjatud ilus haigus. Valik sajandilõpu eesti luuletajaid” (2000) põhjalik järelsõna.

^[11] U. Uibo, Meie luuleke (Luulehaamer 1993 / Luulehammer 1993). „Looming” 1994, nr 4, lk 548.

^[12] S. Kivisildnik, Kõige suurem Hirsner. „Looming” 1994, nr 9, lk 1196.

^[13] Ene Hölderlin, Limerikke. „Looming” 1997, nr 9, lk 1243. Ene Hölderlin oli/on väidetavasti Maimu Bergi leiutatud nimi, mis oli Wellestos vabakasutuses kollektiivne pseudonüüm.

^[14] T. Soomets, *Kui oleme koolnud. „Looming” 1993, nr 9, lk 1201.

^[15] E. Viiding, Mina, programm. „Looming” 2002, nr 4, lk 543.

^[16] R. Veidemann, Kirjandus ja ajakirjandus. „Looming” 1994, nr 2, lk 266; K. Kesküla, Eesti kirjandus ja ajakirjandus on kaksikvennad! „Looming” 1994, nr 2, lk 273.