Kui ma oleksin reisikirjanik, võiksin rahus alustada seda lugu tõdemusega, et Olev Remsu on oma 75 eluaasta jooksul käinud igal pool ja näinud kõike alates kahe peaga vasikatest ja kolme silmaga šamaanidest kuni seitsme peaga lohedeni.

Reisikirjanikele nimelt on lubatud väike luiskamine, kirjanduslikus mõttes tähendab see ju luuletamist. Remsu ise ütleb koos Maksim Gorkiga, et „tõde tuleb kaunistada, et see paistaks tõepärasem” („Teekond maailm”, lk 10). Juba Remsu esimeste reisilugude kohta ütles Ene Hölderlin, et autori meetodiks „näikse olevat kujundi ja nn fakti teadlik äravahetamine, õrritav mäng lugeja tõejanul”.^[1]

Remsu reisilood on meie tänapäevase reisikirjanduse vaieldamatud lipulaevad, seilavad meredel kõrvu Tukla ja Rumor-Asti reisiraamatutega. Võib-olla ongi õige öelda, et kahe korüfee vahel asuv Remsu on Tuglaselt võtnud kultuurilukku sukeldumise kire ja Rumor-Astilt seiklusliku reportaaži vormi.

Kaasaegsetest on Remsu kõige rohkem reisinud ja oma reisidest kirjutanud eesti kirjanik, „vaimne nomaad”, nagu kunagi sedastas Ants Juske. Vastavate raamatute hulk (siin on reisikirju, dokumentaalromaane ja romaane), rääkimata lühematest sõnavõttudest meedias, on aukartust äratav:

„Elu Moskvas” (Wellesto, 1991)
„Tartu‒Praha mälestused” (Wellesto, 1992)
„Liikuja autoportree” (Kupar, 1995)
„Pariisi linnas Londonis ehk Euroeesti hääled” (Eesti Raamat, 1996)
„Paradiisisaared Tahiti ja Tonga” (Eesti Keele Sihtasutus, 2001)
„Kevad Hiinas” (Eesti Keele Sihtasutus, 2002)
„Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast” (Eesti Raamat, 2008)
„Toronto. New York. Los Angeles” (Go Group, 2008)
„Rongiga maailma lõppu. Tallinn‒Moskva‒Vladivostok” (Go Group, 2009)
„Mälestused. Moskva. Tartu. Praha” (Eesti Keele Sihtasutus, 2009)
„Liiviküla ehk Lifljandia” (Eesti Raamat, 2010)
„Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia” (Go Group, 2010)
„Minu Neenetsimaa” (Petrone Print, 2010)
„Bussiga Poolas I. Ülemine ring. Giid-reisijuhi monoloog” (Go Group, 2010)
„Bussiga Poolas II. Juudi-Poola. Giid-reisijuhi monoloog” (Go Group, 2011)*
„München. Hitler ja Dostojevski. Essee” (Go Group, 2012)
„Püha Baikal” (Go Group, 2013)
„Okeaania, James Cook ja Uku Masing” (Go Group, 2017)
„Teekond maailm. Reisivesteid kogu maailmast” (Go Group, 2021)

Reisikirjandus seisab kusagil päris kirjanduse, meelelahutuse ja tarbetekstide piirimail. Mõnikord on reisikirjade kirjutamisega patustanud ka Kross, Mutt ja teised elitaarid, aga üldiselt ei peeta seda žanri meil üleliia parketikõlblikuks, pigem noorte varssade ülejalaharjutuseks. Smuul on surnud, Meri on surnud. Ses mõttes on Remsu neile, kes head vana kooli reisikirjandust armastavad, justkui päästeingliks ja majakaks.

Miks ta rändab? Ise on ta oma kolleegide rännukihku analüüsinud: Marco Polo ja Fernão de Magalhães otsisid varandust ja raha, Amundsen taotles kuulsust endale ja oma riigile. Remsu oleks hea meelega mustlane või hipi, kui vaid saaks olla pidevas liikumises. Ta on valmis vedama loomi, hakkama giidiks, olema madrus – peaasi, et saaks näha midagi uut. Pole selgi vahet, kas edasi liikuda rongiga, laevaga, autostopi või jalgrattaga. Olles mitmel reisil ise püüdnud Remsuga sammu pidada, tunnistan, et see pole lihtne. Esiteks nõuab füüsilist pingutust, et tema tempos päevade kaupa ringi kablutada. Teiseks tekib normaalsel inimesel pikapeale emotsionaalne väsimus kõigest sellest võõrast kultuurist ja võõrast peisaažist. Remsul ei teki. Vastupidi – tema ammutab sellest energiat.

Remsu on korduvalt tunnistanud, et ta ei talu rutiini, ta pelgab, et „kui jääd koduahelaisse, mürgitab sind must äng” („Okeaania, James Cook ja Uku Masing”, lk 11). Jah, Remsu on paadunud rändur, kelle veri lööb vemmeldama, kui ta „mingi kauge koha nime kuuleb või kaarti silmab” („Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia”, lk 7). Kes otsib reisidel Arkaadiat, kes oma saart, kes põgeneb koduste murede eest. Remsu otsib „kohta, mis erineks täielikult kõigist teistest” („Teekond maailm”, lk 416).

„Veerevale kivile sammal ei kasva,” on ta ise mitmel pool kinnitanud („Rongiga maailma lõppu”, lk 46) ja nagu näeme, ei sammaldu juubilar Olev Remsu sulg veel vähemalgi määral. Ta tahab oma reisimuljeid jagada. Mõni arvustaja (näiteks Rein Tootmaa, Peeter Sauter) on kahtlustanud Remsut edevuses, mina ütlen, et oma teadmiste ja arvamiste jagamine on Remsule lihtsalt eluline vajadus. Kui ta ei saaks pidevalt kirjutada, mida ta maailma asjadest arvab, heidaks ta lihtsalt hinge ja sünniks uuesti kusagil Mongoolia stepi nomaadiperes. Ja temast saaks sõjajumal Ungern-Sternbergi kuller või dalai-laama kroonikakirjutaja.

Vahest mõtleb iga rändur teel olles ka sellele hetkele, kui ta on kodus tagasi, on reisiväsimuse välja puhanud, istub kamina ees ja jutustab kaugetel maadel nähtust-kuuldust oma sõpradele. Selliste jutustustega on kuulsaks saanud mitmed maailmarändurid. Marco Polo jõudis Aasiast koju ja rääkis oma lood Rustichello da Pisale. Karl Friedrich Hieronymus von Münchhausen jõudis oma Venemaa-rännakutelt Saksamaale koju tagasi ja hakkas pajatama. Jutustas palju ja põnevalt, kuni ta lood kirja pandi ja need avastas Rudolf Erich Raspe, kes vabahärra kuulsaks kirjutas. Remsu pole oma pajatuste üleskirjutamist teiste hooleks jätnud.

Eks kõik, kes Olev Remsuga koos olnud, teavad, et ühel hetkel ei ole tema jutustatud lugudel enam otsa ega äärt. Tal on isiklikke meenutusi või loetud tarkusi vaat et iga elujuhtumi jaoks, iga maa ja iga ajaloolise suurkuju kohta. Remsu kirjutab kiiresti, kirjutab palju ja seetõttu ei jõua kõiki mälusoppides olevaid mõtteid ja fakte kontrollida. Kindlasti peab ta tegema viisaka kummarduse oma raamatute toimetajatele, kes on aidatud mõnedki valesti mäletamised ära siluda. Ometi on väiksemaid konarusi ka kaante vahele sattunud. Mind vaevab ikka küsimus, kas Mart Rauale omistatavas luuletuses määris sitt peldiku ära Moskvas või Pensas („Kodunt kaugemal”, lk 25 ja 88).

Remsu reisigeograafia on kadestamisväärne. Algas kõik nagu ikka poisikestel – sammuke lapsepõlvekodust (Tartu botaanikaaiast) kaugemale ja kodulinna kaardistama. Siis Ikarus-Lux bussiga tädidele külla Vastseliina ja vedurijuhist isaga Petserisse. Edasi läks aga eriliseks – Remsust sai tudengina loomade vedaja Nõukogude Liidu avarustes.

Ta ise kirjeldab: „Vedasin 18 korda. Kui olid üksinda vagunis 14 mullika seltsis, maksti ligi 21 rubla päevas, lisatasu veel ešeloni ülemale, kelleks mina kui staažikas professionaal olin peaaegu alati. Ülikoolis anti stippi 35 rubla kuus ja selle eest pidi neljadele-viitele õppima. Loomavagunis oli tööd päevas kõige rohkem kaks tundi, ülejäänud aja võisid külitada heintel ja nautida pärani vaguniuksest võrratut loodust – laiu jõgesid, lõpmatut kasetaigat (mõnikord ka metsatulekahjusid), steppe ja kõrbi, imelisi ja omapäraseid külasid. Või siis lugesid. Üht Jüri Üdi uut luulekogu lugesin ma taskulambi valgel vagunirataste monotoonse mürina ja mullikate sama monotoonse hingamise saatel. Enam-vähem kõik kohad, kuhu rööpad toonases riigis viisid, sai läbi ratsutatud, eriti mõjus oli Kesk-Aasia.”^[2]

Kuigi juba 1969 õnnestus tal Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva liikmena töötada ja reisida peaaegu välismaal – Poolas –, jäi 1/6 planeedist ehk Nõukogude Liit pikaks ajaks tema reiside mängumaaks. Uute aegade saabudes asus Remsu giidina maailmajanust eesti rahvast Euroopasse viima. See töö on andnud mitmeid reisilugusid, kus sees paljude kaasreisijate, mõnikord ka tuntud inimeste psühholoogilised portreed.

Üldse on Remsu kohanud oma reisidel palju põnevaid tegelasi. Kui vaid mõnda nimetada, siis näiteks Tonga kuninga kalandusnõunikku Leonhard Niiti, varemgi eesti kirjandusse kinnistunud merekaru Heino Härmatit, kunstnik Ülo Soosteri poega Tenno Soosterit, läti kirjanikku Arturs Pugat, samojeedide uurijat Jack Rueterit, polaarhunt Vello Parki (kohtumine sõber Velloga lõunapoolusel on siiski välja mõeldud).

Remsu reisiraamatutes on palju Venemaad, endist Nõukogude Liitu, kunagist idablokki. Ene Hölderlin kirjutab Remsu Moskva-mälestusi sisse juhatades: „Elu, eriti Venemaal, on fantastilisem ja košmaarsem kui kirjaniku mõttelend.”^[3] Eks need situatsioonid ja karakterid, mis võimalikud vaid Venemaal, paku kirjutajale palju tänuväärset ainest, vahet ei olegi, kas tegevus toimub Kaliningradis, Neenetsimaal või Baikali ääres. Remsul on väga palju tabavaid tähelepanekuid slaavi hinge, nõukogude elulaadi, vene gigantomaania, sealse bütsantsliku riigikorralduse kohta. Ta oskab neid isiklikke tähelepanekuid siduda Dostojevski romaanide ja Ahmatova luulega.

Remsu tunneb Venemaad, esiteks vene reaaliaid – geograafilisi paiku, ajalugu, kultuurilist märgisüsteemi, paljusid inimesi jne. Mis aga kõige olulisem – Remsu oskab venelasega (või peaks ütlema nõukogude inimesega) suhelda. Ta teab, kellega olla viisakas, kellega tasub vaielda, keda võib mingil hetkel pikalt saata. Need teadmised annavad talle võimaluse igast kohtumisest oma reisikirjade jaoks maksimum ammutada. Võhivõõrad inimesed avavad ennast talle käigu pealt, Remsu fikseerib selle, konstrueerib tähelepanuväärsete detailidega pikitud dialoogi ja kihutab edasi. Sest tal on kiire. Järgmisesse põnevasse kohta, järgmiste huvitavate inimeste juurde. Ma tean, et Olevil oli lapsepõlves unistus käia läbi kõik maailma maad, tänaseks on veel mitmed puudu, Saharast allpool asuv Aafrika eriti. Lisaks neile käimata paikadele, usun ma, on tal veel ka unistus rääkida kõigi maailma enam kui seitsme miljardi inimesega. Ilma inimestega rääkimata ei püsiks Remsu elus.

Paraku on tõsi ka see, et väljaspool endist Nõukogude Liitu ja Ida-Euroopat jäävad tema joonistatud inimportreed pealispindsemaks ja hõredamaks. Saksamaal, Põhja-Ameerikas, Okeaanias võtab ta siis abivahenditena kasutusele oma muud tugevused.

Esimese asjana tuleb kindlasti nimetada ajakirjandusliku reportaaži kirjutamise head oskust. Tekst voolab, pildid ilmuvad lugeja silme ette. Nagu loeks Evald Tammlaane parimaid reisivesteid või Olev Antoni nõukaaegseid olustikupilte. Nood mõlemad jäid aga ikka enamasti ajalehemeesteks, kelle tekstis leidub barokset keerutust rohkem kui sisu. On Remsugi tohutul hulgal ajaleheteksti tootnud, aga suur osa tema reisilugudest on üles ehitatud nii, et nad ei jää pelgalt ajalehesaba jutukesteks – käisin seal, nägin seda. Reportaaži kõrval tõmbab Remsu varrukast oma teise trumbi – eruditsiooni ja ajaloo tundmise.

Remsu oluline eelis enamiku tänapäevaste reisikirjanike ees on see, et ta ei reisi kunagi ainult ruumis. Kõikjal, kus ta käib, süveneb ta ka ajalukku. Suvalises Ungari raudteejaamas meenub talle Austria-Ungari keisririik aastal 1910. Bologoje vaksalis Venemaal lähevad tema mõtted hoopis Oidipusele. Mõnigi kord on ta ilmselt olnud üks esimesi, kes üht või teist põnevat ajaloosündmust eestikeelses tekstis põhjalikumalt lahkab (näiteks vesinikupommi, nn tsaar-pommi plahvatus 1961 või 1933–1934 toimunud nõukogudevastane ülestõus Siberis ehk nn Kazõmi sõda).

Ajalooga on Remsul tegelikult naljakas suhe. Muidugi huvitab teda ajalugu tohutult, ta teab meeletult fakte, lugusid ja legende (vahel keerutab ta need kõik ka mõneks uueks narratiiviks), aga kõige enam, tundub mulle, meeldib Remsule mõtiskleda selle üle, kuidas näeks maailm välja siis, kui ajalugu oleks läinud kuidagi teisiti. Kui Stalin oleks Pätsist teinud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe („Okeaania, James Cook ja Uku Masing”, lk 80), kui slaavlastest oleks X sajandil saanud muslimid („Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia”, lk 10), kui Stalin võtnuks Soome täielikult ära („Kodunt kaugemal”, lk 63).

Lisaks poliitilisele ajaloole on Remsu teravama huvi all veel mõned konkreetsed ajaloo valdkonnad. Üsna loomulikult on üks lemmikuid filmiajalugu, õppis ju toona veel Remsujevi nime kandnud mees aastail 1979–1982 stsenaristide ja režissööride kõrgematel kursustel Moskvas. Teiseks vaatleb Remsu võõrastes paikades ka väga hoolega arhitektuuri, sest „miski ei määra ajastut ilmekamalt kui arhitektuur” („Kodunt kaugemal”, lk 39). Ja nõnda kuuleme Remsult, millest kõnelevad nõukaaegsed hruštšovkad või metroojaamad, kuhu sihivad Kolmanda Reichi noolsirged tänavad, millised on majad Vaikse ookeani saartel või Kesk-Aasia kolgastes.

Kokkuvõtvalt on üks väga oluline asi, mis Remsu reisikirjad sümpaatseks teeb – avatud meelega reisimine. Küsisin Remsult, kas ta on alati selline leebeke olnud. Ta vastas: „Kui ma tagasi vaatan, siis pean tunnistama, et oma trettide alguses olin minagi karmilt hinnanguline – naersin idanaabrite, aga ka Taga-Kaukaasia ning Kesk-Aasia inimeste ja olude üle. Eriti pilkasin tagasi jõudnuna viimaseid. Olin kõrvust tõstetud, kui kuskil peeti mind välismaalaseks, küsiti näiteks, mis raha on teil seal Eestis käibel? Mina siiski ei ole soomlast teeselnud selleks, et lugupidamist pälvida, kuigi mõned mööda planeedi punakuuendikku seiklejad seda tegid. Sellest oli ikka juttu, see oli üksjagu kombeks. Kas siit ei paista rahvusliku nihilismi kõrvu?

Võttis aega, ent pikkamisi olen jõudnud uuele suhtumisele, sellele on kaasa aidanud just rännakud mujal kui N. Liidus pärast iseseisvuse taastamist, siis kui piirid lahti läksid.

Olen end nüüd püüdnud üsna teadlikult sättida stoikulikule-budistlikule (budism on Aasia stoitsism, stoitsism Euroopa budism) hinnanguteta hoiakule – nõnda, nagu on, on hea, kõige parem. Igasugune muu olukord oleks ebaloogiline. Meie oleme nii, nemad teisiti, see on väljakujunenud paratamatus.”^[4]

Ja nii on Remsu võidelnud europotsentrismi vastu Okeaanias koos Uku Masinguga ja Aasias koos Lev Gumiljoviga.

Remsu haare on lai, aga ometi on midagi, mida ta raamatutes peaaegu üldse pole. See on loodus. Tõsi, autor võib mõnikord vaadelda laevakajuti seinal askeldavat ämblikku või parda taga ujuvat delfiini, aga üldjuhul on loodus mängus vaid siis, kui see on kuidagi seotud inimtegevuse ja inimtekkelise kultuuriga. Kui Remsu räägib Uluṟu kaljust Austraalias, siis ei kirjelda ta mitte seal ümber asuvat imelist Uluṟu-Kata Tjuṯa rahvusparki, vaid inimsuhteid seoses selle kivimürakaga („Okeaania, James Cook ja Uku Masing”, lk 57 jj). Baikali järve ülevaates saame täpselt teada, millised uusrikkad elavad selle kauni järve kallastel, millised vangid on siin töötanud, kus asusid Nõukogude sõjaväebaasid ja kus on väidetav Tšingis-khaani haud. Aga loodust esindab põgusalt vaid Baikali viiger.

Remsu on linnaharitlane, kes küll armastab nautida Pamiiri kõrgeid mägesid, oskab hästi rääkida nende ahelike kohanimede etümoloogiast, aga ise silmitseb neid lumiseid tippe pigem kolhoosikeskuse rahvamaja ees aksakallidega teed juues. See, et neil nõlvadel jooksevad ringi jakid ja Marco Polo lambad, ei lähe talle eriti korda. Küll aga teab ta täpselt, millist marsruuti pidi Marco Polo Pamiirides liikus, võib väga tuliselt vaielda, kas too Veneetsia kaupmees sammus 700 aastat tagasi mööda Pandži jõe paremat või vasemat kallast. See, et Remsu mäe otsa ei roni, ei tähenda, et ta kardaks. Metsiku loodusega võitlemine pole lihtsalt tema teema. Ta võitleb diktaatorite, ajaloolise tõe väänajate, nõrgematele liiga tegijate ja muude lollide ja lurjustega. Olen ise näinud teda kirglikult võitlemas Kesk-Aasia miilitsatega õiguse eest metroojaamas pildistada.

Remsu reisivestete kvintessents on praegu viimane kogumik „Teekond maailm”. Siin on koos lühikesed lood, parimad ja tähendusrikkaimad palad ta paljudelt reisidelt. Lood on konkreetsed, jutt ei lähe lappama. Siin näeme, kuidas autor oskab leida täiesti võõrast keskkonnast lihtsaid, aga kõnekaid detaile ja hoiab need lühiloo nõudlikus raamis, ei lase assotsiatsioone laiali valguda, nagu on talle varem ette heitnud Rein Põder.

Mitmel pool on Remsu õhanud: „Ah, kui jääks siia elama!” Paigad, kuhu ta jääks, võivad olla nii erinevad nagu Paraguay, Türkmenistan või Lõunamere saared. Selles kodunt kaugele jäämise soovis on mingit sümpaatset vastutustundetut lillelapselisust ja naiivsust.

Kergeusklikkuses võib Remsut vahel süüdistada ka poliitilises plaanis. 2005. aastal kirjutatud tekstis, mis 2008. aastal ilmus raamatus, kirjutas Remsu: „Ausõna, kui kaua me peame kandma oma südames taaka? Lahutame teineteisest Nõukogude ja Vene ning nüüd NATO ja Euroopa Liidu liikmena võime ehk hakata Venemaad isegi armastama.” („Kodunt kaugemal”, lk 27.) Ma ei tea, kuidas autor seda arutluskäiku kaitseks aastal 2022, kui Venemaa on kallale tunginud Ukrainale. Ja samas ei ole see kallaletung Remsule kindlasti üldse mitte üllatuslik, sest Moskva-lugudes kirjeldab ta oma venelasest sõpra Nikolai Bulgakovit, Nikolai Gogoli sugulast, kes oli jalamaid nõus Eestile iseseisvuse andma, kuid „Ukraina oli talle „naša” ja see pidi kuuluma Venemaa külge” („Mälestused”, lk 12).

Remsul, juba soliidses eas mehel, on säilinud võime maadeavastajalikult vaimustuda kõigist kohtadest, kus ta käib – Venemaast, Hiinast, Okeaaniast. See vaimustus on mõnikord poisikeselikult naiivne. Ausat naivismi on näiteks tema arvamises, miks Putin Hodorkovskit kimbutab – soovist näidata, et teda ei tohi oligarhidega paari panna („Kodunt kaugemal”, lk 75).

Remsu kaasvõitleja Linnart Mäll kurjustas Remsuga omal ajal seetõttu, et pidas naiivseks tema suhtumist Hiina kommunistidesse. Margit Kilumetsa pahandas Remsu liig heatahtlik suhtumine Harry Männilisse. Mina ei kurjusta Remsuga tema sinisilmsuse ja heatahtlikkuse pärast. See on võluv ja kindlasti sümpaatsem kui vingus näo ja kahtlustava pilguga maailmas ringi käimine. Kui mind miski Remsu reisiraamatute juures häirib, siis see, et mõnikord on raske aru saada, on need lood reisikirjandus – see tähendab päris – või päris kirjandus – see tähendab välja mõeldud. Muidugi ehitab ta üles dialooge, kus paneb oma vestluskaaslaste suhu tarkusi, mida need tegelikult pole lausunud. Enamasti oskab ta seda teha täpse doseeringu ja stiilitundega, erandiks ehk raamat „Bussiga Poolas II”, kus noortest reisikaaslastest on tehtud plakatlikud kõigeteadjad või sama plakatlikud ignorandid.

Hoolsal otsimisel leiab üles need internetiallikad, kust üks või teine Remsu tarkus pärit on. Aga mõnikord, mõnd eriti toredat reisijuhtumust lugedes, tahaks Remsul rinnust võtta ja küsida: „No kas mõtlesid välja või on see tõsi?”

Kirjanikelt, kes palju reisivad (näiteks Ristikivilt), on ikka küsitud, millised episoodid või situatsioonid või maastikud või inimesed nende reisidelt on jõudnud ka nende ilukirjanduslikesse teostesse. Küsisin sama Remsult. Ta vastas: „Oma esimesest loomavedamisest Kasahstani kirjutasin pikema jutu, mille avaldas „Edasi” selleaastane kogumik „„Edasi” novell”, nii et saadaval. Paar lugu on olnud ka „Loomingus”, üks neist Oxfordist (kuhu ma siis ei olnud veel sattunud), teised Siberist. Malevasuvest Kamtšatkal on terve romaan „Inge ja Epp, kaks pruuti”, Moskva-elust samuti romaan „Margit Puusaag ja tema mehed”, Ladina-Ameerikast jutustus „Valge ja must. La Puertas, Andides”, Tšingis-khaanist, Ungern-Sternbergist ja Mongooliast on „Loomingu Raamatukogus” ilmunud näidend. Euroopast jutustab romaan „Pariisi linnas Londonis”, liikumise olemusest „Liikuja autoportree”. Kõik ei tule meeldegi.”

Sain Remsult meili teel vastuse ja ise mõtlesin, et nüüd teen ise sama, mille pärast teistega pahandan – tõmban joone reisikirjanduse ja päriskirjanduse vahele. Õnneks Remsu jaoks seda vahet ei ole.

On mõned suured reisijad, kelle reisikirjelduste oluliseks osaks on raskused ja probleemid, mis reisi vältel teele veerevad (Francis Chichester, Karl Ristikivi, Krister Kivi). Remsul pole reisides muresid, kui ehk välja arvata mõned altkäemaksu nurumised mitmel pool maailmas. Muidu on kõik alati hästi, päikselisi päevi on rohkem kui vihmaseid, häid inimesi rohkem kui sulisid, ikka ja jälle satub ta teele keegi, kellelt uusi tarkusi õppida. Usun, et endiselt vahib ta rongiaknast välja samasuguse poisikeseliku uudishimu ja entusiasmiga nagu siis, kui ta isa kõrval auruveduris Tartust Petserisse sõitis ja maailma hakkas avastama. Ei seganud teda toona kerge lühinägelikkus (on küll ise kahetsenud, et ta selle tõttu kaptenite kooli ei saanud astuda), ei ole maailma nägemine ka soliidses eas töntsiks jäänud.

Ärge siis imestage, kui näete kusagil Torontos või Münchenis teile jalgrattal vastu kihutavat Remsut, kes korraks peatub, võtab taskust märkmiku, midagi üles tähendab ja edasi kihutab, sest ta pole veel leidnud kohta, mis erineks täielikult kõigist teistest. Ta peab veel otsima, sest erilisus on tema tõde. 

---

^[1] Ene Hölderlin, Fakt on kujund. Rmt: O. Remsu, Mälestused. Moskva. Tartu. Praha. Tallinn, 2009, lk 169.

^[2] Olev Remsu reisidest ja reisimisest. [Intervjuu.] „Go Reisiajakiri” 2022, nr 5, lk 18.

^[3] Ene Hölderlin, Fakt on kujund, lk 169.

^[4] Olev Remsu reisidest ja reisimisest, lk 12–13.