Kõps! pani wing commander James Delano Franklin flight cadet Mari ette töölauale neljakandilises ümbrises fotofilmirulli, tegi seda pooleldi selja tagant, nõnda et ilmutustöhe süüvinud noore naise süda võpatas kergelt. Paganas! Franklin, fototuvastamisüksuse komandör, asetas rulli otsa peale püsti, kahe tolli kõrgune Ilfordi firma mustrohevalge pakend seisis pisut tiidakil, kuna selle põhi ei olnud sile, seal olid kartonginukid üksteise peale kokku murtud.

Just paar päeva tagasi avaldati „The New Yorkeris” pikk lugu viltuse torni kohta koos haaravate fotodega. Pisat klõpsutaks ka ise mitu filmi täis, teeks nipika, niisuguse pildi, et torn jääks kaugele tagaplaanile, ise oleks ees, käsi välja sirutatud, nagu lükkaks torni ümber… Oma väikese sõrmega. Ei-ei-ei! Miks peaksin ma lõhkuma? Ei lõhu! Vastupidi, ma lähen teisele poole, hoian torni kokku kukkumast, päästan maailma, minu väike sõrm on Itaalia au ja uhkuse kontraforss.

Ilmutusruum meenutas mõne suurejoonelise renessansipalee galeriikoridori, ent siin ei rippunud kahel pool seintel ei maale ega gobelääne, vaid mõlema seina vastas paiknes ilmatu pikk töölaud ja pealegi valitses siin paras hämarus – filmilintidest fotode välja ilmutajate ette olid seatud väikesed lambid, nende rauge punavalgus andis kõigele hõrkja purpurtooni. Marist vasakul nokitses tosinkond kolleegi – luureteenistuse fototuvastajat, nagu kõlas nende ametinimetus –, paremal sama palju, kõigil jard-paar vahet, et nad üksteist ei segaks. Mari selja taga, teise seina ääres, istus rivis veel paarkümmend töökaaslast.

„Musträstaste tehtud. Uurige, kas on midagi vajalikku,” ütles Wg Cdr Franklin filmirulli kohta.

„Just nii, sir,” vastas FC Mari määrusepäraselt. „Nagu ikka,” lisas ta veidi pehmemalt.

Üle huulte lipsanud „nagu ikka” tundus talle endalegi kohatu, sest ta oli ametis alles napilt kolmandat nädalat. „Hästi tegin, et ütlesin „ikka”, ei põe ma mingit uustulnuka kohmetuskompleksi,” õigustas naine iseennast mõttes.

Väljanägemise poolest James Franklinit lennuväelaseks pidada eriti ei saanudki, kuigi mees kandis pärani hõlmadega heleda – sel hetkel küll pisut vereva – laborikitli all õhujõudude mundrit ja peas kõrge ohvitseri vormimütsi, mille nokapealset serva ehtis rõngassüdame ja kuldsete tiibadega embleem.

Mari jumaldas lendureid, need olid tema silmis kangelased, inglid, kes teenisid vabadust. Lendasid, pildistasid ja tõid sõnumeid. Fotosõnumeid, parandas Mari oma mõtet. Tõid neid talle ilmutamiseks, parandas ta veel kord.

„Käed, sir!” prahvatas äkki Mari ja lükkas ülemuse kämbla eemale.

Mis sir? Kämbla poolest karu, mõtles noor naine.

Fototuvastusüksuse komandör oli suvatsenud alluvat patsutada, ilmutada oma heasoovlikkust, ehk ka kavatsust tunnustada algaja tööd.

„Peab patsutama. Kui sa ei patsuta ilusa naise telikut, siis too solvub, arvab, et teda ei peetagi ilusaks,” põhjendas Franklin, uudistas seejärel oma alluvat kissis silmadega kaarjate kulmude alt ning müristas mõnuga madalat bassinaeru. Kui aken oleks lahti, paneksid varblased õues Colorado luurekeskuse ja lennuakadeemia ühisel spordiplatsil selle pahvaka peale vurinal lendu. Aga aken ei ole kunagi lahti, klaas on helikindel, luure on luure.

Mis mees ta on? Tema lõua all lainetab lennuväkke täiesti sobimatu tsivilisti ümar rasvarull, täpselt samasugune nagu kohvitantedel City Halli kohvikus. Ja mis telik? Telik on mul vastu tooli, täpsemini vastu pöördtabureti nahkpatja, sinna te, härra, oma kämmalt juba ei suru, olge te pealegi strateegilise lennuväe allüksuse komandör.

„Just sedamoodi, flight cadet Mari, i-ga lõpus,” kinnitas James Franklin ning tatsas lendurisaabaste naksudes karusammul minema, ikka veel naeru turtsudes.

„Päris lõbus mees,” märkis Mari töönaaber vasakult, second lieutenant Gabriel Taylor, kelle enda nägu ja jutt püsisid kogu aeg muhevil. Mehe ninajuur oli aukus, kulmupiiri ja ninaotsa vahel haigutas sügav nõgu, millest justkui puudus vaid ekstsentriku punapall. Ja vahel oli too pall seal isegi nagu olemas – siis, kui Gabriel oma sõrme ninaotsale pani, mida ta tavatses sageli teha. „Vaenlase kuul viis mul osa nina minema,” oli Taylor end tutvustanud Mari esimesel tööpäeval.

„Lõbus? Nilbe tüüp!” hindas Marist paremal istuv kolleeg Kathy O’Craven, raputas põlastavalt pead ning mossitas oma niigi pruntis huuli. „Paksmagu! Mõtleb endast ei tea mida. Sellepärast Franklinit piloodiks ei võetudki, et sihuke arbuus ei mahuks hävitajasse ära. Tema lennaku õhupalliga, sealt saab ka kõigile ülevalt alla vaadata.”

„Inimesest tuleb aru saada. Siinne poolpimedus ajab meeled kihevile,” nöökas 2nd Lt Gabriel Taylor.

„Eriti kihevile siis, kui su naine on teise juurde jooksnud,” nõelas Kathy.

Sellest, et Franklin on lahutatud, oli Kathy Marit juba informeerinud.

Major Matthew Robertson, töönaaber otse Mari selja taga kolm-neli sammu eemal, oli end pöördtooli kriuksudes ringi keeranud. Lugupidamisest auväärse vanema kolleegi vastu tegi Mari samuti.

„Ise te meelitate, Meeri! Kui te tõesti ei taha, et keegi teid patsutaks, siis, palun väga, värvige oma juuksed tumedamaks,” andis Robertson aeglaselt ja kõnekalt oma soovituse. Õhujõudude veteran Robertson oli sõja ajal pommitanud Saksamaad, pärast hakanud puritaaniks ning nüüd oli koguni Colorado Springsi Memento Mori koguduse presbüter, oli Mari Kathylt kuulnud.

Lennuakadeemia lähedal surma meeldetuletus, selles on jumet, leidis Mari. Gabriel Taylor oli Memento Mori kohta öelnud: „Nende kiriku torni otsas peaksid kuke asemel olema pealuu ja säärekondid.”

„Teie juuksed meelitavad nagu kärbsepaber. Nagu valge kärbsepaber,” jätkas maj Robertson, tema jutt kostis otsekui kantslist, kirikust, kust elekter on ära võetud ning põlevad vaid punaka tulega küünlad. Maj Robertsoni pruunid silmad meenutasid Marile vasikate silmi kaugel kodus – ja tema ülalt nööpimata laborikitli alt paistis pastorisärgi krae.

Mari oli tõega linalakk, Kathy lihtsalt ei uskunud, et tema juuksed on loomulikku karva. Ta ise oli oma krässus harjased lasknud värvida sirelilillaks, mis Marile meenutas tema isa, fotograaf Kusta tõdengut: elu on lilla. Aga Kathyl oli maitset, ta eebenmust nahk ning täisõites sirelipea sobisid ideaalselt ja kontrastselt kokku, üks võimendas teist.

„Ma olen abielus, ma olen truu, sellepärast ta mind ei patsuta. Tulgu vaid, Jack kutsuks ta jalamaid duellile. Aga komplimente võiks ta mulle sellegipoolest teha, nagu ta sulle teeb. Jack lubaks seda,” rääkis Kathy.

Ma oleksin ka truu, kui ma abielus oleksin, vilksas mõte läbi Mari. Ja mis komplimente? Ei ole justkui kuulnud. Kas just sedamoodi on Ameerikamaal kompliment?

„Jessas, millega sa oma sonksu pleegitad, ütle, noh?” oli Kathy Marilt esimesel täistööpäeval suitsunurgas pärinud.

„Ma olengi niisugune,” oli Mari vastanud.

„Niisugune? Lõpeta ära! Hea nali! Poisid, miks te ei naera!? Niisugune ei ole keegi,” teadis Kathy. „Ja kui sa, ausõna, niisugune oleksid, siis ei ilmutaks sa siin neid tobedaid fotosid, vaid lendaksid kõrgel taevas, suitsuslepp järel.”

Selgus, et Mari ja Kathy olid saatusekaaslased, mõlemad lennuakadeemiast välja praagitud, Kathy varem ja Mari paar aastat temast hiljem, koguni õppelendude ajal, sest alles siis selgus, et not suitable. Reaktsioonikiirus oli langenud null koma neljalt null koma viiele sekundile, ja see tähendas Vene lenduritele alla jäämist. Kui oli null koma viis, siis võidi sind alla tulistada, ilma et sa jõudnuksid kõrvale hüpata.

Aga millele Kathy ometi vihjas? Kas juuksed lendavad? Kas siis juuksed piloteerivad lennukit ja jälgivad näidikuid? Või andis ta mõista, et õrnem sugu teeb piloodikarjääri sängi kaudu?

Akadeemias liikus kõlakas, et vaid eriti lahked eevatütred pääsevad lendama. Ja blondiinid olevat muidugi iseäranis lahked. Ameerika ainus viga on see, et siin vahitakse linalakke pungis silmadega. Üks vähestest vigadest. Sängijuttu sosistasid loomulikult solvunud väljajäetud, not suitable’id, sellised nagu Mari ja Kathygi. Mari küll ei sosistanud, tema protestis mõttes: pidage oma joru, siin pole mitte mingit loogikat.

Lennuakadeemias olid nii Mari kui ka Kathy suitsetama õppinud, justkui poleks muidu õige parašütist. Päratu valge kupli all, rihmad ja rakmed tihedalt ümber kere, olid nad mõlemad tundnud end õnnelikuna. Kõige õnnelikumad olid nad olnud enne langevarju avamist, kui nad vaba langemise kiirusega alla sööstsid, kui objektid maal kärmelt aina suuremaks ja suuremaks kasvasid.

Kathy oli akadeemiast leidnud endale abikaasa, chief master sergeant Jack O’Craveni, langevarjuinstruktori, kes õpetas kadette katapulteeruma.

„Ma võtsin ta, et kunagi poleks valus kukkuda,” põhjendas Kathy oma valikut, kui Mari nende kodus esimesel viisakusvisiidil oli.

„Ma valvan tema pea kohal, et ta ei kukuks,” haakus CMS Jack O’Craven.

Õhtusöögilauas kuulis Mari Kathylt ühte ja teist kõigi oma töökaaslaste kohta, peamiselt nonde eraeluapsudest.

„Ma annan teile head nõu,” ütles Jack O’Craven. „Hoidke Kathyst eemale, ta on hirmus klatšija.”

„Ma räägin seda, mida rahvas tahab kuulda,” kaitses end Kathy.

Eemale hoidmisest ei tulnud midagi välja, Mari ja Kathy sõbrunesid aina enam.

Maril akadeemias nii head meheõnne ei olnud, nad ei jõudnud Arvidsiga laulatamiseni.

„Nii et vaba ja vallaline,” oli nentinud Gabriel Taylor pärast seda, kui oli suitsetamissalongis pikalt puurinud Mari vasaku käe kolmandat sõrme, kus oleks pidanud olema abielusõrmus. „Ai-ai-ai,” oli ta lisanud juurde.

Mida ta selle ai-ai-ai’ga mõtleb, sellest ei saanud Mari aru.

„Kuidas nüüd võtta,” vastas Mari Taylorile ning rääkis siis Arvidsist, kelle juhitud P-51 Mustang oli kadunud radarilt ning haihtunud olematusesse. Võib-olla jäi taevasse? Igatahes maapinnalt seda ei leitud.

Äkki Mari mõistis, et polnud jutustanud Arvidsist ja tema Mustangist mitte Gabrielile ega Robertsonile ega Kathyle, vaid hoopis Wg Cdr James Franklinile, kes tuli mõnikord oma klaasseintega kabinetist – kust üksus paistis nagu peopesal – suitsetajate sekka lobisema.

Las saab teada, et tegemist pole mingi süütukesega, mõtles Mari ja keelas seejärel ennast. Häbistad ennast iseenda ees! Kas siis perekonnata naise elu on vaid meheotsimine?

„Ma mäletan, lehtedes oli sellest kadumisest palju juttu,” ütles Nick Adams, Kathyst järgmine ilmutaja paremal.

„Lehtedes…” osatas Matthew Robertson. „Arvids Purinsh oli meie koguduse liige.”

Vaat kus lops! Vaat siis, mis poolteist aastat pärast Arvidsi kadumist välja tuleb! Mari teada oli elukaaslane käinud igal pühapäeval Robertsoni pool bridži mängimas.

Tuli meelde, et ema kutsus kaardimängu kuradi piibli lugemiseks. Ja isa oli sellesse päriselt armunud, alalõpmatult kostsid alt, mere äärest nende suitsusaunast saskumängijate hõiked – sain puhtaks!, sain puhtaks! See oli paarismäng, ema ei tulnud kunagi isaga kokku mängima, kui isal oli oma partner. Sellepärast Marile oligi Taylor meelt mööda, sest veidike sarnanes second lieutenant vend Antsuga. Nimelt muheduse poolest.

„Kogudus aitaks murda teie mured, kallis noor kolleeg,” tegi Robertson misjonitööd suitsetamisnurgaski. „Võtke oma kavalerist härra Purinshist eeskuju. Meie mälestame teda 10. novembril, tulge ka.”

Ei hakka ma ütlema, et olen ristitud õigeusku ning puritaaniks päris hästi ei kvalifitseeru. Ei hakka ütlema sellepärast, et harilikult unustan ma ise selle ära. Aga ehk oli see hoopis kutse bridžiõhtule? Ja kuidas ma võtaksin Arvidsist eeskuju? Peaksin ma siis hajuma pilvedesse?

„Ma arvan, et siin on põhjust suureks rõõmuks,” ütles Gabriel Taylor ning pani nimetissõrme otse oma sügavale ninanõkku. „Tegemist on ülestõusmisega. Härra Purinsh maandus lendavale taldrikule ja tõusis üles. Sama saatus ootab meid kõiki ees, ainult et ilma taldrikuta.”

„Teie, auväärne kolleeg, olete sündinud kloun. Ja jälle pilkate te jumalat,” lõikas Robertson. „Hästi see teil ei lõpe. Teie must huumor riivab kindlasti daami tundeid.”

Millal mind viimati daamiks kutsuti? Ei mäletagi. Olla ühtaegu sõdur ja daam on sama kui minna õhtutualetis rünnakule ja rebida atlasskleit ribadeks okastraattarasid läbides. Ma olen ennemini Õhusõdur, jalgadega vastu maad.

Mari sahistas sisejalatsitega põrandat. Ent alates tollest päevast painas teda tunne, et Robertson jälgib teda töö ajal oma kuklasilmaga. Tagurpidi kükloop…

Nii Franklin kui ka Robertson tossutasid sigareid, teised mehed filtrita sigarette, Kathy sigaretist tuli mingit ekstra peent aroomi.

Siis hakkas Kathy rääkima roosidest. Kathy ja Jacki valge maja – Mari sõitis sellest tööpäeviti kaks korda mööda – eesaiast paistsid üle madala nuluheki ontlikult hooldatud peenrad. Kathy andis teada, et nad aretavad sorti, mis sügisel järjest kauem õitseks. Nad olid jõudnud juba novembrini, nende siht olid jõulud.

„Siis kingin ma jõuluvanale punased roosid,” lubas Kathy naerdes. „Samasugused nagu minu huuled.”

Mari oleks eelistanud roosidele lõvilõugasid, kuid eks igal inimesel ole oma valik.

„Miks punased? Kas sellepärast, et fotolamp annab punast valgust?” küsis presbüter Robertson. „Teie, proua Jack O’Craven, peaksite looma mustaõielise roosi.”

Selle jutu peale ajas Kathy oma ümarikud huuled pahuralt torru.

„Ei-ei, ma ei mõelnud seda rassistlikult, ma mõtlesin ainult roosihuvilisena. Igal pool maailmas aretatakse musta roosi, ma tahan, et Ameerika oleks esimene, kes selle ära teeb. Ka mina olen patrioot,” teatas Robertson.

„Muidugi must, muidugi must!” hüüatas Gabriel Taylor rõõmsalt. „Must roos on Lilithi, Aadama esimese naise sümbol.”

„Ärge levitage, palun, prohvetite kohta kuulujutte,” keelas Robertson. „Aadamal oli ainult üks naine, ja tolle nime teate te kõik.”

„Teame-teame – Õunasõbranna,” aasis Gabriel Taylor edasi.

„Te minge LA-sse, jalutage seal kuskil Hollywoodi kandis, ehk jääte mõnele filmipealikule silma. Ja siis olete Marilyn Monroe,” soovitas first lieutenant Nick Adams, filmitähe Nick Adamsi nimekaim, kelle sõrme ehtis samasugune klotsersõrmus nagu filmitähel filmis „Keegi armastab mind”.

„Siis saab Nick öelda, et ta on Marilyniga koos suitsu tõmmanud,” lausus Gabriel Taylor.

Nickil oli komme kasvatada oma tuhatöbi sigareti otsas hästi pikaks, kuni see siis ise katki murdus.

„Ma vabandan, ma ei taha isiklikuks minna, aga ikkagi…” alustas Wg Cdr Franklin. „Kuidas te, preili Mari, oma perekonnanime hääldate? Töö asjus läheb vaja. Teil on väga ilus nimi, selle kirjutamise õppisin ma ära, kuid minu kohus on seda ka originaalilähedeselt hääldada.”

Minul ilus nimi ameeriklase kõrvus? Selle tõdemine on midagi enamat kui patsutamine.

„Vabandage, ma ei usu teid, sir. Minu nime kirjutamisega eksivad paljud,” sähvas Mari. „Näidake, palun!”

„Mul jäi sulepea oma kabinetti,” põikles Franklin.

„Palun-palun, ma laenan teile,” ütles Gabriel Taylor, kelle kitli rinnataskust paistis neli täitesulepea otsa, rapsas neist ühe, ulatas komandörile.

„Pole kuhugi kirjutada,” manööverdas Franklin.

„Milles küsimus? Olge nii lahke,” sõnas Robertson, rebis oma vedrumärkmikust lehe ning andis selle Franklinile.

Ja komandör kirjutas suurte tähtedega: „HOBEREMELGAS”.

„Ainult kaks viga. Neli miinusega,” hindas flight cadet julgelt wing commander’i kirjatööd, lisas ühe m-i ning o kohale kapsaraua, muutes selle õ-ks.

„Koolis olin kolmepoiss, nüüd olen arenenud,” märkis Franklin eneseirooniliselt, tunnistas niimoodi alluva õigust talle hinnet panna.

„Oo, s lõpus!” imestas 1st Lt Nick Adams. „Kas te olete lätlane või? Mina kui luuraja tean, et lätlaste nimedel on alati s lõpus.”

„Eksite, lugupeetud kolleeg. Mõnikord on lätlaste nime lõpus h,” tõdes Mari nukralt. „Aga hääldamisega ei ole midagi keerulist. Öelge järele: H-õ-b-e-r-e-m-m-e-l-g-a-s!”

Marile meenus, kuidas teda koolis narriti: elas plika Remmelgas, tema ema Ämmelgas. Ema, kes siis veel elas.

„Nagu nalja! Õuarõua, Õuaremma,” puristas Gabriel Taylor, näpp ninal.

„Üks miinus,” pani Mari hindeks. „See oli sisu eest. Esinemise eest neli pluss,” hindas Mari edasi.

Nick Adams kruttis oonükskiviga klotsersõrmust ja proovis: „Õuburõubu.”

„Kolm,” tuli Marilt.

„Ja teie, härrased? Miks teie vaikite?” pöördus Mari sigarisuitsetajate poole, võttes niimoodi seltskonna juhtimise täiesti enda kätte.

„Ma teen proovi,” ütles Kathy. „Hõuberemmež. Umbes nii. Oli või?”

„Tugev neli. Ja nüüd, härrased, teie kord!” andis Mari justkui korralduse.

„Mul ei ole naljatuju. Ja ma pole üldse mingi naljakuju. Ma ei teinud nalja Saksamaa kohal, ma ei tee seda siingi,” teatas major Robertson, kustutas sigariotsa tuhatoosi, tõusis ning kõndis tagasi töölaua juurde.

Teisedki suitsetajad katsusid HÕBEREMMELGAT hääldada, päris pihta ei saanud keegi.

„Ja teie, sir?” küsis Mari, vaist ütles talle, et Franklin ootab pöördumist.

„Pole vaja sööritada. Teil, preili Mari, on ilus nimi, endale tahaks sellist…” alustas Wg Cdr Franklin.

„Ei ole midagi lihtsamat. Te abielluge preiliga ning võtke endale tema perekonnanimi,” andis Gabriel Taylor hüva nõu. „Preili on vaba, kuulsite, tema peigmees kadus taevasse.”

„Ma vajaksin individuaalkonsultatsioone,” lausus Franklin ning kiirustas oma klaaskabinetti.

Kust mujalt kui Kathylt oli Mari kuulnud, et Franklin oli lahutusel saanud kohtuvõidu, kaks poega jäänud talle, mitte naisele, nagu üldiselt tavaks. Last tahaks. Muidugi ei hakka ma uurima, kui vanad need poisid tal on. Mida nooremad, seda parem.

Niisiis, patsutamispäeval seisis FC Mari ees töölaual punavalgust kumava pimikulambi all Wg Cdr James Franklini toodud Ilfordi firma fotofilmirull rohekas ümbrises, seisis pisut viltu otsekui musttuhat korda vähendatud Pisa torn. Lisaks Pisale leidus laual veel hulk asju, kõik korralikult omas paigas: viis pisipudelit kemikaalidega, kolm klaasmensuuri mõõdukriipsudega küljel, pruuni, valge ja musta kaanega vannikesed, kummitoruga anum vooluvee jaoks, võimas suurendusklaas, maniküürikäärid ning spordistopper, täpipealt samasugune, mis Mari kaelas lengerdas, kui naine lausa lennates siinsamas Jumalate Aia looduskaitsealal, kõrbetolmusel rajal, vägevate ja teravate kaljude vahel võhmatrenni tegi, ikka ja jälle oma isiklikku rekordit kümne miili murdmaas lõi. 1.50.15,4; 1.46.12,7; 1.39,47,1. Viimane tulemus sündis eile, peas oli tagunud innustus: Franklinile panen kindla peale ära!

Kõige armsam asi jäi nimetamata – pesupulk, mis oli riputusklambriks. Ehtne, puust pesupulk ilma igasuguse tehnikavigurita.

Mari rapsis külje Franklini puudutusest puhtaks, naise peast käis läbi mõte: ei saagi aru, kas ma teesklen vihastumist või olen tõega vihane? Teesklen iseendale, see on juba teesklemise meistriklass… Ei, ei, ma olen tõega vihane käperdamise peale.

Fototuvastusassistent tõmbas kätte antiseptilised laborikindad ja plõksatas pesupulgaga. Talle meeldis see plõksutamine, silme ette kerkis lõvilõuapeenar kauges kodus majavundamendi ääres. Kui lõvilõuaõit tagant otsast kokku vajutada, ajas see lill-loom oma lõua pärani. Võis kujutleda kihvu. Lõvi kindlasti möirgab, pesupulk möirgab samuti, kui seda kujutleda.

Mari lõikas ümbriskarbi maniküürikääridega lahti, keeras fotofilmi rullilt maha ning edasi läks kõik kähku. Enne tööle võtmist oli talle amet selgeks õpetatud, kuigi seda ehk polnuks vajagi, sest fotograafiat tundis Mari juba varem, enne Ameerikat. Mari isa Kusta Hõberemmelgas oli olnud päevapiltnik, müristas oma DKW-ga pulmast pulma ja matuselt matusele, Mari mõnikord tsikli tagaistmel. Kodus ilmutas taat negatiivi pesusooda, tammetõruvedeliku ja lähimast apteegist ostetud askorbiini abil, Mari oli siis hinge kinni pidades seda kunsttükki pealt vaadanud. Marile oli usaldatud negatiivi ringikeerutamine plekkpurgis, kus kunagi olid olnud vürtsmagasinist ostetud karamellkommid. Kommid sulasid suus, ringikeeramistöö oli sulatähtis.

Ameerika on Ameerika, siin vanu kavalusi ei hinnatud, siin kasutati ilmutit, kinnitit ja stopplahust, need tuli õiges vahekorras mensuuridesse kallata, sooritada siis juba automaatseks kujunenud töövõtted, viimaks negatiivilint loputusvannist välja tõmmata ja pesupulga abil kuivama riputada. Täpselt nõnda tegi isagi. Pesupulga, lõvilõua abil!

Suitsutund, täna esimene. Sedapuhku ei aasitud ei Mari, tema linapead ega ta perekonnanime. Eestlanna oli omainimeseks saamas, talle ekstratähelepanu enam ei pööratud. Õige mul asja sellest, et sa oled kaugelt maalt pärit! Fototuvastajate hulgas oli mitme-setme rahvuse esindajaid, kõik ameeriklased.

Täna räägiti Musträstast (Blackbirdist), luurekindlusest taevas, koodnimega SR-71, mis Nõukogude Liidu piiride lähedal toimetas ning mille spetsmeeskond vajalikke pilte tegi.

„Mitte mingi plekk-karp, vaid titaanpill,” kiitis technical sergeant John Washington, piitskõhn kikkhabemega mees, kes istus Mari selja taga Matthew Robertsoni kõrval. Tema ei piilunud oma kuklasilmaga, temaga polnud pingeid, ta oli lahe sell.

„Ja titaani ostsime venelastelt. Ostsime selleks, et nende sõjasaladusi teada saada,” oli Robertson uhke.

„Niipea kui Venemaa lähedale jõuab, nii sööstavad välja MiG-id, põristavad Musträsta all. Nii kõrgele need ikka ei võta,” ütles AB Rebecca Tiktiner, sangviinikust juuditar, kelle töökoht oli Marist kaugel, päris otsaseina vastas, ning kes kandis lõkmeteta lennuväepintsakut, kuna tema aukraad oli kõige madalam – airman basic. „Lendab 13 miili kõrgusel, 2000 miili tunnis. Kolm helikiirust. Alla ei lase teda keegi.”

Ma ei tohi end Rebeccast kõrgemaks pidada, ei tohi, mõtles FC Mari, kellel oli tunne, et tehnilisi andmeid esitatakse talle, keda vist võhikuks peetakse.

„Teoreetiliselt isegi 15 miili kõrgusel,” täpsustas Wg Cdr James Franklin. „30 meetrit pikk, tiibade siruulatus 20 meetrit.”

See meetermõõdustik on minu jaoks, et ma aru saaksin, taipas Mari.

„Kaks pilooti, üks juhib, teine õpetab. Mina istuksin kolmandana lennu ajal Musträsta tiival, naudiksin pilvi ja Venemaad, kuid seal on ürgkuum, kõrvetab kintsud ja tagumendi ära,” rääkis Gabriel Taylor, näpp ninal.

„Venib lennu ajal kuumenemise tõttu kolmkümmend senti pikemaks,” lisas Franklin pikkust. „Mis te ütlete, preili Mari, kui suvekuumaga tolli juurde viskate?”

Vaat seda ma tõesti ei teadnud, et lennuk venib tervelt tosin tolli, mõtles Mari. Aga mina?

„Varsti tuleb ka reisilennukitel õhust tankimine, siis saab ilma vahemaandumiseta Austraaliasse lennata,” tuli Franklin vana teema juurde tagasi.

„Ei usu, lennufirmad mõtlevad raha peale. Tankur ise kulutaks kallist kütust. Odavam on teha vahemaandumine ja siis tankida,” lausus Mari. Wg Cdr James Franklin ei osanud selle peale teha muud kui kratsida rasvarulle oma lõua all.

Mari oli ka ise rahul, ta oli esimest korda tõusnud hetkeks seltskonna täheks. See on teile, sir, patsutamise eest. Oleme tasa: üks-üks.

„Nüüd sa pead ta meheks võtma,” sosistas Kathy, kui nad tulid tagasi oma töökohtadele. „Muidu hakkab ta sind kiusama.”

Kas Ameerikas ka naised mehi võtavad? Ema oli rääkinud, kuidas ta isaga paari heitis. Kutsus päevapiltniku pulmapilte klõpsutama, ainult et mingit pulma ei olnudki, ent kanget koduõlut jätkus kauemaks. Ema keeras tsiklimootorist süüteküünla maha, nii et mees, kes oli talle naaberperede pulmades, juubelitel ja matustel hakanud kangesti meeldima, ei saanud ära sõita. Fotograaf Kusta oli muretu prilla-pralla saks, tal enda elamist polnudki, jäi koduväiks.

Saare naised on nutikad, mina ka. Ainult et Franklin ei paku mingit huvi, ei meeldi ka. Ja ikkagi on mul liiga suur maja ühe inimese tarvis. Ilusti mahuks sinna mitmekesi elama, näiteks koos Franklini ja tema poegadega. Lollid mõtted pähe tagasi! Võta endale parem keegi eestlane, veel etem, võta saarlane, temaga leiad ühise keele, õpetas Mari iseennast.

Mõtted hüppasid siia-sinna. Juba oli vaimusilma ees homne päev, Los Angelese eesti täienduskool, kus Mari lääneranniku lastele eesti keele tunde andis. Laupäeva hommikul sinna ja pühapäeva õhtul tagasi, eesti juntsud olid imelised, ent mõned neist rääkisid juba aktsendiga. Seda ei tohtinud lubada. Koolis oli täiskasvanute klasski, peamiselt vanaeestlaste jaoks, kes olid Ameerikasse jõudnud pärast 1905. aasta revolutsiooni ning kelle suus emakeel lonkas. Aga õppima oli tulnud ka eksootikast huvitatud inimesi, ka neid, kes olid altari ette läinud eestlase või eestlannaga ning nüüd tahtsid selgeks saada kaasa emakeelt. Vabade õppurite hulgas oli kaks noorepoolset leskmeestki, neid tasuks lummata.

Paganas, pea on jälle tobedusi täis! Kuidas valitseda oma mõtteid? Lennuakadeemias õpetati kõike, kuid seda mitte. Ei allu ma pealesunnitud väikekodanlikele perekonnastandarditele, olen vaba naine vabal maal. Elan üksinda, ostan endale väiksema maja suure aiaga, hakkan kassi pidama, saan Kathy käest istikuid ja kasvatan roose. Jõuan enne teda mustaõielise roosini. Kassi pidama… Järjekordne näide stereotüüpsest suhtumisest.

Pesupulgaga kinnitatud filmilint oli kuivanud, Mari tõmbas kätte laborikindad ja jätkas tööd. Esmalt solgutas ta pisivannis pildipaberit. Ilfordi ilmutist õhkus pärnalõhna.

Nende kodumaja Eestis oli ümbritsetud kõrge ja tiheda pärnamüüriga, kõige kaugema puu ladva oli isa maha saaginud, köndistatud tüve otsa vankriratta tõstnud, sellele sületäie pilliroogu kinnitanud. Lootused täitusid kohe – rattale tegid pesa toonekured, kes lendasid Egiptimaalt kohale igal kevadel ja siis varsti olid paista linnupoegade pead. Ja nende talumaa oli rästikuist puhas, Mari nägi oma silmaga, kuidas üks elus madu vingerdas kurenoka vahel, kui lind pessa lendas. Heldus, ega mürkmadu poegi salva?

Nüüd jälgis Mari, kuidas vannivedelikus sünnib aeglaselt kujutis, märjale lumivalgele fotopaberile tekkis algul udukogu, see selgines ja teravnes, viimaks ilmus pilt. Nagu maailma loomine, ei millestki sai midagi, paberisse peidetud saladus avanes.

Oot-oot, mis see siis tähendab? Uskumatu! Ei, ei ole võimalik! Lihtsalt ei ole, ja kõik! Aga oli. Pildil joonistus tasapisi välja justkui Saaremaa kontuur, saarekamakast alla rippus Sõrve säär justkui kummikinda pöial siis, kui pihk on rusikas ja lahtine päkk näitab allapoole, seega surma.

Kas tõesti leidub maailmas täpipealt samasuguse äärejoonega paiku? Kus võiks see asendus-Saaremaa olla? Näiteks Filipiinidel, või Indoneesias? Ent miks pidid meie Musträstad noid maid pildistama, need ei ole ju meie vaenlased? Siis kuskil Venemaal? Selle riigi geograafiat õppisid nad lennuakadeemias nii et tapab, kuid nende rannajoont jätkub terve ilm. Kõik ei püsi meeles. Milline kant siis seal?

Mari uuris fotofilmi karpi, sellele oli trükitud tehnikainfo vahele musta tušiga kirjutatud: 57° 54΄ 35˝ N as far as 57° 54΄ 59˝ N and 22° 3΄ 19˝ E as far as 22° 3΄ 32˝ E. Karbi teisele küljele oli igaks juhuks lisatud: island Osel, USSR. Küllap neile, kel pikkus- ja laiuskraadidest mõhku ei ole. Issanda nimel, see ongi Saaremaa, ongi Sõrve säär. Neljal fotol oli Mäebe, Mari sünniküla.

Mari polnud veel kunagi Mäebet näinud jumala perspektiivist, aerofotolt. Kodukoht ilmub su ette müstilisel teel. Ainult et püha tunde rikub ära abreviatuur USSR.

Mari parandas oma täitesulepeaga andmeid ümbrisel: pani o-le täpid, nõnda et tuli Ösel, sulgudesse lisas Saaremaa, hoopis maha kriipsutas USSR, maalis peale Estonia.

Niisugune paistab siis meie sumbküla välja ülevalt, maja majas küljeti kinni, nõnda et nägid kõike, mis naabri õues tehti. Ega keegi soovinudki midagi saladuses hoida, elati nagu vennad ja õed.

Soojad mälestused lõid südamesse.

Siin käis ta kolm aastat Mõntu koolis. See tumehall kvadraat on mõisapark, mis rohetas ümber kooli. Kõverate rannamändide otsa ronis ta poistest nobedamini. Naakmannid ei julgenudki kuigi kõrgele turnida, kartsid, et puu murdub. Las murdub, siis tõusen lendu, lendan Ojamaale, lendan Rootsi, hõikas Mari alla kartjatele. Need mustad täpid on Mõntu ülemine ja Mõntu alumine tulepaak. Ja see on sadam. Mis, kas tsaariaegset pikka kivikaid enam polegi? Kuhu see on kadunud?

Vanaisa rääkis, kui kõvasti mehed selle ehitamisega raha teenisid, jätsid kalapüügi kus seda ja teist ning vedasid oma paatidega kohale kivimürakaid. Paaditäis ja kuldtšervoonets, uus paaditäis ja uus kuldtšervoonets. Öösel hiivasid mehed toodud kivid varumisplatsilt ära, küütisid need metsase kaldanuki taha ning järgmisel ja ülejärgmisel päeval müüsid vanad kivid polkovnik Andrei Andrejevitch Konstantinoff-Bogoljubskile teist ja kolmandat kordagi. Kõik klappis, ainult et iga kolmanda tšervoonetsi pidi ära andma, ühed kelmid mõlemad.

Sellelt tsaaririigi poolt paar korda kinni makstud kailt astusid nad mööda kõikuvat trappi Saksa ajal suurele laevale. Mari, tema vend Ants ning isa Kusta ja ema Marie, kõigil varandusekompsud käes ja õlal. Et varsti läheb kibedaks sõjaks, puutükkigi ei jää järele, kõik hävib, kuid inimesed jäägu ellu, ütlesid sakslased. Laeva nimigi on meeles – Bremenhaven. Isa teadis kõike: Bremen on linn ja haven on sadam, ütles ta. Isa tassis kaamerat, harkjalgu ja muud fotovärki linakotis. Halt! käratas püssimees lõikavalt laevapoordil, käskis isal kogu pildistamiskraami merre visata. Kuidas sa vastu hakkad, kui teine on mundris ja püssiga? Mis tundega isa seda tegi? Ehk tahtis ta päästa perekonda, fotonduse võib ju uue osta? Kusjuures keemiapurkidel käänas too poisiohtu mereväelane pealt kaane lahti, nuusutas pika sissehingamisega, nii et sõõrmed liikusid, ja viskas siis kai kõrvale merre. Ein militärisches Geheimnis, seletas sõdur vabandaval toonil. Vette lendas perekonna fotoalbumgi, kogu minevik ja olevik. Vahest ongi parem, et albumit enam ei ole, muidu lehitseks seda igal õhtul, süda tilguks haledusest verd. Etem on telekat vaadata.

Bremenhavenil oli koos terve Sõrve, isa ja ema tuttavad, toredad inimesed Läbarast, Lõust, Laadlast, Imarast ja igalt poolt mujalt, oli koolivendi ja kooliõdesidki. Mari oli siis kümnene, Ants kuuene. Tädi Liisa jagas kõigile suurest korvist kanamune, isa õpetas rahvast neid jooma – konks seisnes selles, et auk tuli kopsata mõlemasse otsa, muidu ei saanud vedelikku välja imeda. Munajoodik on kunstnik, ütles isa.

Inimesed kaebasid: mis loomadest saab? Miks neid ei evakueerita? Laeval ju ruumi jätkub. Lehmade udarad lõhkevad, kui keegi ei lüpsa. Ja hobused, lambad – miks neil lastakse leekides põleda? Mari mõtles kurgedele pärnaladvas. Kas linnud tulevad kevadel taas? Ja nii ikka ja jälle, kuigi enam pole inimesi, kes nende üle pesaääre piiluvaid poegi imetleksid. Linnud elavad endale, neile ei lähe nende vaatlejad korda. Nad ei teeskle, nad on ürgloomulikud. Võta eeskuju, ära nihverda Franklini ees. Ma ei nihverdagi, ära süüdista end selles, mida sa ei tee!

Lehmade udarapauke kuulis Mari terve laevasõidu unes, nii palju kui õnnestus magada tuulisel tekil, talveriiete peal. Unes kobrutas piimameri, vaalad ahmisid piima otsekui hõljumit, purskasid seejärel piimajoa välja nagu piimapurskkaevu. Ja udarapaugud olid sama koledad nagu venelaste heidetud pommid, nagu kuulipildujavalang lennukilt. Pommid plahvatasid laeva kõrval, pritsutäring täksis kajutiseina peale viiru ning lõhkus kapteni aknad kildudeks.

Kõik mõtlesid, et jõuti sellest koledusest hoolimata pärale, ent viimaks üks pomm tabas. Just sihtkoha Gotenhafeni reidil. Laev vajus külili, ema kadus, kuid isa ujus koos tema ja vennaga päästeparveni välja. Detsembris, jääkülmas vees. Isa rääkis pärast, et kaalus korraks, keda päästa enne, kas lapsed või ema. Kui ta lapsed oli päästeparvele tõstnud, ujus ta uppuva laeva juurde tagasi, kuid ema ta enam ei näinud. Kas tänada isa niisuguse valiku eest? Õudne mõte…

Vend Ants nakatus pärast tuberkuloosi, mis levis selgroolülidesse, ta rüht tõmbus küüru. Ants ütles enda kohta: mina olen vana köötsakas.

Isa ja Ants elavad praegugi Ojamaal, seal, kuhu Mari tahtis kooliaia puu otsast lennata. Nemad on käinud ka Gotenhafenis, see linn kannab nüüd sama nime mis varemgi – Gdynia; saatsid sealt ilusa postkaardi. Päiksene sinimeri, kuhu jäi ema. Kas ta on seal põhjas edasi? Või maeti viisakalt, ristiinimese kombel? Ja veel. Kas ma tohiksin isale rääkida, et küünlakadu tema DKW-lt ei olnud juhus? Või teab isa seda juba ammu? On ise selle ära tabanud või on ema talle seda rääkinud? Ja siis naersid mõlemad kena perekondlikku naeru. Kellega mina perekondlikku naeru naeraksin?

Mari pigistas vasaku silma kinni ning uuris tekkinud fotosid aina terasemalt. Silmanippi oli ta õppinud isalt; kui silma kinni ei pigista, siis tulevad kehvad pildid, õpetas isa.

Ja mida fototuvastaja nägi? Ein militärisches Geheimnis’t, sõjasaladust, Saksa poiss oli justkui haukunud tulevikku. Ei tea, kas tema Bremenhavenilt pääses? Või õõtsub mere põhjas, järsku ema kõrval?

Ohoo, midagi täiesti ootamatut. Ilmutatud pildid näitasid, et Teenuse-papi, nende majakavahi ja naabrimehe heinamaal laiub neli valget rööpkülikukujulist laiku, kolm korda pikemad laiusest. Mis need on? Tuvastaja, tuvasta! Võib-olla tohutud voodilinad, mis on maja kõrvale laotatud? Näiteks Suure Tõllu omad? Või tema taskurätikud? Mis asjandused need valged laigud ikkagi on? Valge laik tähendab arusaamatust. Nii ongi – arusaamatus sinu sünnikohas.

Äkki tundis FC Mari koputust õlale. Ehk jälle Franklin? Kuidagi nagu tahaks, et tema, teiselt poolt on jälle igasugune võõras puudutus näru. Oleks, et seda teeks oma.

Oligi veidike oma – nimelt Kathy. Kui ainult ei hakkaks kedagi taga rääkima. Ema nimetas seda pastlatelefonijutuks. Ja tegi seda enne, kui telefon nende külla jõudis.

„Tirinat ei kuule või? Magad koosoleku maha,” kutsus sõbranna.

Kas süvenenult töötamist nimetatakse Ameerikas magamiseks?

Mari võttis kaasa veel poolniisked äsja ilmutatud fotod, suundus koos kõigi teiste fototuvastajatega kõrvalruumi, strateegilise lennuväe Colorado luurekeskuse väikesesse auditooriumi. Fotod ulatas ta projitseerimisassistendile Elvira de Nizo Titale, latiinole, officer cadet’ile, kes juba sättis saali keskel oma projektorit. Kui ta vaid teaks, mis ta tagumine nimi eesti keeles tähendab! Ja perekonnanime esimene poolgi on kõnekas, kokku Nisutita.

De Nizo tõi päevas mitu korda Franklini klaaskabinetti kohvi. Kas konkurent või? Kathy jutu järgi kinkis presbüter Robertson de Nizole jõuludeks väikese piibli. Teadagi milleks, lisas Kathy. Milleks siis, mina ei tea, mõtles Mari, kuid ei hakanud uudishimutsema, kas kaunile naisele lähenemiseks või talle kõlbluse meenutamiseks. Viimane oleks etem, ärgu keerelgu ohvitseride ümber!

Algas nende põhitöö. Kathy istus ustavalt Mari kõrval, nad olid seadnud end teise ritta, mõõtupidavalt mitte päris nina vastu lina ega ka ebasündsalt tagaseina äärde, väljendamaks niimoodi ükskõiksust esineja vastu. Mida ütles Kalevipoeg? Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju jõuavad. Jõuaks kunagi koju, Saaremaale!

Mari otsustas hoida oma saladust – ma ei ütle kellelegi, et täna on Musträstaste tehtud fotodel tema sünnipaik. Muidu võidakse minu arvamust pidada erapoolikuks. Ja üldse – ma olen ameeriklane, American, mulle kuulub ühevõrra terve maailm. Mis American sa oled, kui sa eesti keeles mõtled!

Kõnepulti astus Wg Cdr James Franklin, tema saapad enam ei naksunudki, ka lotid lõua all püsisid ilusti paigas. Need ei olnudki nii suured, nagu pärast patsutamist paistis. Ehk viksis ja õlitas ta vahepeal saapaidki? Võib-olla tegi seda de Nizo?

Komandöri selja taga lehvis poolkaldu varrel Ameerika lipp. Ameerika, millal täidad sa oma kohuse ja vabastad meid?

Lipu kõrval rippus tavaline must koolitahvel – niisuguseid oli leidunud Mõntul, leidus LA eesti kooliski. Tahvlile oli lahti rullitud Nõukogude Liidu kaart, see kippus rohkest kasutamisest juba murenema. Franklin tõstis käe, sumin vaikis. Sissejuhatuseks õnnitles komandör kõiki, andis teada, et Musträstas SR-71 purustas enda nimel olnud maailmarekordid – uuteks on 2205,625 miili tunnis ning 16,205 miili kõrgust. Kõlas aplaus, eriti tuliselt laksatas peopesi kokku Kathy. Marigi oli Musträsta saavutuse üle uhke, ikkagi nagu American, ent kõvasti plaksutamine tundus talle silmakirjatsemisena. Või täpsemini – keegi võis pidada seda silmakirjatsemiseks.

Franklin sirutas siis välja kaardikepi, nagu väikese piigi, suunas selle otsa ühele pisitähisele kaardi lääneservas, köhis ja alustas:

„Tähelepanu! Palun vaikust! Selle koha õige nimi on Saaremaa, meie kaartidel on see märgitud Öselina, nagu te kõik teate.”

Tänan sind, James! Ainult et ehk peaksin sulle Hõberemmelga asemel õpetama Saaremaa hääldamist? See kõlab niimoodi: saːremaː. See pole ju ületamatult raske. saːremaː. Aga kuidas seda sulle õpetadagi? Mina ju ometi ise peale ei tüki.

„Võrreldes eelmiste luureandmetega on nüüd Sõrve poolsaarel Mäebe küla kõrvale lisandunud valged laigud. Vaadake, siin,” jätkas Franklin.

Eh, kuidas kibeles kõigile paisata, et see on minu. See Mäebe on minu! Kathyle ikka peaks seda ütlema, muidu teine solvub, kui avalikuks tuleb, ja nii võib sõbranna kaotada. Kelle käest siis edaspidi klatšiuudiseid kuulda? Ei! Kathy jälle kõlistaks seda tervele külale, tähendab väeosale.

„Palun pimedust,” pöördus Franklin assistendi poole, OC de Nizo Tita kustutas tule. Tahvli ülaservalt laksus sahisedes alla ekraan ning kohe projitseeris projektor sinna pildid, mille Mari ja tema kolleegid olid äsja ilmutanud.

„Näete, laigud. Mis ma rääkisin. Valged laigud. Mis need võiksid olla? Kuulan teie arvamust, härrased,” andis komandör sõna alluvatele.

„Meie peame vait olema,” sosistas Kathy.

Oli tahtmine tõusta püsti ja protestida – miks ei peeta siin kinni Ameerika poliitjoonest, miks käsitletakse Saaremaad Nõukogude Liidu osana?

„Pole erilist vaeva, et leida lahendus. Need on venelaste raketišahtid,” ütles AB Rebecca Tiktiner, kes istus alati esimeses reas ning esimesena ka sõna võttis.

„Põhjendage oma seisukohta palun, proua Tiktiner,” ütles Franklin.

Tema ka abielus! Temast jääb mulje, nagu oleks vanatüdruk. Sihuke kassiarmastaja vanatüdruk.

„Mina põhjendan!” nõudis sõnaõigust technical sergeant John Washington tagareast. „Ei ole vähimatki kahtlust, et see on ballistiliste keskmaarakettide stardikompleks. Need on ameeriklaste klassifikatsiooni järgi SS-4 Sandal raketid, tähendab sandlipuu raketid, need puud on aga parasiitsed, sisuliselt umbrohi. Venelaste enda järgi R-12, lennukaugusega 500 kuni 3500 kilomeetrit ning löögitäpsusega 500 meetrit. Maa all šahtides peidus olevad raketid on sihitud meie Euroopa baaside ja meie liitlaste linnade pihta.”

„Kas on veel arvamusi?” küsis Franklin.

Major Robertson lisas:

„Kui sõjaväe ülemjuhataja, president John Kennedy küsiks minult nõu, siis mina soovitaksin raudselt – need raketid tuleb kindlasti hävitada! Kogu kompleks tuleb hävitada. Meie luure juhtkond peab seda ülemjuhatajale soovitama. Meie kohus on hoida oma NATO-liitlasi, kaitsta meie sõpru Euroopas tuumalöökide eest.”

Mõru judin jooksis Maril üle kere, kui ta kuulis ettepanekut hävitada tema sünniküla.

„Lubatagu siiski tõde jalule seada,” võttis sõna Nick Adams. „On õige, et see on rakettide maa-alune stardikompleks, ent rakettideks on hoopiski GRAU-d, koondšifriga 8К63. Need on valmistatud Mihhail Jangeli konstrueerimisbüroos OKB-586, juhtivaks konstruktoriks on Vladimir Gratšov.”

Mis seal vahet on? Kodukülas ei jää kivi kivi peale.

Ka Gabriel Tayloril oli oma arvamus, second lieutenant’il oli oma seisukoht, ja üldsegi mitte naljakas:

„Jah, šahtipealne, jah, raketid, kuid hoopis rühmastardivõimekusega DVINA-d, šifriga 8P6Z7. Selle tüübi ehitamise üksikasjad on siiani selgitamisel. Samad raketid paiknevad Kuubal, ja need on sihitud meie linnade pihta. Kui minul oleks võimalus midagi sõjavägede ülemjuhatajale John Kennedyle soovitada, siis mina ütleksin – ründame esmalt rakette Kuubal.”

Ja-jah, ründame Kuubal, kuulis Mari tundeotsust enda sees. Näed, sa oled ikkagi eestlane, mitte mingi ameeriklane. Ei, ma ei allu emotsioonidele. Ma olen ratsionalistliku mõtlemisega, nagu luuraja kohus. Ja ratio ütleb, et maailma lõpp tuleb ikkagi, rünnatagu rakette Kuubal või Sõrvel.

„Kas on veel sõnavõtte. Ei ole? Mina tahaksin kuulata seal kandis sündinud flight cadet Mari,” pani ette wing commander Franklin.

Kuidas ta seda teab? Õige, see fakt on minu eluloos kirjas, ma pole seda kuskil varjanud. Ja mis komandör sa oled, kui sa alluvate elulugusid ei loe? Mulle tehakse ainukesena seda au, et ei pruugita minu perekonnanime!

Mari tõusis, keelel oli juba palve, ehk saab sõda võita ilma Mäebe hävitamiseta, aga just sel hetkel tuli üks idee.

„Andke mulle palun aega. Ma vastaksin esmaspäeval, kui tohiks,” ütles Mari. „Ma kogun vahepeal informatsiooni.”

„Kas ollakse nõus?” küsis Franklin.

Keegi polnud vastu.

„Esmaspäevase koosoleku esimene punkt on seega määratud, samuti esimene sõnavõtja,” tõmbas Franklin koosolekule joone alla.

Sööma mindi lennuakadeemia hoonemürakasse.

Presbüter Robertson palus luba tulla nende lauda.

„See oleks meile suur au,” ütles Kathy.

Robertson pani peod rinnal vastastikku ning hakkas lugema meieisapalvet, tema vasikasilmad olid ilmekad ja meeldivad.

Mari tabas, et ta ei oska seda palvet inglise keeles. „Olen ikkagi eestlane, kõik intiimsed ja sügavamad asjad ütlen eesti keeles. Kui kunagi peaksin kellelegi ütlema ma armastan sind või jah abieluettepanekule, mis siis? I love you ja yes tunduvad kuidagi võltsina.”

Gabriel Taylor palus luba tulla nende lauda neljandaks. Nii kiiresti võib süüa vaid inimene, kellel on kange himu hakata rääkima. Varsti olidki Taylori taldrikud Bostoni ubadest ja Brüsseli kapsastest tühjad ning mees alustas.

„Kuidas te siis kavatsete need valged laigud järele uurida?” küsis ta sissejuhatuseks.

„Mul on oma plaan, praegu on sellest vara veel rääkida,” põikles Mari.

„Teate, me viskame teid Öseli kohal alla, nii palju, kui ma tean, olete te tubli langevarjur, minge ja uurige järele!” pani ette Taylor.

„Mina, mina ka olen tubli langevarjur,” teatas Kathy. „Minu abikaasa on langemise instruktor.”

„Veel parem, viskame teid,” pöördus Taylor siis Kathy poole. „Mõni aasta tagasi juhtus, et me õpetasime ühe luuraja perfektselt välja. Täiesti perfektselt, veel rohkemgi. Ta oskas puhtalt vene keelt, isegi kohalikku murret Uuralites, kuhu ta oma langevarjuga maandus. Peitis siis langevarju kännu alla, nõnda et ükski nöörijupp ei paistnud välja ja saatis meile raadiogrammi, et kõik on ilusti okay, ning hakkas suunduma salaobjekti ZXZ-99 poole. Seal teevad venelased vesinikupommi. Ja siis – äkki nabis külamiilits meie luuraja kinni. Kui halvasti, siis uuesti. Nüüd õpetas vastav spetsialist uuele luurajale selgeks ka vene frivoolsused. Mees ropendas nagu põrgu voorimees: joptvaju matj ja joptvaju matj – kordas neid sõnu mõnuga. Ma olen viisakas, ma ei hakka teile tõlkima, mida see tähendab. Taas läks esialgu kõik hiilgavalt, teinegi luuraja peitis langevarju kenasti kännu alla, läkitas šifreeritud sõnumi, ja siis – jälle nabiti ta kinni. Hirmus. Katastroof. Milles siis põhjus? Analüüsikomitee pidas pikka nõu ning selgus, et me olime teinud pisikese apsu – meie mõlemad alla visatud luurajad olid neegrid. Lapsed haakusid neile sappa, kui nad läbi küla objekti ZXZ-i poole läksid, ning nurusid närimiskummi. Miilits, seltsimees Hatšaturjan lihtsalt viskas pilgu rahvamaleva staabist välja, et mis trobikond seal tänaval käratseb, temagi polnud varem neegrit näinud, oli ainult ajalehest „Tõde” lugenud, et neegrid on need, kes New Yorgi prügikastidest endale süüa otsivad. Aga mis nad siin teevad? Hatšaturjan helistas ülemusele, et kas neegri tulek on ikka kooskõlastatud, ja pälvis Tööpunalipu ordeni, nagu informeeris meid allikas Adolf.”

Taylori lõbusat pula kuulates olid tühjaks saanud ka Mari ja Kathy taldrikud, tirises kell, lõunatund lõppes ning fototuvastajad asusid taas töö kallale.

Järgmisel fotofilmil olid pildid Dagöst, Hiiumaast, Mari polnud tollel saarel käinud, nüüd silmitses ta, kuidas udukogudest fotopaberil sai saar rohkete pikkade poolsaarte ja abajatega.

Homsed pildid võiksid Eestist olla, ka mandrile polnud Mari jalga maha saanud.

Koju jõudnud, võttis Mari, nagu igal reedel, ühenduse keskjaamaga ja tellis:

„Euroopa, Rootsi, Gotland, Slite, number 4215.”

Isa ja Ants deklareerisid alati: meie ei ela Gotlandil, meie elame Ojamaal, kuid telefonidispetšeritel on oma keel.

Kõnet tuli oodata ligi kolmveerand tundi, Mari vaatas sel ajal seriaali „Juhtiv valgus” 106. osa. Viimaks telefon tirtsus ja siis oli kuulda Antsu rõõmsat tervitust:

„Hei, vanatüdruk! Hirmus köötsakas siin, suur sepik seljas. Paps kergitab kübarat, ta on kõrval.”

Isa ja vend olid saunatamise lõpetanud, rüüpasid õlut. Mari silme ette kerkis valgete juustega vend, kes endale alati seitli pähe kammis, nagu postiga saadetud fotodelt võis näha. Isast pilte ei olnud, nagu fotograafi puhul ikka. Oma isa oli Mari viimati näinud Saksamaal põgenikelaagris.

Täna oli isal oli rõõmusõnum – ajaleht „Gotlands Tidningar” oli avaldanud kaks tema fotot rauksidest.

„Mis need rauksid on?” küsis Mari.

„Meie kaljud,” vastas isa.

„Skulptor mere vormitud meie rahvuslikud kaljud. Mujal maailmas neid ei ole,” täpsustas Ants.

Tundus, et kord hoidis toru Ants, siis jälle isa.

Rahvuslikud kaljud? Kas Ants on juba rootsistunud? Ojamaastunud?

Mari küsis tervise järele.

„Küürakal on hunditervis, papsil karutervis,” kuulis Mari.

Isa tegi karu möirgamist.

Eh, kuidas tahaks neid kallistada! Ulatuksid käed vaid üle Ameerika, üle Atlandi ookeani, üle Euroopa, üle Läänemere!

„Mul on ka pisike uudis, fotode ajalehes avaldamise kõrval on see köömes. Ma kihlun homme,” andis Ants teada. „Pruut on puhastverd saarlanna, ainuke viga, et mitte sõrulanna, vaid pärit saare teisest otsast, Orissaarest, seega veidi võõras. Sada kilti meiega vahet. Ma saan Rootsi kuninga invaliidsusepensioni, naised, ka sirged kui aiapostid, jooksevad minu peale tormi. Millal sa mulle järele jõuad, ise viis aastat vanem?”

„Õnne, kuhjaga õnne!” soovis Mari. „Muuseas, ma arvan, et eelarvamuslik surve, nagu peaksid kõik inimesed olema abielus, on kauge minevik. Ärge suruge mulle peale oma standardmalle!”

Mari tajus, et ei räägi õigust.

„Õnnitlen sind, sufražett!” õnnitles Ants.

„Paps ühineb õnnesoovidega,” teatas isa. „Kui su ema seda kuuleks!” noomis ta seejärel.

„Võib-olla kuulebki? Võib-olla näeb ka? Mäletan, et meie Apostel Johannese kirikus Sõrvel räägiti, et head surnud tõusevad taevasse, sealt on ju kõik peo peal,” lõõpis Ants.

Peaks kaks lõuapoolikut Gabriel Taylori ja Ants Hõberemmelga kokku viima, näis, kes teise maha räägib.

Marilgi jagus uudiseid: püstitas krossijooksus isikliku rekordi, ostis uue televiisori, plaanib Fordi asemel Plymouthi muretseda.

„Tubli!” kiitis isa. „Ma tean, et sa oled tubli. Ma tean, et sa oled sama tubli kui ema. Kuigi õnn ei peitu mammonas.”

Kusta Hõberemmelgas polnud oma peiari põhimõtetest taandunud, kuigi ta töötas Slite tsemendivabriku ekspordimänedžerina, vastutas tooraine väljaveo eest Inglismaale ja mujale Euroopasse.

Oma kõige tähtsamat uudist Mari rääkida ei tohtinud. Kui ta ütleks, et nägi aerofotosid Sõrve säärest, siis ootaks teda kohus ja vangla. Ja peamine – häbi seltsimeeste ees. Õhujõudude luurekeskusesse tööle asudes oli ta andnud loa oma koduseid telefonikõnesid pealt kuulata. Kuidas vastuluure eestikeelset juttu kontrollis, seda võis Mari vaid oletada. Ilmselt kõne lindistati ja siis mängiti ette kellelegi eestlasele, kes siis tõlkis või – kui teda usaldati – kuulati tema hinnangut. Ma saan aru, et seda on vaja, kuid ise ma niisugust tööd ei teeks, mõtles Mari. Kuidagi madal. Eestlane luurab eestlase järel… Ei taha!

Kuidas viia jutt Suure Tõllu taskurätikute peale?

„Kas Sõrvest ka midagi kuulukse?” küsis Mari.

Seda, et invaliid väikese mootorpaadiga pimedatel ja pilvistel kuuvalguseta sügisöödel Sõrves käis, teadis Mari varemgi. Oleks vaid, et venelased meie kõnesid ei kuula!

„Viisin Teenuse-papile jälle käiasid, võttis tosina. Edasi müümiseks. Äri käib. Juurutan kapitalistlikku praktikat sotsialismile. Ei tea, kui palju tema teenib käia pealt? Ärisaladus, seda ta ei ütle. Ma oleksin rohkemgi paati võtnud, kuid meri oli rahutu. Mina tean, mis asi on uppumissurm,” ütles Ants.

Ka Jaan Jaani poeg Teenus oli olnud kõigi oma pampudega evakueerimislaevas, ent lasknud põgenikelaagris Vene politrukkidel endale augu pähe rääkida ning kodumaale tagasi pöördunud. „Nad ütlesid mulle, et mõne aasta pärast saab Eesti jälle iseseisvaks,” rääkis Teenus teistele, kui asju pakkis. „Me siis ootame mõne aasta ning siis otsustame,” vastasid teised eestlased.

„Jaan maksab kuldtšervoonetsitega, nagu ikka,” seletas isa. „Ei tea, kui palju tal neid alles on? Enne laevale minekut mattis maa alla. Nende tšervoonetsite pärast ta tagasi läkski. Kartis, et roostetavad ära. Ma ütlesin talle küll, et kuld ei roosteta, aga kus tema. Arvas, et võib-olla tegi tsaaririik sohki, et võib-olla mündid ei olegi päriskullast, säravad lihtsalt karrast, ja siis roostetavad.”

„Puhas kuld,” teatas Ants. „Hamba all järele proovitud. Alati, kui ma talt münte võtan, näksan ma neid hambaga. Mu kuldhammas ütleb, kas tegemist on ehtsa kullaga.”

„Mida veel Sõrves tehakse peale kulla näksamise?” küsis Mari.

„Kapitalism jätkub, lööb õide. Kapitalism kolhoosikorra ajal. Teenuse-papi ehitas oma heinamaale triiphooned, kilest ja suured nagu supipoti kaaned. Kasvatab kurke, käib neid Tallinna keskturul müümas, ajab seal kõvasti raha kokku,” jutustas Ants.

Kas need valged laigud on siis kasvuhooned? Kilest. See materjal peaks olema värvitu, ent ülalt ja päikesepaistega pildistades võib helkida valgena. Kas nüüd on kõik selge? Mulle kui sõrulasele oleks see hea lahendus. Ei läheks Sõrve pommitamiseks. Mina kui ameeriklane peaksin asja edasi uurima. Võib-olla on seal ikkagi šahtid ja nende sees peidus raketid, mis on sihitud meie liitlaste peale? Aga kuidas uurida? Kas tõesti peaks keegi langevarjuga alla hüppama? Näiteks mina? Heameelega! Või hoopis Kathy? Mari muheles ise oma mõttesähvatuse peale. Või läheme kahekesi, hoiame teineteisel ilusti käest kinni, sõbrantsid, nagu me oleme? Kas ka meilt hakataks närimiskummi nuruma?

„Kas muidu on Teenuse-papiga kõik korras?” küsis Mari, ta vältis sõna okay, mida Ants ohtralt pruukis. Kui ütled okay, oled saanud ameeriklaseks… Ma tahan ju seda. Ei-ei, ei taha! Kunagi lähen ma eestlasena Eestimaale, saarlasena Saarde, sõrulasena Sõrve. „Teenuse-taat küsis minult alati, kui vana ma olen,” jätkas Mari.

„Ja sina vastasid, et kassi vanus ning pühapäevased päevad peale selle,” mäletas isa.

„Nüüd lubas kolhoosnik Jaan Teenus, et järgmisel kevadel teeb kaks triipu juurde, kuna äri läheb kole hästi,” vastas Ants.

Oo, see on tõendus. See on argument kilekasvuhoonete kasuks. Kui neid järgmisel kevadel kaks juurde tuleb, siis peavad ju kõik minu juttu uskuma.

„Miks sind need triibud nii huvitavad?” küsis isa.

Triibud? Kui sa, kallis isa, vaid teaksid, ma käin sinu jälgedes, ka mina olen fotonduse peal. Kahjuks on see saladus, suure ja võimsa Ameerikamaa sõjasaladus.

„Niisama, kurgiisu tuli peale. Heade, Saare kurkide isu,” vastas Mari pika ja hingehinda maksva kõne lõpuks.

Laupäeva hommikul kiirustas Mari oma Ford F-150-ga lennujaama, sealt lennukisse. Vahva oli pilootide selja taga nende kabiinis juttu puhuda. Ilmast ja poliitikast. Helge rõõmuvärin läbis hinge, sind võeti omana. Kõik me oleme lendajad, mis sest, et ühed armees ja teised tsiviilid, ühed õhus ja teised maa küljes kinni. Siis hakkasid piloodid rääkima pesapallist, millest Mari ei taibanud mõhkugi. Keeras kohe teisele kanalile, kui telekas seda veidrat mängu näitama hakkas. Nii säilitan ma endas eestlast, ei lähe kõigi Ameerika hullustega kaasa. Mari mossitas, tänas seltskonna eest ning läks tagasi oma kohale salongis.

„Sul on uus õpilane,” ütles koolijuhataja Kalju Haan juba eesruumis, kui Mari jalanõusid vahetas. „Tema on praegu ainukesena kohal.”

„Tore. Kas poiss või tüdruk?” küsis Mari.

„Mees! Suur ja tugev mees,” vastas Haan. „Umbkeelne. Tundub, et keegi tähtis nina.”

Õige jah, laupäeva hommikul on esimesena täiskasvanute tund, juntsud veel magavad. Ära nüüd hakka lolli mängima, ära püüa meeldida!

Uus õpilane istus klassiruumis näoga tahvli ja seljaga ukse poole. Oli tagantvaates otsekui mõne kindrali pronksbüst, kõrged ja laiad õlad, väärikas, sirge rüht, lai kukal. Mis sest, et kannab tsiviilkuube, kohe näha, et sõjaväelane. Ja äkki Mari võpatas, ta tundis mehe selja tagant ära. Põlved võttis nõtkuma, kui ta möödus, kui istuja jäi tema poole profiilitsi – Franklin mis Franklin. Huvitav, et tal polegi hirmsaid rull-lotte lõua all, on hoopis kimp roose koolilaual. Leekkollased roosid, otsekui väike tulekahju.

„Tervist, ei lootnud kohtuda,” ütles Mari esimesena ning tundis, et valetab. Just lootis, kuid siiski mitte siin, eesti koolis. Aga umbes nii ütlevad kõik. Kas kõik inimesed on siis väheke luurajad, kui lubavad endale valetamist?

„Minu siiatulekul, preili Mari, i-ga lõpus, on kaks eesmärki. Esiteks tahaksin ma vabandada oma inetut käitumist…” alustas Franklin.

„Tänan, vabandus on vastu võetud,” ütles Mari, kes ei tahtnud kuulda sõna patsutama.

Ja preili tähendab vist, et ma pole abielus. Mida muud?

„Teiseks tahan ma ikkagi selgeks saada, kuidas hääldada teie perekonnanime,” jätkas Franklin. „Ja kolmandaks sooviksin ulatada teile need roosid. Need on meie kolleegi Kathy O’Craveni aiast. Tema soovitas teile just niisuguseid, et siis põleb… Novembriroosid, nagu ta ütles.”

Mis asi põleb, selle jättis ta ütlemata. Ega ta ometi armastust ei mõelnud? Meie eas? Ja kas ta küsis siis Kathy käest nõu, mida teha?

„Kihutasin täna öösel üle tuhande miili,” jätkas Franklin. „Albuquerque’is, New Mexicos taheti teha trahv kiiruse ületamise pärast, ütlesin, et sõidan kosja, siis löödi käega. Õnn kaasa, soovis võmm.”

„Kosja? Naerma ajab. Olete hakanud nalja tegema nagu meie kolleeg Gabriel Taylor. Mul on tähtsamaid uudiseid kui eraelu, mul on tööuudised. Ma selgitasin välja, et need valged laigud Sõrve poolsaarel pole raketišahtid, vaid kilekasvuhooned,” raporteeris Mari ametlikul toonil.

„Kuidas siis nii? Käisite kohapeal või?” imestas Franklin.

„Jah, käisin, täpsemini lendasin, istusin luuale, ja läks lahti,” ütles Mari.

„Nõia kombel siis?” küsis Franklin.

„Mitte kombel, vaid päris nõiana. Nii et ettevaatust kosjadega,” lausus Mari.

Miks sa teed seda, mida sa ei taha teha, ega tee seda, mida sa tahad teha? Võta roosid vastu ja anna talle põsemusi, siis oled ameeriklanna! Varsti algab tund, tulevad teised, siis on su aeg läbi.

„See on esmaspäevahommikune koosolekujutt. Ega senikaua venelased neist triiphoonetest oma rakette välja ei tulista. Ma kutsun teid lõunasöögile pärast tunde. Kas tulete?” küsis Franklin. „Seal õpin ma teie nime hääldamise selgeks.”

„Jah, tulen,” vastas Mari kergendusega, võttis roosid vastu ning tundis, kuidas pinge ta langeb. Meel muutus lahedaks.

Viis-kuus täiskasvanud õpilast sisenesid korraga, istusid laudade taha. Suured kolistavad veel rohkem kui väikesed.

Mari kirjutas tahvlile selle päeva teema – „TULEVIK EESTI KEELES”, andis tundi vaheldumisi eestis ja inglises, jälgis, kui vastutustundlikult wing commander oma kaustikusse märkmeid teeb.