Heitnud toale põgusa, ent rahuloleva pilgu, suundus Angelika otsejoones akna juurde. Vaade oli talle väga oluline. Nende tuba asus hotelli kolmandal korrusel, kust avanes vaade pargile. See näis olevat peaaegu tühi ja elutu. Mööda parki ääristavat kõnniteed olid kiirel sammul kuhugi teel kaks noort ja kaugemal jalutas üks naine koeraga, aga rohkem polnud seal näha kedagi. Väikelinna pargis ei liigu vist kunagi kuigi palju rahvast, mõtles Angelika, liiatigi siis sellisel vihmasel ja hämarduval laupäeva õhtupoolikul. Vaatele ei olnud midagi ette heita: suured vanad puud olid kaetud punakuldsete lehtedega, samas kui väiksemad põõsad olid juba raagus ja nende oksad mõjusid veel ikka rohelise muru taustal peaaegu graafiliselt.

Angelika elukaaslane pikutas voodil ja sirvis telefoni. Angelika tegi toas väikese tiiru, niivõrd kui see ahtas ruumis võimalik oli. Ta avas kapiuksi, piilus sahtlitesse, kuigi teadis, et need on tühjad, vaatas vannituppa ning heitis seejärel samuti voodile. Ta pidi tunnistama, et tuba oli maitsekalt sisustatud ning kõik oli puhas ja korras. Ka voodi tundus väga mugav. Eks see oli tegelikult ka ootuspärane, sest nad peatusid alati ainult heades või väga heades hotellides. See siin oli vaieldamatult selle linnakese parim ööbimiskoht ja nende tuba omakorda üks hotelli parimaid.

„Etenduseni on veel aega. Kas lähme teeme linna peal väikese tiiru?” tegi Angelika varsti ettepaneku.

„Ah? Mis sa ütlesid?” küsis Mark.

„Ma ütlesin, et võiks minna ja natuke linna peal ringi vaadata.”

„Aa, no hästi… Peaks minema jah. Mul on hädasti kohvi vaja. No ja siin toas ei ole ju kohvimasinat.”

See oli siis otsustatud. Nad läksid välja, kõndisid läbi pargi ja seejärel mööda hämarduvat tänavat, kus suuremale osale akendest olid juba kardinad ette tõmmatud. Kuigi nad olid kesklinnas, nägid nad ainult üksikuid inimesi. Neil tuli üsna tükk aega jalutada, enne kui nad märkasid ühte suurte akendega kohvikut ning otsustasid pikalt aru pidamata sisse astuda. Kohvik oli peaaegu tühi ja ruum oli hämar, ent see hämarus ei mõjunud mitte õdusalt, vaid pigem rusuvalt ja külmalt. Angelikal tekkis tunne, nagu nad oleksid sattunud ajas mitukümmend aastat tagasi. Seetõttu tundus talle ainuõige võtta enne etendust traditsiooniline kohv koos konjakiga. Belõi Aist oleks iseäranis hästi sobinud, kuid seda siin siiski ei pakutud. Kohv oli seevastu üle ootuste hea. Angelika libistas ajaviiteks pilgu üle menüü ja tõdes, et valik oli päris kaasaegne, ei mingit kartulisalatit viineritega ega sefiirikorvikesi. Kuid sisekujundusele ei olnud selles kohas küll sugugi rõhku pandud, tundus, et sisustust polnud juba aastaid või lausa aastakümneid uuendatud. Ent võib-olla see ongi sageli pigem ületähtsustatud aspekt, mõtiskles ta.

Nad arutasid parasjagu Margiga, mida järgmisel päeval ette võtta, kui kohvikusse sisenes veel üks paar. Angelika silmitses tulijaid uudishimulikult. Tema pilk jäi pidama naise liibuvatesse pükstesse kängitsetud mitte just kõige saledamatel jalgadel ja seejärel saabastel. Need olid mustad sädelevast kunstmaterjalist madala tallaga saapad, mille lühikest säärt ümbritses pikk kohev karv. No jumala eest, kust nad selliseid asju küll võtavad, need pole ju kunagi moes olnud, mõtles Angelika endamisi ja peaaegu pööritas silmi. Ta heitis kiire pilgu oma hinnalistele uutele saabastele ja mõtles rahulolevalt, et neile ei saa küll keegi midagi ette heita. Margi küsimus äratas ta neist mõtetest ja ta suunas oma tähelepanu jälle vestlusele.

Etendus oli aga üle ootuste hea, isegi üks parimaid, mida nad viimasel ajal näinud olid. Mark väitis, et selles oli kindlasti oma osa konjakil, kuid Angelika teadis, et mehel ongi raske tunnistada, et miski talle muljet avaldab. Peale etendust suundusid nad hotelli restorani. Siinsele sisekujundusele ei olnud Angelikal küll midagi ette heita, ka taustmuusika oli täpselt paika timmitud. Meeleolu oli rahulik ja lõõgastav, siin ei olnud labasevõitu lärmakaid seltskondi ega laudade vahel sibavaid lapsi. Nad nautisid mitmekäigulist õhtusööki, mille muutis veelgi paremaks kallis, ehkki kahtlemata ka kõvasti üle hinnatud vein.

Nad oleksid tegelikult tahtnud järgmisel hommikul kauem magada, oli ju ometi puhkepäev, aga kuna nad ei raatsinud hotelli hommikusöögist ilma jääda, siis tuli ennast juba enne üheksat voodist välja ajada. Paaril korral olid nad mõnes hotellis lasknud endale hommikusöögi tuppa tuua, kuid ei olnud sellega siiski rahule jäänud. Parem on ikkagi oma silmaga kogu pakutav valik üle vaadata ja võtta just seda, mille järele parasjagu isu on. Hommikusöögil oli üsna palju rahvast, ent neil õnnestus leida saali tagumises osas mõnus kahene laud, kust oli hea vaade kogu ruumile. Angelika jälgis huviga teisi külastajaid, pannes tähele, et seal oli päris mitu lastega peret. Suuremad lapsed saalisid Rootsi laua vahet, sest neil said üllatavalt ruttu pannkoogid või helbed otsa, väiksemad olid aga aheldatud söögitoolidesse, kuid näisid sellega igati rahul olevat. Tal tekkis tahtmatult mõte, et mis tunne oleks, kui ka nende laua ääres istuks söögitoolis üks jalgu kõigutav põngerjas.

„Tead, Mark, ma olen mõelnud, et…” alustas Angelika ebalevalt.

„Jaah, mis?” vastas mees venitades ja hammustas isukalt croissant’i.

Angelika silmitses meest, kõhkles veidi ja ütles siis: „Ma olen viimasel ajal mõelnud, et ega see laste kasvatamine tegelikult nii hull ju ka ei ole. Vaata näiteks neid lapsi seal lauas.”

Mees vaatas kiiresti naise osutatud suunas, ent ei öelnud seepeale midagi, vaid jätkas häirimatult söömist.

„Me oleme juba päris kaua ju ainult endale elanud,” jätkas Angelika ikka pisut ebakindlalt. „See on muidugi olnud mõnus, ma ei eita seda üldse. Kõik sellised väljasõidud ja reisid ja rahulikud laupäevahommikud ja pikad õhtud mõnes veinibaaris… Aga ehk oleks nüüd aeg astuda järgmine samm?”

Seepeale katkestas Mark söömise ja vaatas naisele otsa. Tema pilgus oli midagi jäist, mis tekitas Angelikas ebamugavust. „Me oleme sellest ju rääkinud. See teema ei ole päevakorras, igatahes mitte praegu.” Mehe hääl ja ilme andsid märku, et ta ei kavatse seda edasi arutada.

Angelika pilk libises taas ühele lastega perele. Ta jälgis neid mõne hetke ja suundus siis kiirel sammul hommikusöögileti juurde, kust tõstis endale taldrikule mitu kohevat pannkooki, millele kuhjas vahukoort ja moosi.

Kui ta laua äärde tagasi jõudis, vahtis Mark tema taldrikut hämmeldunud ilmel ja ütles: „Ma arvasin, et sa ei söö pannkooke. Kas neis ei ole mitte liiga palju kaloreid?”

„Võib-olla sa ei tunne mind siis nii hästi, nagu sa arvad,” vastas naine ja asus otsustavalt pannkookide kallale.

Pärast hommikusööki pikutasid nad oma numbritoas voodil, kuna neil polnud ju kuhugi kiiret. Mark luges telefonist uudiseid ja Angelika võttis kätte poolelioleva raamatu. Ta oli alati nautinud selliseid mõnusaid laisku hommikupoolikuid hotellis, kui ei pidanud midagi tegema. Kodus ei oleks sellest suurt midagi välja tulnud. Kuigi neil käis koristaja, oli kodus alati vaja midagi kraamida, sättida, korrastada või pesta. Aga praegu ei suutnud Angelika millegipärast sellist olemist nautida, ehkki hotellituba oli kõigiti mugav ja vaikne ning ka raamat oli põnev. Ta luges mõne lehekülje, kuid ei suutnud õieti keskenduda ja pani raamatu kõrvale. Seetõttu tegi ta ettepaneku, et nad võiksid juba kohe hotellist lahkuda. Neil oli plaanis esmalt veel linnale autoga väike tiir peale teha ning suunduda seejärel ühele matkarajale, mille äärde jäid ka järv ja vaatetorn, et ei oleks ainult „igav muld ja tühi mets”, nagu Mark tavatses öelda.

Matkarajale jõudmiseks tuli sõita mööda väiksemaid teid, mis looklesid metsade ja põldude vahel ning läbisid ainult väga väikeseid asulaid. Vahetevahel hakkas tee ääres silma mõni mahajäetud ja lagunev kolhoosilaut, kuid oli ka paar kaasaegset farmihoonet. Siin-seal oli näha kahe-kolmekorruselisi nõukogudeaegseid kortermaju, mille seintelt oli krohv suures osas maha pudenenud ja mille akende ees rippusid vanad luitunud pitskardinad. Mõned aknad olid aga hoopis tühjad ja pimedad. Majade kõrvale jäi enamasti ka aiamaa, mille peenraridade vahel plagisesid tuules kilest kasvuhooned. Mõne maja ees turritasid maa seest välja endiseaegsed roostetanud ronimisredelid ja turnimispuud, mida enam keegi ei kasutanud. Ühe sellise maja ukse ees seisis dressides ja toatuhvlites keskealine mees, kes pahvis kiirustades suitsu, olles jaheduse tõttu pisut kühmu tõmbunud. Veidi edasi, teise samasuguse maja juures passisid kobaras kolm-neli noorukit, kes tõstsid mööduvat autot nähes pead ja jäid seda uudishimulikult vaatama.

„Ma ei saa aru, kuidas need inimesed siin niimoodi elavad,” ütles Mark. „Oleks veel, et oma majas, kus sul on oma aed ja privaatsus, siis ma veel kuidagi mõistaks. Aga sellises vanas kortermajas, mis asub keset mingit pärapõrgut!”

„Ma ei kujuta ka sellist elu ette,” ütles Angelika ja lisas hetke pärast pisut vaiksemalt: „Vähemalt enam küll mitte.”

„Ja mis korterid neis majades ka on, kindlasti mingid mõttetud pugerikud. No tõesti, ma lihtsalt ei saa aru.”

„Aga ega sellisest kohast ära minna ei ole niisama lihtne. Kust selleks raha võtta? Need korterid pole ju praegu midagi väärt.”

„Selge see. Kes sellist osta tahaks? Aga nojah, mis see meie asi on,” ütles Mark ja vahetas kiiresti teemat. „Kuule, ega meil järgmisel nädalavahetusel midagi plaanis ei ole?”

„Midagi kindlat mitte. Mõtlesin, et võiksime kinno minna ja siis selle uue restorani üle vaadata, millest mu töökaaslased rääkisid.”

„Ah, seda jõuab mõni teine kord ka. Tead, mulle tuli just meelde, et minu töökaaslane Toomas ootab meid laupäeval oma sünnipäevale. Ta peab seda samuti ühes väga heas restos,” lisas Mark pisut muiates.

„Kõlab hästi,” ütles Angelika. „Ma mäletan teda küll. Kas tema naine on see Kaire?”

„Jah, just Kaire.”

„Kas neil lapsi ka on?”

„No kui mees saab neljakümneseks ja naine on temast veel paar aastat vanem ning nad on ainult mõned aastad koos olnud, siis mis sa ise arvad?”

Angelika ei vastanud selle peale midagi. Küll aga ei saanud ta lahti mõttest, et ta teab veel ühte sarnast paari – neid endid. Tõsi küll, siin on naine pisut noorem ja nad on koos olnud juba üle kümne aasta, aga muus osas on kõik vägagi sarnane.

Tavaliselt Angelika oma unenägusid ei mäletanud. Kui keegi tuttav, enamasti mõni töökaaslane, rääkis värvikalt ja vahel isegi veidi praalival toonil sellest, mida kõike ta eelmisel ööl oli unes näinud, siis Angelika kuulas neid jutte teatava umbusuga, sest ta kahtlustas, et neis on suur osa fantaasial.

Ent peale seda teatrireisi hakkas ka Angelika unenägusid nägema. Peagi märkas ta, et on unedes enamasti oma lapsepõlvekodus. Näiteks oma toas, mis oli samal ajal ka tema noorema õe tuba. Vanemal vennal oli eraldi tuba, aga sinna jõudmiseks pidi minema läbi Angelika ja tema õe toa. Isa ja ema magasid elutoas lahtikäival diivanil. Kord nägi ta unes, et on öö, kuid ta on voodis ärkvel ning ema on köögis ja keedab maja kõrvalt aiamaalt korjatud marjadest moosi. Kusagilt kostab vist teleka hääl. Räägitakse kõva häälega, vahepeal keegi lausa karjub midagi, siis kostab mingit kolinat, kõike saadab vali muusika. Õhkkond on ärev, Angelika on hirmul, kuid ei julge kööki ema juurde minna. Kuna neil endil kodus telekat ei olnud, siis pidid need helid pärinema naabrite telekast. Või ei tulnudki need telekast, vaid see kõik toimus hoopis päriselt naaberkorteris? Veel tükk aega peale ärkamist tundis Angelika kummalist ebameeldivat ärevust.

Need unenäod tõid Angelikale meelde asju, mille ta arvas olevat igaveseks unustanud. Nüüd meenus talle, et tema toa aknaklaasis oli olnud pragu, sest uue klaasi jaoks ei olnud raha ja ega seda klaasi ei olnud ka kusagilt saada. Talle meenus veel, et ta oli sunnitud sõitma poiste jalgrattaga, mis oli tema vennale väikseks jäänud, kuid mis oli väikese tüdruku jaoks liiga suur ja väga ebamugav. Ja kuna nende korter oli kitsas ja seal oli vähe ruumi, siis pidid nad suure osa ajast õues mängima, kuigi seal ei olnud peaaegu midagi teha, sest nende maja läheduses ei olnud ühtki mänguväljakut ega isegi kiikesid, ümberringi laiutasid ainult võsa, põllud ja kolhoosi karjamaad. Ning et nende maja ukse ette pingile kogunes sageli kamp õllepudelitega mehi. Nüüd meenus talle ka see, kuidas need mehed teda ja teisi tüdrukuid olid vahtinud, eriti suvel palavate ilmadega, kui nende kleidid olid üsna õhukesed ja lühikesed. Korraga mäletas ta väga selgelt sedagi, et trepikoda haises sageli vastikult ja trepikojalamp oli tihtilugu katki ning et mööda pimedat treppi kolmandale korrusele koju jõudmiseks tuli kogu julgus kokku võtta. Nüüd ta teadis, et see oli kuivanud õlle hais ja et trepikoda oli pime seetõttu, et mõni neist õllevendadest oli lambist pirni välja keeranud, kui tal endal köögis lambipirn oli läbi põlenud.

Oli üks järjekordne kohustustevaba nädalavahetus. Nad olid sõitnud linnast välja ning jalutanud karges ja lumises talvises metsas ja mererannas. See kant ei olnud siiski juhuslik, nad olid valinud teadlikult piirkonna, mille lähedale jääks ka mõni trendikas ja kõrgetasemeline söögikoht, kus ennast peale värskes talveõhus tuulutamist soojendada ja head-paremat nautida. Restoranis oli üsna palju rahvast, kuid neil õnnestus siiski saada väike aknaalune laud vaatega merele. Meri ei olnud veel üleni jäätunud, suured jääpangad hulpisid kalda lähedal ja loksusid lainete rütmis edasi-tagasi. Nad tellisid nii eelroa kui ka pearoa, kuna kogemus ütles, et ainult ühest käigust võib sedasorti söögikohas väheks jääda. Ega see siin mingi pubi olnud.

Kui nad olid söömise lõpetanud ja järg oli kohvi käes, ütles Angelika mõtlikult: „Tead, ma olen tänast päeva küll väga nautinud, aga samas ma tunnen, et midagi on nagu puudu.”

„Mis siis? Minu meelest on kõik suurepärane. Ma ei oska küll midagi rohkemat tahta.”

„Ma olen nõus, et meil on suurepärane päev olnud, aga… No ma mõtlen seda, et kõik võiks veelgi täiuslikum olla, kui meil ka lapsed kaasas oleksid.”

„Mina küll seda ei leia. Ja sa vaata siin ringi, siin pole isegi mingit lastenurka.”

„Aga lapsi siin siiski on. Eks neid peabki harjutama ka selliste kohtadega, lapsed ei pea ju ainult viinereid ja friikartuleid sööma. Ja me saaksime laste kõrvalt ka vahel endistviisi ainult kahekesi kusagil väljas käia. Isegi reisimas, teatrist rääkimata. Minu ema hoiaks lapsi väga hea meelega,” jätkas Angelika.

„Me oleme sellest ju rääkinud,” vastas mees järsult.

„Sellest on juba tükk aega möödas. Me ei saa ju ka lõputult oodata. Aeg jookseb.”

„Praegu ei ole siiski õige aeg,” vastas mees häiritult ning lisas hetke pärast: „Ja ma ei saa üldse aru, miks sa selle siin niimoodi jutuks võtsid. Sa tead küll, et mulle ei meeldi avalikus kohas sellistest asjadest rääkida.”

Järgmise päeva ennelõunal, kui Mark oli jõusaalis, istus Angelika elutoas diivanil, teetass käes, ja lasi pilgul ruumis ringi käia. Ta sai kinnitust sellele, mida ta juba niigi teadis. Nende korter oli kahtlemata avar ja moodne, seal oli ruumi ja õhku, piisavalt tube, ja ainult vähesed valitud asjad. Kõik jättis kalli ja stiilse mulje. Ta mõtles aga sellele, et viimasel ajal ei tundnud ta ennast seal enam sama hästi kui varem. Ta tajus, et see korter on kuidagi liiga tühi. Mitte mööbli mõttes, seda oleks ju saanud kerge vaevaga juurde soetada. See tühjus oli teistsugune. Kõik oli kuidagi elutu. Ometi oli see korter tema ammuse eesmärgi täitumine, see oli midagi, mille poole ta oli alati püüelnud. Midagi käegakatsutavat, mis kinnitas talle, et ta ei pea enam kunagi minema läbi pimeda haisva trepikoja tuppa, mille akna vahelt tuul sisse puhub.

Angelika oli näo otsustavalt bussiakna poole pööranud, jättes mulje, nagu vaataks ta pingsalt aknast välja, ent tegelikult tahtis ta lihtsalt vältida teiste reisijatega igasugust kontakti, isegi kõigest mõnda juhuslikku pilku. Ta ei olnud enam pikki aastaid maaliinibussiga sõitnud, kuid siin ta nüüd oli, teel teise linna oma ema juurde. Autot tal ei olnud ja ega sellest poleks ka mingit kasu olnud, sest autot juhtida ta nagunii ei osanud.

Angelika ei suutnud mõelda mitte millestki muust kui eelmise neljapäeva õhtust. Ikka ja jälle tulid talle meelde katked tema ja Margi lühikesest vestlusest. Mehe pilk, tema hääl, tema sõnad. Eelkõige tema sõnad. Õhtu oli alanud nagu iga tavaline tööpäevaõhtu, kui mõlemad olid kodus. Angelika oli valmistanud salati ja pastaroa, mille juurde käiv kaste oli, tõsi küll, valmistoode. Neil oli unistuste köök, tippdisaineri projekteeritud köögimööbli ja viimase peal kodutehnikaga. Nad küll ei tahtnud seda endale tunnistada, kuid tegelikult kasutasid nad ehk ainult veerandit oma köögi võimalustest. Angelika isegi ei teadnud, kuidas nende ahjul aurutus- või grillrežiimi kasutada. Kui külmkappi mitte arvesse võtta, siis kõige tihedamat kasutust leidsid nende köögis kohvimasin ja mikrolaineahi.

Pärast sööki koristas Angelika kiiresti laua ja läks elutoa poolele, kus Mark juba tugitoolis istus. Mees oli valanud endale klaasi viskit, mis üllatas Angelikat, sest Mark ei olnud just eriline napsitaja – see oli kindlasti üks tema positiivseid külgi. Mark pakkus ka talle klaasikest, kuid Angelika oli joogist keeldunud, oskamata aimata, kui väga tal seda vaja läheb.

Nad istusid natuke aega niisama, kui korraga ütles Mark ilma igasuguse sissejuhatuseta:

„Ma olen juba mõnda aega tahtnud sulle midagi öelda. Nimelt ma olen lasknud teha endale vasektoomia.”

Angelika tundis, kuidas ta süda hakkas taguma ja kõrvus kohises.

„Sa oled teinud mida?” suutis ta kuidagimoodi küsida.

„Vasektoomia. See on…”

„Ma tean väga hästi, mis see on,” katkestas Angelika teda järsult.

Mark rüüpas viskit ja vaatas Angelikale otsa, justkui midagi erilist ei oleks juhtunud. Kuid ruumis valitses vaikus, mis oli niivõrd intensiivne, et seda võinuks lausa katsuda. Angelika tundis, et ta kõri on nagu kokku nööritud ja sõnadel ei ole võimalik välja pääseda. Pärast pikka vaikust suutis ta kuidagimoodi tuua kuuldavale veel ühe sõna: „Millal?”

„Juba palju aastaid tagasi. Tegelikult enne sinuga tutvumist,” vastas mees häirimatult.

Angelika tundis, et teda ajab iiveldama. Möödus veel tükk aega ja kui Angelika ikka midagi ei öelnud, jätkas Mark: „Ma oleksin muidugi pidanud sellest sulle varem rääkima. Aga mulle tundus, et see sobib ka sulle. Sa pead tunnistama, et sa ju nautisid samuti seda, et me oleme ainult kahekesi, et meil ei ole mingeid tüütuid kohustusi, et me oleme iseenda peremehed ja…”

„Jää vait! Jää juba jumala eest vait!” sisistas Angelika.

Mark vakatas ja vaatas Angelikat üllatunult. Seejärel ta tõusis ja valas endale veel viskit.

Angelika tundis korraga, et ei suuda selles toas enam hetkegi viibida. Ta tõmbas kiirustades mantli selga, torkas saapad kuidagimoodi jala otsa ja tormas uksest välja. Ta ei hakanud lifti ootama, vaid kiirustas trepi poole. Vähehaaval tema hoog aga vaibus ja trepist alla minnes jäid tema sammud üha aeglasemaks. Poole trepi peal tekkis tal tunne, et ta tunneb seal sedasama haisu, mida ta mäletas oma lapsepõlvekodu trepikojast.