On kuldne sügis Helsingis. Kohtun Anja ja Juhani Salokandlega, kahe Eesti jaoks äärmiselt olulise tõlkijaga, nende kodus Kulosaaris, kus elutoa aknast paistab maaliline lahesopp. Ehkki päritolult maatüdruk, elab Anja Helsingis juba üle neljakümne aasta ja armastab seda linna väga. Suur linn, aga ei väsita, õhku ja avarust on palju. Seda armastuse tunnet jagan minagi.

Anja räägib soome keeles, milles vaatamata väga heale eesti keele oskusele on siiski vabam väljenduda. Räägime tõesti maast ja ilmast. Elame kaasa Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäevale (17. juunist 2022 on Anja EKL-i liige), Nobeli kirjanduspreemia tseremooniale, arutame sõja-asju, parandame maailma.^[1]

„Parim lõhn maailmas on uue raamatu lõhn!” sõnab Anja. „Sellega konkureerib ehk vaid äsja niidetud muru lõhn.”

VERONIKA KIVISILLA: Milline on olnud su aasta pärast Jaan Kaplinski valikkogu „Ilta tuo takaisin kaiken” ilmumist?

ANJA SALOKANNEL: Seda teost saatnud tähelepanu on muidugi teinud rõõmu. On ilmunud positiivseid arvustusi, näiteks Helsingin Sanomates terve külg pealkirjaga „Näitä runoja voi vain rakastaa”. Olen andnud intervjuusid, saanud tõlke eest mitmeid äramärkimisi ja preemiaid: esimeste seas Kodiksami külas elavalt luuletajalt Heli Laaksonenilt, kes annab igal aastal välja oma küla nimelise preemia – 30 000 odratera! Odrapõldu neist küll ei sündinud, terad on siiani alles ja ootavad nüüd ilmselt talviseks toitvaks pudruks saamist.

Samuti mainiti „Ilta tuo” tõlget Yleisradio korraldataval Kääntäjäkarhu konkursil. Parimaks tõlkeluulekoguks tunnistati Heli Laaksoneni läti keelest vahendatud Aleksandrs Čaksi luulevalimik.

Suurim tunnustus oli muidugi Eesti Kultuurkapitali tõlkepreemia parima tõlke eest eesti keelest võõrkeelde.

Kaplinski luulekogule osaks saanud positiivne tagasiside on üllatanud ja ei ole ka. Ta kõnetab ju nii laial pinnal, tema luules on elufilosoofia, mis annab tuge, on seda andnud mulle endale ka, just nimelt tuge, rahu ning äratundmist algusest peale, ja eks sealt tõlkimissoov alguse saigi. Kaplinski on äärmiselt erudeeritud, aga oskab kõnetada vähem erudeerituid.

Selles harituses ja suures eluhuvis nii paljude valdkondade vastu meenutab Kaplinski vägagi üht minu elu ja Eesti-Soome kultuurisilla võtmeisikut Eeva Niinivaarat, ehkki Eeva ei vastandanud end sel viisil, nagu Jaan paljudel puhkudel tegi.

Aga lõppev aasta pole olnud ainult Kaplinski eduka kogu paistel peesitamine. Äsja ilmus minu tõlgitud Helena Kochi „Perunan kuningaskunta” („Kartuli kuningriik”) Anne Pikkovi võrratute illustratsioonidega. Loodan selle vaikselt ka oma lastelaste lugemislauale poetada. Eks nende lugemisega on, nagu sel „helendava ruudu” põlvkonnal ju üldiselt kipub olema.

V. K.: Kochi raamatut sirvides sattusin illustratsioonile, kus on konservherned ja on aimata silti, millel kirjas „Globus”. Meenuski, kuidas üks lugema õppiv laps seda silti kord tähthaaval kokku veeris: G-L-O-B-U-S, ja siis võidurõõmsalt hüüatas: HERNED!

A. S.: Mul on muuseas hästi meeles, mis mina esimesena kokku suutsin lugeda! Meil oli köögis pliit ja sellel kiri: Porin perheliesi. Kuna see oli kogu aeg silma all, siis need kaks olidki mu esimesed kokku loetud sõnad.

Raamatuid minu lapsepõlvekodus Kangasniemil Lõuna-Savos peaaegu polnud, ei lastele ega täiskasvanutele, aga selles polnud tol ajal midagi ebatavalist. Pere oli muidu ärgas ja uuendusmeelne, eriti isa huvitasid kõiksugu tehnilised uuendused. Nii tuli meie majja isa organiseerimisel juba 50-ndate algul elekter. Kui liin oli veetud, läksime kõik põllu peale vaatama, kuidas maja valgeks lõi. Telefongi tuli meie majapidamisse teistega võrreldes varem. Ja 1960. aasta paiku juba televiisor. Isa uuendusmeelsus on minule ka omane, mis on ilmselgelt teinud lihtsamaks praeguse aja tehniliste uuendustega kaasas püsimise. (V. K.: Jah, pean tunnistama, et minu telefon on Anja omaga võrreldes ürgaegne…)

Raamatute puudumine kodus ei tähendanud seda, et poleks loetud. Meil käis mitmeid ajalehti ja ajakirju. Lasten Maailma, mis hiljem hakkas kandma nime Nasta, oli minu suur lemmik. Osalesin isegi ühel jutuvõistlusel. See oli mingi looduspildike ja minu varjunimi oli Luumunkukka, Ploomiõis. Võitsin auhinnaks kiikri, millega nägi maailma imelisi paiku, näiteks Niagara juga. Tookord oli see võluasi, aga nüüdsele „helendava ruudu” põlvkonnale ilmselt eimiski.

Veel käisid meil Suomen Kuvalehti, Kotiliesi ja Radiokuuntelija – see oli paljude soome kodude ajalehevalik. Olen mõelnud, kui palju ajalehed mõjutasid inimeste lugemist, lugemust, teadmiste pagasit. Nende osa inimeste üldises kirjaoskuses ei tohiks üldse alahinnata.

Raamatud tulid minu ellu kansakoulussa, põhikoolis, seal oli raamatukapp, mitte raamatukogu. Oppikoulussa, keskkoolis, hakkasin käima juba päris raamatukogus.

Anja on vahepeal välja toonud albumid ja paksud ümbrikud veel korrastamata fotodega. Vanade mustvalgete ülesvõtete kvaliteet on ikka hämmastav. Asun ahnelt neid uurima, sest vanad fotod tõepoolest köidavad mind väga. Näib, et ka Anja ja Juhani kassi, Pariisis sündinud kaunitari, sest ta hüppab lauale asja uurima, kuid peletatakse sealt kohemaid minema…

V. K.: Kui me juba hakkasime kronoloogiliselt kulgema, siis ole hea, jutusta fotode taustaks ka oma õpinguaastatest.

A. S.: Elus on olnud mitmeid võtmeisikuid ja nende seas kindlasti Vappu Vainio, emakeeleõpetaja, kes muide elab veel. Peame klassikaaslastega siiani temaga sidet.

Kangasniemi koolis tekkiski tänu õpetajale huvi keele ja kirjanduse vastu. Lugesin palju. Erilised lemmikud olid Eino Leino, Aaro Hellaakoski, Otto Manninen, Uuno Kailas ja mitmed teised. Vappu Vainiost inspireerituna tulid Helvi Juvonen, Paavo Haavikko, Tuomas Anhava ja Aila Meriluoto. Praegusest koolielust tean tänu lastelastele üht ja teist. Palju on muutunud ja eks kindlasti ka paremuse poole. Tagasi vaadates leian aga, et kaks asja – päheõppimine ja ilukiri – on äärmiselt olulised. Ja nüüd pole neil kummalgi üleüldse mingit tähendust. Väga kahju!

Iseseisvust kujundas kindlasti see, et olin 1960-ndate keskel Lapis giid. Vahel oli ka soome turiste, aga enamasti olid välismaalased. Tagantjärele on sellele väga veider mõelda: olin verinoor, võõrkeelte oskus ka nii, nagu ta siis oli. Polnud ju mingeid mobiilegi – kui midagi oleks juhtunud… Sakslased olid teinud Lapis hävitustööd – kõik need suhtumised ja valusad mälestused. Kohtasin igasugu inimesi – näiteks ameeriklasi, kes arvasid, et tundras peaks igale poole pääsema bussiga; või Iisraeli prouat, kes hiljem saatis tänuks kasti apelsine. Ja ise polnud ma kordagi välismaal käinud. Esimene reis oli hiljem Norrasse, siis Eestisse ja alles seejärel millalgi naaberriiki Rootsi.

Ühele tundraretkele sattus tuntud soome keele professor Lauri Hakulinen, kes ütles, et kui peaksin valima, kas õppida ungari või lapi keelt, siis tingimata ikka lapi! Aga õhtul ostis mulle ööbimiskoha restoranis klaasikese Egri Bikavéri!

V. K.: Oleme fotodega jõudnud ülikooliaastaisse. Siin on penkinpainajaiset (rebaste ristimised), murdekogumisretked ja palju muud. Oled varem öelnud, et sel ajal tuli mängu mitu juhust. Missugused?

A. S.: Esiteks see, et tahtsin ise minna õppima Tamperre, aga kuna mu lasteta tädid pakkusid elamispinda Helsingis, siis see otsustaski asja. Teiseks sattusin olema tööl sel ajal, kui oli vaja sisseastumispaberid vormistada. Nii et tädi viis paberid minu eest. Selgus, et on vaja teha valik: esteetika ja nüüdiskirjandus või siis soome kirjandus. Tädi minu käest küsida ei saanud ja valis soome kirjanduse.

Ülikoolis tekkis meil ruttu sõpruskond, plikade punt. Olime oma Marimekko kleitides muidugi maru ägedad. Ilus aeg! Kõik need meie rännakud mööda Soomet ja murderetked Põhja-Savosse.

Ülikooli ajal olid populaarsed autorid Pentti Saarikoski, Paavo Haavikko, Hannu Salama, Juhani Peltonen, Veijo Meri, Marja-Liisa Vartio… Mingit regulaarset kirjanduselu ülikooli juures ei olnud, luuleklubisid ka mitte. Olulisemad õppejõud olid Kai Laitinen ja Pekka Tarkka. Tarkka seminaridel loeti äsjailmunud kirjandust ja kirjutati selle kohta arvustusi. Umbes sel ajal algasid ka üldised „Studia generalia” loengud, kus autorid rääkisid oma raamatute tekkeloost.

Ülikoolis kohtusin Juhani Salokandlega, meist said elu- ja töökaaslased. Eesti keel tuli mu ellu samal ajal. Muidugi oli selle taga legendaarne Soome silla looja Eeva Niinivaara, keda pean oma elus üheks värvikamaks ja mõjukamaks inimeseks. Ja kaugeltki mitte ainult mina. Ilmselt mitte ükski tema kunagistest õpilastest ei saa Eeva mõjust üle ega ümber. Karismaatiline pedagoog, suure kunstihuvi ja muusikaandega, harukordselt vitaalne inimene.

V. K.: Ja siis tuli Eesti…

A. S.: Jah, Eesti! – esimene käik oli juba 1970. aastal. Sõitsime Vanemuise laevaga, olime vähemalt neli tundi merel. Meid oli Soomest terve grupp, osalesime soome-ugri konverentsil. Mäletan, ööbimine oli Kreutzwaldi tänaval Kungla hotellis, mis oli alles aasta varem valmis saanud ja on nüüdseks toonasel kujul lammutatud. Kiiresti tekkisid kontaktid eesti kultuuriinimestega: Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Lennart Meri, Piret ja Rein Saluri, Kalle Kure, Sirje ja Rein Ruutsoo, Jaan Kaplinski, Tiia Toometi, Krosside, Rummode, Tarandite, Vetemaade, Tuulikute ja teistega. Õige pea ma juba tõlkisin. Alguses põhiliselt novelle, kuuldemänge. Ilmusid Teet Kallase novellid ja Ülo Tuuliku romaan „Sõja jalus”, mille tõlkisime koos Juhaniga. Tõlkisin ka näidendeid, teiste seas Tammsaare „Kuningal on külm” ja romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan” dramatiseeringu.

Minult on küsitud – oled sinagi! –, kas eesti kirjandus tundus atraktiivne seetõttu, et olite toonase režiimi vangid. Ma ei arva seda – eesti kirjandus oli ja on kaalukas ja hea ning toona tundsin ajuti isegi, et soome kirjanduse sügavam mõistmine tuli kuidagi eesti kirjanduse kaudu.

Eesti luule on olnud minu jaoks kogu aeg pildil. Mäletan, kui võimsalt mõjus Viivi Luige „Rängast rõõmust”, nagu ka Kaplinski „Raske on kergeks saada”.

1994. aastal ilmus WSOY kirjastuse tellimusel soome keeles Ellen Niidu „Maailma pidevus”. Olin üks selle tõlkijaist ja hea nõuandja oli soome luule suurkuju Kirsi Kunnas. Pean Ellen Niitu vapustavalt heaks luuletajaks.

2011. aastal sain oma suureks rõõmuks võimaluse tõlkida Viivi Luige „Varjuteatrit” ja umbes sel ajal hakkas ka küpsema idee Kaplinski valikkogust.

Praeguse eesti kirjandusega olen muidugi palju vähem kursis, ja balti kirjandusega on päris lootusetu seis. Loodan väga, et eesti kirjandust ei mata enda alla krimikirjanduse hullus, mis Skandinaavia kaudu on Soometki tabanud.

Jah, kui vähegi antakse, tahaksin veel tõlkida. Hea meelega võtaksin ette eesti luulet ja lastekirjandust. Praegugi tegelen Leelo Tungla „Seltsimees lapse” kahe viimase osa tõlgete ülevaatamisega. Leelo Tungla luuletki tahaks tõlkida ja avaldada, ehkki Leelo imeliste riimide vahendamine oleks küll paras katsumus.

Samal ajal loodan, et tõlgitaks jätkuvalt eesti kirjanduse klassikat ja uuemast kirjandusest midagi, mis räägiks elust praeguses Eestis. Suurepärane, et Ristikivi „Hingede öö” on viimaks ilmunud soome keeles Jouko Vanhaneni tõlkes.

V. K.: Räägi veidi enda kirjanduslikest püüdlustest. Sinu oma loomingu avaldamine pole ju piirdunud Ploomiõie nime all ilmunud jutukestega lapsepõlves?

A. S.: Püüdlusteks seda nimetada on liialdus. 1982. aastal ilmus Otavas minu luuledebüüt, kirjutatud lühikese aja jooksul pärast vanemate surma, ja see pärjati L. Onerva auhinnaga, mis antakse aasta parimale alla 35-aastase autori luulekogule. See oli suur au, kuna tunnustuse määrasid kõrgesti hinnatud luuletajad Tuomas Anhava, Mirkka Rekola ja Eila Kivikk’aho. Debüüt aga jäigi minu ainukeseks luulekoguks, hoolimata sellest, et käidi ja küsiti, millal ilmub järgmine. Ei teagi, miks luuletamine sinnapaika jäi. Ilmselt Otava töö haaras jäägitult. Keskendusin tõlkimisele, selle kõrvalt toimetasin ja koostasin raamatuid. Ah et kui praegu peaksin luuletama, siis millest? Ei tea, ilmselt vanadusest…

V. K.: Oma kutsumuse leidsid sa niisiis toimetaja ning tõlkijana? Ja oma töise kodu Otava kirjastusest?

A. S.: Lõpetasin ülikooli emakeeleõpetajana, aga kui kolisime Jyväskylässe, kus Juhani läks tööle Gummeruse kirjastusse osakonnajuhatajana, sattusin Jyväskylä linnateatrisse teatrisekretärks. Olid Jyväskylä linnateatri hiilgeajad, lavastajaks Jotaarkka Pennanen, kes oli suutnud sinna meelitada häid näitlejaid ja lavastajaid. Olin teatris seitse aastat ja siis, kui Helsingisse tagasi tulime, töötasin lühikest aega Soome kirjanduse infokeskuse tegevjuhatajana. 1984. aastal läksin Otava kirjastusse, kuhu jäin kuni 2010. aastani.

Hannu Mäkelä ettepanekul tõlkisin Jaan Kaplinski luuletusi, mis ilmusid 1984. aasta sügisel pealkirjaga „Sama meri kaikissa meissä”. Samal sügisel alustasin Otava kodumaise kirjanduse osakonnas toimetajana. Olime kolmekesi: Hannu Mäkelä, Martti Anhava ja mina. Minu esimene ülesanne oli üllatav: pidin toimetama arhitektuuriraamatu, mille autoriks oli inglane Jonathan Moorhouse. Tema abikaasa, kunstiajaloolane Leena Ahtola-Moorhouse oli projektiga seotud, kuid keegi meist polnud varem raamatut teinud. Tekst oli ingliskeelne ning käsikiri sisaldas palju fotosid ja tabeleid. Imekombel ilmus raamat Helsingi juugend-arhitektuurist lõpuks nii inglise kui ka soome keeles ning see on siiani igati kasulik teos, kui soovite Helsingi kesklinna juugendiga tutvuda.

Tasapisi sattusin kodumaise kirjanduses osakonnas käsikirju lugedes ja autoritele vastates tegeliku töö juurde. Sel ajal tulid käsikirjad paberipakkidena, osa veel käsitsi kirjutatud. Tuli õppida vastama autorit solvamata, kuid siiski oma arvamus selgelt välja öelda. Algajalt nõuab suurt julgust seegi, et teha tuntud kirjanikule ettepanek tekstis midagi muuta. Mäkelä ja Anhava andsid neis asjus nõu.

Toimetaja muudatusettepanekutele reageerib iga kirjanik mõistagi omal moel. Ühega tuleb peaaegu iga detail läbi arutada, teine ​​lepib isegi suurte muudatustega. Vastastikune usaldus on kõige tähtsam ja see tekib tavaliselt pika koostöö käigus.

Luule toimetamine on veel omaette ooper. Lassi Nummi käsikirjad näiteks olid täis erinevat värvi pastakatega tehtud märgistusi, tal olid A-, B- ja C-variandid, mille üle arutati pikalt ning lõpuks jõuti kokkuleppele.

Kirjastuse toimetaja mitteametlik tööjuhend sisaldab kaasaelamist kirjaniku rõõmudele ja muredele. Koos rõõmustatakse hea kriitika, auhindade ja tunnustuste üle, ja karmi kriitika korral on kirjastus ning toimetaja esimesed, kes toetavad ja lohutavad.

Toimetaja töö on ju kõik kokku: faktikontroll, õigekiri ja lõputu ülelugemine. Enne seda on sageli istutud kirjanikuga pikki tunde ja arutletud teose ülesehituse, tegelaskujude ja stiili üle. Olen märganud, et tihti on keeruline inimestele seletada, mida toimetaja õigupoolest teeb ja kui palju tema tööd on ilmunud teksti taga. Kõige enesestmõistetavam seletus on, et kirjanik kirjutab oma kujutluse pinnalt, toimetaja teeb aga kõik, et kõrvaldada võimalikud takistused lugeja teelt. Romaane poleks ma iial osanud kirjutada, aga minu panus oli just sel moel oluline. Tegin Otavale toimetustöid veel seitse aastat pärast pensionile jäämist. Viimane minu toimetatud raamat oli 2017. aastal Jenni Haukio koostatud luuleantoloogia „Katso pohjoista taivasta”, millest ilmus mitu kordustrükki.

V. K.: Saan aru, et Otavas oli kollegiaalne läbisaamine hea, aga kellega kujunes kõige lähedasem läbikäimine?

A. S.: Otavas avaldasid oma teoseid olulised soome autorid ja paljudest said mulle lähedased sõbrad. Üks tähtsamaid ja pikaajalisemaid töökaaslasi ja sõpru oli kirjanik Laila Hirvisaari, kelle teoseid on tõlgitud ka eesti keelde. Mu esimesel Otava sügisel, traditsioonilisel kaminaõhtul, otsis ta mu üles, et mind tervitada, kuna oli kuulnud, et majas on uus inimene. Just selline oli Laila alati, tema tulek tähendas rõõmu ja värvikust ning ikka oli tal aega uurida, kuidas kellelgi läheb.

Laila toimetajaks sain alles 1997. aastal, kui Tallinnas elades toimetasin tema romaani „Kylä järvien sylissä”. Siis oli juba internetiühendus. Oli tohutu põnev mõelda, et peagi lükatakse masinad käima ja ilmub romaan, mille tiraaž on uskumatu: 100 000 eksemplari! Vigu lubada ei saanud. Õppisin tundma Laila suurt Karjala perekonda. Sõitsime koos Venemaale Karjalasse, tema romaanide tegevuspaikadesse. Sain külastada ka lahingupaiku, kus mu isa oli Jätkusõjas võidelnud.

Eriliselt on meeles 2011. aasta kevade reis Kiievisse ja Krimmi. Laila kirjutas Katariina Suurest ja me käisime Katariina jälgedes. Laila oli innukas fotograaf. Nüüd on neid Krimmi pilte vaadata eriti kurb. Reisidel juhtus mitmel korral nii, et Laila oli mõnest paigast juba kirjutanud ja siis selgus, et ta oli intuitsiooni toel seda kohta täiesti õigesti ette kujutanud ja kirjeldanud.

Ma ei tea ühtegi teist kirjanikku peale Laila Hirvisaari, kes oleks oma kaaskirjanikele ja eriti noortele kirjanikele niivõrd toeks olnud. Tuusula Rantatielt^[2] tulid alailma tema kaardid, kirjad, telefonikõned, nii tunnustuseks kui ka lohutuseks.

V. K.: Mitu-mitu aastakümmet tihedat ja töist aega. Mida sa sellest ajast ise esile tõstaksid?

A. S.: Kirjastuses elatakse aastase tsükli järgi ja ka suured õnnestumised ununevad uue hooaja elevuses peagi. Tänapäeval on tsükkel, tõsi küll, liiga kiire, raamatuid hakatakse turundama juba siis, kui vaevalt pealkiri on teada. Uus valminud raamat on aga alati tähistamist väärt – isegi kui märkad seda avades kohe esimest õigekirjaviga. Kõige parem tunne on, kui koostöö kirjanikuga sujub ja lõpptulemus mõlemat rahuldab. Meenub kordi, mil autor tõi vaatamiseks vaid paar ebamäärast katkendit, millest oli raske midagi loota, ja oleksingi juba tahtnud öelda, mida ma asjast arvan, kuid siiski otsustasin julgustada ning viimaks valmis hiilgav käsikiri.

Mulle isiklikult on olnud eriti olulised paar eestikeelset raamatut, mille ilmumist sain Otavas mõjutada.

Trivimi Velliste tõi mulle Eesti Muinsuskaitse Seltsi kogutud materjalid küüditamistest, sest „oli turvalisem hoida neid kusagil mujal kui Eestis”. Need avaldati 1989. aastal raamatuna „Kesäkuun 14. päivä”. Eessõna kirjutas Mart Laar.

Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi „Neljänkymmenen kirje” ilmus 1990. Need mõlemad ilmusid enne Soomes ja alles siis Eestis. Samuti avaldas Otava Eeva Niinivaara mälestused „Yhä paistaa sama aurinko” 1988. aastal ja hiljem ilmusid need ka Eestis. See raamat on mulle eriliselt hingelähedane. Olin 1980-ndate alguses Eeva Niinivaarat intervjueerinud, seda materjali oli kümnete tundide kaupa, aga muude töökohustuste tõttu ei saanud raamatut koostada, nii et see jäi Hannu-Pekka Lappalaise ülesandeks.

Eesti kirjanikest on Otava kõige rohkem avaldanud Kaplinskit, minagi olen tõlkinud Kaplinski proosat, kuid ka Õnnepalu esimesed romaanid ilmusid soome keeles just Otavas, samuti Kivirähki „Rehepapp” („Riihiukko”). Tähtis ettevõtmine oli Tammsaare viieosalise sarja „Tõde ja õigus” avaldamine. Uudis avaldamisotsusest oli nii oluline, et seda tähistati pidulikult Soome Toompeal asuvas saatkonnas.

V. K.: Ametliku tööelu kõrvale mahtus aga palju n-ö ebaametlikku tegevust, mis oli kantud Eestiga seotud panustamistahtest, ja siingi oli Otava kirjastus üks „staape”?

A. S.: 1982. aastal asutati Tuglase Selts. Esimesel sügisel läks palju aega ja auru mardilaada korraldamisele. Eva Lille võrratust ideest sündinud mardilaadal pidi eesti kirjanduse ja muusika kõrval tutvustatama ka toidukultuuri, ehkki Eeva Niinivaara arvates ei sobinud verivorstid kultuuriüritusega kokku. Sellegipoolest kujunes nii, et laadamüügiks mõeldud toite ja küpsetisi valmistati-vaaritati Otava kirjastuse töötajatele mõeldud söökla köögis, kus personal õppis tegema nii mulgikapsaid kui ka kohupiimakooke. Aga Otava söökla polnud ainus paik, toite valmistati mujalgi ja verivorste kord näiteks isegi Helsingi ülikooli lihatehnoloogia osakonnas. Müük toimus aga Soome Kirjanduse Seltsi majas ja kultuuriprogramm oli muidugi mardilaada kõige olulisem osa. Üsna kindel, et pea kõik toonased tuntumad eesti kirjanikud on mardilaadal esinenud.

Paljud otavalased pidasid sidet eesti kultuuritegelastega: Heikki A. Reenpää, Hannu Mäkelä, Tuula Isoniemi, Leena Majander. Eesti tõlkijaid kutsuti Soome ja majutati Otava kirjastuse ruumides. Olin Piret Saluriga tutvunud juba Tallinnas ja temaga kujunes sõprus, mis kestab siiani.

Piret Saluriga oli muu hulgas selline asjaajamine, et minule saadeti Rootsist väliseesti kirjanike teoseid ja Piret toimetas need Eestisse. Koos Piretiga valmistasime ette ka Lennart Meri kõnede kogumikku „Tulen maasta, jonka nimi on Viro”, mis ilmus 1995.

Otavas käis eesti kirjanikke, küll ükshaaval, küll mitmekesi. Kirjastusel olid lähedased suhted Eino Leino Seltsiga, kes võttis vastu eesti kultuuriinimesi ja organiseeris reise Eestisse. Leino seltsi liikmed osalesid näiteks 1983. aasta kevadel Loomingu 60. sünnipäeva pidustustel. Minu mäletamist mööda toimus kodueesti kirjanike esimene kohtumine väliseesti kirjanikega Tuglase Seltsi eestvõttel Helsingis 1989. aastal. Programmi kuulus ka Otava külastamine. Mäletan, kuidas toonane Raadio Vaba Euroopa toimetaja Toomas Hendrik Ilves pidas minu töötelefoniga pikki kõnesid.

Nii eesti kirjanikke kui ka tõlkijaid kutsuti Soome ametliku kutsega. Hannu Mäkelä oli selle tarvis lasknud valmistada spetsiaalse ümmarguse templi, arvasime, et sellest on nõukogude bürokraatia puhul abi.

V. K.: Kui sa nüüd püüaksid veel Eesti-tunde kuidagi kokku võtta…

A. S.: Aastatuhande lõpus elasime mõned aastad Tallinnas, kui Juhani oli Soome Instituudi juhataja. Mõtlesin Harju tänaval ja linnas ringi jalutades, kui palju on muutunud sellest ajast alates, kui 1970. aastal esimest korda Eestis käisin, ja see tegi nii palju rõõmu!

Kui nägin kirjanike maja hoovis Linda Viidingu aknast valgust, läks süda alati soojaks. Tunnen, et minu elu kõige olulisemad sõbrad on Eestis, paljud neist on kahjuks juba teispoolsusesse siirdunud. Kõik need kohtumised eesti sõpradega siin- ja sealpool lahte! Kui palju eesti kultuuriinimesi on kas või siin, meie kodus käinud!

Olen tänulik, et olen saanud neid tundma õppida ning õppida tundma nende armastust oma keele ja kodumaa vastu.

Kirjanike maja ja saal on tähtsad paigad. Oli alati väga pidulik ja rõõmus tunne, kui Helsingist Tallinna saabusin ja otsejoones mõnele musta laega saali sündmusele sammusin.

Ehkki ma ei saanud ise kohal viibida, siis on uhke tunne, et sain osa Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäevast. Meil on au Juhaniga sellesse liitu kuuluda.

Ja külaskäigud Kassarisse, kui Jaan Kross luges õhtuti ette…

V. K.: Anja Salokannel, tänan sind oma mälestusi ja lugusid nii tunderohkelt jagamast!

---

^[1] Usutlen Anjat sel aastal juba teist korda, vt: Anja Salokannel’s 30, 000 Grains of Barley. ELM 2022, nr 1.

^[2] Soome loovintelligentsi ajalooline elurajoon.