Elukonstruktor

Isemõtlejal Aarol oli elus kaks erivajadust. Need olid sügavuti mõtlemine ja soov midagi inimkonna heaks ära teha. Muidugi polnud see midagi originaalset ja ainuisiklikku. Paljud mõtlesid samamoodi ja väitsid end inimkonda armastavat. Selle üle ei pidanud Aaro mõtisklema, kas need kaks erivajadust olid talle sünniga kaasa antud või arenesid välja elu käigus. Küllap nii seda kui teist. Sündimise suur juhus ja ime lõid eeldused, kuid nende vajaduste areng oli ilmselge, need läbisid mitmeid etappe ja omandasid ajas muutuvaid vorme.

Et neid kahte nimetatud erivajadust rahuldada, pidi Aaro ennekõike määratlema mõisted. Elu tuli vaadelda kahest vaatenurgast. Oli olemas isemõtleja Aaro isiklik elu, mis kulges sünnist surmani, hoopis suurem ja määravam aga oli elu üldse, selle vormide paljus, nende koostoime ja muutumine pika aja jooksul. Oluline oli selle üldise elu mõju Aaro isiklikule elule. Aaro isiklik elu oli niisiis selle suure elu tilluke osa ja tema erivajaduseks oligi selle osakese väärikas esindamine tolles suures ja üldises elus.

Aaro eristas elus kolme põhivajadust, kusjuures ta oli täiesti teadlik, et mõni teine mõtleja võib nähteid liigitada ja ritta paigutada teisiti. Kolmeks põhivajaduseks olid tema käsituses hingamine, söömine-joomine ja liikumine. Need kolm on omased kõikidele eluliikidele, kuid avalduvad küllaltki erinevalt.

Elu talitlus on põlemine ja selleks on tal vaja hapnikku. Kuid mitte kõik eluvormid ei vaja just seda algainet, paljud liigid vajavad näiteks süsinikku või lämmastikku või väävli keemilisi tuletisi. Ja nõnda edasi.

Inimene ja suur osa teistest loomaliikidest vajavad niisiis hapnikku ja nad saavad seda hingamise teel, kusjuures koos hapnikuga hingatakse ka teisi gaase, mis puhta hapniku põletavat toimet leevendavad. Hingamine on üleüldine vajadus, hingavad ka kalad vees ja taimed õhus.

Hoopis keerulisem nähtus on söömine ja joomine, sellel on tohutu hulk erivorme ning kombeid. Inimene on sellel alal kindlasti üks leidlikumaid tegelasi ning on sellest põhivajadusest loonud ka selliseid vorme, mis eluks tingimata vajalikud pole.

Suuri mõtteid ja ülearust targutamist vältivale elusolendile ütleks isemõtleja Aaro, et ärgu tema arusaamad olgu kitsad. Ka taimed söövad mullast aineid ja joovad vihma, kastet ja õhuniiskust. Bakterid loomade sees võtavad osa looma, sealhulgas inimlooma söömisest-joomisest ning mitmed pisiolendid aitavad loomal sisse söödud aineid organismi heaks vajalikul viisil töödelda.

Ka liikumine on eluvormide üks põhivajadusi ning sellelgi on suur hulk erivorme alates ringutamisest ja lõpetades teivashüppega. Mõni ütleb, et taimed püsivad paigal. Vale puha. Just taimed on looduse tõeline ime. Vaadake seemneiva ja mõelge, milline tung on tema sees, et läbi murda kas või kivist ning taimeks kasvada oma ajutise elu ja uute seemnete loomise nimel. Kas on tegelikkuses olemas veel suuremat ja uhkemat vägilast kui üks väikene rohukõrs!?

Isemõtleja Aaro sedastas muidugi, et elulisi vajadusi on veel mitmeid. Kaks neist on kahe põhivajaduse vastandid, seetõttu võib neid pidada kokkukuuluvaks.

Söömisele-joomisele vastandub lahtisaamine ainetest, mis on kehas oma töö ära teinud ning osutuvad nüüd ülearusteks jäätmeteks. Erilist keerukust või rituaalsust nende eraldamise puhul ei nendita. Lihtne ja loomulik tegevus. Ega asjata öelda kemmergu kohta, et seal käib ka keiser jala, ses asjas ei erine ta tehase linditöölisest või mis tahes loomast.

Liikumise vastandvajaduseks on puhkamine. Uni on üks loomade põhivajadusi, mõni liik magab kakskümmend tundi ööpäevas, mõni magab ligi pool aastat järjest, teine ei pane silmagi kinni, puhkab muul viisil. Ka taimed puhkavad. Nii suured puud kui ka rohulibled. Uni on omaette nähtus ka unenägude tõttu. Osaliselt kajastavad need päevast tegelikkust, suures osas aga üldse mitte. Unenäo ulmet ei tuleks pidada mõtlemisvajaduse jätkumiseks.

Aaro aga rändas oma mõttetöös kolmest põhivajadusest edasi.

Esikohal on nende kolme järel muidugi liigi jätkamine, millel on elusolendite hulgas mitmeid teadaolevaid ja kindlasti mingi hulk teadmata vorme. See on looduse suur sundus, et liiki tuleb säilitada, sellel vahest polegi mõistlikku seletust. Selle nimel võidakse mõneks ajaks isegi muud põhivajadused peale hingamise kõrvale lükata.

Inimese puhul on siis öeldavasti tegemist armastusega, millel on muidugi peale sigimisvajaduse muidki variante ja varjundeid. Näiteks koostoime ja kokkuhoidmine, suure elu ülluse tajumine, ühiste saavutuste nimel tegutsemine ja vastastikune tunnustus.

Erinevatel loomaliikidel on armastuse väljendused ilmselgelt erinevad, alates karuemanda juulikuisest paaritumisest ja seejärel isase eemalekihutamisest või ämbliku kombest isane pärast paaritumist nahka panna ning lõpetades luigepaari ustava kokkukuulumisega kogu eluks või laululinnukeste pesaehituse ja pojakeste toitmisega nokast. Isemõtleja Aaro adus, et sigitamisarmastuse juurde kuulub enamjaolt teise poole tunnustamine ja paljudel juhtudel ka toetamine. Isaslind teeb pesa, valvab haudujat, toidab poegi, mitmete liikide puhul võtab ka haudumisest osa.

Vihkajad või erakluse eestkõnelejad võivad koostoimet eitada, kuid nemadki ei saa selleta läbi. Ühistoime vajadus kehtib nii inimese isikliku kui ka suure elu puhul. See tuleb ilmsiks vahest isegi bakterite ja pisikute juures.

Ka Aaro heategevusele suunatud saavutuste vajadus oli ühistoime üks väljendusi. Kui ühiskonnas või loomariigis või taimede koosluses kehtiks vaid võitlus eluala ning toidu pärast, kui kehtiks vaid üksteise õgimine ja vaenamine, oleks elu ammu välja surnud või poleks oma algstaadiumitest kaugemale jõudnud. Ka töö on üks ühistoime vorme, ehkki seda liigitatakse nii loominguks kui ka orjatööks isandate hüveks. Ent paraku on ka sõjad, röövimised ja petmised ühistoime nähtused. Nendest ühistoime tagurpidi-nähtustest Aaro mõtelda ei soovinud, teda huvitasid heategevus, sotsiaalabi ning sõnnikuveo talgud.

Mõtlemise elulise vajadusega oli kõik selge. Ilmselt evis mingisuguseid mõtlemise ja otsustamise vorme ka too putukas, kes sibas vannitoa põrandal ning sooritas vaatlejale arusaamatuid pöördeid. Taimed ärritusid, tundsid mõnu ja valu, aimasid nii aastaaegadelt kui ka inimestelt ja loomadelt lähtuvat ohtu. Kas neid putukate ja rohuliblede sooritusi võis ka mõtlemisega siduda, see Aarole selge ei olnud. Aga mõtlemise erikujuks olid need vahest küll. Ega ka kõige targem isemõtleja kõike teadnud.

Saavutuste ja heategevuse vajadus päädis Aarol tema leiutisega hingamise alalt. Ta valis selle vajaduse esimesena, kuna pidas just hingamist kõige olulisemaks ja kõige üldisemaks vajaduseks mis tahes eluvormi puhul.

Väga palju on avaldatud teoseid söömise, joomise ja liikumise kohta, see on üldiselt teada. Ka on avaldatud, eriti idamaades, hulk teoseid õigest ja tulemuslikust hingamisest. Aaro oli mõnikord püüdnud nendest hingamisõpetustest juhinduda ning leidnud, et need on üsna raskesti teostatavad. See oli olnud nii raske tegevus, et ta oli peagi loobunud ning taas hinganud poole kopsu ja kõhuga, nagu harjunud oli. Just sellepärast oli tal vaja leiutada õige hingamise abivahend kogu inimkonna hüveks.

Aaro leiutatud vahendi puhul polnud tegemist hingamisaparaadiga, mida kasutatakse haiglates hingamisraskuste raviks, vaid lihtsa vahendiga, mida sobib kasutada igapäevases elus ja toimetamistes. Ta ei lähtunud mitte üksnes idamaistest, vaid ka läänemaistest õpetustest, kus on korduvalt väidetud, et hingata tuleb läbi nina, kolm sekundit sisse ja seitse sekundit välja.

Sellise lihtsa ja toimiva vahendi inimkonna ja eluslooduse hüveks isemõtleja Aaro ka leiutas. Seda oli lihtne kasutada, see sundis inimest hingama nimelt nina kaudu ja õige sagedusega, aitas hingata sügavasti kogu kopsumahtu kasutades, ikka kolm sekundit kiiresti sisse ja seitse sekundit aeglaselt välja, kusjuures väljahingamine võis toimuda ka suu kaudu.

See lihtne vahend oli Aaro esimene suurleiutis ja tõeline looming, tema eluvajadus. Edasine, mis puudutas loomi, mõlkus esialgu vaid meeles. Taimedeni ta mõte ses asjas veel ei küündinud.

Kuigi Aaro leiutatud vahend oli tõhus ja mugav, nõustus seda kasutama vaid väga väike hulk inimesi ning nendestki suur osa loobus varsti. On ju ikka nii, et ka häid asju võtab alalhoidlik inimene tõrksalt vastu.

Aaro üritas leiutist juurutada valitsuse korralduse abil. Asja arutati parlamendis mitu päeva, tuldi veel hiljemgi selle juurde tagasi, aga otsusele ei jõutud.

Nii soikuski head kavandanud isemõtleja esimene ettevõtmine, aga oli selge, et ajaloo tõelist kangelast üks nurjumine ei peata. Küllap leiutab ta ka söömise ja joomise tarvis midagi põhjapanevat, mida seni avaldatud tuhandetes köidetes pole taibatud veel kirjeldada.

Sõnade filtreerija

Lembe on kakskümmend viis aastat vana. Välimuselt on neiu üle keskmise kena, kuid mitte sihvaka modelli tüüp. Ta on kasvult lüheldane ja kehalt habras, nõnda et sõbrad panevad imeks, kuidas niisuguse nääpsu sisse mahub kange hing, millist isegi sporditüdrukute puhul esineb harva.

Lembe on Tartu Ülikoolis saanud eesti filoloogi hariduse ning tema doktoritöö on kaante vahel, kuid veel kaitsmata.

Töö teema on ta ise valinud ja sõnastanud just nii, nagu talle meeldib, kusjuures juhendaja soovitusi pole ta arvesse võtnud. Töö on keeleajaloost ning selle pealkirjaks on „Ilusõnade kujunemine eesti keeles”. Sellise pealkirja puhul võiks mõni arvata, et tegemist on tühisevõitu sõnaseadmisega, aga see töö on nõudnud temalt üsna mahuka keeleajaloo-materjali läbisõelumist, aga ka palju oma seletusi, millest mõnigi on nii-öelda oletuslikul tasandil, mida doktorant ei häbene ka tunnistada.

Lembe isa on tuntud ärimees, kes on Eesti riigi vabanemise ajal, niinimetatud algkapitalismi etapil, enda valdusesse krabanud mitmeid ettevõtteid linnas ja maal. Välimuselt on isa üsna vähe atraktiivne, selliste kohta öeldakse kirvenägu – sõna, mida Lembe eales ei tarvita, ja mitte sellepärast, et tegemist on isaga.

Ema seevastu on silmatorkav iludus, kuid pärit vaesest perest, mis pole takistanud tal jõukuri peres valitsusohje haarata. Tema sõna maksab ka isa äriasjades, nõnda et pärast algkapitalistlikku krabamist ja armumist vaese pere iludusse on isa oma äritegevuses igati korrektne ning peab kinni selle parimatest reeglitest. Abikaasa mõjul on ta teinud uhkeid annetusi nii sotsiaalelu kui ka kultuuri heaks.

Nääpsuke Lembe on niisiis pärinud mõlema vanema kange vaimu ega hoia seda vaka all.

Juba gümnaasiumis õppimise ajal oli Lembe olnud häiritud kolesõnadest, mis vohavad eesti argikeeles ja on tunginud isegi ilukirjandusse, kus seda peetakse rahvalikuks ning selliste sõnade pruukimist nimetatakse sõnavabaduseks.

Näiteks oli Lembe koolipeol teda tantsima võtnud noormeest, kes talle isegi meeldis, pärast seda, kui too tantsides pisut koperdas ja kuradit kirus, palunud end kohale saata ning edaspidi temaga enam tegemist ei teinud.

Selline hoiak vägisõnade suhtes on Lembel ilmselt ema kasvatuse mõju. Ema ei tarvita ise eales inetuid sõnu ning on ka isa nendest võõrutanud. Kusjuures on arvata, et neiupõlves on ema seal oma agulis kuulnud vägevamatki kirumist.

Kolesõnade põlgamine on Lembel saanud põhimõtteks. Sellest johtub ilmselt ka tema doktoritöö teema.

Neiul on mitu sõbrannat, kes mõtlevad enam-vähem samuti. Vahel on nad omavahel arutanud, mida teha, et eesti keelest kaoksid roppused ja sõimusõnad. Esteetilisi tõekspidamisi hindavate sõbrannadega küll kaevati kolesõnade tarvitamise üle ilukirjanduses ja mitmetes ametiasutustes, kuid midagi ette ei võetud.

Lembe on teist masti, isa moodi otsusekindel ja tegus. Juba oma doktorantuuri algaastal külastas ta keeleametit ja -instituuti ning tegi ettepaneku, et teatavad sõnad tuleks panna keelu alla nii kirjanduses kui ka ametlikel asjaajamistel. Tema ettepanekutesse suhtuti mõistvalt, kuid öeldi, et sõnavabadust pole võimalik piirata, tsenseerimine jäägu totalitaarsete režiimide asjaks. Isegi halbade sõnade registri koostamisest pädevate teadlaste kaasabil ei saanud asja.

Agar doktorant sedastas, et ametiasutustest abi loota ei ole. Pole võimalik võõrutada kogu üldsust jõlesõnade pruukimisest. Küll aga oleks võimalik kaitsta üksikisikuid taoliste sõnade eest. Et nad ei kuuleks sõnu, mida ise ei tarvita.

Niisiis koostas Lembe selliste sõnade loetelu, kuigi tal oli neid sõnu isegi selle registri tarvis ebameeldiv kirja panna või nendele isegi vaikselt mõelda.

Kui see register, mis sisaldas roppusi ja sõimusõnu, lõpuks valmis sai, läks ta ettevõttesse, mis valmistab kuuldeaparaate, ning tellis kahte liiki aparaate, millel oleks filter, mis takistaks kuulmast halbu sõnu. Üks neist aparaatidest pidi välja filtreerima sõnu, mis sisaldusid tema registris, teine aga olnuks veelgi suurema ulatusega ning välistaks ka muid ebameeldivaid sõnu, nagu näiteks sõda, mõrv, vangla, nälg, kodutus ja nõnda edasi. Laialdasema filtreerimise mõte tekkis Lembel oma jumaldatud ema jälgides, kui too kattis alati kõrvad kinni, kuuldes raadiost või telekast õudustest või õnnetustest, mis tabasid kas või mõnda kauget kanti. Ema ei vaadanud pildikastist iialgi kriminulle või Hollywoodi õudukaid.

Raha selliste kuuldeaparaatide tellimiseks nõudis Lembe oma pururikkalt isalt, kes oli alati täitnud oma ainsa tütre soove.

Tehniliselt on selliste kuuldeaparaatide valmistamine täiesti võimalik, sõnafiltri lisamine teeb aparaadi vaid pisut kohmakamaks, aga mitte eriti, sest tänapäeval on võimalik väikesele imeseadeldisele paigutada terveid sõnaraamatuid.

Alguses ei tahtnud ettevõte uusi tooteid juurutada, kuna ei uskunud nende müügiedusse, kuid Lembe isa raha pani rattad käima. Kui Lembe lubas kinni maksta kahe uue aparaadi loomise ja välja osta ka kogu väikeseeria mõlemast aparaadist, läks asi käiku. Veel enne doktoritöö kaitsmist olid mõlemad aparaadid ühes isale kuuluvas kaupluses müügil ja Lembe lähimad mõttekaaslased said need kingiks.

Aparaatide soetajateks on enamasti kenad naisterahvad, aga esteete leidub ka meeste hulgas. Varsti tuli tellida ettevõttelt juba uus partii kummastki aparaadist ja nüüd ei pidanud neid tooteid enam eelnevalt välja ostma.

Lembe on õnnelik, et ettevõtmine niimoodi korda on läinud. Teda õnnitletakse edu puhul ja doktoritöö kaitsmise päev on kindlaks määratud. Juhendaja küll pisut tögab oma doktoranti, kuid on igati heatahtlik ning edukas kaitsmises pole kahtlust.

Mõtetelugeja

Varem või hiljem leiutatakse aparaadid, mis tähendavad üles inimeste mõtted, teadis elektroonik Meelis Mõõt.

Kindlasti on mitmed sellesuunalised projektid juba praegu katsetamisel näiteks Jaapanis või Ameerikas. Viimane ostab teadagi ajusid kokku kogu maailmast, esimene on ise nutikas mitmesuguseid peenikesi vigureid leiutama.

Aga miks ei võiks hoopis üks taibukas eestlane olla mõneski asjas esmaleiutaja?

Oligi hea, et ahned ameeriklased ei teadnud eesti isemõtleja Meelis Mõõdu olemasolust ega kippunud tema ajude kallale. Pealegi oli mehel niisugune perekonnanimi, mida ei andnud kuidagi ameerika keelde väänata. Ka tänu sellele sai eesti mees kauaks ajaks varju jääda. Aga maailmavaimude registris oli ta muidugi arvel, see talle tülinaks ei tulnud, sest maailmavaimudel oli aina tegemist iseendaga ning neile ei tulnud pähegi üht Eestimaa elektroonikut kahtlustada osavõtus hulludest otsingutest.

Peab tähendama, et kuigi Meelis Mõõdul oli elektrooniku haridus, see nimetus talle ei meeldinud, jäi kuidagi kitsaks. Ehkki teadusmaailmas oldi arvamusel, et just elektroonikutel on lai tegutsemisväli. Kuna Meelis Mõõt seda haridusega saadud kutsenime päriselt eirata ei saanud, tutvustas ta ennast uutele tuttavatele elektrooniku-psühholoogina, kui ametinimi tingimata jutuks tuli.

Jah, just elektroonik-psühholoog Meelis Mõõt oli see tegelane, kes esimesena – vähemalt enda teada esimesena – leiutas toimiva vahendi mõtete lugemiseks.

Ta teadis, et teiste inimeste mõtete lugemine on pigem pahategu, seda hakkavad kasutama repressiivorganid ja vanglad. Küllap käivad ka sellel pahelisel teel otsingud ning kui selline riist kauglugemise jaoks ükskord leiutatakse, ei saaks ka ükski valitseja end enam turvaliselt tunda ja sigadusi sepitseda, rääkimata sõjapealikutest, kes kavandavad naabermaade anastamist, või ärimeestest, kes trikitavad, et teistel ärimeestel nahka viluks lüüa. Tõenäoliselt keelaks iga parlament või komblusvalve selliste mõttelugemise-seadmete kasutamise ära.

Aga eesti isemõtlejal Meelis Mõõdul polnud niisuguse lugeri loomine kavaski. Teda huvitas just inimese enda mõtete ülestähendamine, sest väga paljud mõtted on väärtuslikud ning need ei tohiks kaotsi minna kui mingisugused uiud.

Inimese peast käib läbi väga erinevaid mõtteid alates sellest, kuidas astuda järgmist sammu, ja lõpetades kosmiliste protsessidega. Eriti huvitavad on inimese kõnelused iseendaga, mis hõlmavad küllaltki suure osa tema mõttetegevusest. Need kõnelused väljuvad enamasti olmeprobleemide raamest, tegelevad näiteks poliitikaga või ühiselu nähtustega, samuti võivad olla filosoofilised ning otsida lahendusi elu ja maailma mõtestamisel. Sellised mõtted väärivad kindlasti fikseerimist, et need ei jääks vaid põgusaks targutuseks, vaid et nende aluselt oleks võimalik minna edasi nii süvitsi kui ka laiuti.

Mõtete väärtuslikkuse selekteerimine, tühiste mõtete kõrvaldamise ning eriti originaalsete mõtteleidude üksikasjalik kirjeldamine pidi jääma Meelis Mõõdu leiduritöö järgmiseks etapiks, kõigepealt tuli konstrueerida seadeldis, mis kirjutaks üles mis tahes mõtted, nagu diktofon salvestab inimese valjusti välja öeldud sõnu.

Sellise seadeldise eesti mees, elektroonik-psühholoog Meelis Mõõt konstrueeriski. Väliselt meenutas see peavõru, millist mõnel pool kasutatakse ehtena, kuid selle võru sees oli peen elektroonika, mille kiibid andsid ehk isegi jaapanlaste omadele silmad ette.

Kui väikesele mälupulgale või nutitelefoni mahutatakse Britannica entsüklopeedia kõik köited, miks ei võiks siis Meelis Mõõdu peavõrusse mahtuda kõik mõtted, mida inimene jahvatab hommikust õhtuni, ja lisaks unenägude uiud õhtust hommikuni.

Kui isemõtlev elektroonik oli valmis saanud ühe toimiva näidiseksemplari, tegi ta juttu mitme Eesti firmaga, milles muidugi oli kas Rootsi või Soome osalus, kuid ükski nendest ei haakunud Meelis Mõõdu ideega. Kas oldi skeptilised mõttelugeri vajalikkuses või ei soovitud oma tavapärase toodangu kõrvalt hakata tegelema uue tootega, mille tarbimisväli ei tõotanud suurt kasumit, või puudusid oskused ja vahendid nii peenikese riista suurtootmiseks.

Ameerikale isamaaliselt meelestatud Meelis Mõõt oma leiutist põhimõtteliselt müüa ei tahtnud, nagu seda olid teinud mõned eesti nupukad leiutajad enne teda ning mille puhul Eesti ei saanud leiutisest vähimatki tulu, toote ülevõtja ning tootmisse juurutaja aga teenisid miljoneid. Ka jaapanlastega Meelis Mõõt kontakti ei otsinud, kuna arvas, et jaapanlaste uhkus ei lubaks teha koostööd mingi väikeriigi esindajaga. Muude maade võimalikule huvitatusele Meelis Mõõt isegi ei mõelnud, talle oli tähtis vaid Eesti, selle targa riigi au ja uhkus.

Ka eestlase loomupärane tagasihoidlikkus ei lubanud isemõtleval elektroonikul-psühholoogil oma leiutisele laia propagandat teha. Sellest imeseadeldisest oli teadlik vaid kitsas ring. Isegi patendiamet ei olnud kohe valmis Meelis Mõõdu leiutist tunnustama, kuna leidis vist, et tema loodud peavõru tehnoloogias ei olnud midagi uut ega originaalset, selle kasutamise efektiivsus aga näis veel kaheldav.

Niisiis kasutas leidur oma mõtete salvestamise seadeldist esialgu vaid omaenda mõtete üleskirjutamiseks. Ehkki vahel, mõnel jõudehetkel, kui ta luges tagantjärele oma kosmilisi või süvapsühholoogilisi mõtteid, hakkas ta ka ise nende väärtuslikkuses kahtlema. Teisel hetkel aga oli ta kindel, et tema leiutis on kogu inimkonnale vajalik ja sellel on tulevikku. Nii ja naa, kõik asjad siin maailmas on ambivalentsed, neil on nii häid kui ka halbu külgi.

Vahest just vääral otstarbel kasutamise võimalust arvestades oli isemõtleja Meelis Mõõt kõhkvel, kas ta ei teeks mitte oma leiutisega inimsoole koguni halba, nagu seda on juhtunud paljude hästi mõeldud leiutistega, mida kurjad jõud on rakendanud kõige inetumal eesmärgil.

Siiski arvan ka mina, et leiutise head küljed kaaluvad üles võimaliku halva, mis selle rakendamisel juhtuda võib. Kuna ma leiutajat isiklikult ei tunne, ei ürita ma teda tegudele õhutada, küll aga pöördun käesolevaga empaatiliste lugejate poole. Vahest tuleb kellelegi teist pähe, kuidas eesti isemõtlejat edasi aidata.

Tuleskulptor

Elavat tuld vaadates olete kindlasti imetlenud, milliseid skulptuure moodustavad leegid, kuidas need püsivad üürikese hetke ja lahkuvad siis taevasse. Vahest soovivad nad oma kunsti demonstreerida ka taevastele olenditele, aga see pole enam teie asi, nad on teie vaateväljast ära ning neid pole teie jaoks enam olemas. Kunst vahest ongi vaid põgus nägemus, nagu te olete kogenud. Kadunud leeki pole mujal kui teie mälus ja sealgi ainult lühikeseks ajaks.

Leekide vaatlemisel olete teie nagu minagi vaid asjaarmastaja, aga maailmas leidub ka neid, kes peavad end selle ala professionaaliks, kes suudavad täpselt kirjeldada hetkeks tekkinud kujundeid, kes liigitavad neid ning leiavad sellele kunstile teoreetilisi seoseid. Tuleskulptorite eripäraks on see, et nad ise taieseid ei loo, küll aga fikseerivad nende olemasolu ja kirjeldavad neid.

Aga on ka erandeid. Mina tean vaid ühte sellist. See on eesti mees, isemõtleja Heimar. Ta õppis küll treialiks, kuid minetas sel alal üheks korraks ettevaatuse ning teraslaast lendas silma. Mitte päris silma keskele, vaid selle serva. Silm nägemist ei kaotanud, küll aga nägi moonutatud pilti.

Heimaril oli kolm võimalust: näha terve silmaga maailma sellisena, nagu see on, näha haiget saanud silmaga maailma moonutatult, aga kõige veidram nägi maailm välja siis, kui ta vaatas seda mõlema silmaga korraga.

Pärast seda õnnetust loobus Heimar treiali ametist ning pühenduski tuleskulptuuride uurimisele ja tänu kolmele erinevale võimalusele leidis ta oma uuringutes mitmesuguseid variante ja tähendusi.

Alguses asi uuringutega piirduski, ent loomingulise inimesena ei soovinud üks isemõtleja paigaltammujaks jääda. Esmalt piirdus ta liigendamisega ning erinevatele nähtud tuleskulptuuridele nimetuste andmisega.

Heimar ei võtnud neid nimetusi ladina või kreeka keelest, nagu see oli klassikalises teaduses tavaks, ega ka mitte – hoidku jumal! – äraleierdatud inglise keelest, vaid nimme oma kaunist emakeelest. Kuna ta uskus, et on selle kunstiteaduse haru pioneer maailmas, siis oli tal meeldiv ette kujutada, et kõik, kes tulevikus tema teadustöid kasutavad, jäävad Heimari antud nimede juurde, mis on kas otse eesti keele sõnad või nende omaloomingulised tuletised.

Ma ei hakka teile neid siinkohal üles lugema, võin mõnega kogemata eksidagi. Võtke ette Heimari kirjutatud teatmeteos tuleskulptuuride kohta, nüüd peaks see ka internetis olema. Algallikast saaksite kõige täpsemat teavet niihästi erikujuliste tuleskulptuuride kohta kui ka nende eestikeelsete nimetuste kohta. Peale selle on raamatus muidugi nii teoreetiline osa kui ka taieste klassifikatsioon, skulptuuride tekkevormid ja materjalid, millest erinevad kujundid sünnivad.

Esmalt uuris Heimar skulptuure, mis moodustuvad tavalise puidu põlemisel. Iga puuliik põleb erinevalt. Leegi kuju ning muutumine oleneb ka sellest, kas põleb ümartüvi või katki raiutud halg, kas lõkkes on neid üks või mitu, kas puu on toores või metsakuiv või riidas kuivanud. Põlevad ka presspuit, saepurubriketid ning peale puidu veel mitmed materjalid. Tuleskulptuurid on sellest tulenevalt erinevad.

Hoopis teistmoodi põleb gaas või süütevedelik või näiteks põlevkivi.

Põlevaid materjale on loodus valmistanud hulgi, lisaks on neid valmistanud ka inimene. Mingil määral saab nende ainete põlemist juhtida, nõnda võib öelda, et teadja ning osav küttemeister võtab osa tuleskulptuuride loomisest.

Tuld ei kasutata mitte üksnes soojuse või valguse saamiseks. Tulekujundeid kasutatakse näiteks tsirkuses või jaanituleplatsil. Põlevad ja leeke moodustavad pirrud pilakus, küünlad romantiku laual ja õlilambikesed pühanurgas. Pidulikel puhkudel korraldatakse ilutulestikke ja tulega trikitatakse avalikel esinemistel.

Alguses kõrvaldas Heimar vaatlusobjektide hulgast tehislikud tuleskulptuurid, aga mingi aja pärast tegeles nendega eraldi. Kõigepealt huvitas teda leekide looduslik teke, mitte inimese loodud vigurid.

Mõni ülbe isand küsib ehk, miks pidi lihtsast töömehest, elukutselisest treialist saama selle kunstiliigi uurija ja asjatundja. Muusad ei küsi, kelle nad välja valivad. Peaasi on anne ja tahtmine. Öeldakse ju, et muusa ise ka ei tea, kelle uksele ta koputab.

Heimar polnud ammu enam treial, seda meenutas vaid arm silmanurgas ja mälestus õnnetusest, mis suunas ta teaduse radadele.

Kui Heimar oli juba hulk aastaid tegelnud tuleskulptuuride uurimisega, nende kujude ja tekketingimustega, jõudis ta äratundmisele, et vaja on teha midagi enamat. Seda just kunstipraktika vallas, et inimene saaks ise moodustada tuleskulptuure oma soovi kohaselt.

Vahel talle küll tundus, et teooria on praktikast olulisem, aga asjaliku ning loova inimesena loobus ta kohe taolisest kõrvutamisest. Teooria ja praktika pidid arenema käsikäes, siis on asjast inimkonnale kasu. Kuna isemõtleja Heimar leidis õigusega, et temast on kujunenud üks suurimaid asjatundjaid tuleskulptuuride kunstis, ei tohtinud ta poolel teel seisma jääda.

Oma laialdasi teadmisi appi võttes lõi ta mitu erineva kujuga tuletoru, mida puhudes võis luua selliseid tuleskulptuure, nagu sooviti, ning ka selliseid, mida varem nähtud ei olnud.

Loominguline puhumine oli kunst, mis eeldas annet ja tahet, aga teatavale tasemele – nimetagem seda taset või keskpäraseks – võis igaüks jõuda usina õppimise teel.

Kahjuks pean ma kurvastusega mainima, et enne kui Heimar jõudis oma tuletorud viimistleda sellisele tasemele, et need toiminuks veatult, ja enne kui ta jõudis luua kavas olnud rahvusvahelise instituudi, kus koolitataks välja elukutselisi tuleskulptoreid, jäi ta parandamatult haigeks ning lebab nüüd hooldekodus. Aga ta mõistus on selge, sest ta jutustab kõigile, kes kuulata maldavad, huvitavaid seiku tuleskulptuuride ajaloost ja tulevikust. Ehkki teadusemees ja leiutaja on piisavalt iseteadev, ei tõsta ta tagasihoidliku eestlasena end esile ning omaenda töödest rääkides rõhutab ta looduse loomingu osa suure innuga.

Uusi raamatuid pole Heimar jõudnud kirjutada, aga too üks teatmeteos on igatahes olemas. Lehitsege seda, kui huvi on.

Igatahes on uhke tunne, et eestlaste hulgas on selliseid geeniusi, olgu nad ka endised treialid, kelle üks silm on vigastatud.

Varjude parandaja

Erasmus asutas töökoja, mille põhitegevuseks oli inimeste varjude parandamine.

Erasmus oli läbi ja lõhki eesti mees ega olnud süüdi selles, et vanemad olid talle pannud sellise keskaegse nime. Et talle see nimi eriti ei meeldinud, seda ta valjusti välja ei ütelnud. Erasmus, siis Erasmus. Mõni püüdis ta nime lühendada, ütles Ermi, aga selline moonutamine ei meeldinud Erasmusele hoopiski. Nagu öeldakse: nimi meest ei riku, kui mees nime ei riku.

Ka seda ei tahtnud eesti mees Erasmus tunnistada, nagu oleks tema iseäralik nimi süüdi selles, et ta oli isemõtleja ning soovis luua oma sugurahva heaks midagi iseäralikku.

Selleks oli varjude remonditöökoda.

Nime järgi võiks arvata, et selles töökojas parandati kelle tahes varjusid, mis olid kuidagi kööbakad või katkenud. Eks sedagi, kuid Erasmuse projekt oli sootuks ambitsioonikam. Ta aitas inimestel parandada nende varju selliseks, nagu nad soovisid seda näha, aga peale selle muuta varju niisuguseks, et see ei teeks teistele inimestele tüli.

Tema juhtlauseks oli: sa seisad valguses, aga sinu vari võib teise inimese ära lämmatada. Eks see olnud muidugi juhtlausetele iseloomulik liialdus, sest ega üks vari saanuks teist inimest otse füüsilises mõttes ära lämmatada. Aga vaimses mõttes võis see ometi nii olla. Sest mis tunne sul on, kui teine seisab suures valguses, sinu aga matab pimedusse?

Varjude remontimiseks ehk renoveerimiseks oli Erasmusel seatud oma töökotta mitu väiksemat või suuremat valgustit, mida sai pöörata ja kallutada, et leida varjule kõige soovitavam ja sobivam kuju. Kui varjule oli sobiv kuju leitud ja see oli tellijale meelepärane, sai patareide ja pöördmehhanismiga varustatud valgusti sealtsamast mõistliku hinna eest kaasa osta.

Olgu täheldatud, et eesti isemõtleja ei ajanud kasu taga, hoopis olulisem oli talle see, et ta sai sel moel inimestele head teha.

Muidugi oli selles töökojas võimalik lihvida ka kehvavõitu varjusid, kui need varju omanikule ei meeldinud, aga sootuks tähtsam ja üllam oli võimalus, et inimene sai tänu soetatud valgustile igal hetkel muuta oma varju meeldivaks niihästi endale kui ka teistele. Eks olnud ju altruistlik mõte, et varju omanik ei mataks oma ligimest pimedusse, vaid otse vastupidi, kutsuks oma sõbraliku varju abil teises inimeses esile meeldivaid tundeid ja teeks talle rõõmu.

Just selline positiivne mõtleja oli meie Erasmus, kelle kauge nimekaim oli elanud palju sajandeid tagasi ning kirjutanud mitu raamatut, aga töökoda polnud rajanud.

Raamatute lugemine ei olnud meie Erasmusele võõras tegevus, aga kuigi palju aega ta sellele ei raisanud, sest, nagu eelnevast nähtub, evis ta hoopis helgemaid ideid, mida ei vangistata kirjatähtedesse, vaid mis hõljuvad kirgastena vabas õhus. Siiski muretses ta enesele Rotterdami mehe lendlausete kogu „Adagia” ning luges seda sooviga leida sealt midagi, mis tähtsal mõttetargal oli öelda varjude kohta. Midagi ta sealt ka leidis, aga leitud väited varjude kohta ei küündinud meie Erasmuse varjude parandamise ideelisele kõrgusele.

Muidugi ei taha ma võrrelda XV– XVI sajandi suurvaimu ja mõttetarka meie mehega, kes ei targutanud kuigi palju, kuid astus praktilisi samme ühiskonna hüvanguks. Tahan öelda vaid seda, et ka Eestis leidub suuri isemõtlejaid. Seejuures pole eesnimede kokkulangemisel vähimatki tähtsust.

Kuidas meie mehe altruistlik ettevõtmine edasi arenes, seda mina kirjeldama ei pea. Uurige ise järele. Kui te paksudest teatmeteostest tema nime ei leia, ärge pettuge. See ei tee teda ega tema helget ettevõtmist sugugi väiksemaks. Usun, et Vikipeedias peaks temast ometi olema midagi kirjutatud, ja võimalik, et artikli juures on ka tema tagasihoidlikult retušeeritud portree.

Merelainete valvur

Eesti neiu Eda Paju oli mõni aasta tagasi lõpetanud Tartu Ülikooli rahvaluule erialal, nüüd õpetas ta põhikoolis eesti keelt ning sealhulgas tutvustas oma õpilastele, keda ta sõpradeks nimetas, põhjalikult eesti rahvaluulet, mille kogud olid tänu üle-eelmise sajandi tublidele kogujatele ühed kõige rikkalikumad maailmas ning võrreldes paljude teiste rahvaste folklooriga üllatavalt mitmekülgsed ja erižanrilised.

Neiu Pajul – kes lähenes küll juba kolmekümnendale eluaastale, kuid polnud veel abielus ning õblukese ja rõõsanäolisena nägi välja kui hilisteismeline, mistõttu teda peetigi neiuks – oli harjumuseks istuda peaaegu igal õhtupoolikul merekaldal ning valvata laineid, et need Eestimaa kallastele häda ei teeks. Niimoodi ta seda oma istumist seletas, kui küsiti, miks ta seal istub, ning ta rääkis seda juttu äärmiselt tõsisel ilmel, nõnda et usu või ära usu.

Kui koolipäev oli läbi ja üksiku inimese hiline ja lihtne lõunasöök söödud, läks ta vastu õhtut merekaldale ja istus või kõndis seal oma paar tundi, peaaegu igasuguse ilmaga. Jahedal õhtul mässis ta end emast jäänud pisut kulunud kasukasse, ilusate ilmadega istus soojal rannaliival supelkostüümi väel ning käis ka meres suplemas, et merelainetega lähemat tutvust sobitada.

Eestlased on küll kümme tuhat aastat tagasi valinud endale elamiseks parima paiga maakeral, aga peab siiski tunnistama, et vähemalt üheksa kuud aastas on lainetega tutvumine isikliku kokkupuute kaudu üsna kõhe tegevus. Õbluke Eda Paju polnud talisupleja ja ega ka kõige vapramatel talisuplejatel olnud oma kümblusüritusel mahti külmas vees laineid uurida või nendega südamlikult vestelda. Seepärast istus neiu Paju merekaldal ebasobivate ilmastikuolude kiuste pigem siiski soojalt riidesse mähituna ning mõnikord ka lainete rütmis lõdisedes.

Peab tähendama, et kuigi Eda Paju tundis põhjalikult eesti rahvaluulet, mis on meil ju valdavalt naiste looming ning milles on küllalt suur osa armuunelmatel, ei oodanud ega näinud Eda merest tõusvat kuldset tamme, mis neiu hingele lähenedes kauni meesterahva kuju võtab.

Noor õpetajanna oli lainete uurija ning ennekõike nende valvur. Ta oli omal käel uurinud hüdroloogiat, kus oli juttu ka lainetest ja lainetamisest, nii turbulentsest mäsust kui korrapäraselt rulluvatest veevallidest. Kuigi Eda Paju oli oma pikaajaliste vaatluste põhjal hästi kursis lainete käitumisega, nende erinevate vormide ja tujudega, ei üritanud ta panustada hüdroloogiateadusesse, vaid piirdus vaatlusega ning sellest tulenevalt meeleoludega inimese südames.

Neiu Paju oli kahtlemata üks Eesti isemõtleja, ent ta ei hoobelnud sellega, nagu tooks lainete valvamine inimkonnale suurt kasu kas vaimses või füüsilises mõttes. Ehkki oli täiesti mõeldav, et tema tegevus lainete valvurina hoidis ära isepäiste lainete halba käitumist.

Peab tunnistama, et kahel korral Eda Paju valveaastatel oli meri siiski väljunud oma piiridest, lõhkunud kaldarajatisi ning ujutanud mereäärse linna tänavad peaaegu põlvekõrguselt veega üle, aga just nendel harvadel juhtudel polnud õpetajanna oma muude tegemiste tõttu saanud rannal valvet pidada. Nii et usu või ära usu, tema valvamine oli aidanud merel mõistlikuna püsida, lained rullusid siis korrapäraselt ja sõbralikult õblukese valvuri jalgade ette.

Kas ühe isemõtleva eestlanna valvetegevusest oli rahvale kasu või mitte, jäägu igaühe enese otsustada. Kui mõni skeptik arvab, et lainete valvamine on täiesti mõttetu tegevus, eks arvaku edasi.

Igatahes tundis armas isemõtleja oma tegevusest rahuldust ja kuigi ta ehk ei lootnudki, et näeb kord rahvaluulest tuntud motiivi, kuidas merelainest tõuseb kuldne tamm, olen just mina selle lookese kirjapanijana täis usku, et ühel päeval ujub tõesti väikese õpetajanna ette atleetlik tegelane, võtab neiukese sülle, viib ta maiste ja taevaste otsustajate ette ning neist saab paar, kelle kooselu on nagu ikka täis tõuse ja mõõnu, lainetusi igatahes. See merest kerkinud mees kindlasti ei keela oma naisel ka edaspidises elus istuda jõudehetkedel merekaldal ja valvata laineid. Ja küllap nad istuvad seal mõnikord ka kahekesi koos, käed teineteise pihal.

Elumõtte sõnastaja

Juhan Tooder jagas inimestele elumõtteid väikese tasu eest, vaestele ja alaealistele pakkus aga tasuta. Alguses tegi ta seda nii-öelda harrastusena, ent üsna varsti sai ta aru, kui vajalik see inimestele on.

Ta eraldas oma korterist ühe toa kontori jaoks ning kinnitas uksele kalligraafiliselt kirjutatud sildi, et seal jagatakse soovijatele elu mõtet, igaühele just temale sobivat, ning õiget sihti edasise elu jaoks.

Õige siht oligi elu mõte, see polnud mingi targutus igavesest ajast ja igavestest nähetest, vaid lihtne ja vajalik idee, mis on igal inimesel erinev, paljudel on see muidugi üsna sarnane, aga ikkagi tahe ja mõte kogu eluks, millele tasub pühenduda ja mis täidab ka kõige hallima päeva rõõmsa sisuga.

Isemõtleja Juhan Tooder teadis niisiis, et igal inimesel on oma isiklik elumõte, mis oleneb ja tuleneb tema sünniga kaasa antud eeldustest, kasvatusest, keskkonnamõjudest, tegevusalast, salajastest unistustest, ühiskonna aadetest ja tulevikulootustest. Ta esitas kundele viisakas vormis rea küsimusi alates tolle lapsepõlvemälestustest ja lõpetades igapäevase palgatööga ning formuleeris koos temaga asja arutades tollele täpse sõnastusega elumõtte.

Mõnelegi näis selliselt formuleeritud elumõte liiga argine ja endastmõistetav, aga mille poolest mingi targutaja udukõne või religioonile iseloomulik keerutamine parem oli? Enamik kundesid, kes olid Juhan Tooderi kontoris teada saanud, millele tasub edasises elus keskenduda nii igapäevastes tegemistes kui ka mõttesügavustes, jäid rahule ning maksid ettevõtte omanikule nõutud tagasihoidliku summa. Mõni aga lahkus endamisi sajatades, et oli sedasama ennegi teadnud ja kas tasus mingit sõnavahtu pidada just elumõtteks.

Enamik inimesi, kes astusid sisse Juhan Tooderi elumõtte-kontorisse, olid igati normaalsed mehed-naised, kes teadsid niigi, mida on igapäevaselt tarvis teha, kuid ei taibanud seda elumõtteks nimetada. Elumõte on nagu midagi pidulikku ja suurejoonelist, samas ka pisut salapärast, otsekui kuuluks see uskumiste taevasesse sfääri. Sellist üllast ja saladustega looritatud sõnastust isemõtleja Juhan Tooder pakkuski.

Oli ka neid, kes polnud leidnud kohta oma elus, kes tundsid hinges kõhedat tühjust, keda ei rahuldanud tavaline elu, kellel oli teostamatuid pretensioone, millele nad nimegi ei mõistnud anda, kellel oli juba loomuses rahulolematus ja virisemine. Selliste inimestega oli Juhan Tooderil rohkem tegemist, nendega tuli vestelda eriti hellalt ja ettevaatlikult, aga just taolised hädalised meeldisid isemõtlejale iseäranis, nende elumõtte sõnastamine oli sootuks loomingulisem tegevus.

Nagu öeldud, kaugeltki mitte kõik ei jäänud rahule Juhan Tooderi pakutud elumõttega, mõni tigetses otsesõnu ja jättis maksmata. Ettevõtjale see kuigivõrd kahjumit ei tekitanud, sest leidus teisi, kes tundsid täpselt sõnastatud elumõttest rõõmu ning maksid heldusehoos topelt. Kui aga keegi vaenlastest ilukirjas kirjutatud sildi maha rebis ja selle sinnasamasse ukse ette kägardas, ei lasknud isemõtleja Tooder valmistada vaskplekist silti, vaid trükkis oma arvutist tagavaraks välja paar tosinat suurte tähtedega teadet ning kinnitas paberi knopkadega uksele. Kui see jälle maha rebiti, oli kohe uus võtta.

Mõnele on elumõtte otsimine tühitegevus, ometi tegelevad sellega väga paljud, nende hulgas ka tõelised tarkpead. Seejuures otsitakse nagu mingit üleüldist müstilist vormelit. Juhan Tooderi selgituste kohaselt aga on elumõte midagi lihtsat ja loomulikku, mis on igale inimesele tarvilik.

Kui isemõtlejalt Tooderilt mõnikord küsitakse, mis on tema enda elumõte, siis vastab ta suuri sõnu tegemata, et tema elumõtteks on saanud teistele inimestele nende elumõtte sõnastamine.