Saemustriliste räästakaunistustega tumerohelisest majast olid väikese tänava ainsad venelased kadunud lausa päevapealt. Mõned teadsid täpsemalt, et proua olnud hoopis poolatar ja mees ukraina ohvitser, aga siinsetel väikestel tänavatel hüüdsid kõik neid venelasteks. Ja tegelikult olevat nad kadunud just paari õhtuse tunni jooksul, nagu mõned naabrid rääkida teadsid. Vanade Uspenskyte aiaväravasse oli 15. juuni öö hakul ilmunud must sõjaväefurgoon. Naabrid mäletasid peamiselt omaenda hirmu. Kõik nad kartsid juba eelmisel päeval alanud arreteerimisi ning olid pakkinud öösel asju seljakottidesse ja kohvritesse. Nois tollal veel üsna uutes ja kobedates puumajades oli kuulda sosinal peetud vaidlusi, summutatud nuttu ja isegi ootamatuid vaikseid solvanguid. Ei suudetud kokkuleppele jõuda, mida tundmatule teekonnale kaasa võtta. Ei teatud, kuhu autodele kamandatud inimesed viiakse. Teati vaid, et viiakse mingitele haruraudteedel seisvatele rongidele. Väikeste trellitatud akendega vagunitesse, millistes keegi neist kunagi sõitnud ei olnud. Tegelikult ei olnud neid vaguneidki keegi ise näinud. Vaid kuuldused levisid majast majja.

Kel oli, kuhu minna, püüdis veel esimese küüditamispäeva jooksul kodust ära sõita, ent sõjaväeautod liikusid kõikidel teedel ja tundus, et kellegi silmad jälgivad inimeste toimetamisi. Ent nüüd, sõja järel, ei tahtnud keegi aastate eest tuntud hirmust ega vaidlustest rääkida, aga pakitud kohvrid jäidki veel mitmeks aastaks voodite alla millegi tundmatu ootele. Ja sugugi mitte asjata. Neljakümne üheksanda märtsis olid teedel taas liikunud sõjaväeautod ja ka siit turutagustelt tänavatelt oli nii mõnigi pidanud pikema teekonna ette võtma.

Nüüd oodati neid Venemaale viidud inimesi tagasi. Tema oli lõpuks surnud. Juba kolm aastat tagasi. Et ta oleks loomulikku surma surnud, seda ei uskunud muidugi keegi. Räägiti igasuguseid lugusid ega teatudki, mida õieti uskuda. Räägiti isegi, et teda hoitakse kusagil kõrgemate parteiülemuste haiglas hapniku peal ja talle süstitakse väikeste laste verd. Mõnedki uskusid, et ta tegelikult ikka veel kusagil elab. Aga sellest kõneldi vaid sosinal ja ainult siis, kui oli kindlalt teada, et väljaandmist pole karta. Ametlikud uhked matused olid ju peetud ja kooliõpetajad olid oma klasside ees püüdlikult nutta tihkunud. Just sel aastal tundus siiski, et midagi on tõesti muutunud. Teati, et kusagil tuttavate tuttavate perekondades on üks ja teine inimene koju tagasi jõudnud. Neid tagasitulemise jutte räägiti iseäranis hea meelega ja isegi need, kel kedagi tagasi tulemas ei olnud, teadsid üht-teist jutu sisse lisada. Ettevaatlikult muidugi. Kõige suurema ülevaate sai neist lugudest rajooniarst Rosa Perle, kes kannatlikult kuulas ja naeratades pead vangutas. Aga kuhugi edasi rääkima ei läinud.

Rosa patsiendid Kotšubeid elasid Uspenskytele kuulunud majapidamisest paar krunti Pärnu maantee pool. Nemad ei rääkinud tohtrile kunagi midagi peale omaenda tähtsate tervisehädade. Aga neist endist räägiti väikesel tänaval kummalisi asju. Vana Kotšubei olevat tulnud Tallinna otse Berliinist. Kuhugi haruraudteele oli koos temaga saabunud terve vagunitäis Saksamaal kokku hangeldatud vara: Pärsia vaibad, meeletu hulk portselani ja Böömi kristalli. Räägiti päris pööraseid lugusid üleni Pärsia vaipadega kaetud seintest, põrandatest ja diivanitest ning suurtest öösinistest maalitud põrandavaasidest. Elutoas, või salongis, nagu Kotšubeid armastasid rõhutada, olevat otse seinavaipadele riputatud väikesed Rembrandti maalid. Peaaegu keegi ei olnud siin kandis ühtegi Rembrandti juhtunud nägema. Vaid rajooniarst ja mõned muusikakooli õpetajad sõitsid vahel õhtuse rongiga Leningradi, kus nad sõid varahommikul jaama puhvetis kuuma kapsasuppi ja olid siis terve pika päeva Ermitaažis.

Madame Kotšubei (just nii tavatses vanamees oma kaasat kõigile majja sattunud inimestele tutvustada) kandis peaaegu aasta läbi kerget särava karvaga kotikkasukat. Vahel nägid naabrid teda aias jalutamas, kasukas pikale siidisele öösärgile heidetud. Ta kõndis ringi pisut kühmus turjaga, kitsad längus õlad ette vajunud, habraste randmetega käed järsult laiaks muutuval tagumikul kokku pandud. Pead ja õlgu kattis kohev angooravillane pitssall ja selle alt rippusid välja rasked kõrvarõngad. Hennaga punaseks värvitud pikk massiivne pats ulatus peaaegu puusadeni. Ta kandis juba varahommikust kaelas imeilusat pärlikeed. Pärlid tahavad inimese elavat ihu tunda, muidu nad väsivad ja hakkavad kolletama, selgitas ta oma rajooniarstile Rosa Perlele, kui doktor vererõhku mõõtma tuli ja viisakalt pärleid kiitis. Varahommikuti anti telefonikõnega teada, et proua tervis on järsult halvemaks läinud, ent arsti saabudes oli seisund alati paranenud ning Rosal tuli kulutada vähemalt pooltunnike maalitud lillede ja kuldse kõrvakesega Meisseni tassist musta teed rüübates. Tee juurde pakuti hõbekannust koort, granaatõunamahla ja pitsike Armeenia konjakit, millest Rosa alati kahetsedes ära ütles. Distsipliin ennekõike, kinnitas ta Kotšubeile avala naeratusega otsa vaadates. Ja sellest sai vanamees otsekohe aru. Jah, distsipliin! Nagu sõjaväes, nii ka meditsiinirindel, distsipliinist kiiduväärsemat ei olnud. Kotšubei pistis doktorile mantlitaskusse paar väikest helekollast sibulõuna. Oma aiast. Seda muidugi talvel, suvel aga sokutati arsti taskutesse või arstikohvrikesse koorekompvekke või anti kaasa väike tuutu alles punaseks läinud maasikatega, kolm-neli ilusat välja valitud marja. Rosa oli kogu esimese tutvuseaasta jooksul mõelnud: kes ometi kasvatab maasikaid ja kes hoolitseb õunapuude eest? Vanamees põdes sõrmi, randmeid ja põlvi moondavat liigesepõletikku ega saanud juba seetõttu kuigivõrd aiatöödele pühenduda. Reumatoidartriit, nagu ta ise oma uhkest punase nahkseljaga Meyeri leksikoni köitest lugenud oli. Emand, keda abikaasa esitles arstile iga kord uuesti: „Madame on meil haiglane ja ülitundlik, temast tuleb aru saada…”, ei paistnud aiatööst hoolivat. Küllap käib neil abiline, arvas Rosa.

Madame vilistas distsipliinile. Ta teadis, et võib seda endale lubada, ja jalutas vahel nädalapäevad ringi vaid üha enam määrduvas siidöösärgis, mille õlgadele oli heidetud kasukas. Kasuka rinnaesisele tekkis nädala jooksul mitmesuguseid plekke, kuid need võttis vana Kotšubei laupäeva pärastlõunal ettevaatlikult karusnahast välja ja kasukas korrastati endisse hiilgeseisundisse. Kotšubei oskas karusnahkadega ümber käia. Vana jahimehe asi, nagu ta vahel doktorile rääkis. Tema rindkerel oli mitu kummalist sügavat torkearmi ja kõri ümber krobeline punane joon. Keegi oli üritanud temalt korduvalt elu võtta, aga Rosa ei küsinud kunagi patsientidelt asjade kohta, millest need ei tahtnud ise rääkida. Igatahes ei olnud need tüüpilised sõjahaavad.

Siit Nõmme vaiksetelt tänavatelt oli sõja eel ära viidud vaid paar perekonda. Neist räägiti omavahel kaua väga vähe, sest paljude sugulased ja tuttavad olid rongidele viidud ja aastateks kadunud. Sõja järel hakkas kodustele tulema kirju, aga sõja-aastail ei teatud neist midagi. Ei teatud sedagi, kas need inimesed üldse olidki kuhugi jõudnud. Vahest lasti nad siinsamas Eestis või juba piiri taga võsa vahel maha ja maeti kuhugi madalasse kraavi. Aga siis hakkas tasapisi teateid tulema. Enamasti olid naised lastega kuhugi kohale jõudnud ja talvel metsas tööle pandud. Mehed muidugi olid kohe algul viidud eraldi vagunitesse, mis kusagil poolel teel teise ešeloni külge ümber haagiti. Neist noorematest meestest ei teatud esialgu mitte kõige vähematki.

Saare Nadja oli esimesena hakanud oma sugulastelt kusagilt Tomski kandist kirju saama ja nemad olid Uspenskyte vanapaari viimati kusagil Obi jõe kaldal elusalt näinud. Nadja oli juba plikast peast käinud nende juures last hoidmas ning oli peres peaaegu omainimene. Prouast rääkis ta ikka veel kui elavast pühakust: „Hingeline ja suursugune naine. Sündinud Miloradovitš, aga suguseltsi kõrvalisest harust.” Nadja sugulane oli kirjutanud, et Tallinna ja Nõmme inimesed olid lausa paar ööpäeva Kopli raudteeharul päikesest kuumaks köetud kinnistes loomavagunites oodanud. Vett ei olnud. Siis aga oli rong vastu ööd liikuma läinud ja esimene peatus olnud juba Irboska juures. Poisikesed, kes jõudsid kõrgete trellitatud aknakeste juurde ronida, rääkisid, et raudtee ääres seisis mitmes kohas hulk inimesi ja naised kõik nutsid, kui vagunid mööda sõitsid. Rong oli Venemaal pikalt haruteedel seisnud, sest kümned sõjaväerongid lasti küüdivagunitest mööda sõita. Millalgi saadi teada, et vahepeal oli Venemaa Saksamaa vastu sõtta astunud. Kui inimesed juuli algul vagunitest välja käsutati, ei olnud Nadja sugulane enam tuttavaid näinud. Küllap oli nende vagun vahepeal ümber haagitud. Oldi laia võimsa jõe kaldal, kus inimesed käsutati pargastele. See sõit pargastel oli olnud hirmsam mis tahes küüdirongist. Inimesed olid kuumaga trümmides kinni veeta ja toiduta. Enne jõele minemist oli mingi sadamavalvuri moodi kookus vanamees tulnud kaldal seisjatelt küsima, kas keegi ei tahaks talle laulatussõrmust müüa. Tema tütar pidi kohalikus kirikus papi pojaga paari minema. Üsna räämas, kupliteta jäänud kirik oligi seal imekombel veel alles olnud, paistis lageda peal ära. Sugulane oli näinud kõrget kasvu vanapaari sadamaputka juures vaikselt seismas. Luider proua oli olnud äraoleva moega, seisnud vaevalt püsti, hiiglaslikuks muutunud õhuke nina sisselangenud näost esile tungimas. Vana Uspensky oli püüdnud oma jalutuskepi najal prouat toetada, endal nägu sakris habeme all mustaks tõmbunud. Nad olid vanamehe jutu peale teineteisele otsa vaadanud ja proua oli kõhetunud sõrmest oma laulatussõrmuse võtnud ning midagi sosistades mehele pihku sokutanud. Vanamees oli mitu korda kummardanud ja proua nädalate viisi pesemata käsi suudelnud ning neile risti järele löönud, kui vahepeal sillale kogunenud rahvas pargasele aeti. Nadja poeg Tõeleid Saare oli saanud linnavalitsuses koha ja keelas ühtelugu emal selliseid jutte rääkida, aga omainimestele ju võis. Ja ega Uspenskyd kohale jõudnudki. Kümmekonna päeva järel olid inimesed pargastelt maha käsutatud, surnud aga jõe kaldale matmist ootama kantud. Sinna kusagile Obi jõe kaldale nad siis koos teiste koolnutega maetigi.

Rosa oli neid Nadjale saadetud kirju näinud. Imepisikeses kirbukirjas täis kirjutatud kaustikulehti, mis olid jõupaberist ümbrikuga sõja järel Eestisse saadetud ja imekombel ka kohale jõudnud. Neid oli keegi pika aja jooksul tasapisi kirjutanud.

Uspenskytest oli siin turutaguses linnaosas kõigil kahju. Ikka ju omad venelased, esimese sõja lõpust saadik siin ilusasti vaikselt elanud ja järsku ära viidud nagu mingid kurjategijad. Räägiti, et pärast hilja saadud poja kadumist ei olnudki nad enam endist viisi elu küljes kinni olnud. Keegi teadis täpselt, et neil ei olnud suurt midagi kaasa võetud. Ei olnud moona ega muid riideid kui need, mis seljas. Ei tea, kuidas nad kahekesi siis nõnda mõtlematult pikale teele olid asunud. Mõned rääkisid, et vanad olid teadnud äraviijaid oodata. Olid olnud kindlad, et viiakse otse mahalaskmisele. Proual oli olnud seljas suure pitskraega must villane kleit ja talvine sooblinahast poolkasukas käe peal. Kuldrist koos pärlikee ja pika kellaketiga oli kaelas. Uspensky oli tulnud väravasse, vestiga must täisülikond seljas, lipsu ning uuriketiga, vanast ajast hoitud parem karakullkraega mantel kaasas. Ja hirmkallid mansetinööbid. Neist räägiti lausa eraldi, olid suurte briljantidega olnud nagu kaks säravat pähklit vanamehe randmetel, kui käed vähegi välja sirutas. Otsekui oleksid nad asutanud oma vene kirikusse ülestõusmispüha teenistusele või laulatusele minema. Vanamees kandnud kaelas veel mustjat auraha, kaardus servadega risti, millel oli mõõga kujutis. Petljura rist, teadsid mõned rääkida. Ta olla omal ajal Ukrainas punaste vastu sõdinud.

Oma kaunistatud päraga Šveitsi mauseriga laskis Kotšubei aias täpse käega vareseid ja vahel, kui liigesevalu kippus eriti hulluks minema, ka naabrite jalutama läinud kasse. Laibad kaevati roosipõõsaste alla rammuks. Kotšubei rääkis meelsasti oma mauserist. Ja üldse kõigest, mis ta siia sõja järel ehitatud Nõmme majja oli kokku kogunud. Ta ei rääkinud kunagi otseselt lahingumälestusi ja avaldas enda kohta üsna vähe. Juttu oli palju, aga kuidagi ei tulnud välja, mis mees siis vana Kotšubei tegelikult on. Mõlemast sõjaväest koju pääsenud naabrimeeste ühine arvamus oli, et vana krahv, nagu nad teda seljataga hüüdsid, ei olnud kunagi üheski lahingus võidelnud. Rosa tundis eesliinimehed juba kaugelt ära. Aga Kotšubei mustaks värvitud vuntsikestega raisakullinäos polnud seda kummaliselt südamlikku ilmet, mis vanade sõdurite näole aeg-ajalt tahtmatult ilmus, kui Rosa nende koduuksest sisse astus, valmis pandud kausis käsi pesi ning meeste kehi oma kindlate, kuid õrnade naisekätega kompas ja pööras. Kotšubei haiguslugu oli tulnud otse Moskvast ja seisis polikliiniku juhataja Auerbachi kabinetis lukustatud kapis. Rosa oli saanud seda lugeda ja pidi kinnitama, et jätab kõik loetu vaid enda teada.

Tasapisi levisid jutud, et Kotšubei vara ei olnudki pärit Berliinist, vaid hoopis lähemalt, Königsbergist ja selle lähedusest idapoolselt Preisimaalt, kus venelaste väed olevat linnakestest ja küladest lausa kõik mõeldava kaasa viinud. Arstide kõrvu jõudis igasuguseid üksikasju, aga keegi ei osanud kinnitada, kas kuuldu ka tõsi oli. Vast ainult Matti võis teada midagi hirmsast tõest, aga Matti ei rääkinud sõnagi. Ta oli poisina Preisimaalt kaasa toodud ja Kotšubeide pool üles kasvanud tumm töömees.

Ühel hilissügisesel õhtusel visiidil, mil Kotšubeid piinasid talumatuks muutunud liigesevalud, tundus Rosale, et vanamees oleks nagu tahtnud millestki rääkida. Miski näis valudes hinge tõsiselt vaevavat, ent ta küsis vaid, nagu midagi kontrollides, kas Rosa on kuulnud Nemmersdorfi külast Preisimaal. Rosa ei olnud ja Kotšubei ohkas resigneerunult: „Jah, Nemmersdorf! Teate, mu armas, milline jube olukord seal tekkis. Võib-olla ma kunagi näitan teile mõningaid fotosid. Või ehk pigem mitte… Me ei suutnud enam distsipliini hoida. Mehed olid ju noored! Nad olid nälginud ja kannatasid söödikute käes… ja pealegi olid nad vaenlase territooriumil. Lapsed, tüdrukud ja naised – need olid ju kõik sakslased… Mehed ei halastanud neile, teate… Need olid muidugi tsivilistid, kuid oli võimatu meie sõdureid peatada… Isegi ohvitserid hullusid… Ja siis veel see režissöör – Ehrenburg –, kuulus üle kogu Venemaa. Ta oli juut, teate. Kirjutas mingisuguse pamfleti, mida levitati ka väeosades. Kutsus üles saksa naistele kätte maksma…” Vanamees naeratas piinatult ega rääkinud rohkem midagi.

Nadja Saar saabus polikliinikusse enamasti õhtusel ajal, kui tööpäev lastekodus oli lõppenud, ning tahtis ilmtingimata rääkida neist kahest vanast aristokraadist. Küllap ei olnud Nadjal kodus kuulajaid. Rosa lasi tal rääkida, ise haiguslugusid lõpetades, kuni oli aeg rongile joosta. Ta sai teada, et poja kadumise järel olid Uspenskyd iga nädal väikeses Johannese kirikus pikkadel teenistustel püsti seisnud ning pihil ja armulaual käinud. Nadjagi oli selle koguduse liige ja laulis pühapäeviti kirikukooris. Rosa kuulas tükati kirjutamise vahele ja kuulis, et kord kuus pidas preester Vink ka eestikeelset pühapäevast teenistust ja siis laulis kirikukoor mitmehäälseid „tropareid ja kondakuid” selges eesti keeles. Preester olevat Uspenskytel külas käinud nagu omainimene ja nimepäevadel juhtinud ta koori nende maja akende all juba varasel hommikutunnil. Kui Vene baasid sisse tulid, hakanud neil käima iseäralikke külalisi – „Vene salad”, nagu Nadja sosinal rääkis. Neid oli huvitanud Uspenskyte Tartus teoloogiat tudeerinud poeg. Kostja pidi veel samal kolmekümne üheksanda sügisel sugulaste juurde Pariisi sõitma, aga siis juhtus see hirmus asi. Ta oli sõitnud ühel päeval rongiga kesklinna, et Issanda Muutmise peakiriku juures mingeid asju ajada, ent õhtul tagasi ei tulnudki. Vanemad arvasid esialgu, et sealne isa Aleksander oli ta jätnud preestri perekonna juurde ööbima, aga paari päeva pärast helistas neile keegi venekeelne tundmatu. Kostja olevat surnud südamerikke tõttu. Isegi Vink ei suutnud tema surnukeha kristliku matuse jaoks välja nõutada. Koguduses räägiti, et ehk oli isa Aleksander pihisaladuse hoidmisel vigu teinud. Keegi oleks nagu näinud Kostjat Vene saatkonda sisenemas, aga keegi teine jälle oleks nagu näinud teda hoopis sadamas Soome laeva peale astumas. Nadja ei uskunud Kostja surma. Ka proua ei olnud uskunud. Veel enne, kui algasid äraviimised, oli proua kutsunud Nadja ja pakkinud tema abiga mitu rasket kohvrit ning palunud Nadjal need oma perekonna majapidamisse peita ja ainult Kostjale kätte anda, kui too peaks tulema. Kohvrid olid olnud hirmus rasked ja Nadja kurtis doktorile, kuidas tal pärast nende kompsude öö varjus minema tassimist nimmeluud veel päevi olid tunda andnud.

Lõpuks pääses Rosa rongile ega suutnud sel õhtul kuidagi magama jääda. Unenägudes hiilisid ringi „Vene salad” ja mingisse suurte tugitoolidega tuppa astus kadunud Konstantin. Konstantinil ei olnud unenäos nägu. Tal oli seljas vaimuliku sutaan ning ta seisis Rosa poole seljaga ega pöördunud kordagi ümber.

Aga Matti ei olnudki rääkima hakanud. See nüüdseks juba turske lühikest kasvu mees elas Kotšubeide maja kütmata keldris ja kandis alati sama määrdunud vammust. Matti reageeris mõlema Kotšubei kõikidele korraldustele, kuid oli täiskasvanud jõulise mehe kohta imelikult arglik. Kükitas ja tõmbas pea õlgade vahele, kui keegi juhtus häält tõstma. Ta pidi jagama toitu vana paksuks läinud hundikoeraga, ent Matti ja koera vahel valitses teineteisemõistmine. Toitu oli lihtsalt niivõrd palju.

Matti rohis maasikapeenraid ja hoidis õunapuualused puhtad. Ta pesi tünnikujulise Riga pesumasinaga pesu, koristas ja kaevas lõputult auke ning kraave Kotšubeide aeda ilmunud marjapõõsastele ja viljapuudele ning noortele sirelitele. Ta higistas soojadel suvepäevadel hirmsasti, ent vammust seljast ei võtnud. Suvel kattis Matti heledate kahlus juustega pead ebamäärast värvi kulunud nokkmüts ja talvel üle kõrvade tõmmatud sama kulunud läki. Ta ei pesnud end iialgi ja haises kohutavalt. Ühel päeval aga oli vana Kotšubei ootamatult palunud doktoril „nende armast kasulast” pisut üle vaadata. Matti oli pandud köögipõrandale kõhuli lamama, kuhi vanu ajalehti alla laotatud. Vammuse oli keegi ta ülakehalt maha koorinud ning Rosa nägi laial tugeval seljal aastatevanuseid, nooremaid ning üsna värskeid sügavaid vermeid. Selg mädanes ja eritas talumatut roisulehka. Kotšubei oli ehmunud Rosale seletanud, et Matti vajab „regulaarselt distsipliini”. Selliseid rebitud lihahaavu oli raske mingi karistusviisiga seletada ja Rosa ähvardas koguni marssida otse parteikomitee büroosse välja. „Ja kuidas te ta matate?” küsis ta jahmunud Kotšubeilt vaikselt, kuid tungivalt. „Nii suur keha ei mahu ju ometi mõne ilupõõsa alla nagu teie maha lastud kassiraiped.” Matti oleks vajanud kirurgi ja igapäevast professionaalset sidumist polikliinikus, kuid, nagu selgus, ei olnud tal mitte mingisuguseid dokumente. Teda nagu ei olekski olemas olnud. Lõpuks oli Rosa nõus ise hullemad paised avama ja paaril nädalal sidumas käima, ent nõudis näha ka riista, mida siin majas kasutati „distsipliiniks”. See oli naharibadest punutud võimas nuut, otsas tinast teravik nagu küünis.

Matti jaoks muutus sel õhtupoolikul paljugi. Talle otsiti välja Kotšubei vanad särgid ja pikad linased paeltega aluspüksid. Rosa nõudmisel visati jubedalt haisev vammus koos nuudiga õues muidu okste põletamiseks kasutatud välikaminasse ja põletati tuhaks. Matti selga ilmus nüüd vana sõjaväefrentš, millelt olid pagunid ja eraldusmärgid maha harutatud, ja nädalalõppudel pidi ta hakkama end õuele ehitatud pesuköögis pesema. Ta kükitas betoonpõrandal ja Kotšubeid valasid ta hasartselt pesuköögi katlas soojaks köetud veega üle ning käskisid odava pesuseebiga kõikjalt pesta. Pestud ja märksa vähem haisev Matti pandi nüüd elama sahvri kõrval olevasse väikesesse konkusse, kust tal tuli esmalt hulk katkisi majapidamisriistu ning kolme jalaga toolide jäänuseid kuuri alla viia. Matti köhis, sest ka sahvrikõrvane konku ei olnud köetav ja Kotšubeid kutsusid talle jälle arsti, sest kartsid nakatuda tuberkuloosi. Ükskord oli Rosa toonud Mattile pudeli defitsiitset köhasiirupit ja Matti vaatas teda nüüd alati tänulike koerasilmadega. Rosal oli Mattist kahju, aga võimalusi abistamiseks oli uskumatult vähe. Ta oli käinud linnalähedastes vanadekodudes, kus elas ka nooremaid mitmesuguste puuetega inimesi. Nad elasid seal poolnäljas ja sealgi valitses kord, kus keegi kohalikest Kaval-Antsudest kasutas õnnetuid oma majapidamises ära. Lõpuks õnnestus Mattile teha dokumendid. Kotšubeil tuli mitmes instantsis selgitada, et Matti oli sõjaorb, kelle tema oma südameheaduses oli Eestisse toonud ja omaenda kodus üles kasvatanud. Tema sünnikohaks kirjutati Preisi külake, Nemmersdorf, kust Kotšubei olevat omal ajal väeosaga läbi sõitnud. Küla oli maha põletatud ja seal ei elanud juba aastaid peaaegu mitte kedagi, seega tunnistajaid ei olnud. Kotšubeidel oli kusagil sahtlis seisnud ka Matti sünnitunnistus. Tema nimi oli Mathias Kösterberger. Aastaid paberiteta enda juures hoitud saksa poisikesest tõotas nüüd tulla tõsine tüli, kuid Kotšubei vormistas Matti oma vaimsest invaliidist kasupojaks. Nähtamatud käed aitasid Kotšubeid elu formaalsustest lahedalt läbi seilata. Kui Matti paberid olid kohaliku miilitsajaoskonna passilauas paari tunnistaja kätteõpetatud ütluste järgi kinnitatud, mõtles Rosa mõningase kahjurõõmuga, et lapsendatuna pärib Matti ühel päeval kogu Kotšubeide vara. Aga Kotšubeid ei mõelnud oma surmale mitte kunagi.

Rosa oli tulnud Nõmmele rajooniarstiks viiekümnendate keskel. Viis aastat varem oli ta ilmunud tundmatuna Tartu ülikooli arstiteaduskonna dekanaati, teinud sisseastumiseksamid ja võetud ülikooli vastu. Vanad professorid pelgasid Rosat pisut, sest Tartus teati oma üliõpilastest peaaegu kõike, aga Rosa Perlest ei teatud suurt midagi peale selle, et tema sisseastumispaberitesse oli kirjutatud rahvuseks juut, ja soovitused olid tulnud kohtadest, mida ei peetud kohaseks valju häälega nimetada. Kombekas ja alati tagasihoidlik Rosa asus kohemaid Tartu kiirabijaamas öösanitarina tööle ja paistis, et tal ei olnud just kuigi palju sõpru. Ta rääkis vajaduse korral ka suurepäraselt vene keelt ja vastas vanade professorite ikka veel poolkogemata üle huulte libisevatele saksakeelsetele naljadele väga heas saksa keeles. Professorid ei teadnud, et Rosa keeleõpetajast isa oli nõudnud kodus üle päeva saksa keeles kõnelemist ja et ta oli kaheteistaastaselt õppinud pähe pikki Heine luuletusi. Neljateistaastaselt oli ta lugenud oma isa lemmikteost, Schilleri „Don Carlost”, ning oli õhtud läbi nutnud. Nii hirmus oli vana pime peainkvisiitor, nagu hiiglaslik kõiki oma võrgus hoidev ämblik. Ja need teised seal, nad olid nagu väikesed ämblikud, kes püüdsid inkvisiitorile inimesi ning sundisid õilsaid noori mehi oma sõpru reetma. Isa oli vaid naeratanud ja öelnud, et elu on palju hirmsam kui mis tahes klassikaline draama. Küll Rosa näeb, kui lõpuks omal käel elama hakkab. Rosa isa oli väikest kasvu kuivetu mees lühikeste seitlisse kammitud hallide juustega ning laitmatult korrektne oma kulunud ülikonnas.

Jah, nii luuleridu kui ka klassikute sententse võis vahel ootamatult Rosa kaunilt vormitud huultelt pudeneda, aga teaduskonna südametemurdjad ei lähenenud talle. Teda ümbritses mingi nähtamatu fluidum, mis ei lasknud noortel meestel harjumuspärast üleolekutunnet nautida. Nõmme vaiksetel tänavatelgi tundus ta esialgu võõrastav ja ootamatu, aga temaga harjuti kiiresti. Ka prii arstiabi ja odava leivaga poes harjuti kiiresti. Keegi ei teadnud, et varahommikuseks tööle jõudmiseks tuli Rosal tõusta jääkülmaks jahtunud ärklitoas peaaegu öösel. Ta lippas oma Leegi tänava öömajast paari kilomeetri kaugusele Kivimäe rongijaama ja sõitis sealt siis lõdisedes Nõmmele. Polikliiniku keldrikorrusel sai end pesta. Rosa kohta arvasid kohalikud naised, et ega ta ikka õige inimene ole. Oli koos oma juudi perega sakslaste eest Venemaale sõitnud ja Kasahstanis vene keskkooli lõpetanud. Oli kõik viimseni pähe tuupinud – nii kange tahtmine oli olnud arstiks õppida. Ega kõik inimesed teda siin ei armastanud ka. Ta oli neil käskinud tilaga veenõu all käsi pesta ja koertele ussirohtu anda ning keelanud väljaheiteid marjapõõsaste alla viia. Ta ei lobisenud kunagi niisama, nagu naised tavaliselt kippusid tegema. Ütles otse, et lutikaid tuleb tõrjuda mitme korteriga puumajas ühekorraga. Selliseid nelja või kuue korteriga maju ikka mõni oli ja lutikad olid koos vene sõjaväelastega sõja järel kõikjal sees nagu needus. Ja kui lapsed olid koolist täid või sügelised koju toonud, märkas Rosa kohe sedagi, kuigi oli tulnud vaid vanaemal vererõhku mõõtma. Aga ta ei kurjustanud kunagi, vaid seletas kõik vaikselt ja kenasti ära, ja kuidas sa saad niisugusele vastu vaielda. Ja hea süda oli tal ka: kui ikka väga vaja oli, kirjutas eetrit või natuke apteegipiiritust välja.

Vahel harva tulid Rosale meelde kolm kuud Puškini komsomolikaadrite koolis. Ta oli lehekülgede kaupa Stalini tekste pähe õppinud ja saanud vaid kiita. Hea mälu, oli ta ise jälle kergendatult arvanud, kui õpinguraamatusse ainult kõige kõrgemad hinded ilmusid. Need kursused ja paari aasta jagu tööd komsomolikomitees olid olnud piletirahaks ülikooli. Stalini tsitaadid läksid meelest, kuid kursused ei olnud möödunud jälgi jätmata. Oli veel Pavlik Metternich. Pavlik oli määratud möödunud aastal parteikomitee juurde mingisuguseks asjapulgaks ja ta oli Rosat polikliinikus kohanud. Ta oli käinud neil poliitõppust läbi viimas ja oli Rosale üleoleva südamlikkusega naeratanud. Oli teda nimetanud seltsimees Perleks. See oli olnud ärevaks tegev kohtumine.

Pavlikul oli olnud kursustel mingi kummaline omaette staatus. Tal oli isegi omaette tuba väikese raamaturiiuli, korralikult üles tehtud, valge päevatekiga kaetud raudvoodi ja grammofoniga. Ilus Pavlik oli alati suurepäraselt friseeritud, tema saapad läikisid ja õlgadele oli heidetud tuliuus frentš. Pavliku vasak käsivars oli musta puuvillase rätikuga kaela seotud. Haavata saamine salastatud operatsioonil, rääkisid eesti tüdrukud, ise ihalevalt sosistades. Laupäevaõhtustel tantsulkadel seisis Pavlik tõsisel ilmel seina ääres ega tantsinud kellegagi. Mingil ajal kadus ta oma tuppa ja vahel kostis sealt õhtutundidel muusikat Utjossovi orkestrilt. Pavlik oli paaril korral Rosa jalutama kutsunud ja oma tulevikuplaanidest rääkinud. Et tema ema ja vanaema elavad Tallinna lähedal Nõmmel sõja eel pooleldi valmis saanud villas, mille kunagised omanikud olid sõja lõpuaastal Rootsi põgenenud, ja et nad ootavad seal suurte akendega tubades külmetades oma Pavlikut koju. Pavlik oli rääkinud oma perekonna loomise soovist ning Rosal kõvasti randmeid pigistanud ja talle silma vaadanud. Rosa oli ilusa Pavliku tähelepanust võlutud. Tagantjärele mõtles ta, et oli ehk olnud liiga mõjutatud omal ajal loetud romantilistest romaanidest. Rosa öid hakkasid täitma mõtted Pavlikust. Ta ärkas peaaegu iga tunni järel, ei söönud päevade kaupa peaaegu midagi, üksnes jõi voodi kõrvale taburetile varutud karahvinist klaasitäite kaupa vett.

Ühel üksildasel laupäevaõhtul, mil peaaegu kõik saalis grammofonimuusika saatel tantsisid, oli Rosa söandanud Pavliku toa uksele koputada. Ta oli terve nädala julgust kogunud ning otsustanud lõpuks öelda Pavlikule, et tahaks natuke teepulbrit laenata. Rosa koputas mitu korda, aga ilmselt ei olnud seda toas kuulda, sest grammofon mängis valjult, ja ta katsus tasakesi ukselinki. Pavlik oli istunud padjaga kaetud toolil, silmad suletud ja kukal toetumas vastu seina. Ta jalgade ees põlvitas oma ranguse tõttu austatud ja kardetud partei ajaloo lektor Pjotr Tihhonõtš, nägu surutud teise kubemesse. Rosa jõudis veel märgata, et kahel pool Tihhonõtši sõjaväepluusis õlgu kõrgusid Pavliku pikad karvased sääred, põlved tihedalt põlvitava mehe õlgu pitsitamas. Rosa oli peaaegu otsekohe ukse sulgenud, kuid jõudis näha, et Pavlik oli silmad avanud ja teda märganud.

Rosa oli sellest midagi lugenud. Omasooiharus. Gleichgeschlechtliche Liebe. Siin olid mehed rääkinud sellest rõvedaid anekdoote, mis vene keeles eriti jõhkralt kõlasid. Ja mingid mehed olid Almatõs sõja lõpuaastal „vahele võetud”. Õpetajannad olid sellest keskkoolis sosistanud, kui peaaegu ainus meesõpetaja päevapealt kadus. Selle eest saadeti Venemaal mitmeks aastaks asumisele. Loomulikult ei oleks Rosa kuhugi keelt kandma tõtanud – sel ajal teadsid kõik, et liigne jutt võib kõige ootamatumal hetkel kõneleja enda vastu pöörduda.

Oma tuppa jõudnud, tundis Rosa seni kogematut halvavat masendust ja higilõhna. Ta ainus villane kleit ja pesu haisesid ning olid higist märjad. Rosa mäletas, et oli teekannuga vett soojendanud ja end külmas naiste pesuruumis plekk-kausis üleni pesnud. Siis tuli haisvate riiete kord. Isegi kleit rändas leigesse seebivette ja Rosa üritas seda võimalikult hästi loputada, endal voodilina ümber keha keeratud. Õnneks tuli pühapäev. Kleit kuivas naiste magamisruumi akna peal riidepuul ja kõlbas esmaspäeva varahommikul pärast triikrauaga aurutamist taas selga panna.

Rosa oli kindel, et Pavlikuga on nüüd kõik lõppenud, kuid ühel õhtul, vaid mõni päev enne aktust ja inimeste laiali sõitmist määratud töökohtadele, oli Pavlik teda tühjas hämaras koridoris üllatanud. Paistis, et haavatud käsi ei andnud end enam tunda, ning ta oli Rosat seina vastu surudes sõnatult hingeldanud. Rosa oli tundnud nõrka sigareti- ja odekolonnilõhna ning kõhule suruvaid genitaale, kui mees tema vastu liibus, ent oli talle otse silmadesse jõllitava pilgu vaikides üle elanud. Pavlik oli teda lõpuks laubale suudelnud ja lahkunud. Rosa ei suutnud taas midagi süüa ja nägi rongis Tartu poole sõites vist iseäranis kehv välja, sest mingid naised tegid talle seal oma pampude vahel ruumi ning ta jõudis oma väikest kohvrit põlvedel hoides ja ajuti tukastades peaaegu väljapuhanult Tartusse vanemate juurde. Nüüd, aastaid hiljem, tundus tollane meelemasendus selgelt liialdatuna. Ta oli paari aasta eest ostnud Nõmme turult ühe vanamehe käest saksakeelse raamatu üsna ulakate idamaiste mõistujuttudega ning muigas, kui meenutas lugu kaupmehest, „kellele meeldisid nii granaatõunad kui ka viigimarjad”. Sellised lood olid, nagu paistis, juba sajandeid inimeste elu juurde kuulunud.

Rosa oli oma kolmekümnendate eluaastate alguses leppinud mõttega, et elab oma elu suurepäraselt ka üksinda. Elektrirong sõitis Tondile, sealt viis tramm kesklinna ning ei möödunud ühtki nädalat, mil Rosa poleks jõudnud kontserdile või teatrietendusele. Oli patsiente, kellele tegi rõõmu oma tohtrile pileteid muretseda, ning teisi, kes panid raamatupoes leti alla defitsiitseid raamatuid ja heliplaate. Ta võis õhtuti oma ärklitoas ahju küttes kui tahes kaua grammofonimuusikat või väikest tumepruuni raadiot kuulata, poolkurti perenaist see ei häirinud. Aga Pavlik oli kusagil siinsamas läheduses ja keskeale lähenev Rosa, enda teada juba küps isiksus, ei suutnud oma tunnetes selgusele jõuda.

Nüüd istus ta siin, nende salapäraste Uspenskyte pisut rõskuselõhnalises elutoas, kus oli hiljuti kleebitud seintele tapeete ja tehtud maalritöid. Ta istus äsja vahetatud mööbliriidega sohval ja vaatas toekale ümmargusele söögilauale virnadesse laotud portselanserviise. Pavlik oli ahju tule teinud ja keetis köögis teed. Väikesel laual mängis uhke sõjaeelne raadio Telefunken mingit operetiviisi ja Rosa sundis end kuulama Pavliku võidukat jutuvada, ent kuulis kõiki helisid nagu läbi mingi vatise barjääri. Pavlik seletas, et oli maja nädalaid kütta ja õhutada lasknud. Ta oli vannituppa paigutanud uue ümmarguse vanniahju ja lasknud katta seinad defitsiitsete kahhelkividega. Rosa pidi vaid ütlema, kuidas ta tahaks interjööri muuta. Ema ja vanaema tuli muidugi majja kolida, see oli paratamatu, aga Pavlik on juba kohtunud tulevase majaabilisega, et Rosal ei oleks vaja elu lõpuni majapidamistöid teha. Ta saab parima toa ja Pavlik on juba rääkinud tema aspirantuurist Moskva silmakliinikus. Tema, Pavlik, on nüüd sisuliselt julgeolekukomitee kolmas mees, kohalikku kitsast konteksti arvestades peaaegu pooljumal, ja on võimalik, et ta tõuseb karjääriredelil veelgi. Aga Rosa ju teab… Tema väike eripära ei peaks Rosat kuigivõrd häirima. Rosal on võimalus elada unistuste elu, aga temal, Pavlikul, on vaja kiiresti abielluda. Ja Rosa senine elukäik, sõja-aastad Nõukogude tagalas ja komsomolikaadrite kool: kõik sobib suurepäraselt. Laitmatu moraalne pale… Arstieetika… Pavliku ema ei jõudvat tutvumist Rosaga ära oodata…

Rosa vaikis ja mõtles, et Pavlik oleks justkui ära muudetud nagu üks piiblis mäelt alla tulnud pühamees, ta ei suutnud meenutada, kes see õieti oli olnud… Tema ette rullus messingrattail väike lauake ja sellele ilmusid kaks roosat kuldse õiemustriga tassi. Kuznetsovi portselan. Ta nägi väikesi kristall- ja hõbenõusid vaarikamoosi, tükksuhkru ja meega. Pavlik rääkis paratamatutest abielukohustustest, mis võivad nunnaelu elanud Rosale ühel päeval veel isegi meeldima hakata.

Tundes magusast teelõhnast peapööritust, meenus Rosale, et ta ei olnud sel hommikul midagi süüa jõudnud. Polikliinikus oli alanud varakult poliittund ja siis kohe patsientide tulv. Ta tõusis, ent langes otsekohe sinnasamasse ei tea missugusest komisjonipoest ostetud tumesinisele Pärsia vaibale. Oli vist juba üsna hiline aeg, kui Rosa tasapisi diivanil toibus. Pavlik jõllitas talle tugitoolist vaimustatult otsa. Muidugi, minestamine, tõeliselt naiselik nõrkus… Ilmselt uskus ta, et võimsad emotsioonid olid Rosa lootusetult murdnud.

Pavlik naeratas kavalalt ja teatas, et auto juba ootab väravas. Et tal on lausa kaks autojuhti ja ema koos vanaemaga ootavad kesklinna perekonnaseisuametis. Ja Rosa ema samuti…

Pavlik märkas Rosa näol lõksu püütud inimese jahmatust ning muutis käigupealt tooni. Ta ju tahab, et emal-isal läheks tulevastel aastatel kõik kenasti. Rosa ju armastab oma vanemaid, nagu normaalne inimene… No nii, rahuneme maha, eks ole. Kella seitsmeks õhtul on kõik kokku lepitud. Ta oli arvestanud, et Rosal on ehk polikliinikus õhtune vahetus.

Pisut määrdunud siidiga kaetud kanapeele abieluvoodiga magamistoas oli laotatud beež kolmveerandpikkuses varrukatega tviidkostüüm valge siidpluusi ja pisikese pealage katva kübarakesega. Valge lakknahast käekott, millesse Pavlik kühveldas Rosa pruunist arstikohvrist välja õngitsetud dokumente, ja pika kätisega siidised kindad. Tema, Pavlik, hakkab magama väiksemas kõrvaltoas. Ta ei jõuagi enamasti enne hommikutunde koju, tööd on praegu nii kohutavalt palju. Ja tema tööst nad tulevikus kodus ei räägi, eriti mitte Pavliku ema kuuldes.

Rosa seisis valges täiesti uues pitskombinees vaevaliselt toolikorjule toetudes ning imestas, millise osavusega mees teda riietas. Ajuti tundus talle, et mehe asemel pöörab ja sätib teda osavalt mehekõrgune mitme käega ämblik. Pavlik vaatas pikalt Rosa peaaegu olematuid rindu ja poisilikult kõhna keha, millel oli vaid kergelt markeeritud puusajoon. Ta silitas kiirustades, kuid ilmse huviga Rosa rinnanibusid, mille kohta tüdrukud olid komsomolikooli ühikatoas kahetsusega öelnud: „nagu praemunad”. Pavlikule meeldis. Ta punastas pisut ja sosistas midagi Rosale kõrva, üsnagi valusalt pruuni rinnanibu pigistades, ent Rosa ei suutnud tähele panna, mida nimelt.

Jäigast atlass-siidist sukahoidja tuli kinni haakida ja õhukesed siidsukad ettevaatlikult jalga tõmmata. Rosa peab hakkama käima pediküüris, ei saa end ometi niimoodi käest lasta… Rinnahoidjat polnudki vaja, kuigi see oli valmis varutud ja rippus nüüd mahajäetult toolikorjul. Lõpuks olid nad valmis, nagu Pavlik ütles. Vestibüüli suurest peeglist vaatas vastu kahvatu, ent elegantne heledas kostüümis daam. Lahku kammitud ja klambriga kuklasse kinnitatud mustjaspunastel juustel pealaele liibuv kübarake, valge käekott käevangus. Mustad kulmud ja ripsmed olid täiesti naturaalsed… Pavlik katsus üht kulmu niiske sõrmega ja ohkas rahulolevalt. Tulevikus peaks Rosa õppima huuli värvima… Oh issand, vasaku kinga ilupannal on natuke katki, aga uusi kingi ei jõua enam kusagilt tuua lasta… Väike pitsäärisesse pakendatud kannikesekimbuke ilmus Pavliku naeratuse saatel üha vaikiva Rosa sõrmede vahele. Nad istusid aiateele pargitud auto tagaistmele ja tõsise näoga autojuht kihutas Pärnu maanteele kõrgusesse tõusva paraadtrepi ette otse teatrimaja vastas. Pavliku sugulased ja töökaaslased, kümmekond inimest pidulikes riietes, olid püsti tõusnud ja ootasid neid vaikides, lilletuutud käes. Rosa märkas oma ema lubikahvatut nägu. Ema seisis kellegi tundmatu käevangus ja vaatas teda vaikides. Keegi mees rääkis midagi nõukogude inimeste suhtumisest abielustaatusesse ning õnnitles siis Rosat ja Pavlikut kättpidi. Pavel Issajevitš! Rosa märkas, millise kartliku respektiga mees Pavliku kätt surus, ja langes siis sirelilõhnalistesse kallistustesse. Pavliku ema ja vanaema olid ta embusesse haaranud ning vatrasid väsimatult, kuidas olid lõpuks selle õnneliku päeva jõudnud ära oodata. Milline järjekindlus, kordasid nad liigutatult: viis aastat ülikoolis ja veel komsomolitöö ja ometi armusite juba komsomolikoolis õppides. Ja milline vooruslik elu… Jah, nüüd lõpuks saate end tõeliselt välja elada. Ja pulmareis Odessasse, milline suurepärane idee! Rosake ärgu unustagu ooperikülastust, Odessa ooperimaja on täpne koopia Viini ooperist! Väikest kasvu, lumivalgete juustega roosasse riietunud vanaema ja laitmatus helehallis rätsepakostüümis mamma, rikkalik žaboo kurgu alt välja turritamas. Rosast pahisesid üle imetlus- ja õnnitlussõnade kaskaadid, nagu vihmavalingud. Siis haarati embusesse Rosa ema, kes tunnistas, et oli alles eelmisel päeval õnnelikust sündmusest teada saanud – missugune väike salatseja! Pavliku mamma naeratas vandeseltslaslikult Rosa poole näppu viibutades. Must ametiauto oli ema Tartust kohale toonud ja pidi samal õhtul ka tagasi viima. Isa oli haiglas – ootamatu arütmiahoog. Pavliku töökaaslased, erariietes, aga sõjaväelise rühiga mehed, julgesid vaevu ta kätt puudutada. Vuntsidega ülemus aga kaisutas Rosat isalikult ja kinnitas Pavliku sõnu: edaspidi läheb tema elus kõik võrratult! Emaga õnnestus vahetada vaid paar lauset. Vanematele oli mõne päeva eest teatatud uskumatust uudisest: kahetoalise mugavustega korteri eraldamisest Tartus, isa teenete eest kauaaegsel rahvahariduse edendamisel. Nad pidid oma keldritoast neil päevil ümber kolima, aga siis see isa haigushoog…

Rosa püüdis end veenda, et on siin vanade aristokraatide viimases sadamas vaid ajutiselt. Elu Nõmme majas tundus Rosale esialgu läbinisti ebareaalne, ent Pavliku mamma ja vanaema majja kolimine oli täiesti reaalne kärarikas sündmus. Rosat jahmatas, kuidas Pavlik oli kõike nii kaua ja üksikasjalikult korraldanud. Ta teadis ometi, kes olid selles majas elanud ja kuidas nende elulõpp oli saabunud. Pavlik oli teda irooniliselt rahustanud: „Kui mitte meie, siis mõni teine eesõigustatud perekond.”

Kui Pavlik oli õhtuti kodus, surus ta Rosa ühele mitmetest kuldvalgetest toolidest ning ümbritses tema Hiina hommikumantlisse mähitud keha oma läheduse, tähelepanelike küsimuste ja kerge sigaretihõnguga. Naise nimigi ei paistnud enam olevat Rosa, ta oli nüüd „kallis abikaasa”. Rosa ise ei olnud osanud nädalaid mehe poole pöörduda: kas öelda Pavlik, Pavel või kuidagi teisiti? Lõpuks hakkas ta kasutama vene seltskonnas kuuldud uudset väljendit „mu sõber”. Kuidas sa ennast täna tunned, mu sõber? Kallis sõber, moi drug. Niimoodi ütlesid kõrgemate sõjaväelaste ja julgeolekumeeste prouad oma abikaasadele ning kasutasid oma abikaasast rääkides ees- ja isanime: Pavel Issajevitš ei saanud täna kontserdile tulla, sest viibib kogu nädala Moskvas. Neil töötas nüüd neli tundi päevas esmaspäevast reedeni majas koduabiline Inge, pisut vanemas keskeas endine saksa keele õpetaja. Ta vestles Rosaga päris heas saksa keeles, keetis ja küpsetas ning kraamis maja silmapaistva järjekindlusega, nii et seal valitses kord. Inge alustas esmaspäeva hommikul köögist ja vannitoast, samuti tehti korda ja õhutati Pavliku lapsepõlvest pärit nahkmööbli ning suurte Hiina põrandavaasidega mugavaks tehtud salong. Teisipäeval kraamiti mamma ja vanaema ühine magamistuba allkorrusel ja käidi üle verandad ning kolmapäeval Rosa ning Paveli magamistoad ülakorrusel. Oma kabinetti Pavlik koduabilist ega majakondseid ei lubanud ja tuba seisiski enamasti lukus, kui ta ise majas ei viibinud. Nagu keelatud ruum Sinihabeme muinasjutus, mõtles Rosa vahel kõhedustundega. Neljapäeval löödi läikima esimesel korrusel paiknev söögituba ja koridorid. Külaliste tulekul olid serveerimislaual valmis teeserviis ja küpsisevalik. Pavliku ema kooris kandikule apelsine, lõikas sektoriteks valitud õunu ning sättis kristallkaussi parajaks lõigatud viinamarjakobaraid. Rosa ei teadnud, kust sellised imeasjad pärit on, kuid nädalalõppudel ei puudunud need iialgi. „Komitee puhvetist,” sosistas Pavliku ema väärikalt naeratades ja paari apelsinilõiku suhu pistes, ning kadus siis salapäraselt. Mamma ja vanaema ei viibinud söögitoas ega salongis kunagi, kui neil külalised käisid, ent mamma tegusaid käsi oli alatasa tunda. Ta lobises kodus Rosaga sundimatult, muudkui õmbles ja küsis siis, kuidas Rosale üks või teine riideese meeldib. Tema oligi õmmelnud Rosa pulmakostüümi ja tema vana sõbranna Marina oli teinud kübara. Mõlemad, nii mamma kui ka Pavliku isa olid olnud Tallinnas tuntud naisterätsepad. Mammal käisid külas omaaegsed kunded ning Pavlik varustas ema värskete välismaiste naisteajakirjadega. Žurnaale, nagu mamma neid nimetas, võis vaadata tükk aega, siis rändasid need keskraamatukogu erifondi. Singeri masin vuras daamide magamistoa eesruumis õige tihti, aga mitte kunagi õhtuti, mil Pavlik vajas vaikust, kvaliteetset plaadimuusikat või siis valitud külaliste imetlust ja summutatud vestlusi. Kogu elu majas oli sätitud Pavliku vajaduste järgi.

Rosa oli pidanud vahetama töökohta ning töötas nüüd Tõnismäel. Töökoha vahetus oli toimunud ühena neist vähestest juhtudest, kus Pavlik oli temalt midagi väga tungivalt nõudnud. Rosal oli kahju oma turutaguste tänavate patsientidest: Saared, Lohkid, Seifullenid, Timbergid ning Klaasid ja Helbe tänava väikese maja perenaine, kuulsa kunstniku lesk, kes oli teda oma lahkunud abikaasa piltide ja korralikult pakitud molbertite vahel kitsukesel ateljeepinnal võõrustanud. Peaaegu kõik nad olid saanud aastatega millekski enamaks kui lihtsalt patsiendid. Rosale tundus, et on need inimesed reetnud. Muidu aga oli Pavliku soove lihtne täita ja Rosale said osaks tähelepanuavaldused raamatute, käekottide, ehete või kallite Moskvast toodud pesuesemete näol. Vahel, kui Pavlik kadus nädalaks või isegi kauemaks kuhugi tundmatusse, leidis Rosa hommikul oma voodist padja kõrvalt lõhnava roosi. Ta ei osanud endale öelda, kas on õnnelik või tunneb end oma uues elus võõra külalisena. Polnud kedagi, kellega oleks võinud asju tõsiselt arutada. Isa oli kohemaid pärast uude korterisse asumist surnud ja ema polnud mõtet selliste küsimustega segadusse ajada. Tundus, et mõnedki vastsed tuttavad ja kolleegid kadestasid Rosat.

Vana maja pööningule viis puidust balustraadiga trepp. Nad olid mammaga otsinud võtmeid ja lõpuks pööninguukse lahti saanud. Seal seisid kappides endiste elanike rõivad ning karpides kirjad ja fotod. Uspenskyd olid end Tallinna paaris nimekas fotosalongis igal aastal pildistada lasknud. Rosa taipas lõpuks, et pildistamas oli käidud nende ainsa poja sünnipäevadel. Fotodelt võis näha, kuidas väikesest karusnahal kõhutavast beebist sai lokkispäine madruseülikonnas jõnglane, siis vene gümnaasiumi koolivormi kandev gümnasist, seejärel aga valge tekliga üliõpilane. Mammat fotod ei huvitanud. Ta tuhlas himukalt riidekappides ning uudistas pööningule veetud mööbliesemeid.

Magamistoas kohtus Rosa Pavlikuga harvadel nädalalõppudel, kui mees kodus viibis. Pavlik armastas balletti ja ooperit ning nad saidki kokku enamasti õhtutel pärast teatrit ja koosviibimisi Pavliku tutvusringkonnas. Mõte enesetäiendamisest Moskva silmakliinikus jäeti kõrvale ja Pavlik veenis Rosat Tartusse aspirantuuri astuma. Täiendusõpe ja loengud Tartu silmakliinikus hakkasid pakkuma Rosale juba peaaegu unustatud rahuldustunnet sihipärasest vaimsest pingutusest. Kord kuus viibis Rosa Tartus terve nädala ja naasis Tallinna alles laupäevaõhtuseks „välja minemiseks”, mille Pavlik oli varakult planeerinud.

Sõit elektrirongiga Balti jaamast Nõmmele oli omaette väike saavutus –natuke vabadust. Veel paar kuud varem oli Rosal tulnud istuda jaama ees ootavasse tumedasse ametiautosse. Sel laupäevasel õhtupoolikul aga jalutas ta aeglaselt kodu poole. Majas põlesid peaaegu kõikides tubades lambid ja raadio mängis ebatavaliselt valjult. Ilmselt olid Pavlikul külalised.

Rosa avas ukse ning kavatses vaikselt riideid vahetama minna, kui märkas hirmunud näoga mammat hiirena oma magamistuppa lipsamas. Salongi astudes nägi Rosa esmalt vaid suures tugitoolis istuvat kahvatut Pavlikut ja mamma vaikselt urisevat taksikoera Wulfi seal kõrval. Rosa kuulis kellegi summutatud, kuid tungival toonil kõnet: „Te peate minu vanemate väärtasjad ja ikoonid viivitamatult tagastama. Ma ei räägi majast, te võite siin elu lõpuni elada, või selle inimvaenuliku režiimi lõpuni.” Rääkija püüdis edasi kõneleda, kuid kiunuv katkendlik hingamine segas teda. Astmahoog, diagnoosis Rosa ja astus siidvarjuga laelambi valgusringi. Ta nägi heledajuukselist preestrisutaanis meest. Pikk tugev mees püüdis palavikuliselt sutaanivoltidest midagi otsida, kuid hingas taas kramplikult vilina ja kiunatuste saatel sisse ning vajus tugitooli. See oli Konstantin Uspensky. Rosa ei võinud eksida. Seesama gümnasist ja korporant valge ülikoolitekliga, ent nüüd pisut küpsemas eas. Ta astus energiliselt vaimulikurüüs mehe selja taha, tõstis tema käed nii kõrgele, kui suutis, ja kinnitas rutiinse tooniga: „Rahunege! Hingake rahulikult, aga mitte liiga sügavalt! Ma olen arst. Hingake! Teil on kerge astmahoog, ei midagi hirmsat.” Ta valas laual seisnud Hiina termosest tassi kuuma teed ja tõstis selle poollamakile laskunud võõrale näo juurde. „Hingake auru sisse, see rahustab hingamisteid. No näete, juba parem, nüüd püüdke tee aeglaselt ära juua. Ma tundsin teid ära vanade fotode järgi. Olete Konstantin.”

Täielikult rahunenud mees tõusis mõne minuti pärast taas ja lausus poolvaljult: „Ma nõuan oma vanemate pühapilte, perekonna hõbedat ja dokumente. Ja otsekohe!” Rosa märkas mehe käes väikest püstolit, ent vastas rahulikult: „Ilmselt andis teie lugupeetud ema veel enne äraviimist kõik teie hoidjale Nadja Saarele hoiule. Ta oli minu patsient ja rääkis mulle, et viis mitu rasket kohvrit teie ema palvel enda juurde. Ja dokumendid ning fotod on maja pööningul. Ma toon need teile.” Ta kiirustas trepist üles pööningule ja tõi alla kaks tugevat pappkarpi. Mees haaras need kohe kaenla alla ja sosistas: „Palun! Võtke koer kaasa ja läheme Nadja maja juurde! Teie olete lihtsalt koeraga jalutamas, mõistate!” Rosa märkas tugitooli naelutatud Pavliku meeleheitlikku pilku ja talle tundus äkki, et peale nende kolme seisaks nagu veel keegi kardinatega varjatud klaasuste taga verandal. Ta avas ukse, aga ei näinud kedagi – ehk oli see kellegi peegeldus klaasil? Ta naeratas Pavlikule oma arstinaeratust, võttis koerarihma ja taks tõusis innukalt niutsudes. Nad sammusid hämarduval tänaval Nadja maja poole. „Koputage ja paluge sisselaskmist,” nõudis sutaanis mees. Rosa märkas hämaruses neile vaikselt järgnenud autot, kuid ei lasknud hirmul end vallata. Koduselt riietatud hallide „hiiresabadega” Nadja tuli maja ette ja peaaegu minestas külalist ära tundes. „Kostjake!” nuuksus ta pisarsilmil. „Ma teadsin kogu aeg, et oled elus!” Ta kadus majja ja tuli kohvreid tassides õue, kadus uuesti ja tuli järgmiste kohvritega. Konstantin paigutas need auto pagasiruumi ja tagaistmele. Ta sosistas midagi Nadjaga ja pöördus enne autosse istumist veel kord Rosa poole: „Tänan teid, doktor. Te olete nüüd vaba. Palun jalutage veel mõnd aega ringi. Te lihtsalt jalutasite koeraga, kui küsitakse.” Auto tõmbas paigalt ja sõitis peaaegu hääletult minema. Nuuksuv ja seosetult vadistav Nadja oli lõpuks oma majja tagasi läinud ning Rosa leidis end koeraga tühjalt tänavalt. Ta jalutas väikese ringiga tagasi „venelaste majja”, nagu ta oma nüüdset kodu omaette nimetas, ning nägi tuppa jõudes Pavlikut ikka veel samas tugitoolis istumas. Näis, et mees oli suigatanud.

Raadiost kostsid ülemäära valjult päevauudised ja tuled põlesid peaaegu kõikides tubades. Taks ulgus järsku Pavliku tooli poole ja Rosa märkas mehe kohale kummardudes väikest auku ta paremal oimul. Verd ei olnud esmapilgul näha, aga Pavliku parem käsi hoidis samasugust püstolit, mida Rosa oli varem külalise käes märganud. Keegi oli mehe maha laskunud, kui ta koeraga jalutas. Pavlik oli olnud vasakukäeline, kuigi suutis ka parema käega allkirja anda ja muid toimetusi teha. Rosa imestas, et ei tunne mitte midagi. Teadis vaid, et tuleb helistada kiirabisse ja miilitsajaoskonda. Telefon oli omal kohal, kuid tumm: keegi oli juhtme seinast välja tõmmanud. Kellel veel võiks olla nende tänaval kodus telefon? Ta mõtles täiesti rahulikult: Kotšubeid, nad olid ju alailma polikliinikusse helistanud.

Rosa nägi väravalt Kotšubeide elutoas lampi põlevat ning hakkas maja välisukse poole kiirustama, koer ikka veel rihma otsas kaasa sibamas. Ta märkas Mattit aia sügavusest enda poole jooksmas. Matti näis ülevoolavalt rõõmus teda pika aja järel taas kohates. Mees naeratas Rosale üle kogu näo, haaras ta siis ootamatult kaissu ning surus sõbralikult ümisedes rinnale. Rosal jäi hing kinni, kui õnnelik Matti teda oma karukätega pigistas. Siis Matti komistas ja nad langesid õueteele. Rosa kuulis lahti pääsenud taksi hüsteerilist kisa ja tundis siis, kuidas ta kukal valgeks lubjatud peenraäärset munakivi tabas. Ehmunud Matti raputas teda ärevalt häälitsedes. Ta oli Rosa endale poolenisti sülle tarinud ja naise verine kukal meenutas talle ootamatult midagi väga ammust, mis oli juhtunud, kui Matti oli veel väike poiss. Midagi, mis oli olnud nii hirmus, et Matti oli selle väga kauaks oma mälu sügavusse peitnud.

Õuele tunginud soldatid olid ema kuuri vedanud ning hiljem poolpaljana maja ette lohistanud. Nad olid seisnud õdedega trepil, kui vene ohvitser ema pähe tulistas. Ema kuklast oli purskunud veri poriseks tallatud trepiesisele. Ta hoidis ikka veel Rosast kramplikult kinni ning püüdis paljude aastate järel öelda üht unustatud sõna. Sõnal oli hirmus raske Matti rinnast ja kõrist välja pääseda, kuid lõpuks kostis ta suust siiski kime kurguhäälne häälutus. Õue liibanud Kotšubei ei pööranud Matti vaevalisele häälitsemisele vähimatki tähelepanu. Ta kiirustas tuppa telefoni juurde. Vaid hämaroleku piiril hulpiv Rosa uskus, et oli kuulnud tumma mehe suust sõna. Üht saksakeelset sõna: „Mutti!”