„Kaasamõtlemise rõõm. Ants Orase nimeline kirjanduskriitika auhind 2015–2024”.
Koostanud Brita Melts.
SA Kultuurileht, 2025. 184 lk.
Kas meie lähinaabruses on mõni riik, kus räägitaks kriitikast nii palju kui Eestis? Raske uskuda. Iga natukese aja tagant võetakse kultuuriajakirjanduses jutuks kriitika funktsioonid, piirid ja probleemid, kahe aasta takka ilmub Keeles ja Kirjanduses põhjalik kriitikaülevaade ja tehakse selleteemaline ettekanne Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul. Lisaks sellele korraldab Värske Rõhk regulaarselt noorte kriitikute konkurssi ning tagatipuks antakse hilissügiseti välja Ants Orase nimeline kirjanduskriitika auhind, mille laureaat peab kriitikateemalise kõne, mis ilmub Sirbis ning lõppeks ka käesolevas või mõnes tulevases preemia pälvinud tekste ja laureaadikõnesid koondavas kogumikus. Põhjuseid, miks siinne metakriitiline peenar nõnda kaua nii lopsakalt on õitsenud, võib otsida kirjandusloost ja kultuuriajakirjanduse riiklikust doteerimisest, aga igal juhul tuleb selle üle südamest rõõmustada.
Väga rõõmustav on ka, et Orase auhinda on välja antud juba kümme aastat. Järelikult leidub arvustusi, mis kõrget hinnangut väärivad! Muidugi on ka teistsuguseid arvamusi, näiteks 2020. aasta laureaat Märt Väljataga on kirjanduskriitika hetkeseisu pärast mures. Tema arvates on kriitika tähtsus langenud: üheski väljaandes ei ilmu kõikide heade eesti raamatute arvustusi, arvustustes ei toimu usaldusväärset diskussiooni romaanide ja luuletuste üle, kriitika ei tekita ühiskonnas laiemat arutelu ja üldse toimub mõttevahetus uutes meediumites, kus ei räägita mitte teostest, vaid kultuurinähtustest laiemalt (lk 107–112). Väljataga mure paistab olevat ajendatud tõsiasjast, et nii nagu kunsti-, filmi- ja muusikakriitika, on ka kirjanduskriitika ajapikku muutunud n-ö siseringi asjaks – vaid vähesed (enamasti hinnangu andmisele keskenduvad) arvustused saavad tähelepanu väljaspool professionaalsete kriitikute tsunfti. Kas keskmine kirjandussõber, olgu ta usin arvustaja Goodreadsis, raamatublogis, Instagramis või TikTokis, on lugenud mõnda Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna pälvinud arvustust? Vaevalt küll!
Võib-olla on see asjade loomulik käik? Nagu siinses kogumikus mitmeid kordi välja tuuakse, on hea arvustuse aluseks ennekõike sisukas analüüs, mis ei peagi ju laia publikut tingimata kõnetama. See ei tähenda, et erameedias ilmuval, suurema lugejaskonnani jõudval kultuurikriitikal või interneti-raamatuarvustustel poleks potentsiaali olla pisut analüütilisem kui praegu, lugejale või vaatajale võimalust oma maitset arendada pakuvad ju nemadki. Igal juhul tuleb nõustuda Orase preemia 2017. aasta laureaadi Berk Vaheriga: hästi kirja pandud kirjanduskriitikal on üldisele kriitilisele mõtlemisele väga suur mõju (lk 59). Rääkimata siis metakriitikast!
Ehkki kirjanduskriitika kriitika on ülispetsiifiline enklaavike, on „Kaasamõtlemise rõõm” ootamatult ladus lugemine: laureaatide kõned on kirja pandud žanrile omase retoorilise osavuse ja lugeja- või kuulajasõbralikkusega ning sobiksid õppematerjaliks algajale kirjanduskriitikule. Küllaldase ülevaate saab vaevadest ja tunnetest, mis võivad arvustajat lugedes ja kirjutades tabada, kirjutamisprotsessist, kriitika- ja kriitikutüüpidest, headest ja halbadest arvustustest, kriitika hetkeolukorrast ning lõppeks ka selle kunstilisest potentsiaalist. On ennast kehtestavaid ja programmilisi kõnesid, kus autor esitab pikkade kirjutamisaastate jooksul settinud mõtteid, aga ka ilukõnelisi heietusi, kus arvustamise kunsti süvitsi ei eritleta. Nagu märgib Brita Melts, lehvib sõnavõttude kohal nende põhjalikest erinevustest hoolimata Ants Orase elegantne, vaimselt valgustav, meeleerk ja silmi avav vaim (lk 8). Lisaks sellele lükkab kogumik ümber minu eelarvamuse, et nii nagu harilikud reakriitikud, pole ka kõrgelt pärjatud arvustajad kuigi tundeergud. On ikka küll!
Näiteks 2015. aasta laureaadi Johanna Rossi humoorikas ja (enese)iroonilises, ennast mitte liiga tõsiselt võtvas, aga samal ajal imperatiivsena mõjuvas kõnes, mis räägib sellest, kuidas arvustust kirjutada, on kasutatud vähe minavormi, autori hääl mõjub universaalselt nagu toiduretsept. Ja ometi viitab selle paraboolsus, rõhutatud kaunisõnalisus ja pidev ebaõnnestumise hirm, et tegelikult on see kõik väga isiklik ja emotsionaalne. Kõne on igati vastavuses Rossi kirjeldusega institutsionaalsest ootusest kirjanduskriitikale: nimelt on arvustuse kirjutamise juures kõige olulisem see, et autor on raamatu suhtes „tundnud tundeid”, aga oskab neid üle siluda, kinni mätsida, objektiivselt mõjuvana kirja panna. Ross meenutab Rein Veidemanni kriitikaloengutest, kerge muie suul, et retsensioon on ennekõike „tellitud tarbetekst” (lk 22) ja „[s]ilmanähtavalt emotsionaalset kriitikat nimetatakse halvustavalt „muljekriitikaks” ega peeta heaks tooniks” (lk 23). Ka 2019. aasta laureaat Tiit Hennoste arvab, et arvustuse aluseks on ikkagi tunne, mille osav kriitik tõlgib objektiivsete lausungite ja faktide kogumiks, mis aitab lugejal arvustaja lähteemotsioonile ligi pääseda, aga seejuures ei tähenda objektiivne korrelaat subjektiivsuse puudumist (lk 89).
Usun, et arvustuses keelelise objektiivsuse saavutamine ja tundlemise vältimine on juba eos määratud läbi kukkuma, sest nagu teavad sotsiolingvistid, pole keel kunagi neutraalne, selles väljenduvad ühiskonna hoiakud, võimuvahekorrad ja kehtivad tõekspidamised.[1] Rossi ja Hennoste arvustused ja laureaadikõnedki pole sugugi tuimad tarbetekstid, vaid ennast julgelt kehtestavad kirjutised, kust emotsionaalsus pressib end ridade vahelt ja sõnastuse alt vägisi välja. Tundeerksus ei pea ju tingimata tähendama tühja muljetamist, vaid oma (ainulaadse!) lugemiskogemuse peent eritlemist. Sellist kirjutamisviisi demonstreerib minu arvates suurepäraselt 2024. aasta laureaat Heli Allik, kes samuti peab arvustuse käivitajaks tunnet, kirge, võpatust või äratundmist ja seletab selle tunde ka lahti: „See on mingi arusaamatu arusaam, et mingis teoses on midagi ära tabatud, midagi on korraks avanenud, ellu ärganud.” (Lk 167.)
Aga tundlemine oleks lubatud siis, kui kirjanduskriitikat pidada täiesti omaette kunstiliigiks! Kogumikus juhatatakse lugeja just selle mõtteni sagedamini, kui ma oleks arvanud. 2021. aasta laureaat Mikael Raihhelgauz esitab (praegugi väga aktuaalse) küsimuse: kui kriitik peab võitlema Amazoni ja Goodreadsi algoritmidega, siis kas ja mida ta üldse masinast paremini teha oskab? Ta jõuab järelduseni: „Ehk säilitab kriitika relevantsuse just see, kui mõistame kirjanduskriitikat ennekõike loomingulise tegevusena, mille põhivooruseks on kujutlusvõime? Mulle näib, et just see ongi meie trump!” (Lk 125.)
Kujutlusvõime kasutamise poolt on mõistagi kõik siinsed autorid, mõistes seda ennekõike Aare Pilve kaasaloova kriitika vaimus.[2] Näiteks 2023. aasta laureaadi Saara Liis Jõeranna järgi on arvustamine ennekõike empaatiaharjutus: kriitik saab just nimelt teosega kaasa minemise ja kaasa mõtlemise kaudu omaenda mõtteid teiste omadega suhestada. Ja selles võibki ju väljenduda kriitika ühiskondlik ja inimlik funktsioon: „Just intiimset koostööd võõraste mõtetega on kriitika mulle enim õpetanud, ja eks õpetab palju ka edaspidi. Aga koostööpõld ise on kriitikast hulga laiem. Kaugele ma ikka jõuan, kui omaenda eneseküllaseid mõtteid üha suuremaks paisutan? Võib ainult ette kujutada, kui palju on maailmas mõtteid, mis vajavad julget, avatud, usaldavat kaasamõtlemist – ja kus koostöine panus oleks asendamatu.” (Lk 149.) Empaatiline potentsiaal täidetud, tuleb hakata täitma ka arvustuse kunstilist potentsiaali. Nagu märgib Heli Allik, võib arvustuses julgelt mängida ka vormi, kompositsiooni, metafooride, meetrumi ja muude poeetiliste vahenditega, sest just nii saabki teose järgi kuju võtta, seda võimendada ja jätkata – „olla see teos ise” (lk 169).
Päris põnev, kuidas Pilve 2014. aastal välja käidud hüpotees on kriitikaväljal oma elu elama hakanud: arvustajad tõlgendavad seda vastavalt vajadusele, algsest ideest kohati päris kaugele liikudes (mis on ju samuti üks kaasaloomise viis!). Pilv ise aga nendib ühes hiljutises intervjuus, et tegelikult ei ole kaasaloov kriitika „tõlgendatava teksti pastišš, ta pole uue kunstilise teksti kirjutamine, ta on ikkagi analüüsiv ja tõlgendav tekst, ta ei „kehasta” analüüsitavat, vaid räägib sellest, mida selle teksti võimalikkuse eeldusteni liikumisega teada on saadud.”[3]
Mulle aga tundub, et eesti kriitikale ei tuleks sugugi kahjuks, kui arvustatavaid teoseid pisut rohkem pastišeeritaks! Et see sugugi ei tähendaks järeleandmist analüüsis, näitab Maara Parhomenko arvustus Reijo Roosi luulekogule „tere kas tohib / tere kas võisõ”,[4] mis pälvis 2024. aastal Orase kriitikapreemia nominatsiooni, või Gregor Mändma käsitlus Pentti Linkola raamatust „Nurjatu küsimus”,[5] ent ka 2021. aastal Värske Rõhu kriitikakonkursi võitnud Liisa Mudisti arvustus Berit Kaschani luulekogule „Täna piisab vähesest”.[6] Need (ja mitmete teiste noorte autorite) arvustused näitavad selgelt, et kriitikal võivad olla täpselt samasugused kunstilised püüdlused nagu teistelgi kirjandusliikidel, et arvustus võib teost sügavuti vaadelda ja samal ajal olla isikupärase poeetika ja stiiliga, mänguline ja ühiskonnakriitiline. Ja ei saa ju välistada sedagi, et just sellised arvustused muudavad kirjanduskriitika taas ühiskondlikult oluliseks.
[1] Elisabeth Kaukonen, Raili Marling, Keele (vägi)vald. Sirp 19. IX 2025.
[2] Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. Sirp 21. IV 2014.
[3] Johanna Ross, Elukutseline rahvuslane ja relativistlik platooinimene. Intervjuu Aare Pilvega. Keel ja Kirjandus 2026, nr 4, lk 336.
[4] Maara Parhomenko, Kas vaene pastakast läbi sittuv eesti-soome poiss sobib Kirjanike Liitu? Värske Rõhk 2024, nr 88, lk 98–102.
[5] Gregor Mändma, Pentti, miks nii pentimento? Värske Rõhk 2025, nr 96, lk 105–110.
[6] Liisa Mudist, 20 mõtet Berit Kaschani luulekogust „Täna piisab vähesest”. Värske Rõhk 2023, nr 81, lk 8–11.
Lisa kommentaar