Triin Soomets: „Jäälind”.
Loomingu Raamatukogu 2026, nr 1. 72 lk.
Tuttav viipab ja pürgib läbi pingiridade minuni. Järgneb viisakusvestlus, millesse lõikab mu lakkamatult süttiv telefon. Ekraanile hüppab vähemalt 50. sõnum, saan neid paari sõna kaupa, vaid aeg-ajalt moodustub pikem lause, see on obsessioon, palavikuline maania: „kus sa oled / miks ei vasta / kus sa hoorad jälle???? / VASTA / kellega oled / KELLEGA SA OLED JÄLLE??? / palun vasta / mul on juba väga halb” jne. Tuttav mu kõrval seletab midagi elavalt, pistan telefoni kotti. Tuuli tõmbab ukse kinni, esitlus algab ja saali lagi on must, nii-nii must.
Triin Soometsa 15. luulekogul „Jäälind” on mai alguseks Goodreadsis juba üle saja hinnangu, olgugi et raamat ilmus alles jaanuaris, ning kahjuks pole raske mõista, miks see lugejaid kõnetab. On ju nii paljud meist kokku puutunud toksiliste suhetega, milles domineerivad ebakindlad ja seetõttu paranoiliselt kontrollivad partnerid, kellele ei sobi, kui neile kuuluv (!) kaaslane on liiga väljapaistev, liiga edev ja elus. Ise olen tülisid tekitanud näiteks sellega, kui mõne meestuttava kohtamisel „kahtlaselt punastan”; kui juhuslikult võõra mehe kõrval fotole jään; kui ronin pidevalt lavale, teiste meeste ette; kui mul on Instagrami kasutajakonto. Mulle on öeldud, et kõigil naistel on mingi „haiglaslik meeste tähelepanu haigus”, mis tähendavat, et teeme iga liigutuse eesmärgiga meestelt tähelepanu saada ja enda partnerit ninapidi vedada. Nii hooravad „Jäälinnus” Elisabeth, Meeli ja Kaja, nii hoorab ka Mari-Liis. Aga me kõik kõnnime õhukesel jääl.
„Jäälind” näitab ilmekalt, kui hävitav mõju võib olla toksilisel suhtel. Jah, kui ohver peab end veel piisavalt väärtuslikuks, et reageerida esimestele ohumärkidele; kui suhtes pole veel lapsi ega majanduslikku sõltuvust, on lihtsam ära minna. „Jäälinnu” murtud vaimuga naistel on seda teha juba palju raskem. Kuigi kõige tõenäolisemalt viitab pealkiri külmale kehale või hoiakule (lk 62), on „Jäälinnu” ohvrid ka justkui linnud, kes võiks vabalt lennata, kuid kellest on soe veri ammu välja lastud ja nad on partneri osavate manipulatsioonide tõttu romantilisse suhtesse kinni jäätunud.
„Jäälind” on kergesti loetav teos. Lisaks suurele äratundmispotentsiaalile ka seepärast, et Soomets kirjutab lähisuhtevägivallast konkreetselt, peitmata seda kujundite, sisu suunavate riimide ja varasemast loomingust (sh eelmisest luulekogust „Kerge kogu jõust”) tuttavate metafüüsiliste viidete taha. Siiski pole kõik tekstid üheselt mõistetavad – näiteks jõuab Miia (lk 43) otsusele, kuid millisele? Mõned lahtised otsad aga vaid süvendavad teosest õhkuvat õõva, säilitades teatavat soometsalikku müstilisust, mis sobib hästi lähisuhtevägivalla (vahel ebamäärase) olemusega. Ka kõige hirmsamates õudusfilmides on toimuv kõigile vääramatult arusaadav, kuid lisakõhedus tekib siis, kui meile ei näidata, mis ohvriga täpselt juhtus või milline on koletise nägu.
Vormiga seoses võib veel tekkida küsimus, kas luulekogu „Jäälind” saanuks tervikuna puhtam ilma kolme proosatekstita, aga nendegi kasutamine sobib teose sisuga. Vägivald ei järgi ju samuti reegleid, vaid sisaldab ootamatusi. Miks ei võiks siis seda kajastava luulekogu lõpus olla pisut proosat – iseäranis siis, kui eri liiki tekstid üksteist temaatiliselt toetavad.
Luuletuste pealkirjadeks on naiste nimed, mis on hea võte. Esiteks väheneb nii (nimeta) vägivallatsejate tähtsus ja suureneb ohvrite oma, kes pole lihtsalt anonüümsed vaimse, emotsionaalse ja füüsilise (sh seksuaalse) vägivalla objektid, vaid nimedega isiksused. Teiseks muudavad nimi-pealkirjad tekstid veel mõjusamaks, meenutades, et tegu on päris[1] lugudega. Kiiduväärt on autori oskus kogutud juhtumitest luulet leida. Kui mõni tekst näib kuuldut kajastavat üsna sõnasõnaliselt (lk 13, 26), siis näiteks luuletuste „Stella Mia” (lk 28) ja „Hera” (lk 53) puhul jääb hägusemaks, mis lugudest need tõukuvad. Niisuguste abstraktsemate tekstide puhul saab kaunilt jälgida, kuidas inspiratsioon toimib: inimene jagab kogemust, luuletaja vormib sellest kunstiteose.
Kolmandaks rõhutavad naiste nimed pealkirjades ka nendevahelisi erinevusi. Kui „Jäälinnu” mehed näivad ühe suure kurjuse massina, mis alandab, solvab, salvab, süüdistab, vägistab ja lööb, siis naiste puhul, kelle lood lugejale minavormis avanevad, joonistub isikupära rohkem välja. Pisut eristab ohvreid ka vastupanuvõime.
„Jäälinnu” sisu on rusuv. See avab vanad haavad neil, kes on lähisuhtevägivallaga kokku puutunud, ja käristab empaatilisse lugejasse uusi, õmblemata ühtegi veritsevat auku pärast kokku. Luuletuste efektselt puänteeritud lõpud suubuvad täielikku lootusetusse, lühiajalise ja väga nõrga toimega valuvaigistina mõjuvad haruharvad juhtumid, mil jäälinnud pisut pead tõstavad. Näiteks on Triin (lk 20) õnneks juba jõudnud arusaamani, et ta peaks halvast suhtest eemalduma – jääb üle vaid küsida, kuidas. Teose üldine foon paraku suurt pääsemislootust ei anna.
Söakamalt käitub ka Meeli (lk 52), kes end füüsilise vägivalla vastu kaitseb. Kuigi, nagu teoses ründajate puhul pahatihti juhtub, pääseb Meeligi mees puhtalt ja kannatab ikkagi naine, kes lõpetab vanglas. See süvendab „Jäälinnu” rõhuvust veelgi – naised jäävad alati ohvriks, isegi kui püüavad vägivallast pääseda. Ja kui neid ka vangi ei panda, peavad nad vanaviisi edasi elama: tulema (nii kiiresti kui võimalik) koju, kus mehe tujude loosiratas läheb keerlema ja kunagi ei tea, kas seekord jääb nool pidama tapmisähvardustel, vägistamisel, rumalaks kutsumisel või armuavaldustel. Üks põhjuseid, miks toksilisse suhtesse kinni võib jäätuda, ongi seesama lototron. Vahel võidad, lebad mehe käte vahel ja teil on koos nii lõputult hea, vägivald tuleb alles mõni teine päev. Kannatad siis selle ära – sest eks kaotusedki ole ju lootusrikka lotomängu osa – ja ootad edasi järgmist võitu. Märkamatult möödub kümme aastat.
Proosatekstidest on kõnekaim teose nimilugu. Sellegi ohver osutab vastupanu, nõuab enesekindlalt austust, mida väärib. Joobeseisundis karjub ta isegi tänaval, kuidas tahab oma elu tagasi – ja lugeja rõõmustab, kas tõesti astubki üks naine enda eest välja ja pääseb kogu saastast, you go, girl! Aga ei. Naine saab kaineks, mees manipuleerib, keerab gaasi põhja ning lõpuks palub ikkagi naine vabandust, et on mehe päeva rikkunud. Vägivald võidab, mees pääseb, jäälind võtab süü omaks, paneb nokakese kinni.
Oma heaolu eest võitlemine mõjub teoses ebakorrapärase tõmblusena, mis võib ohvritele vaid häda juurde tuua. Võib-olla just seda kartes ei püüagi nad põgeneda, aga muidugi arvavad nad ka, et ilma partnerita pole neil nagunii tähendust. Ühesõnaga, tegemist on tugeva kaassõltuvusega, mis laheneb teose kõige kurvematel – ja rohketel – juhtudel ohvri surmaga. Aga et olukord on juba niigi halb, toob surm kannatajatele isegi kergendust (lk 39, 46, 49). Mis kõige nukram, hävitatud enesehinnangu tõttu usuvad neist mitmed, et nende surm on kergenduseks ka teistele (lk 38). Tahaks väga selliseid inimesi kallistada, öelda, et mitte keegi ei tohiks tekitada meis väärtusetut tunnet, eriti kõige lähedasem, aga jah. Öelda on nii lihtne.
Ilukirjandus võiks vabalt jääda puhtalt kunstilise väärtuse pakkumise juurde, aga millegipärast tärkab sotsiaalkriitilisemate teoste puhul ikka lootus, et neil on ka maailma parandav mõõde. Kui inimene on suhtes nii kinni nagu Soometsa jäälinnud, vajab ta pääsemiseks ilmselt midagi palju enamat kui teemakohane luule. Kuid laias plaanis aitab „Jäälind” igal juhul teadlikkust tõsta, muu hulgas näidates, et vägivald ei pea alati olema füüsiline, et olla halvav.
Nüüd tahaks, et rohkem kajastust leiaks ka meestevastane lähisuhtevägivald – mida on statistika järgi kogenud lausa 33% meestest (40% naiste kõrval).[2] Toksilise maskuliinsuse tõttu ei kipu mehed enda vastu osutatud vägivallast rääkima, eriti kui neid terroriseerib õrnema soo esindaja. Lisaks on naiste väärkohtlemine tihtipeale füüsiline, hakates sinikate ja haavadena rohkem silma kui meeste vastu osutatud vaimne vägivald – mille „nähtamatus” pole justkui piisav põhjus kurtmiseks. Aga vägivald ei küsi sugu. Sest Domina Cherry, Amber Heard, Aileen Wuornos. Sest see artikkel.[3] Sest põhikoolis olid minu kiusajad eranditult tüdrukud, kes tegid hirmsaid asju – seevastu leian sageli enim tuge just meeste seast, näiteks oma praeguse elukaaslase käest. Meie suhte alguses oli mul komme iga päev raporteerida, mis kell lõpetan töö, millal lähen poodi, millal astun tänavale, jõuan koju. Talle tundus see veider, ütles, et issand jumal, sa ei pea mulle ometi igast liigutusest aru andma. Aga olin nii harjunud, nii sai vältida tülisid. Kui oled toksilisest suhtest pääsenud, avaneb uus maailm, mida soovitan kõigile.
Sarnaselt Svetaga[4] tahaksin väga teada, mida arvavad „Jäälinnust” mehed – aga mõistan, et neile võib noil päevil naistevastasest vägivallast kirjutamine tunduda raske, riskantne ja tänamatu töö. Julgege ikka! Ja tegelikult polegi asi niivõrd meestes, naistes või teistes, kuivõrd selles, et igaühe kohus on oma vaimse tervise eest hoolt kanda, sest teisi hakkab enda külge jäätama ikka see, kel tervikust tükk puudu.
[1] Loetud ja kirjutatud. Triin Soomets „Jäälind”. ERR 21. III 2026.
[2] Seni suurim ja terviklikum suhteuuring paljastab: Eesti inimene kogeb enim vägivalda just paarisuhtes. Eesti Statistika 11. X 2023.
[3] Valus tõde. Olen mees ja lähisuhtevägivalla ohver. Feministeerium 30. X 2023.
[4] Sveta Grigorjeva, „olen hull ex keegi ei usuks mind”. Sirp 6. III 26.
Lisa kommentaar