Solothurn

Solothurn 3.44. Mul pole õrna aimugi, kus see asub, aga ma olin siin ka viimati mingi kaks aastat tagasi. Siis oli Firenze. Ma ei tea, miks ma seda mäletan. Võib-olla sellepärast, et see oli enam-vähem esimene koht, mis mus mingit äratundmist tekitas. Sansibar ka. Mis oli enne Firenzet. Kuigi ega ma nüüd kaardil kohe näppu Sansibarile peale panna ei oskaks. Ja mingi Poola linn oli veel ka millalgi vahepeal. Kriipsuga l-i järgi tundsin ära.

Vana projektifaili avades saan teada, et katastrikaart on unavailable. See ei häiri mind sugugi, sest alati on alguses mingi jama. Umbes tund läheb selle peale, et meenutada üldse, mis värk on, siis vanad andmefailid uude kausta kopeerida ja siis tuleb kõige tähtsam – change data resource. Kui ma selle käskluse unustama peaksin, siis on kõik läbi.

Kui kaardipõhi on olemas, siis hakkab täpitamine pihta. Arju silmaallikas. Parametsa kirdeosas, isegi mõisnik ei lubanud vett solkida ega loomi ligi. Raha pidi sisse panema, muidu ei aita. Allikasäng oli täiesti kuiv, kuigi oli aprill, aga täpi teen ma kaardile ikka. Keegi naine rääkis pärast infopäeval, et oli käinud seal silmi ravimas. Allikas on ka vanal mõisakaardil, seega on koht igal juhul kindel. Nii ei ole see aga Jaani silmaallikaga, mis olla veel 1956. aastal maanteele ära paistnud. Maanteed on sirgemaks tehtud, enne oli see palju käänulisem. Koht, mida alguses allikaks pidasin, seda kindlasti ei ole. Allikas oli hoopis teisel pool teed, sattusin sinna kuumal juulipäeval. Päike oli kõrgel ja pildistamine tundus üsna mõttetu, sest kõik oli lihtsalt ühtlaselt roheline. Liiatigi ei olnud aru saada, kust see allikas õigupoolest algas, sest vesist ala oli julgelt üle kümne ruutmeetri.

Pulli silmaallikat otsisin mitu korda. Keegi püha mees olevat seal kunagi oma nägu pesnud. Ravikivi aga ei leiagi, kuigi sellega arstiti nii söötreisid kui ka salakoisid, kärnadest rääkimata. Segaste kirjelduste tõttu lähen uurima juba looduskaitse all olevat allikat, mis on üle poole kilomeetri maanteest lõunas. Kuna ma olen juba Ööriku Tammiku hiies märjaks saanud, siis tundub, et midagi enam kaotada ei ole. Mööda Pihlajõe põhja, mis veel kümmekond aastat tagasi oli Taaliku peakraav ning enne seda Jaagu kanal, on lihtsam käia kui võsas, olgugi et põhjas olevad kivid on libedad. Kukkumise korral peale telefoni märjaks saamise küll muud kahju ei juhtuks. Sest kõik on juba juhtunud. Jope on märg, spordipesu selle all on märg, püksid on täiesti märjad. Ja pükstest tilgub vett kummikutesse. Ma püüan meeleheitlikult kuivatada käsi, et saaks vaadata telefonist, kas levi on ehk tagasi tulnud, ning nühin neid vastu kõhtu, mis on üldse üks väheseid kuivi kohti mu kehal, aga käed jäävad ikkagi niiskeks ja telefon ei reageeri või reageerib halvasti. Aga levi ei ole nagunii ja sinine Google Mapsi täpp võib olla seega kus iganes ja Maa-ameti kaart ei laadi ära ja vihma sajab endiselt. Ma sumpan ojast ja võsast välja ning leian end raielangilt. Astun kännu otsa, tõstan telefoni pea kohale, sest vihm on viimaks lõppenud, aga loomulikult ei juhtu ka nüüd midagi. Ja äkki ma ei näegi põhjust seda allikat leida, sest ma ei saaks seda nagunii lokaliseerida. Muidugi oleks olnud tark tulla GPS-iga, tulla kuiva ilmaga, panna teksade asemel vetthülgavad püksid. See kõik ei pidanud üldse niimoodi minema, aga siin ma olen, täiesti märg ja ainus küsimus on mul endale ja maailmale, et mis asja ma siin teen. Nagu päriselt. Keda see allikas üldse kotib? Kõmbin tagasi. Pildistan kraavist eemal mingeid muid allikaid, mis on kõrval oleva krundi karjamaa üle ujutanud, ning sukeldun võssa tagasi. Need on Mädaallikad, selgub hiljem.

Õige Pulli allika leiame koos Mari-Anniga alles sügisel. Või siis selle, mis sellest järel on – tuletõrje veevõtukoha. Orissaare-Leisi maanteest oma kümme meetrit mere poole. Saame lähedal asuvast talust luku koodi. Mõnus vaikne on. Jõlgume mere ääres, sisuliselt erarannas. Pildistan üht luike ja üht liumäge. Liumägi seisab paarkümmend meetrit rannast eemal meres. Luik on ka meres. Täielik vaikus.

Punktid lähevad lihtsalt. Mungakivi, mis on ühe teate põhjal ka neitsikivi. See on täpselt nii suur, et hiigla jõuga inimene võiks selle sülle võtta, näiteks niisuguse jõuga, nagu Lurichil vanasti oli. Kahtlen selles, kui kivi mõõdan, ning loodan, et paari meetri kaugusel kiviaia taga puuris olev hullumeelselt haukuv koer välja ei saa. Neitsikivisid on teadete põhjal lausa neli erinevat, aga kuna nende kohta otseselt pühapaigapärimust ei ole ja keegi tegelikult ei tea, kas need on kivid, millel mõni neitsi on istunud, kivid, mis on neitsi põllest kukkunud, või midagi kolmandat, siis ma ülearu nende otsimise peale aega ei kuluta. See konkreetne peaks küll olema neitsi või munk, kes Karja kirikust Pöidesse joostes õigeks ajaks kohale ei jõudnud ja kukelaulu ajal kiviks muutus. Ja eks ma inventeerisingi ta rohkem nagu haletsusest ja seetõttu, et ta otse keset Suur-Pahila külatänavat seisab.

Tagavere ravikivid on kivid, millest keegi tegelikult sotti ei saa, sest teadetes toodud asukohti on sama raske tõlgendada kui Jeesuse jalajälgi kivil. Kärnad ja paised, paised ja kärnad on peamiselt inimesi vaevanud. Kuna kivil sageli vett ei olnud, võeti see kodust kaasa ja valati aukudesse. Kopik raha jäeti asemele. 1956. aasta ekspeditsioonil on ühest kivist isegi paar pilti tehtud ja seda kirjeldatud. Arstikivi tundub seega siis kindel, aga sellest umbes 700 meetrit eemal on teine kivi, milles on kümmekond väikest kultusekivile omast auku ning kõrvalmajas elav mees peab just seda ravikiviks. Kas ravikive oli seepärast nii palju, et paiseid oli ka palju?

Polügoonide juurde jõudes tõstatub aga see katastrikaardi probleem. See on endiselt unavailable ja ma ei suuda seda alla tõmmata, sest seda ei ole üheski valikus. Kõikide nende lugematute märgalade, mullakaartide, prügimägede ja jäätmaa kihtide kõrval. Joonistan Hindu hiie, mis niigi on veidi kahtlase väärtusega koht, kõigepealt katastripiiride järgi Maa-ameti kaardile ja seejärel püüan seda arvutis teid ja kõlvikupiire järgides QGIS-i kopeerida. Tuleb vist enam-vähem. Põhjapiiriks on punajalg-tildri elupaiga lõunapiir. Temast veidi ülevalpool on hink. Mitte et ma teaksin, kes on hink. Aga guugeldan ja tõden, et hink näeb päris huvitav välja – pikk ja niimoodi täpiline, et on sisuliselt triibuline. Rahvakeeles on tal kümmekond nimetust, millest huvitavamad on vinka-võnka, kivinärija, kivikala, kivikana ja tigekala. Mall kirjutab veel, et kalade murdenimetused ei kattu üldse nende liikidega ning hink märgib eesti murretes hoopiski lutsu, emakala ja vingerjat, aga mitte hinku ennast.

Järgmine päev saan Jürgenilt teada, et vahepeal on katastrikaartide aadress muutunud ja vana projektipõhi ei pääse sellele enam ligi. Ta saadab e-kirjaga URL-i, kuid enne küsib telefonis, et kas ma tahan snäppida ka. Vist eriti ei taha, vastan. Mul ei ole vähimatki aimu, mida ta silmas peab.

Ööriku Altari koppel ja Tammiku hiis lahenevad õnneks kergesti. Üks küla ühes ja teine teises servas. Viimases on ka hiiekivi, kus paganad ühel jõululaupa öösel tahtnud väikest last ohverdada, aga ingel ise tulnud ja viinud lapse ära. Jalajäljed on ka kivil, aga mitte ingli, vaid lapse omad. Ma siiski ei hakka seda kontrollima, sest kivi on samblaga kaetud. Altari kopli kivi, kus peal peaksid ristid olema, me ei leia, kuigi seal teejuhiga pikalt müttame ja kividelt sammalt maha koorime. See koppel on pärimuse põhjal alati veidi märg olnud ja on seda siiani – õhukese huumusekihi all on kohe paas ja vihmaveel ei ole kuhugi minna. Hulk mingit sorti orhideesid lebab me teel üleskistuna maas, selgub, et metssead armastavad hullupööra nende sibulaid süüa.

Kavandi Vibru niit Järveküla järve idakaldal. Kõmpisime sinna kogu projekti kambaga kevadel mingi paar tundi. Mis oli tegelikult hea, sest üksi oleks see üsna nüri käimine olnud. Liiatigi ei ole paik kõige meeldivam. Ma ei ole mingi esoteerik, aga teinekord on mõnes kohas ilma erilise põhjuseta ootamatult kõhe. See on täpselt selline paik. Siin on suur pikliku kujuga kivikuhil, mis pisut meenutab Suuremõisa Põlise leppe kive. Väidetavalt on see olnud päikese kummardamise koht. Kui oleme paarkümmend minutit kividel istunud, söönud ja hinge tõmmanud, siis täiesti ootamatult ilm pöördub. Vahepeal korraks välja tulnud päike kaob, tõuseb tuul ja justkui mingi tume vari langeb meile peale. Tekib tunne, justkui oleksime siia liiga kauaks jäänud, pühale alale, kus on tihti ilmutusi nähtud – kuuldud lauluhäält ja märgatud nelja-viieaastase lapse suuruseid mustas rüüs habemega mehikesi. Keegi nimetab ka vene preestreid, nende nägija olevat väga haigeks jäänud ja kolm nädalat hiljem surnud. Hakkame liikuma ning põikame enne lõplikku lahkumist läbi ka Sikasaare laiult, kuhu on varemalt linalõugutite seljas loksperile sõidetud. Teooriaid selle kohta on mitmeid. Mõned teadlased on kahtlustanud tungaltera, meie teejuht Marek aga koerapöörirohtu.

Vaatan, et Vibru niit vist saabki kõige ilusama kujuga. Teised polügoonid on kõik teravate nurkadega, sest enamasti pole piiritlemisel peale katastripiiride millestki kinni hakata. Aga võib-olla ei olegi see nii vale. Soome ja eesti keeles on sõna püha tähistanud väidetavalt varem piiri.

Kui lõpuks guugeldada viitsin, selgub, et Solothurn on linn Šveitsis. Iga kord, kui ilmub programmi järgmine versioon, antakse sellele uus nimi. Praegu on see juba Norrköping.