Kuid rääkida „elamisest raamatu lehekülgedel” tähendab ju ka midagi.
Ludwig Wittgenstein

Elada raamatus tähendab elada kildudes ja sähvatustes – just nii palju talletan loetust, ülejäänu kuulub tuulele. Kas seetõttu kahiseb raamat nagu tuul? On see kahin hoiatus või tervitus?

Kannan raamatuid ja sinist teekannu köögilaua tagant akna äärde, akna äärest voodisse, voodist tagasi akna äärde, möödun peeglist ja näen ennast, ühes käes raamatud, teises käes teekann, näol äraolev ilme. Raamatud on seinad mu ümber.

Tõenäoliselt olen liiga palju oma elust veetnud raamatus, kuid harva olen lugedes tundnud end üksi. A. S. Byatt kirjutab raamatus „Lumm”: „Mõtle sellele – et kirjanik kirjutas üksi ja lugeja luges üksi ja üksi olid nad teineteisega koos.”

Aga kuidas selles vaikses ja kaitsvas üksinduses tähistada kirjanikku, raamatut?

Olen laps ja ühel päeval saab mul õega toa jagamisest siiber, rajan suurde tuppa magamisnurga, riputan lina seinaks enda ümber, pikutan ja loen selles pooltoas. Mida ma loen? Eredamalt mäletan kohta, kust raamatud tulid.

Vaatan raamatukogus ringi. Siin on soe ja raamatud lõhnavad magusalt nagu noored kaselehed ja hein. Raamatukogu on kortermajas: üleval, all ja kõrval elavad inimesed. Miks ei võiks minu naabriks olla raamatukogu? Kord palub raamatukogutädi mul raamatukogul silma peal hoida ja tagasi tulles annab ta mulle tänutäheks koti värsket kurki. Akna taga kõiguvad paplid, õieudemete pehmed hallid suled hõljuvad avatud aknast tuppa.

Seda last ei ole enam. Või siiski, kuskil. Kuid raamatukogu on üdini kadunud. Ja raamatukogutädi tagatoa kušetil, sest vahel pidi ta ööseks jääma. Paplid võeti maha, sinna valati asfalt, kõnnitee.

Selles raamatukogus õppisin lugemisemõnu. Arvutuid kordi neelasin Astrid Lindgreni teoseid: „Bullerby lapsed”, „Vahtramäe Emil”, „Madlike”. Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema” kurb ja justkui sinine lugu värvis sinisemaks ka mu enda südame. Aino Perviku „Kunksmooris” logelesin korduvalt. Igatsesin Kunksmoori tuisupäist eeskuju enda ellu, marust saart ja üksindust, tahtsin nuusutada soolast meretuult ja korjata põnevaid taimi. Laenutuskaardilt sai lugeda, kes oli teost laenutanud, ja vahel oli seal rida rea järel vaid minu nimi, minu nimi, minu nimi.

Meie küla täiskasvanud töötasid kohalikus farmis, nad õmblesid, parandasid, kasvatasid aiamaal kartulit, istutasid õunapuid. Kuid vahel seisis mõni neist (meenub näiteks meie müütiline külajoodik) raamatukoguriiuli ees ja kergitas õrnalt olemise kaant, mille all kumab tema külluslik ja tihe maailm.

See raamatukogu oli oaas 180 inimesega külas. Et ta üldse seal oli, tundub nüüd väikese imena.

Sügavale kirjanduse sisse kukkusin taas 19-aastasena. Siis asus minu elu teine raamatukogu nelja kilomeetri kaugusel, sinna sai jalutada, jalgrattaga sõita, kord-kaks päevas käis buss, aga ainult nädala sees. Tassisin koju klassikuid. Dostojevski „Vennad Karamazovid”: kaks tumedat ja rasket raamatut köögilaual. Nende lugemine ehmatas mind. See ehmatus oli armastus. Ootan alati teost, mis ehmataks, väikest plahvatust hinges.

Vajusin sügavamale. Virginia Woolfi „Lained” paelus ja painas. Mõistsin, et olen lugeja, kellele meeldib lause. Mitte žanr, vaid lause. Otsisin luulet filosoofias: Roland Barthes, Emil Cioran, Gaston Bachelard… Luuleline filosoofia on hõrk. Vist seetõttu ei suutnud ma lugeda Kanti, küll aga sobisid väljendusrikka ja lopsaka stiiliga Sartre, Camus, Nietzsche jt. Ma ei otsinud tarkust. Otsisin keelt, mis painaks, hämmastaks ja võluks.

Ja raamatuid, mis on fragmendid, laulud, palved, hõiked, unenäolised heietused, lüürilised hübriidtekstid. Esimesena meenub Hélène Cixous. Tema teoste piirjooned on ähmased, korraga luulelised, kriitilised ja filosoofilised – mulle aga eelkõige unenäolised, nautisin tema lauseid nagu muusikat. Cixous’ mõjul õppisin – ja õpin endiselt – siirast eksperimenteerimist, kirjutamise vabadust ja uljust, keele kihilist mitmekesisust.

Cixous’ taga võib märgata kirikuvaremetes uitavat László Krasznahorkaid. Täpsemalt „Vastupanu melanhooliat”. Täpsemalt Valuskat ja tema südantlõhestavat lapsemeelset avarust ja tundlikku intelligentsust. Valuska kui nii öelda püha tola, nagu ka vürst Mõškin Dostojevski „Idioodis”. Aastaid hiljem mõtlen ikka – mitte raamatule, vaid Valuskale. Kas on võimalik väljamõeldud tegelasest hoolida, teda armastada? Vastuse asemel otsin üles mere. Lained ei ütle midagi, lained mühisevad, paremat vastust ma ei leia.

Valuska kõrval seisab Igor. Ta ei ole ilukirjanduslik. Igori ema räägib oma pojast Svjatlana Aleksijevitši raamatus „Pruugitud aeg”. Mõtlen 14-aastasena vabasurma läinud õrna ja südamliku Igori peale. Igor oli luuletaja, kes pidas maha kirglikke kirjanduslikke vestluseid. Igor oli öelnud: „Poeet peab noorena surema, muidu ta pole poeet. Vanaldane poeet on lihtsalt naerukoht.” Igori ema mõtles, kas nõukaaegsed ideaalid mitte ei õpetanud lapsi romantiseerima kangelaslikku surma rohkem kui argielu. „Surm oli alati elust kaunim.”

Kõik Svjatlana Aleksijevitši teosed, tema nii-öelda dokumentaalkirjandus, on olnud olulised minu lugejaelus, kuid Igori lugu on kõige lähemal, sest ühest Igorist kumab läbi teine Igor, nägus noormees, minu kunagine naaber. Kui üksteisest trepikojas möödusime, nägin ta ilu lähedalt. Ise olin siis küll alles nähtamatu laps. Mäletan Igorit keerutamas õues meie küla kõige ilusamat tüdrukut. Ja mäletan, et Igor tapeti traagiliselt noorelt. Mäletan suuresti vaid ta ilu. Aleksijevitši raamatus oli esil Igori hinge ilu, luuletaja Igori sees.

Mõlema Igori ilu kummitab mind.

Valuska ja Igor oleksid olnud hingesugulased.

Mary Oliveri luulekogu „Devotions” lugesin ette New Jersey väikelinna rõdul koerale, kelle nimi oli Fudge. Luuletusi loen ette ka oma praegusele koerale. Lugege luuletusi ette oma koertele ja kassidele! Ehkki sellega kaasneb oht, et kass viskab end su avatud raamatule pikali ja venitab end kohe õige pikaks üle mõlema lehekülje. Minul juhtub seda alailma. Siis on aeg tekst hüljata, sest kass on alati tähtsam.

Ka Paul Celani avastasin samas väikelinnas kaksteist aastat tagasi, kui kohtusin Jacqueline Winter Thomasega, kelle tekste hiljem Värskesse Rõhku tõlkisin. Jacqueline võttis meie kokkusaamisele baaris kaasa mitu raamatut ja asetas ühe neist lauale. Hea nipp raamatulembesele introverdile: silma vaatamise asemel jagada hoopis raamatut. Kaanelt vaatas vastu kummaline ja tõsine meesterahvas ja raamatust turritasid välja värvilised märkmesedelid. Võtsin raamatu kätte ja avastasin Celani luuletused, mis paugupealt kummastasid ja võlusid. Järgmisel päeval soetasin oma esimese Paul Celani luulekogu.

Kui Paul Celani luule saab läbi, võib lugeda tema kirjavahetusi kahe suurepärase luuletaja, Nellie Sachsi ja Ingeborg Bachmanniga.

Kui ikka jääb väheks, siis lugeda Ilya Kaminsky esseed Paul Celanist ja seejärel ujuda sujuvalt Ilya Kaminsky enda luule randa: „Kurtide vabariik” ja „Odessa tantsud” on võimsad ja inimlikud luulekogud, olemas ka eesti keeles.

Aga kui ma ei maini kõiki teisi, kas mu vaikimine reedab neid? Alejandra Pizarnikut ma küll ei soovi pahandada. Või Ene Mihkelsoni. Või, jumal hoidku, Diane Seussi. Auväärseid daame on mu lugejaelus palju.

Ja looduskirjandus?! Jonathan C. Slaght ja tema kakud, Robert M. Sapolsky ja tema paavianid, Gavin Maxwell ja tema saarmad, andestage. Viimast kahte lugedes isegi nutsin, mida ei juhtu peaaegu mitte kunagi.

Lugejana olen ablas.

Lugemine on turvalisem kui kirjutamine. Lugemine on ahnem. Natalie Diaz kirjutab: „Kirjutamine tähendab, et meid süüakse ära. Lugemine tähendab täis kõhtu.”

Kui mu abikaasa elas Nõmmel, jalutasin vahel Nõmme raamatukogust tema pööningukorterisse. Jalutades lugesin luuletusi, näiteks Martin Alguse „Paranemist” ühel eredal suvepäeval. Raudtee hoolikas ületamine, puude helklevad varjud lehekülgedel, okaspuude soe vaigulõhn. Lugeda päikese käes leinaluulet (siinkohal sünonüümne ka armastusluulega) oli loomulik, sest ka kurbuses on ilu – hinge ilu – ja päikesevalgus langegu ka sinna. Ka rongisõidud maalt Nõmmele veetsin lugedes, tihti abikaasaga koos. Kord tuli kontrolör meile ütlema, kui tore see on, et me rongis koos loeme, et ta näeb seda väga harva. Armastan ka ise jälgida, kus ja kuidas loevad teised – rongis, rõdul, kohvikus –, sest inimesed on lugedes väga kaunid, võib-olla kõige kaunimad.

Soovin kirjutada armastuskirja kirjadele. Päevikutele. Ülestähendustele. Ääremärkustele.

J. A. Bakeri „Rabapistrik” – vaimustav ja uimastav teos, mis minu rõõmuks ilmus ka eesti keeles. Näen ka nüüd, kuidas Baker jalgrattaga väntab linde vaatama, kuidas sellest sünnib erakordselt tihke, hüpnootiline ja ere teos, vaatluspäevik ja poeetiline loodusraamat. Alustasin selle teose lugemist elektroonilisel kujul, kuid pärast mõnda lehekülge paiskus minusse teadmine, et see peab olema füüsiline kogemus, pean hoidma neid lehekülgi käes. Tellisin raamatu ja hoidsin teda nagu varandust, mida julgesin edasi lugeda alles mõni kuu hiljem Svanethis, kahepealise mäe Ušba seltsis.

Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogiat” lugesin Vietnamis, Ninh Bìnhi provintsis, vihmametsas, ühes sealses uberikus. Voodis, mis oli mässitud putukavõrgu kookonisse. See raamat tegi mind väga vaikseks. Väljas põrisesid tsikaadid ja kägises bambusest sild. Kuulasin putukavõrgu kaitsvas kookonis kannatlikult Tove halastamatut lugu, kirge ja kannatust. Raamatu lõppedes ei suutnud ma mõnda aega rääkida; sõnad viinuks selle teose kaugemale. Vahel võtab raamat mult käe või pea, kuid pean edasi tegutsema, rapsima läbi argielu. Tegin uberikus kohvi, nagu oleksin endiselt ühes tükis. Seegi on lugemise üksindus.

Etty Hillesumi päevikuid lugesin 29-aastasena. Ka Etty Hillesum oli 29-aastane, noor juudi naine, kui ta Auschwitzi koonduslaagris suri. Tapeti. Ehk lõi see teos nii sügavale hinge meie ühise vanuse tõttu, kuigi vaevalt usaldaksin ühtegi inimest, noort või vana, keda see teos külmaks jätab. Ja loomulikult soovin temast kirjutada, tuua ta Sõna ruumi, sest kuidas muidu teda meeles hoida – tema suuremeelset ja kaastundlikku häält tuleb üha uuesti ajaloo pikas, tumedas koridoris leida. Hääl nagu tormilatern. Tema viimased teadaolevad sõnad on säilinud postkaardil, mille ta kirjutas teda surma poole viivas loomavagunis. Postkaardil on erakordne lause: Me lahkusime laagrist lauldes!

Viimase lausega meenub Derek Jarman, kes teadis, et sureb AIDS-i, ent istutas ometi oma kalurimaja ette roose, merikapsast, moone ja lavendlit. Praegu loen tema päevikuid „Modern Nature”, võtan neist igal hommikul kohvi kõrvale paar ampsu.

Tahan esile tõsta ka raamatupoode. Mis võiks olla toredam kui raamatujaht labürintlikus raamatupoes, kus kõlab Debussy ja kõikuva raamatukuhja alt valitud raamatu väljakaevamine meenutab paleontoloogi tegevust, kes geoloogivasaraga kaljust varandust välja toksib?

Vahel on välismaa raamatupoed niivõrd ahvatlevad, et tekitavad probleeme. Ostsime abikaasaga koleda oranži kohvri, sest reisides ei mahtunud raamatud enam kuhugi ära. Hiljem asetasime ettenägelikult väikese kohvri enne reisi suurema sisse nagu Matrjoška nuku – kasutatud raamatute jaoks, mida paratamatult kokku kahmame. Mina olen meist kahest tagasihoidlikum kollektsionäär: tunnen raamatu füüsilist koormat, püüan alailma tihendada isiklikku raamatukogu aina täpsemaks arhiiviks. Kohati on see ka õnnestunud: kui pärast mitut kuud naasin kodumaale, seisin oma rohelise raamaturiiuli ees ja puudutasin lemmikraamatuid, läbis mind äratundmise värin. See raamaturiiul on minu autoportree.