Tiritammitaja

Kell pool kuus üheteistkümnenda märtsi õhtul aastal 1958 seisis Nora Kallaste esikupeegli ees ning uuris tähelepanelikkusega, mis sarnanes mõne kogenud teadlase omaga, huulepliiatsi joont oma ülahuulel.

Ka asjatundlikum vaataja poleks osanud selles märgata mingit korrapäratust, ent Nora sirutas oma pöidla ometi välja ja tasandas kaarjat joont vilunud liigutusega.

Noral oli otse aristokraatlik nägu, mis, ehkki vanusega veidi rangeks ja tõsiseks muutunud, oli endiselt tagasihoidlikult kaunis. Ta oli väikest kasvu naine ning nii kõhn, nagu on seda ainult keskealised daamid, kes on terve noorpõlve veetnud muretsedes, et on liiga ümarikud.

Pühkinud oma beežilt kostüümilt ühe ebamäärase villakübeme, tõstis Nora korraga pilgu oma väljanägemiselt ja vaatas endale läbi peegli otse, puuriva sügavusega silma. Pilguga, mille kohta öeldakse „vaatas enesega tõtt”.

Kui ka tema lähim perekonnaliige oleks teda tol hetkel näinud, oleks ta Nora vaevalt ära tundnud, sest selles pilguvahetuses oli midagi, mis ei sobinud sugugi kokku Ülikooli tänava tillukese päevinäinud korteri või tuhmiks kulunud kostüümiga.

Seinal hakkas kukkuma antiikne käokell. Möödus minut. Nora langetas pilgu oma peegelpildilt ning ta näole näis olevat lisandunud mitu väsitavat aastat. Täna oli tema sünnipäev.

*

Tund aega hiljem koputas Ülikooli tänava korteri uksele järgemööda nooremas ja vanemas keskeas professoriprouasid. Nora poeg oli seda seltskonda mitmel korral sõpradele kirjeldanud kui „viimased ellujäänud daamid”.

„Nora! Palju õnne, kullake! Aga milline vapustav kostüüm!” hüüdis proua Villemson esikusse astudes elavalt.

„Tänan, Lea, luba ma võtan su mantli.”

Et proua Villemson oli üks viimaseid saabujaid, oli Ülikooli tänava esik, mis niigi korteri pererahva üleriideid ja saapaid vaevu mahutas, nüüd lootusetult ülekoormatud, nii et Nora nägi tükk aega vaeva, et mantlile väärikat kohta leida. Viimaks asetas ta alistunult mantli toolileenile ja sammus kiiruga esikust välja.

Elutuba sumises. Ümmarguse laua taga akna all istus umbes tosin daami, kõik oma parimais rõivais – mõni maitsekas, mõni ülepakutud. Mõnd elurõõmsat saatis ka abikaasa (kel see veel alles).

Esimese kahe veiniklaasi kõrvale oli seltskond rääkinud karvase kraega mantlitest, õmblejannadest, kes viimasel ajal arutult hinda tõstnud, kinnisvara küsimustest ja nende ringkonnas palju kõmu tekitanud abielulahutusest, mille kaudu (sest üks pool lahutanud abielupaarist oli kõigile tuttav ülikooliprofessor) olid nad nüüd jõudnud tänapäeva kõrghariduse ja noorsoo allakäigu populaarse teema juurde. Teine klaas oli lõpetamisel ja külalised elavnenud.

„Kas ma saan kellelegi veel kartulisalatit pakkuda? Kaja? Raul?”

Nora ulatas klaaskausi salatiga teise laua otsa ja valas pooltühjadesse klaasidesse punast veini juurde.

„Üldiselt on see hämmastav,” alustas härra Toom oma tuntud põhjapanevusega, „grammatika – grammatika baasteadmised pole neile selged! Minule on arusaamatu, kuidas nad üldse tulevad selle peale, et filoloogiat õppima tulla – no millest me räägime, Sartre, Balzac! –, kui nad ei oma isegi baasteadmisi…”

„Usu mind, just sellepärast ja tänu sellele nad tulevadki, et nad prantsuse grammatikaga tuttavad ei ole,” vastas proua Villemson valjuhäälselt, käes pokaal, mis oli just kolmandat korda täis valatud.

Selle peale kostis lauast üldine naerupahvak, mis näis proua Villemsonile suurt rahulolu pakkuvat.

Härra Toom jätkas köhatades: „Nali naljaks, aga ma olen nende noorte inimeste pärast tõepoolest mures, ma ei saa aru, mis neid õieti huvitab ja kus nad kogu aeg käivad…”

Tema naine, tuntud oma mehele vahele segamise poolest, segas talle vahele:

„Tähendab! Meie oma Hanno just samamoodi. Ma ütlen uhkusega, ta on alati olnud viisakas poiss, lahtise peaga. Aga viimasel ajal… Tähendab, Treffner on ju hea kool, aga see seltskond, kellega ta seal on hakanud läbi käima…”

Proua Kuslapuu tõstis asjalikult näpu. „See läheb neil üle, uskuge mind, Lindal ja Kaarlil oli mõlemal selline – kuidas nimetada: protestiperiood, kus…”

„Aga ometi on praegu aeg, kus tõeliselt tähtsatele asjadele keskenduda, ülikool on ju ukse ees ja…”

„Aga Nora! Jumala eest, kui kade ma olen. See, et Leol on sinuga ühised huvid… Kas vastab tõele, et te tõlgite praegu midagi koos?”

Nora ärkas justkui unest ja naeratas seejärel vaikselt.

„„René”, François René de Chateaubriand. Leo tõlgib sealt värsse.”

„Suurepärane! Suurepärane…” pomises härra Toom rahulolevalt.

„Aga kus ta siis ometi on?” küsis proua Kuslapuu järsku, mispeale leidis Nora enda poole vaatavat tosina uudishimulikku pilku.

„Täna on ju pühapäev, ta peaks ometi koolist prii olema, eks?”

Nora köhatas, naeratas viisakalt, tõstis oma alustaldriku ilma mingi põhjuseta paar sentimeetrit vasakule ning pistis seejärel ärevalt suhu viinamarja. Ta kahetses seda kohe, neelas viinamarja kiiresti, peaaegu tervena alla ja asus just midagi ütlema, kui proua Villemson käe üle laua sirutas ning tema lauaservale jäetud veiniklaas kummuli kukkus. Pokaal lendas hoogsalt otse Norale sülle ja kuiv punane vein voolas tema beežile kostüümile laiali nagu veri. Kõlas vali ahhetus ja proua Villemson kainenes hetkega.

„Issand, anna andeks, Nora, kallis!”

Nora aga suhtus õnnetusse nõnda rahulikult, nagu oleks ta seda pikalt ette näinud, võib-olla isegi kavandanud.

„Pole midagi, Lea! Ausalt, see kostüüm oligi mulle juba tüütuks muutunud.”

Kõik hakkasid otsekohe tegutsema – teadjamad perenaised tõttasid kööki, et valmistada kodustest vahenditest õige segu, millega veiniplekk maha pesta. Proua Villemson oli aitajatest agaraim, ent siiski heitsid nii mõnedki külalised talle salamisi etteheitvaid pilke.

Juba hetk hiljem tupsutas proua Villemson agaralt Nora kostüümil olevat plekki äsja loodud seguga. „Nora, oh tõepoolest…”

„Pole lugu, tõesti. Ma lähen vaatan endale midagi muud selga. Vabandage mind hetkeks.”

Nora tõusis ning kõndis rahulikul sammul elutoa teise otsa ja sisenes perekonna magamistuppa. Ta sulges enda järel ukse, hingas sügavalt välja ning vajus vastu ust küüru, käsi ikka veel ukselingil.

Korteri planeeringus tõenäoliselt ühe inimese või abielupaari jaoks mõeldud magamistuba mahutas viit voodit: Nora enese, tema vanemate, kahe õe ning – kõige kaugemas magamistoa servas – Leo oma. See oli kitsuke üheinimesevoodi, mis oli alati ja praegugi ainsana ära tegemata.

Teki peal lebasid pisikeses vildakas kirjas täis kritseldatud paberilehed, raamatud („The Waste Land”, „René”, „Romances sans paroles”, „Finite-Dimensional Vector Spaces”), helesinine päevinäinud vihik ja kaks vinüülplaati. Nora istus väsinult oma voodile ja silmitses mõnda aega poja tühja aset. Tuba oli harjumatult vaikne.

Läbi hallide pilvede paistis aknast sisse paar armetut päikesekiirt, mis valgustasid toas ringi lendlevaid tolmukübemeid. Viimaks tõusis Nora püsti ning asus aeglaselt riideid vahetama.

Otsustanud tumesinise kostüümi kasuks, asus ta rikutud kostüümi mustapesukorvi asetama, kui äkitselt peatus midagi meenutades ning libistas siis kostüümi jaki taskust ettevaatlikult välja vana kollaka ümbriku.

Ta asetas selle kirjutuslauale ja lasi sõrmedel hetke ümbrikul puhata. Ümbrikut vaadates vajus tema kulm äraolevalt kortsu, nii et ta nägi hetkeks kummalisel kombel noorem välja.

Mõnda aega seal seisnud, hingas Nora teravalt sisse ning kõndis tagasi elutuppa, kust juba kostis veiniplekidraama unustanud seltskonna naer.

Selsamal hetkel rippus tema poeg Leo magamistoa akna aluse vihmaveetoru küljes ja asus end just lahtisest aknast sisse upitama. Ta oli akna all juba mõnda aega ja üsna tujutult oodanud, sest Nora ilmumine oli takistanud tema põgusat sisse-välja hiilimise katset.

Kui ta kuulis elutoa ust sulgumas, vinnas ta end kähku aknale ja ronis vilunud tasadusega tuppa.

Leo haaras oma voodilt rutakalt sinise vihiku ja oli juba sama teed lahkumas, kui peatus. Ta kuulatas elutoast kostvaid hääli. Seejärel istus ta oma voodi jalutsisse ja surus sõrmed vastu aknaalust malmradiaatorit.

Välimuselt oli Leol Noraga vähe sarnast – tema juuksed olid tunduvalt tumedamad ja näojooned andsid aimu mingist temperamendist, mis Nora näos puudus. Ta oli seitsmeteistaastane noormees ja oli vähe asju, mida ta sallis vähem kui „viisakat seltskonda” ja sellega kaasnevat klatši.

Leo vaatas kulmu kortsutades aknast välja ja ootas oma sõrmede ülessoojenemist, neid hajameelselt vastu radiaatorit trummeldades. Elutoast kostis korraga vali kõlav naer, mille allikaks võis aimata švipsis proua Villemsoni. Leo põrnitses elutoa ust pilguga, millest oli raske välja lugeda muud kui põlgust. Ta hindas hetke tühja vaikivat magamistuba, mis harva oli ainult tema päralt – tuba oli otsast otsani täis tuubitud ja mõjus seetõttu erakordselt väiksena. Igal asjal oli oma hoolikalt valitud koht.

Õige pea jäi Leo pilk pidama keset lauda lebaval kollasel ümbrikul – võõrkehal. Ta tõusis sedamaid püsti, kõndis laua juurde ja võttis ümbriku, et lugeda sellel olevat aadressi. Seal seisis elegantses käekirjas: Nora Kallaste, Ülaste mõis, Tartumaa, 17. mai 1936.

Ta silmitses ümbrikut hämmeldunult. See oli tõepoolest vana ümbrik, õieti oli see vanem kui Leo ise, ja selle kulunud narmendavad servad andsid mõista, et aastate jooksul oli seda korduvalt avatud. Leo seisis hetke, ümbrik käes, ja vaatas seda pingsa puuriva pilguga. Ta kuulatas – elutoa ukse tagant kostis veel elavam sumin kui enne. Otsusele jõudnud, tõmbas Leo ümbrikust õrnalt välja kaks tihedalt täis kirjutatud lehte, istus oma voodile ja asus lugema.

Nora, Sa kullatükk ja tiritammitaja!

Lõpuks ometi Sa kirjutasid! Kuidas me ootasime!! Sa ei andnud kellelegi ju oma aadressi ja kui me Sinust kuu aega midagi ei kuulnud, kartsime päriselt, et oled tee peal mõnes väikses haledas Ida-Euroopa linnas hinge heitnud. Su kiri oli muidugi võrratu ja proovin Sulle kõigest aru anda, nagu palusid. Aga pead ainult lubama, et annad andeks, kui mu kiri stiililt Sinu omale täielikult alla jääb. Seinad kostavad siin niimoodi läbi, et need võiks samahästi olemata olla, ja nagu sa tead, kolis kõrvalkorterisse uus seltskond. Nüüdseks oleme kindlad, et vähemasti üks neist on (kehv) ooperilaulja ja üks neist (vist see lühike brünett?) kurameerib mingi kuramuse puhkpillimängijaga. See LÄRM on siin tõesõna väljakannatamatu ja kuulen vaevu oma mõtteid, mis rääkida siis veel kirja kirjutamisest!

Kuidas jalaga on? Kas arsti antud harjutused on aidanud? Hélène ütles, et Henry oli möödunud aastal oma silmaga näinud, kuidas Renée Duchamp oli ühel etendusel tõste ajal tasakaalu kaotanud ja sääreluu täiesti puruks kukkunud, nii et verd lahmas, aga et juba poole aasta pärast tantsis ta jälle ja kriitikute arvustuste järgi isegi paremini kui varem. Nii et tema arvates ei tasu Sul ülemäära muretseda.

Me mõlemad igatseme Sind lõpmatuseni ja kõik teised muidugi ka (Robert Darhaus küsis Sinu järele, erakordselt hardal ja minu meelest väga murelikul pilgul, nii et usun, et võime mind lugeda kihlveo võitjaks).

Mis veel? Hélène kurameerib ikka veel Henryga ja ikka veel ei lase kellelgi nimetada seda kurameerimiseks. Ta on üks tobe põikpäine neurootik.

Aga mina sain pakkumise! „Trois Étoiles’is” mängitakse „Kolme õde” ja neil oli vaja Irinat! Ma olen nii rõõmus, et võiksin lõhkeda, lendu tõusta ja nii edasi ja edasi… Aga sellest kirjutan järgmine kord, kui oleme proovidega pihta hakanud.

Oh, Norake, siin liigub kõik nii kiiresti. Sinu äraminek tundub ühtaegu nagu eile ja samas mitme aasta kaugune. Mõtlesin üks päev, kui märkamatult see kõik mööda läheb. Kuidas muudkui tuhiseme selles ogaras keerises ringi ja alles hiljem avastame, et – me olime vist õnnelikud. Just eelmisel nädalal istusin ühel vihmasel keskpäeval Bochart-de-Saronil selles armsas nipsasjakesi täis kohvikus ja sinna astus sisse üks paar. Nad nägid mõlemad üleni naeruväärsed välja ja ma olen päris kindel, et nad olid joogised. Mees oli pidžaamas ja naisel oli seljas selline maani ulatuv põllulille tikanditega hommikumantel (peaaegu identne sellega, mis Sinul on, ainult pikem). Mehel olid igatahes jalas toasussid, mis vihmase ilmaga sinna jalutades olid läbi vettinud, ja naisel rihmadega rannasandaalid. Rannasandaalid, hommikumantel ja punased huuled!

Ja see oli täiesti uskumatu, kui õnnelikud nad olid! Nad naersid ja muudkui naersid ja naersid, nii kaua, et meil, kes me seal kõik omaette istusime, tuli ka naer peale, isegi baaridaamil. Siis tellisid nad kahepeale ühe napoleoni ja istusid vaikselt ja õnnelikult aknaaluses lauas nagu kaks idiooti. Vihma kallas. Millegipärast tuli mulle meelde, kuidas me sellel esimesel suvel neljakesi Provence’is vanemate juures olime ja päevad otsa muud ei teinudki kui naersime. Ja millegipärast mäletasin, kuidas Sa tegid rannas tiritamme ja mina tegin sellest pilti. Ma otsisin seda pilti igalt poolt ja täna leidsin ta lõpuks üles. Meenutagu ta Sulle meid ja suve ja üleüldse kõike. Seda, et oleme olnud õnnelikud, kui soovid (ja Sa ei tohi hukka mõista minu häbitut sentimentaalsust, tead väga hästi, et see on minu puujalg).

Kallistame sind Hélène’iga ja saadame Su pahkluule kirglikke õhusuudlusi. Varsti oled juba siin, jood meiega shampanjat ja räägid meile oma malbetest ja igavatest eesti kosilastest.

Kohtumiseni, kullake!

Sinu Bobby

P. S. Hélène otsib oma siniste kividega käevõru ja ütlesin talle, et see jäi viimati Sinu asjade juurde ja võtsid selle ilmselt kogemata kaasa. Kui ta küsib, siis ole ingel ja ütle, et see on nii.

Leo võttis ümbrikust välja mustvalge foto. See kujutas rannaliival pea peal seisvat noort naist, kelles ta tundis vaevu ära oma ema. Nora oli seal tõepoolest noor, kahuste juuste ja laia, kelmika naeratusega. Leo vaatas seda pilti tükk aega.

Siis pani ta pildi koos kirjaga tagasi vanasse ümbrikusse, sättis selle tagasi oma kohale kirjutuslaual, viskas sinise vihiku tagasi oma voodile, kust oli selle äsja üles korjanud, ja ronis aknast välja.

*

Umbes kümme minutit hiljem asus Nora lahti lõikama maasikatega kaunistatud sünnipäevatorti. Härra Toom katsus temaga mitmel korral prantsuskeelset vestlust alustada, aga Nora jäi oma vastustes viisakalt napisõnaliseks. Kogu ülejäänud laudkond oli nüüdseks juba igati lõbusas tujus ja jututeemad ei paistnud lõppevat.

„Norake! Kui sa lõikad kuueteistkümneks, siis pane siit risti.”

„Küll mina juba oma geomeetriat tunnen…” vastas Nora enda ette vaikselt naeratades.

Korraga pöördusid lauas istujate pilgud tordilt esiku poole ja proua Villemson lõi käed valju rõõmu väljendava plaksuga kokku.

Seal seisis tuulest ja vihmast sasitud Leo, hõlmad valla ja kael paljas.

„Näib, et jõudsin hääl ajal.”

Nora pööras tema häält kuuldes jahmunult ümber ja vaatas oma poega, nagu see oleks kummitus.

„Palju õnne, ema! Vabandust, mind ei lastud varem tulema.”

Kõik daamid asusid Leod küsitlema, nii nagu see on alati, kui noor inimene saabub vanemate inimeste seltskonda. Leo vastas kõigile küsimustele rahulikul, asjalikul toonil:

„Abiturient jah…”, „Praegu kaldun arvama, et matemaatika…”, „Läheb kenasti, enamusega olen maha saanud, aga kohati ta ei taha eesti värsimõõduga klappida…”

Nora vaatas talle üllatunult otsa, kuni Leo järsku kulme kergitades tema poole pöördus:

„Ema, sa ei pea ju ometi sünnipäevapidu ilma kartulisalatita?”

Nora köhatas, endiselt hämmingus, ja ütles siis vaikselt:

„Köögis laua peal. Tee ennast korda palun, enne kui sa lauda tuled.”

Leo naeratas seepeale lõbustatult, pööritas silmi ja sammus kööki. Nora jäi talle järele vaatama.