„Eesti novell 2026”.
Koostanud Maria Veske, Paul Raud, Margit Lõhmus, Alvar Loog.
Puänt, 2026. 320 lk.
Selleaastane „Eesti novell” on peamiselt õnnetute meeste novell. On neid õnnetuid mehi meil tõesti nii palju? Kas mehed on õnnetumad kui varem? Kas siin peitub mingi probleem? Ma vajan vastust! Õnneks leidub ka muud: tiinekalikku enesehaletsust, suhteprobleeme ja Kalevite kange rahva alevite lahjasid poegi. On isegi mõrvu! Mäherdune kokteil!
Viieteistkümnest autorist kaheksa on mehed ja seitse naised. Tasakaal on paigas. Peaaegu. On näha, et seda on silmas peetud. Samas on viieteistkümnest loost kaheksas (teatavate mööndustega suisa üheteistkümnes) peategelaseks või loo käivitavaks elemendiks see eelmainitud õnnetu mees. Põnev! Mida kõike sellest välja saab lugeda! Näiteks, et a) meestest on üldiselt lihtne kirjutada, sest nad on juba eos totakamad ja teevad halvemaid valikuid kui naised, b) me oleme harjunud meestest kirjutama ja see harjumus pole paraku taandunud, c) me oleme harjunud lugema just meeste kohta ja et see harjumus on õnneks aegamööda raugemas, kuigi mitte täielikult.
Kokkuvõttes oleks tahtnud rohkem ka kellestki teisest lugeda, aga olgu, usaldan koostajate valikut. Siiski on märgatav kontrast selleaastase kogumiku tagakaaneteksti ning „Eesti novelli” sarjale iseloomuliku sisu vahel. „„Eesti novell 2026” on sarja üheksas raamat, mis lükkab vankumatult ümber väite, justkui ei oleks midagi uut siin päikese all,” väidavad väljaandjad tagakaanel, kuigi juba 2019. aasta kogumikku arvustades mainis Johanna Ross, et see kuulub (mees)kirjanduse peavoolu, mida ilmestab „jutustamisstiil, mis mängib realismi piiridega, venitades neid kas absurdi/groteski või lausa ulmesse” ning kus „olmeline ja fantastiline vahelduvad ootamatult”.[1] Mart Velsker on samast kogumikust rääkides tõdenud, et „mitmel puhul on raamatus „lihtsa” elu kujutamist – ehk siis väikese inimese elu, mida näidatakse rohkem või vähem teda ümbritseva olme kaudu, olgu maal või linnas”.[2] Mina ütleks, et viimatine kogumik on tegelikult sellega ääretult sarnane ja vastupidiselt tagakaanetekstis öeldule saab lugeja seda, mida varemgi. Mis tähendab kokkuvõttes tegelikult täitsa talutavat taset, aga aasta novelliparemik võiks seda siiski ületada. Samas, kui arvestada „Eesti novelli” raamatute hindeid Goodreadsis, mis tavapärase 3,6 tähekese ringis kõikuva tulemuse asemel on selleks aastaks hüpanud suisa 4,36 peale, siis tundub, et asjad lähevad igati ülesmäge.
Üldiselt tundub, et teos õigustab oma nime, ning seda enamgi kui varasematel aastatel. Viieteistkümnest tekstist vaid kahe puhul võiks öelda, et tegemist ei ole päris konventsionaalse novelliga. Nendest kõigepealt.
Emel-Elizabeth Tuuliku „Kuidas minust sai kusik” on super lugu! Autofiktsioon, mis tundub enam „auto” kui „fiktsioon”. Ilmselt on tegu kirjeldusega, mida lugedes iga väljaarenenud eesajukoorega indiviid oma kolbast juukseid välja kakub ning sündmustiku jooksul korduvalt enda ette „Ära sinna mine!” karjub. Pinge on esimesest lausest peal ega annagi järele, mispärast jääb suhu igati vänge-rõve süljeklomp, mis lahtub heal juhul tundide jooksul, halvemal aga alles mihklipäevaks. Pinget hoiavad kaks interlüüdi, mis aitavad peategelast mõista ja avavad loo seisukohalt olulisi detaile. Maitseprooviks olgu ära toodud paar lauset: „14-aastasena tutvusin nightchat’is 45-aastase Reedikuga, kes kutsus mind ja mu sõbrannat enda Nõmme koju külla.” (Lk 114.) „Teadmatuses küsin: „Mis on golden shower?” Aga küsin piisavalt diplomaatiliselt korrektselt, et minu küpsusaste tunduks endiselt well-done, mitte medium-rare, nagu see tegelikult on.” (Lk 120.) :SSSSS 10/10 vistseraalne kogemus. Nõmme pole enam kunagi endine.
Samuti on suur rõõm lugeda Margit Lõhmuse tekste („Vanatydruk”): need on lihtsalt nii kerged-kerged-lahedad. Nagu Lõhmuse enda olek: kohe läheb midagi lendu ega tulegi maa peale tagasi. Mitte kunagi. Mis kirjapanduna on alati lihtsalt tohutult naljakas. Mõistan ka, et see, kui palju lugejale päevikulik stiil meeldib, on korrelatsioonis sellega, kuidas ta konkreetse inimesega vaibib. Kui ma oleks 14, siis kas ma loeks Lõhmuse blogi religioosse pühendumusega? Minu puhul kindel pauk! Nagu pikajalgne ämblik, pakib Lõhmus mind oma mõnusasse mõttekookonisse, kust võib samas ilma suurema vaevata lahti rabeleda ning põgenedes näha, kuidas ämblik Margit sügavalt ohkab ja juba järjekordset digimelanhoolset postitust vorpima hakkab. Ära nukrutse, su blogi on väga naljakas! Ja vanatüdrukuks ei jää sa ka ühti! Minu arvates võib nii Lõhmuse, Tuuliku kui Silvia Urgase tekste lugeda lihtsalt keele ilu pärast – need on inimesed, kes kasutavad keelt ja tema tundevarjundeid kaunilt ära. Palun veel!
Mainin vahepeal, et kõigilt autoritelt küsiti, kellega Eesti kirjanikest nad oma kuue vahetaks ning millise välismaise loovisiku või -kollektiiviga nad tugevat sidet tunnevad. Valdavalt läks nii, et mehed vahetaksid kuue meestega ja naised… ka enamasti meestega. Lõhmus oli ainus naine, kelle eeskujuks olid teised naised. Kõnekas tõsiasi, julgen väita.
Nii-öelda päris novellidest jäid silma need, kus oli selgelt tajutav struktuur, pinevus ja rahuldav lõpplahendus, mida võib pidada novelli a-ks ja o-ks. Juhan Voolaiu „Inimhallitusjuust” on täiesti puhtavereline novell ning võib-olla isegi kogumiku tugevaim lugu. On absurdi, on õnnetu mees, on mõtteid sellest, mida ja kelle jaoks oleme valmis ette võtma ja mille eest. Raha? Kuulsuse? Inimväärse elu? Kas suure kunsti nimel on kohane astuda üle inimeste isiklikest piiridest ja neid inimesi äkki natuke ninapidigi vedada, kui tulemus on nagu hästi-hästi lahe? Kerge maagilise realismi tuules jõuame põneva lahenduseni, millest jääb õhku aga küsimus, kui valmis me päriselt oleme, et õnnestumisi, edu ja Suuri Asju enda ellu lasta. Need ei tule, kui me ise ei lase. Kuigi mitme teise novelli puhul jäi usutavusest kohati puudu, oli siin hoolimata absurdsest sisust kõik timmis, hetkekski ei tekkinud tunnet, et selline asi ei võiks päriselt kellegagi juhtuda. Kogumiku avanovellina juhatab see ka väljaande temaatika ilmekalt sisse: „Bruno oli pikemat kasvu mees, habemesse kasvanud, vaene ja nukrameelne. Mehe längus kehahoiak ja sissevarisenud õlad jätsid mulje, et õhusammas rõhub teda rängemini kui teisi [—]” (lk 9). Siin oli groteski veidi rohkem kui maagiat, erinevalt aga järgmisest loost.
Vaibilt sarnase šedöövriga on maha saanud Mehis Heinsaar. Uperpallitavas ja fantastilis-unenäolises novellis „Sisenemised rännakul; Priidel, põld ja võluõlu” põimuvad perekonnatraumad, esivanemate pajatused, vesi, humal ja oder ning neist kõigist kokku segatud kange märjuke. Tuleb välja, et mida kangem, seda sügavamale ajalukku on võimalik rännata – tõdemus, milleni kõvemad hobialkohoolikud on kahtlemata juba omal jalal jõudnud. Lennukust jagub! Samas julgen kobiseda, et lõpp jäi kangesti poolikuks. Sarnast saatust jagab ka Ervin Õunapuu „Lendva”, mida lugesin nagu tõelist põnevuslugu – nad oleksid olnud peaaegu võrreldavad „Šaakali päeva”, „44. lapse” ja „Da Vinci koodiga”, kui novelli viimased read nõnda ära poleks vajunud. Jäi mulje, et autor valas kogu energia välja ning viimaks polnud enam mahti otsi kokku siduda. Aga meelde jääb see igatahes! Lisaks on selgelt tajuda, et inimene, kes vahetaks oma kuue Peet Vallakuga, oskab novelle kirjutada.
Silvia Urgas on alati vaimukas, nii ka seekord. „Eestimaa puit” on kleepsuraamatulikult kirev ja hoogne lugu, kus film „Lola jooks” kohtub filmiga „Lõpp-punkt” – hingetõmbeks aega ei jää! Jällegi on kõikumist päriselulise ja maagilise, juhtunu ja mitte kunagi juhtunu vahel. Urgase tegelased on üdini inimlikud, autor oskab märgata, mis elus toimub, ning ta on eneseteadlik ja tundlik kodanik. Tajumaailma reiting üle 9000, täielik aurafarm. Silvia puhul on kõik ehtne, asi on elust enesest. Nii mõnegi novelli puhul nägin vaimusilmas, kuidas autor istub laua taha, mõtleb, et kirjutaks nüüd ühe vaimuka jutu, ja hakkab pihta. Tihti tuleb sellisel juhul välja hoopis üks vedel peer. Sarnaselt Lõhmusega julgeb Urgas aga kirjutada nii, nagu inimesed räägivad. Tema tekstis on eriline mahlakus, mis tuleneb nii ingliskeelse slängi, väljamõeldud plämaterminite kui ka uute ja vanade keelendite ja väljendite segamisest. Meil on suur puudus sellisest julgusest ja värskusest eesti ilukirjanduses! Andke mulle palun tekst, mis ELAB! Aaaaaaahhhhhhh!
Maarja Kangro esines novelliga „Viimane tango Kiievis” oma tavapärases stiilipuhtas headuses. Šikk. Loo lõpp oli äärmiselt mõjus, aga lihtne. Liiga lihtne? Samas ongi elu paratamatused lihtsad ja järsud. Nagu ka Kangro novelli puhul, on nad eriti mõjusad siis, kui nad pole tegelikult nii paratamatud. Naaberriiki valitsev türann võiks igal kuradi hetkel selle sõja seisma panna ja paratamatuste hulk väheneks silmapilk märkimisväärselt. Tegelikult oli see lõpp muidugi ainuvõimalik. Aga miski jäi siiski kripeldama.
Samamoodi jäi kraapima Kai Aareleiu „Teine”, mis toob lugejani paarisuhte (või äsja lõppenud paarisuhte) all kannatajate möödarääkimiste maailma. Mu meelest puudus novellil tõsiseltvõetav ja käimalükkav miski. MacGuffin. Mana. Mingi soust jäi vajaka. Samas tuleb meelde Andrei Tarkovski öeldu, et kunstnikuna oma ideede kommunikeerimine on üks tänamatu tegevus: inimestele tuleb näidata elu ja nad leiavad iseendast selle, mille järgi kunstniku tööd hinnata.[3] Võib-olla puudus minus hetkel see hindamiseks vajalik komponent. Tegevus toimub enamjaolt Londonis, võõrastes trepikodades ja magamistubades, aga ka mittekohtades: kusagil abstraktsioonides ja toimumata vestlustes. Mil määral me suhetest lahku minnes muutume? Kui kaua peaksime oma eelmisi elusid leinama? Meeldisid viimases veerandis sisse toodud vihjed, mis andsid mõista, et midagi on paigast ära, ning kutsusid lugu uuesti üle lugema. Meisterlik!
Teised novellid olid kas niisama toredad või jäid ülejäänud salatis taustamaitseks, selliseks spinatiks või selleriks. Nii Tõnis Tootseni („Ära hakka seda kiskuma”), Rein Orni („Sügis”) kui Riste Sofie Kääri („Alevipoeg”) tekstid tegelesid lisaks meestele veel mitmesuguste lõppudega: kas siis terve mõistuse, suhte või elu lõpuga. Neist jäi alevielu värvikate karakterite üksikasjaliku kirjeldamisega silma Käär, kes suutis oma novellile täiesti adekvaatse, kuigi müstilise lõpu luua. Loodetavasti võib teravaid torkeid „maainimeste” pihta pidada peategelase ja mitte Kääri enda kibeduseks. fs-i „Stefan” jäi minu jaoks, eriti Tuglase auhinna valguses, ootamatult nõrgaks, ei teagi, mis siin valesti läks, polnud ei liha ega kala, kuigi üldiselt võiks mulle selline vaib meeldida. Segadus. Elo Valneri („Unejutt näidendist „Nälg””) ja Armin Kõomäe tekstid olid viieteistkümnest kõige helgemad, kusjuures viimase „Ela!” on üks magus-mõnus tour de force lugemise ja elamise tähtsusest, mida rida-realt sisse ahmida oli puhas lust. Hõissa!
Hugo Raudsepa „Johannes Niglase avantüür” oli tort kirsil, seda nii mahult kui sisult. Siin on mõttetihedust, mis annaks Dostojevskilegi silmad ette ja mis ajas heas mõttes oksele. Kuna unustasin, et kogumiku viimane novell ongi tavaliselt vanemast kirjandusloost, mõtlesin lugedes korduvalt, et kuidas ta küll nii hästi seda Bernard Kangro stiili oskab matkida…
Kokkuvõttes oli „Eesti novell 2026” üks kirju kogum tekste. Koostaja Alvar Loog ütles, et salatit siit nagu ei tulegi: iga autor on nõnda isemoodi, et maitsev kokkusobivus on tõsise kahtluse alla seatud (lk 8). Oli tekste, mis selgelt haarasid, tekitasid tunde, et ma TAHAN lehte keerata, ja oli paratamatult tekste, mis ei jäänud meelde. Isegi pingutades ei meenunud mõne novelli puhul ühtegi märkimisväärset käiku, mis oleks mu ajukäärudesse kuidagipidi kinni jäänud.
Loodetavasti on järgmised kogumikud veidi värvikamad. Kõige poolest! Kirjutame ka teistest kui melanhoolsetest meestest, sest see on lihtsalt üks liiga kitsas demograafiline üksus! Muidugi ei tohiks kõik novellid olla ainult 25-aastastest üksikemadest, väärikatest vanadaamidest või hoopis tsirkuseartistidest. Sest see oleks samuti ühetaoline. Ja ühetaolisus on igav! Ikka rohkem mitmekesisust, rohkem värve, enam julgust, mahlakat keelt ja siiruviirulisi maneere, keelendeid! Sisukust ja tihedust! Ja loomulikult häid ja elavaid lõppe.
[1] Johanna Ross, Riivitud redisest kumera laimini ehk Veel kord EV100. Müürileht 2019, nr 83, lk 36.
[2] Mart Velsker, Tähtis asi. Vikerkaar 2019, nr 10–11, lk 186.
[3] Vt Andrei Tarkovski, Sculpting in time. Reflections on the cinema. Tlk Kitty Hunter-Blair. New York: Alfred A. Knopf, 1987.
Lisa kommentaar