Igal juhul võib väita, et Keiser on olemas. Ta on olemas esteetilise objektina, tekitades iseseisva afektiivse sfääri – ja ta on olemas ökoloogilise objektina, luues meie hingede sisemise tegevuse tingimatud eeldused.
Ma poleks tahtnud pikema intiimse libisemise, tühiste inimeste lahjade laengute peale oma kallist aega raisata, aga elu pidi ometi seletama inimesele, kellega elada taheti.
See inimene vaatas pimesi oma Varjatud Maarjamäe poole ja mina vaatan teda nagu lainetes merd ja näen, et Maarja läheb oma üürikorterist A. Adamsoni tänaval kunstikooli, ja ma mõtlen, et iga öö joonistavad nad ühte ja sama modelli, kolm tundi, selle modelli nimi on Krokodill.
Siis saabus minu kolmekümne kuues sünnipäev, ja niipea kui see mitte eriti oluline verstapost möödas oli, kukkusin ma jälle musta auku.
Õigupoolest kukkusin ma hoopis mustast august välja, sellest suurest singulaarsusest või sündmuste horisondi tagant või kurat teab kust tagasi-tagasi-tagasi kosmosesse. Ma koperdasin täiesti ootamatult ja sõna tõsises mõttes mustast august välja.
On öö, kui avan silmad, ja väga valge öö.
Ma eemaldun üha enam töökohustustest oma uues kontoris.
Ammuilma olen loobunud esialgsest põhimõttest, mille formuleerisin siis, kui palkasin esimesed kaks kolleegi: võtta kliente alati ise vastu, ihualasti, naeratades, isegi siis, kui kirjalike protseduuridega peaks tegelema mõni minu vastutuse all olev noorem kolleeg.
Alguses olin ma väike ja blond, meenutasin haldjat, küll sportlikku, väga lihaselist, lakk igas suunas lehvimas ja vurrud kangelt turris, meenutasin haldjat, täna meenutan krokodilli.
Muganduda ei tähenda alistuda. Võita ei tähenda muganduda. Mitte ükski võit ei ole labane. Võitjad ei kaota mitte kunagi rahulolu olevikuga. Võitjad on rahul ja rahul saab olla ainult see, kes ei mugandu. Kõige parem ja kõige majesteetlikum on võita, ja kõige suurem kuningriik kuulub Keisrile, kes loobub normaalsest elust, et võita endale elu, mis on ülinormaalne.
Hommikul aga oli Keiser kadunud. Kui Krokodill teda otsima läks, leidis ta eest tühja voodi ja lahtise akna. Padja peal oli kiri. „Läksin ära, sest inimeste intiimne elu ajab mind oksele,” seisis kirjas.
Küllap paistsin ma üllatununa, sest mulle veelgi sügavama õhetusega otsa vaadates lisas Krokodill, et peab häbiga tunnistama, et ta polnud suutnud end piisavalt koguda. Ta polnud suutnud ohjeldada oma sõnu ja tegusid, nagu olukord nõudis. Ta oli kaotanud meelekindluse, mis oleks olnud mõlema substantsi – hukkunu ja elava – vääriline. Meelekindluse, mis oleks pidanud olema tooniandev suhtluses Keisriga.
Keisri positsioon on tänaseks tunduvalt paranenud. Laua nurga kohalt on ta troon nihutatud paremale. Aknalaual kruugis on uus vein. Välised ümberpaigutused kinnitavad, et sisemiselt on kõik oma endisel kohal.
Keiser istub aias ja vaatab suuri siidise lehvikuga talimoone.
Lootustiined moonid, tukalondid ära keeratud, maskis naised mehikestemeres.
Uskuge mind, ma ei keeldunud.
Tuleb öelda, et sellest hetkest alates muutus elu mulle ja Keisrile, Krokodillile ja Maarjale korraga mõnusaks ja ebareaalseks. Üle meie lainetas mahe kujutluse tuul. Mul ikkagi on üliinimlikku, ülinormaalset julgust.
„Istu nüüd siia maha,” ütleb Krokodill, „ja ma esitan sulle ühe luuletuse, mille sa pead viima Saksamaale kodustele.”
Siis lausub ta järgmised sõnad: „Oo Lahtiütlemise ja Joobumuse Keiser, Seksi ja Huku Keiser, elav kujutlus, kes sa hulgud hiilgavana selle ühe ja ainsa ja üksiku matemaatilise universumi varemete ja pagenduspaikade vahel, oo jaheduse keiserlik heerold, oo irreaalne uneta ööde karjane, kao mu rüppe, kus hinged kasvavad, kao mu rüppe, kust iga jumal leiab oma lõbu!”
Igal hommikul joonistan maskidele uued näod. Nende elulood on täpselt samad mis eelmisel õhtul, ainult mõned elud on salapäraselt kadunud, jättes alles vaid tuhmunud jälgi suurel Pärsia vaibal Maarja keiserlikus korteris A. Adamsoni tänaval.
Ei maksa olla ettevaatlik, kujutlus pole salakaval, ta ei sea välja lõkse.
Tagasihoidlik meeldetuletus. Noore Keisri sarvi ei ole kasulik nuusutada. Räägitakse, et nendes sarvedes pesitsevad pisikesed olendid, kes tungivad ninasõõrmete kaudu pähe ja söövad ajud ära.
Muidugi on see mõte narr. Ehk kõrvalt on seda ebameeldiv vaadata, kuidas malbe inimene muutub kurjategija sarnaseks, aga sisimas süda teab, et ajud pole muud kui hingede ballast.
Nuusutasin Keisri sarvi ja midagi minu peas lülitus ümber.
Loomulikult, kõik on täiesti selge.
See korter A. Adamsoni tänaval on valitsejate üksinduspaik, paras plats juurdlemiseks ja järelemõtlemiseks.
See korter on nagu mõiste,
mis põhineb
rohkem või vähem
ontoloogial,
mida Philippe Descola
on nimetanud
analogismiks.
See korter vaatab üles ja ütleb:
„Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.”
Lisa kommentaar