Ema viib poisi, kellest ühel päeval saab aerutajapoiss, aga teatagu teda juba praegu selle nime järgi, surnuaeda. Ema mattis mõned aastad tagasi siia oma esimese poja, esimese mehega eostatud poja. Mõned päevad enne poja surma viis ema talle haiglasse mängupüstoli. Metallist ilmselt. Ehk oli tongipüstol, tähendab selline, mida tuleb vinnastada, kuhu saab tongiriba sisse panna, aga võib-olla oli lihtsam, vedru ja kummilutunoolega. Pojal oli ikka hea meel küll kingitust saada, aga väga vaevaliselt tõstis ta püstolit oma nõrgaks jäänud käega, ja kas see ka pauku tegi? Enne, kui pojal suremise krambid hakkasid, elavnes ta, ärkas hetkeks elule, ent kustus siis peatselt. Kui ta suri, torkas haigla sanitar emale, sel ajal väga noorele naisele, põleva sigareti suhu, et see tuimestavat hingevalu ja saab ehk kergem, ja sinna see sigaret jäi ligi kuuekümneks aastaks, küllap see veidi tuimestas, kuigi lõpuks loksus kopsudes vesi ja suits kukkus suust, ent see on ühe teise aja lugu. Poeg suri talvel. Surnuaiale sõitis ema poja kirstu kõrval. Istus veoauto kastis. Pakane läks temast mööda, seda ta ei tundnud. Kes ja kuidas selle väikese kirstu haua juurde tassis, hauda lasi, haua kinni ajas?

Surnuaed, see elavate ehitatud ja ehitud. Hauaplats. Ema silitab põõsast leitud rehajupiga liiva poja kohal ja sikutab lokkama läinud kibuvitsapõõsa võsusid välja. Kibuvitsa juured on sügaval ja kui ema juured liivasele mullale sikutab, kardab ta neid vaadata, et ehk on poja küljest mõni luu või kondike juurtega kaasa tulnud, ei ole aga siiski. Kui ema poja mattis, pani ta mängupüstoli talle padjakese alla kaasa. Aerutajapoiss, kes, nagu juba sai öeldud, ei ole siin veel aerutajapoiss, saab selleks aga hiljem, mõtleb oma poisimõistusega, ja millega tal siis ikka mõelda on, kuidas see püstol seal pea all küll välja võib näha nüüd, terve igaviku, mitu aastat hiljem. Saaks sellega ehk paukugi teha veel? Milline see poisike seal all välja võib näha nüüd, mitu aastat hiljem? Aga poiss ja tema püstol on sügaval, väga sügaval ja kibuvitsajuurgi ei ulatu poisini ega tema püstolini.

Hundikoer on trepikotta pääsenud. Hulkujakoer, takune, vaikne, nälginud, poisi jaoks hirmutav siiski. Hundikoerad on ju tegelikult hundid. Kes seda ei teaks. Tulevad vaikselt, murravad, lahkuvad vaikselt. Hundikoer ei lase aerutaja­poissi õue, kükitab trepimademel ja vaatab oma kurbade hundikoerasilmadega õueootel poissi. Poiss läheb tuppa tagasi. Hunt ent tuleb öösel poissi otsima. Toa lõpus oleva riidekambri uks avaneb. Hunt siseneb, astub mõõdukal moel. Tal on aega. Hundi silmad on punase rätiga kinni seotud. Ta kõnnib poisi voodi eest läbi. Otsib poissi ja eks poiss tunneb, et hunt saab ta kohe kätte. Kobab, kompab. Astub vaikselt ja pehmelt mööda pruuniks värvitud põrandalaudu, mille vahedesse isa on takku toppinud, mida pahteldanud ja värvinud, ent mis siiski pragu­nema kipuvad. Esikäppadega sirutab, kompab hunt kahele poole ja tema saba liipab pragulist põrandat. Möödub, pöördub tagasi. Tunneb poisi lõhna, siis tema soojust, siis tema keha oma käppade vahel. Haarab voodil istuvast poisist. Poiss kangestub, karjub muidugi. Rabeleb. Aga kas ta ka hundi vastu saab? Hunt saab ta ikka kätte, kui vaid otsib ja nuusib. Hundikoerad on hundid, kes seda ei teaks, ja abiks hirmu vastu võib olla vaid see, kui poiss leiab endast vapruse ise hundiks või koguni hundikuningaks hakata.

Aerutajapoiss hõõgub voodis. Palavik, põletik, mädane ja paistes kurk. Raadio roheline silm vaatab toa teisest otsast poissi ja räägib poisiga. Mädaleid on jagatud, ütleb raadio. Hanitavad. Pallimängijad hanitavad. Võrk ja pall. Hani on platsil, nokk püsti. Hanitavad. Raadio roheline silm on pronksmädal ja see vaatab palavikus poisile silma ja iga raadio roheline silm, kuni raadiotel on veel rohelisi silmi, toob tulevikus poisi silme ette kollakaspruuni, mäda värvi pronksmädali, ka siis, kui ta juba päriselt aerutajapoiss on ja aerutamise eest pronksmädaleid saab.

Naabervannitoas vadistavad kaks purjakil naist oma venekeelseid jutte, millest aerutajapoiss midagi aru ei saa. Kordamööda lahistavad mõlemad kusta ja seda häält poiss mõistab. Torumehed on kahe vannitoa vahele torude vahetamiseks augu teinud, töö ent pooleli jätnud. Auk vetsupoti kõrval on suur ja sealt kannataks pea läbi pista, aga poiss vaid kükitab poti kõrval ja piilub ettevaatlikult, piilub lootuses näha kusevaid naisi, kas või nende jalgu. Haistab viina- ja kuselõhna. Ei näe midagi ja aerutajapoiss adub, et kusevate naiste vaatamiseks peab olema rohkem julgust ja kogemust, kui tema oma senise elu jooksul on kogunud.

Prügikastid paneelmajade vahel haisevad korralikult, nagu nad haisema peavadki. Teistsuguseid ei ole keegi nende majade inimestest näinud. Kajakad ja rotid leiavad sealt süüa, ema ent leiab prügikastist ära visatud suvekleidi ja arvab, et selle riie sobib tema kahvaturohelise kevadmantli voodriks. Aerutajapoiss näeb ema prügikastis tuhnimas ja häbi surub poisile küüru selga ja läheb aastaid, kuni poiss selle küüru sirgeks jõuab lükata. No ja õmblebki ema selle lillelise riide mantlile voodriks. Ema räägib kõigile, kes kuulata viitsivad, et ta leidis prügikastist voodri jaoks riide, et isale ostab ta kõik, mida sellel vaja, isegi papaaha ja lipsu ja valge nailonsärgi, aga ise otsib voodri jaoks riiet prügikastist. Kummaline rõõm kostab tema häälest. Ema on uhke oma alanduse üle, aga uhkus alanduse üle on aerutajapoisi meelest kõigest alandus ja häbi. Kuigi ta tahaks ema üle uhkust tunda, ei tunne ta seda ega saagi kunagi tundma.

Aasta on lõppemas. Ema toob liivakastist liiva ja paneb kuuse ­liivaämbrisse püsti, sest puust kuusejalga ta kuusele alla panna ei oska, vatti kuuse tüve ümber, et oleks nagu lumi, et oleks rõõmu poistele. Säravat karda okstele. Kulla, hõbeda ja mäda värvi mune rippuma. Isa ei tule, isa ei tule, isa ei tule. Rõõmu ei ole, ei ole. On hirm, on hirm. Isa tuleb. Ema nutab, karjub ja peksab teda riidepuuga vastu selga. Ema lukustab end vannituppa. Lubab end ära tappa. Poiss hüüab, ema ei vasta. Eks aerutajapoiss muidugi on ärevil. Ema tuleb ikka lõpuks välja. Kui aasta ära läheb ja teine tuleb, sikutab poiss paugutajat ja värvilised litrid langevad põrandale ja poiss soovib emale, isale ja vennale head uut aastat ja poisile soovitakse head uut aastat.

Isa sõidab halli autoga maja ette. Poiss läheb õue ja teatab õuesõpradele, et neil on nüüd auto. Ei ole. See on prokaadiauto, laenutusest võetud. Kolm päeva sõidavad nad laenatud autoga, ema, isa, vend, poiss. Isa on kaine, istub roolis, vahetab autol tee peal katki läinud kummi ära. Perekond sõidab sellega sugulasi vaatama. Sugulastel on individuaalmaja ja oma Moskvitš.

Seenemets, mustikamets. Ema ei luba poisil tee äärest mustikaid süüa, sest vanaisa veri on siiamaani mustikatel. Vihm ei pese seda kunagi maha ja igal aastal kasvab koos uute mustikatega nende peale ka vanaisa veri. Ema kõneleb, uhkus heliseb hääles. Vanaisa, tema isa, oli Stalini nägu, tal olid Stalini vuntsid ja külarahvas kutsuski teda Staliniks, kui ta veel elus oli, vaestele rikkamate maad jagas ega olnud teda veel metsa veeres maha lastud ega veel mitte ka tema kolme poega, ema vanemaid vendi, kes temaga koos uut aega ootasid, uue aja maid jagasid.

Seenemetsas, seente peal vanaisa verd ei ole. Siin rebivad rikkad sugulased puravikke koos juurtega üles. Poiss teab, et seeni peab jala pealt noaga lõikama, aimab ent, et rikkaks saab, kui rebid seened üles ega raiska aega lõikamisele.

Kodus, jälle kodus. Isa viib auto prokaati tagasi. Ema peseb pesu. Käsitsi, sügaval kummargil vanni kohal. Peseb poiste pesu ja isa pesu ja enda pesu ja raha eest võõrast pesu. Kardinaid, mida on vaja ka valgendada ja tärgeldada ja isa meisterdatud raamile kuivama tõmmata, veriseid voodilinu, millest veri väga raskelt laseb end välja pesta. Ema räägib poisile, kuidas veri võis linade peale saada. Kui ema tüdruk oli ja temast esimest korda verd hakkas tilkuma, oli ta karjas ja tema ema oli õpetanud, et verejooks jääb kinni, kui katkine koht külma kivi vastu panna ja ema istus kivile, veri ent kinni ei jäänud. Alles kodus kuulis ta, et ei ole ainuke tüdruk, kelle seest kord kuus verd voolab, ja see oli kergenduseks.

Ränk on see kõik. Kohvritäis pesu saab puhtaks, ema käed narmendavad, ema saab kolm rubla selle kohvritäie eest. Sellest pikalt ei söö. Ema laenab naabritelt kolm rubla. Kord kuus laenab, või vahel kaks, maksab isa palgapäeval ikka tagasi kõik laenatu. Ema selg valutab, õlgades on paistes köied, mida poiss oma kätega silub. Palju ta siluda ei jaksa, käed alles nõrgad. Emal ei ole enam ­hambaid suus või on ainult paar tükki. Ema ütleb poisile, et tema pikalt ei ela enam, ta on väga haige, elu on ta ära väsitanud ja ta kavatseb peagi surra.

Poiss, aerutajapoiss, läheb ragulkaga rõdule ja tulistab konksu keeratud traadi­jupiga naaberrõdul koogutavat ja karjuvat vaimust vaest naabripoissi, kelle ema käest poisi ema kolm rubla oli laenanud. Tabab põske, teeb haiget, teab, et see vaimuvaene poiss ei saa ega oska kaevata, suudab vaid karjuda. Aerutajapoiss ei saa haiget tegemise häbist kunagi vabaks. Nii oli.

Ema käib koristamas. Ühes, teises, kolmandas kohas. Ei püsi pikalt ei ühes, teises ega kolmandas. Koolis küsib õpetaja õpilastelt, mis tööd nende vanemad ka teevad, paneb selle klassipäevikusse kirja. Poisil on häbi. Ütleb siiski, vaikselt ütleb, aga nii, et õpetaja kuuleb, ema on koristaja, aga kuulevad kõik muidugi. Häbi uuristab temasse käike nagu uss õuna. Häbi, häbi, häbi.

Söökla, dieetsöökla vanalinna iidvanas hoovimajas. See on ema uus, järgmine koristamise koht. Söökla koristamine käib hilja õhtul. Sööjad lahkuvad, kokad topivad varastatud toidu kotti ja lähevad koju. Toidujäätmete läpatanud lehk seguneb rotikusehaisuga. Poiss läheb ema ja vanema vennaga sööklasse kaasa, sest järgmise päeva hommikul lubab ema nad kinno viia ja kino on sööklaga sama hoovi peal. Öö näeb ema ja poisse sööklas vanal talvemantlil magavat. Poiss tõstab öösel pea ja näeb rotte, tervet karja priskeid rotte solginõu serval ja ümber toimetamas, sisse-välja hüppamas. Vaatab poiss, mõtleb, kas rotid võivad ka üle tema joosta, aga kaua sa ikka mõtled, ja magab edasi, sest hommik toob kinnomineku ja mida kiiremini magad, seda rutem kinno saad. See kino on indiaanlasekino. Poiss on juba tükimat aega indiaanlane olnud. Pealiku poeg. Indiaanijutud maalt ja jõelt, kanuud, vibud ja nooled, sõjakirved, suled ja skalbid, preeriahobused ja piisonid. Surehand, sure händ. Tuleb veidi oodata, veidi kasvada, praegu aga teha endale vibu ja harjutada laskmist, siis saab hakata indiaanlaseks, saada vabaks ja vapraks ja uhkeks, häbist lahti lasta.

Üks koolipoiss, aerutajapoisi koolivend, küll vanem temast mõned aastad, jookseb üle tänava. Tal on kiire, nagu poistel ikka. Koolipoiss arvab, et jookseb veoauto tagant läbi, aga veoautol on veel järel haagis, mida koolipoiss ei märka, ja haagise vastu koolipoiss põrkab ja kukub, haagise ratas sõidab tema peast üle. Ema räägib seda lugu poisile. Ema elavneb alati, kui surm lähedal on või kellegi kaasa on viinud. Surm elustab teda, sest ema on ise surma kätte hangunud, tardunud, sellesse uinunud ja ainult surm saab teda sellest äratada – kui lähedal juhtub olema. Nii näeb aerutajapoiss ema seekord ärganuna ja see ärkvelolek kestab mõnda aega, enne kui ta uuesti uinub.

*

Koolis on ärev ja raske. Poiss tahab sinna ja ei taha. Ootab kooli ja kardab kooli. Klassivend saab kodus isa käest rihma, kui viie asemel nelja koju toob, ja kui see klassivend tahvli eest neljaga oma kohale tuleb, voolavad tal põski mööda pisarad. Aerutajapoiss vaatab ilusat õpetajat, kes klassivennale nelja pani, oleks võinud aga tema meelest viie panna. Vaatab, kuidas ilus õpetaja õpetajatoolil sukas jala üle teise tõstab, näeb sukatrippe ja püüab aru saada, mis värvi aluspüksid ilusal õpetajal jalas on. Saab küll, miks ei saa.

Poiss mängib õues jalgpalli. Kord ei ole tal ketse jalga panna, need lagunevad ju kiiresti, kui need ei ole just Hiina ketsid, aga Hiina ketse tal ei ole või saab ta need kunagi hiljem. Poiss mängib kingadega, kõva ninaga kingadega. Lööb vastasmeeskonna poisile kogemata vastu säärt ja see, haiget saanu, ütleb talle, et sa, poiss, oled nii vaene, et isegi ketse ei ole sul jalga panna. Kui aerutaja­poisist mees, juba vanem mees on saanud, aga aerutajapoisiks jääb ta ikka, näeb ta telekast maavärinas hukka saanud hiina poissi, kelle elutult rippuvate jalgade otsas on Hiina ketsid. Mehel tõuseb hukka saanud poisi pärast valu kurku. Või on see ketside pärast.

Muidu ju on aerutajapoisi poisipõlv nagu ikka. Kord vajub ujumisel jõe põhja, kõnnib põhja pidi ja hüppab õhu järele, sest vesi pole väga sügav, ja kõnnibki jõest välja, aga milline poiss ei oleks kõndinud. Kord vaatab, kuidas paneelmajade taga loksuvast karjäärist uppunut välja lohistatakse, aga milline poiss seda poleks vaadanud. Kord saab poiss isa käest rihma või ehk paar korda, aga enamik poisse ju saab, ja isaga saab käia kalal ja suusatamas ja ema ütleb, et isa on kõige tugevam mees, aga millise poisi isa ei oleks. Kui isa purjakil on, küsib poiss, palju on seitse korda seitse, ja isa ütleb, et nelikümmend üheksa. Siis on poiss rahulikum, isal veel mõistus peas. Esimesel koolipäeval saab aerutajapoiss pinginaabrilt kingiks punase lipuga tinasõduri ja teisel läheb ta peldikusse ja loeb seina pealt „sitahais on kopsurohi”, mis on sinna sitaga kirjutatud, aga milline koolipoiss ei oleks selliseid asju näinud ja lugenud. Neljandas klassis läheb poiss klassi ette jutustama jutustust kodumaa ajaloost, või on see vabrikandist ja töölisest ja kurnamisest, ja hirmus on jutustada, sest laused ei seisa meeles, aga jutustada saab ju ainult raamatu lausetega ja hirmupeeru hais levib poisi ümber ja ta saab aru, et õpetaja saab aru ja vaatab teda vastikustundega, aga millisel poisil seda poleks olnud. Viiendas tutvub ta poisiga, kes oskab peldiku lakke kusta. See on nii, et ta hoiab eesnahka kõvasti kinni ja kusejuga jääb sinna kinni ja saab hetkeks kange vungi ja ulatub laeni, aga viiendas oskavad seda juba paljud. Kuuendas ostab ta klassivennalt kulunud foto avatud häbemega naisest, maksab rubla viiskümmend kopikat ja peidab pildi rebenenud pintsakuvoodri vahele ja ema leiab selle, kui hakkab voodrit parandama, aga kuuendas on paljudel nii palju taskuraha, et endale üks selline pilt osta, ja emad ikka leiavad need pildid üles. Seitsmendas paneb ta parema käe ümber tüdruku ja käsi libiseb tüdruku paremale rinnale ja pigistab seda õrnalt ja tüdrukule tundub õrn pigistamine meeldivat, aga milline seitsmenda klassi poiss ei puudutaks, kas või kogemata, oma klassiõe paisuvaid ja pakatavaid rindu.

Aerutajapoiss pätistub. Poiss otsib sõpru, aga leiab kamba. Kamba pätte. On keegi neist veel elus? Vaevalt, vaevu, veidi elus, võib-olla. Kui, siis sandistunud. Pätielust lahkuvad vähesed, ollakse ikka pätid elu lõpuni. Tahe antakse üle kambale, selle nõdrale vaimule, mis poisile vägev tundub. Poiss teab, purjus olla on hea. Pätikamp klapib kopikaid ja ikka käiakse keldripoes ja tuuakse ära. Pudel, kaks, kolm. Nastoikat, likööri, veini. Ühel pealelõunal ent ei leia aerutaja­poiss oma taskutest kopikatki. Kamp korjab oma kopikad kokku ja saab paar rubla. Ära tuuakse keldripoe odav vein. Poiss arvab, et kui ta on pätt pätikambas, võrdne võrdsete seas, saab ka tema lonksu veini ja ehk teisegi, saab suminat pähe, kuigi ta seekord kopikatki ei andnud veini ostmiseks. Pätid ent jooksevad ära ja poiss jääb veinita. Veinita olemine on väike häda, aga poiss jääb kambata, sõpradeta ta tunde järgi. Reetmise alandusel on selline jõud, et pikalt ootel olnud seeme paiskub poisile püksi. Poiss läheb koju ja topib seemnest märjad püksid vanni alla peitu. Ei oska ta ei pükste ega seemnega muud peale hakata. Võib arvata, et ema leiab need sealt ja peseb ehk ära, juttu sellest pole siis ega kunagi. See on poisi elu esimene purse. Õigeaegne ja õige, mis otsustab ise oma tulemise üle. Ükski reetmine aerutajapoisi hilisemas elus ei suuda seda, mida suutis põgenev pätikamp ja kaks pudelit jagamata jäänud veini. Poiss eemaldub kambast. Aerutajapoiss aerutab veel.

Murdumise aeg murrab aerutajapoissi, surub teda põlvili, tema ent ajab ennast püsti. Aeg lõhub poisi põlvi. Suvepäev, üks kaunis suvepäev. Poiss lamab voodil. Tõmbab vasaku jala konksu. Kramp lööb põlve. Jalg jääb konksu. Isa tuleb koju. Isal on jõudu. Isa viib poisi süles autosse. Arst tõmbab jala ettevaatlikult sirgu. Kramp annab raksatades järele. Jalg jääb kuuks ajaks kipsi. Põlve sidemed narmendavat. Neid krampe jagub poisi põlvedele läheneval ajal kümne jagu. Nad tulevad öösel, valivad kord ühe, kord teise põlve. Silmi avamata õpib poiss krampi läinud põlve aeglaselt sirgeks lükkama. Kuni raksatus kaotab krambi. Siis võib jala sirgu jätta ja edasi magada. Õpib poiss nii magama, et jalgu konksu ei tõmba. Kirurgid pakuvad, et võiksid poisi põlvi lõigata, nendele lõikamine meeldib. Poiss aga loodab, et lõikamata põlvega ei võeta teda jälki, hirmutavasse, põlastamist väärt sõjaväkke. Nii jäävad põlved lõikamata. Alles vanaks saanud, pika elu omadel jalgadel kõndinud mees saab teada, et poisipõlve põlved olid terved, sest muidu nad ei oleks läbi elu teda kandnud. Poisipõlve kramp oli põlvedesse ulatunud aeg, tükk ärevat kasvamist.

*

Väga tähtis on paluda andeks panditud südameasjadelt. Ühel ööl sõnab seda hääl aerutajapoisi peas. Poiss tõuseb voodist, süütab laualambi ja paneb lause kirja. Ta ei pea seda päris enda omaks, sest see kõlab tema peas, aga ei ole tema mõeldud mõte ega tema lausutud lause. Ta elab edaspidi teadmisega, et see lause on antud talle terveks eluks. See uuristab ennast meelde ega lahku sealt, selle lausega on vaja ka vanaks saades elada, selle eest vastutada ja hoolt kanda ja võib-olla selle lausega ka surra, kui suremiseks on kõik korralikult valmis pandud ja eluga valmis saadud.

Ainult üks aerutajapoiss, üks teine aerutajapoiss, oli mõne aasta eest Emajõkke uppunud. Poiss ei näinud teda elavast ega uppunud peast. Ei teadnud selle poisi nime. Ei teadnud, kas ta tõusis pinnale. Sukeldusid ehk tuukrid teda otsima? Kas tema silmad olid avatud? Mis oli viimane, mida ta nägi? Taevas jõe kohal? Mida tundis? Rohelist vett kopsudes mullitamas? Ta ei olnud kunagi kohanud tolle poisi ema ega isa. On nad veel elus? Käivad oma aerutajapoisi haual? Või on ise ka maha maetud poisi juurde? Kas poisi riided ja raamatud on alles? Vibu ja nooled? Ära peidetud? Ära visatud? Ei tea sellest perest midagi. Poiss ei olnud siis veel aerutajapoiss, kui too teine aerutajapoiss Emajõkke vajus.

Aerutajapoiss ujub kalda poole. Annab vett täis süstale hoogu. Kalda ääres hulbib jääd. Vesi on kõrgele tõusnud, nagu kevadel ikka. Vesi lõhnab lume ja hirmu järele. Pooleks murdunud aeru tükid. Neist saab asja. Töömees liimib nad kokku. Küll siis aerutajapoiss aerutab.

Jalad ulatuvad põhja. Aerutajapoiss rebib vett täis süsta kaldale. Keerab kummuli. Tõstab üht, siis teist otsa. Vesi soliseb lumele. Kangutab süsta õlale. See kaalub, see kiigub. Minna on kilomeeter. Tilgub, jäätub. Külma ei tunne. Külm tuleb hiljem.

Aerutajapoiss oksendab kodumaja õuel. Oksel on odava veini maitse. Kükitab puuriida taga. Suveöö on hommiku näo saanud. On valgeks läinud. Isa? Isa kõnnib õue peal käpuli. Isa on täis nagu siga. On vist sõpradega viina võtnud. Poiss oksendab, isa aga käputab. Temaga käib aerutajapoiss kalal. Püüavad koos ahvenaid, särgi ja teisi mageveekalu. Siis on isal isa nägu ja tegu. Siis tunneb poiss uhkust ja armastust.

Poiss on aerutamise ajal, aerutamise kõrvalt kõvasti haiget saanud, alandatud olnud, katki ja kiusatud olnud, üksi olnud. Ta on sellega leppinud, arvanud, et teisiti ei saa, ei ole võimalik, ja läheb aega, pikka ja venivat aega, kuni ta mõistab aerutamisest ja aerutajatest eemalduda, kuni ta mõistab, et aerutamise aeg hakkab otsa saama ja uued ajad võivad aerutamise asemele tulla.

Talv. Pakane. Aurav vesi. Aerutajapoiss aerutab veehoidlal, mille vesi kunagi ei jäätu, mis on kunagi metsa üle ujutanud, mille veest puude tüvetüükad süsta põhja kraabivad, mis võiksid süsta kergel viisil kummuli keerata ja poisi veehoidlasse hulpima jätta, aga ei keera, ei jäta, ja poiss tunneb, et on veidi surmaga mängida saanud sellel veehoidlal, kus küll kedagi tema mängu vaatamas ei ole.

Aerutajapoiss ei aeruta enam. Tal on TÜDRUK. Poiss teab: kui sul on tüdruk, tuleb ühel päeval tüdruku sisse minna. Tüdruk saab aru, et poiss tahab sisse tulla. Tüdruk tahab ukse lahti teha. Uks on aeglane avanema. Uks ei tea veel avanemisest midagi. Küll võtab aega ja on pusimist, kuni uks kord avaneb.

Uks on avanenud ja avatud olnud. Suure tüdruku sees kasvab väike tüdruk. Uhkus hingab poisi rinnus. Poiss kasvab nii, et muru vabiseb jalge all.

Tüdrukust saab naine, kui temast sünnib tüdruk. Poiss paneb kotti särgikese, mähkmed, tekid ja mütsi. Poiss toob naise ja tüdruku sünnitusmajast koju. MEES nüüd temagi.

Kõik on hästi. Mees on uhke oma lapse ja naise üle, et tal on kodu, kodus ahi soojaks köetud ja ahjukapis soe toit ootamas, laual vaas lõhnavate männi­okstega. Peseb ja puuderdab last, hoiab ja armastab last ja naist nii palju, kui oskab. Nöör jookseb üle toa ja tagasi ja sellele riputab mees kausis seebiga puhtaks pestud mähkmed ja tuba näeb välja nagu purjekas, mis tuult ootab, ja kui mähkmed on kuivanud, triigib mees need tulise triikrauaga üle ja siis on tuba triikimise lõhna täis.

See kraav on kunagi linna kaitseks kaevatud, kui linn veel nii väike oli, et ühe künka otsa mahtus. Nüüd on sellest kraavist ammu saanud südalinna tänav, mille veerde hulk puust maju ehitatud. Mees ja naine on kraavitänava servamajja vanaema korterisse kolinud. Vanaema korter on olnud ühisköögi ja ühispeldikuga ühiskorter. On olnud aegu seal, mida vanaema pidanud üle elama! Naabrimutt olla kord tema toidu sisse sittunud. Võtnud pliidilt vanaema valmis keedetud toidu ja pannud põrandale ja sittunud. Sai ta ka kõrvetada kuuma toidu kohal kükitades? Naabrimutt ei saa ent mehe ja naise toidu sisse sittuda, sest nüüdseks on neil papist seina taga oma köögikene. See ei hoia kinni lehka ega lärmi, küll aga ei saa keegi enam söögi sisse sittuda ja vaevalt vanamutt seda enam tehagi julgeks, sest majas elab nüüd poisist kasvanud mees.

Vanaema on sellest kodust ära viidud, kus ta oma lapsi on kasvatanud ja kus naabrinaine tema toidu sisse sittus. Vanaema on viidud vastvalminud individuaalmajja. Vanaema on mõneks päevaks mehe ja naise hoolde jäetud, kui tal õhtu ootel soolase seene isu tekib. Mees ronib individuaalmaja keldrisse ja nokib klaaspurgist hallituse seest seene või kaks. Vanaema saab seentega söödetud, ta on heas tujus ja jutustab mõned lood ennemuistsetest aegadest, ei ole aga nendest lugudest mingit jälge järele jäänud. Hommikul ent on voodi peal kummuli ja mees leiab ta ja kergitab teda ja veel lõdvas kehas tuksatab midagi korraks ja mees ei tea seniajani, kas õhtul söödud seened võisid vanaema hauda viia. Mees teab, et surnu tuleb puhtaks pesta ja riidesse panna ja lautsile ootama tõsta. Lautsile tähendab laua peale ta arusaamise järgi. Koos naisega tõmbavad nad elutoa kokkupandava laua lahti, panevad sellele valge lina, lina peale vanaema ja võtavad vanaema pesemise tarvis paljaks. Pesevad nad vanaema piirituse­vette kastetud vatitupsuga. Pesuga on lihtne, kleidiga keerulisem. Naisel on ilus punane avara lõikega kleit, tema kõige ilusam kleit, mida ta vahel last oodates kandis, millega teatris käis ja kontserdil. See võiks ju vanaemale selga saada, aga kahju on ilusat riidetükki raisku lasta ja on siis vanaemal vahet, kui ilusa kleidi ta hauda selga saab. Nii saab vanaema endale jalga pika säärega aluspüksid, rinda rinnahoidja ja selga sinilillelise sitsikitli, eest nööpidega. Veel teavad äsja meheks saanud mees ja naiseks saanud naine, et surnu silmad jäävad kinni, kui nende peale metallraha panna.

Vanaema pika lesepõlve sõrmes seisnud, sõrmega kokku kasvanud abielusõrmus võetakse matuste eel ära, et see kedagi kurja ei ärgitaks surnut üles kaevama, sõrmust sõrmest rebima. Ega keegi tänapäeval pane raha ega kulda ega muid manuseid hauda kaasa. Lilled ja pärjad vanaema hauakünkal valatakse aga tindiga üle, sest on olnud juhuseid, kus värskelt haualt varastatud lilled kalmistu­väravas uuesti müüki lähevad.

Raekoja kella viis unist lööki magava tänava kohal. Et rohkem raha teenida, läheb mees tööle poole kuueks hommikul. Siis võib leida tööd, millega teenib rublat seitse ja viiskümmend kopikat – või isegi rohkem! Ja kui mees teenib seitse viiskümmend, lisandub sellele paar rubla preemiat. Väiksemaid kirjutus­laudu tuleb kokku panna viiekümne ringis ja suuremaid kolmkümmend, et seda raha ja preemiat välja teenida. Mees teenib peaaegu iga päev selle raha välja. Harva jääb number kuue juurde pidama. Ent on päevi, mil tiksub kokku üle kümne rubla! On päevi, mil vanad olijad võtavad jõuga töö eest ära ja mehel jääb preemia teenimata. Kruve tuleb sisse keerata, aga mees läheb vahel haamriga peksmise teed. Kui on oht, et preemia jääb teenimata. Teised mehed võtavad viina ikka päris palju. Mees isegi ei vaata pudeli poole! Tal on töö kõrval ülikool käsil, keeled ja kirjandused, küsisõnad, põimlaused ja murded. Märkmed surnud majast. Ülestähendused põranda alt.

Avanss. Avanssi antakse kolmkümmend viis rubla. Enne avansipäeva viib mees pudelid ja purgid taarapunkti. Kõige enam saab kopikaid tühjade hapukoorepurkide eest, mida mahub kandekotti kõige rohkem, aga ega mees ja naine siis ainult hapukoort söö ja neid purke nii palju ei ole. Taarapunktiraha eest, mida tavaliselt on kolme rubla ümber, ostab mees koju süüa. Selleks on leib, sai, piim, kohupiim, juust, mõnel päeval saab poest vorsti ja eks vahel kommi ka.

Mees on uhke. Ta on nüüd kahe lapse isa. Poeg on sündinud ja varakevadised tulbid on jõudnud naise ja poja juurde. Mees on õnnega koos, üleni koos. Väsimus võib vahel olla vägev. Päev jääb unele võlgu ja nii kasvab võlg päevast päeva. Jõudu ikka leiab, see ei otsa lõpe. Mees laseb pildid silmade eest läbi, kui südaöö paiku õhtuse vahetuse töölt kodu poole sammub. Lapsed on kodus, naine on kodus. On terved, toidetud. Lõhnavad une järele. Tuba soe on, sest ahi on köetud. Kapis riided ja leib. Pesuriiulil pesu on. Nii on hästi.

Mehe isa lahkub mehe ema juurest. Kuidas küll, sest ära on ta läinud juba ammu. Kuidas küll, aga katkisest katkisem ema laguneb enamgi veel. Mees jätab minemata kohtusse, kus isa-ema jagelevad. Tal oma lapsed kasvatada, oma naine armastada, oma raha teenida. Ole sa neetud, karjub ema. Et ei tulnud teda kohtusse toetama, isa vastu seisma. Ema sööb voodi kõrvalt une­rohud, heidab voodisse magama ja surema, kuigi surnud on ta juba selles elus, mida seni elanud. Sureks küll, aga naabrinaine leiab ta ja kiirabi pumpab mao tühjaks. Niisiis, ei sure siiski. Siiski on surnud ka.

See needus seisab mehel meeles. Kümneid aastaid hiljem, paar päeva enne ema pärissurma kiusab teda küsimus, kas ema mäletab needmist. Ema ent on siis juba lapsepõlves tagasi ja küsimus needuse kohta jääbki õhku ja seal ta ripub. Mees teab, et ema kannab oma emale peale pandud needust, sest ema ema hakanud noores põlves armastama meest, kes haua serval hulluks läks, sedasama, keda külarahvas Staliniks kutsus, kelle veri mustikatel püsib, kellel polnud ühegi paberi peal ühegi isa nime ette näidata. On loomulik, et needust kantakse kaasas, kuni keegi oskab ja jõuab selle maha panna.

*

Mees ja naine, tütar ja poeg, kõik alles kasvamas ja kujunemas. Kuidas sa annad seda, mida sul veel ei ole, kuigi sa püüad iseendast suurem olla ja kohati oled ka. Kas hellust ja õrnust jagub naisele ja lastele piisavalt, on ta lapsi piisavalt sülle võtnud, süles hoidnud, on ta neid kaitsta osanud, ei saa mees kunagi teada, kuigi juurdleb selle üle pikemat sorti elu jooksul sagedasti. Ta on kokku klopsinud kümneid tuhandeid kirjutuslaudu. Mida kõike nende laudade taga ja peal on tehtud, mõeldud, kirjutatud. Protokolle, kaebusi, sünni- ja surmatunnistusi, armastuskirju, aruandeid, retsepte ja volikirju, ehk mõni jutt või luuletus. Mees on magamata olemisest väsinud, ta on ülikoolis edenenud, lugenud ja kirjutanud, öid õppimise peale kulutanud, eksamite eel võbisenud, eksamite järel kergendust tundnud. Mees kolib linna kraavitänava elamisest oma perega maakooli lapsi õpetama. Maakoht teeb mehest maamehe päris mitmeks aastaks. Kurjust ja tigedust jagub sellesse maakohta palju. Inimesed on seal terve elu elanud ligistikku, nad on väsinud üksteise nägemisest, samades majades elamisest, samadel teedel kõndimisest. Külas on oma klaassilmaga nuhk ja rahva­malevlane, partorg ja parteilased, endine punaväelane ja endine leegionär, külaõpetlased, perverdid ja külajoodikud. Päevad veerevad samas rattas aastast aastasse ja vaid keelepeks, kraaklemine ja autoostuluba toovad inimeste ellu erksamaid värve.

See koolipoiss, kes tee ääres nutab, kes on bussist maha jäänud, kes tahab alevisse peole jõuda ja kelle mees auto peale võtab, haiseb veidi sõnniku järele. Poisi ema on karjatalitaja kooli laudas ja koristaja koolis. Poisi ema haiseb sõnniku ja liisunud higi järele, kui ta külatänaval või koolikoridoris vastu kõnnib. Poiss elab emaga lauda külge ehitatud, laudaga sama katuse all olevas viletsas korteris ja laudahaisud jõuavad emaga ja ilma emata tuppa, jäävad poisile külge, tulevad temaga igale poole kaasa. Alevi koolikaaslased on seda talle öelnud, temast põlgusega eemale hoidnud. Mees teab seda, lapsed on rääkinud ja ega ta muud teha saagi, kui võtab poisi auto peale ja viib ta alevikku, kus selle küla lapsed koolis käivad ja kus laste pidu juba alanud on. Kes laulab, kes loeb luuletust, kes teeb püramiidi, kellele jagatakse kiituskirju, mõnele ei jagu midagi. Mees mõtleb, kas külapoiss suudab sellest alandusest, mida ta oma noores poisielus neelama on pidanud, kunagi välja kasvada, ja soovib südamest, et suudab, ei kuule aga poisist tulevases elus midagi, sest eks oma elu ja oma laste elu on kõige lähemal ja sellega on pusimist üksjagu palju.

Lõhnad ja haisud. Vasikalooted, nurisündinud, karvutud alles, toodud aiamaale koos lehmasõnnikuga. Toodud kogemata või kiusu pärast. Need haisevad, kui mees sõnnikut laiali hakkab loopima. Need roosad looted tuleb võtta hangu otsa ja visata järveäärse võsa alla mädanema. Ehk saab mõni loom neist kõhu täis, ent on raske ette kujutada looma, kes neid süüa tahaks. Viib kevadine suurvesi need järve ujuma?

Koer, emane koer oma koerahaisuga, milles isased indleja ära tunnevad, ümber maja kogunevad ja sisse pressivad sellise innuga, et ukseklaas puruneb majaotsa külmas toas, kuhu indlev emane on kinni pandud. Mees peksab kaikaga isaseid eemale, aga või nad tema hoopidest välja teevad. Sugutung matab valu ja hirmu, koerad ei taandu võitluseta. Majaotsa külma toa põrandale on mees valmis keedetud purgisupi järgmise päeva ootele tõstnud ja järgmisel päeval tõstab ta supi pliidile soojenema ja juba keevast supist vaatab vastu sinna uppunud hiire selg. Selle supi lõhn muutub haisuks ja tükil ajal ei keeda mees purgisuppi.

Asbestihais. Teetõrva tiibapidi kinni jäänud lind. Mees saadab lapsed eemale ja sihib maas vedeleva plekitükiga linnule kaela pihta. Pöörab pea ja lööb. Ei vaata rohkem. Et lind ei jääks piinlema, ütleb ta lastele, kes niigi teda mõistavad.

Vana kollase sapika alla peab ronima, et siduri pumpa parandada. Auto on kipakil tungraua peal, hakkab vajuma ja vaevu jõuab mees selle alt välja vingerdada, enne kui sapikas jõuab tema kopsud lömastada, ja tilkuva siduriõli kirbe lõhn täitub nüüd hirmu omaga.

Jäisel talvepäeval, vaevu kraavi sõitmist vältides, viib mees naise kollases, õli pritsivas, pakases jäätunud akendega sapikas rajoonihaiglasse. Sapikas, mootor tagarataste kohal undamas, veab üles jäätunud mäest, kust teised autod ei vea, oleks aga võinud jätta vedamata. See tüdruk jääb sündimata. Mees näeb selle tüdruku kasvamist. Neiuna, noore naisena seisab ta sügiseste puude all sügiseses karguses ja seljas on tal elektrisinine mantel. Küsival pilgul, mitte etteheitval, vaatab ta mehele otsa.

*

Lapsed on kasvanud oma kasvamist. Suurte sammudega püüavad nad murduvas ajas kõndida suure elu poole ja arvavad end juba teadvat nii mõndagi. Pittu, pittu! Alevisse. Mees sõidab lastele järele öösel kell kolm, sest nii on nad kokku leppinud. Täpselt kell kolm nad tulevad, aga sedakorda ei ole isa autoga peokoha platsil ootamas. Isa autosse olid mõne minuti eest hüpanud kolm venelast, ühe liigendnuga plõksatas lahti ja hüppas mehele kõrile, ja mees sõidutas need kolm venelast kuhugi, kuhu nad tahtsid, ja tuli siis laste juurde. Need juba mures, et kus isa on, aga kõik on hästi ja isa viib lapsed koju ja lapsed poevad oma vooditesse magama, mees ent ei uinu ja venelased oma nugadega jäägu või mingu sinna, kus nende koht, aga vahel meenub see kõik mehele ja raev nöörib siis tema kõri.

Saksamaale! Suur linn on võõras ja ülbe. Autoturg. Paduvihm. Läbimärg mees, kes on nädala eest oma sinepikarva Lada papi ja pahtliga paiganud, siledaks lihvinud ja maha müünud, et välismaa autot osta, jookseb paduvihma all edasi-tagasi mööda turgu ja otsib oma autot. Oma ei ole, selle on teised ostjad juba endale krabanud. Mees ostab viletsa rotihallikarva roosteplekkidega Volkswageni ja maksab selle eest liiga palju. Ei jaga ta autodest. Ostab ängjalt, tundes, et ei peaks. Ometigi ostab, sest on ta ju tulnud välismaa autot ostma, et sellega koju sõita – külasse, kus ootamas naine, lapsed. Uhkelt oleks sõitnud, väsinult, õnnelikult, nagu mõne aasta eest Soomest Ladat tuues. Oleks ta ostnud vihmavarju, enne kui ostis auto. Oleks ta sama bussiga koju tagasi sõitnud, millega ta, tobe lips valge särgi ees, tolmumantel seljas, kolm päeva välismaale oli loksunud. Oleks ta jätnud volksulogu ostmata. Oleks raha alles jäänud. Elu oleks läinud teisi radu pidi, kui ta läks. Aga ta ostab. Elab kaks päeva, kaks ööd autos. Närib kaasa võetud suitsuvorsti. Joob ära väikese pudeli viina. Korra lahkub ta autoräbalast ja satub katedraali juurde. Astub sisse. Jumal võib kodus olla, ent mehele ta ennast ei näita, mees põgeneb tagasi autosse. Mees pääseb ülbe ametniku ette väljasõiduluba vormistama. Ametniku jaoks on ta habetunud rämps, sellised tüütavad teda iga päev, hommikust õhtuni. Tagasiteel võtab pimedaid kurve vastasvööndis, loodab suurele, kõrgele veoautole kõhu alla sõita ja surma saada. Ei ole see õige kurv, õige hetk ega õige ootus. Miks loodab ta, et see just veoauto on, mis kurvis vastu tuleb? See võib ju väike auto olla, lapsed, poiss ja tüdruk tagapingil istumas? Tapja selline. Palavik. Piir. Rõve, täis pasandatud ümbrus, rõvedad piirivalvurid. Ööpäev kügelemist piirijärje­korras. Magama ei tohi jääda, sest kui ees tekib tühik, pressib mõni taganttulija end vahele. Ei tohi, aga ta jääb, ja kui ärkab, näeb juba ühe teise auto taguotsa. See auto, selle ostmise äng, sellesse kaotatud raha, selle koju viimise häbi lõikavad mehe nii katki, et haavaõmblused kumavad aastaid valgel suveõhtul heledast särgist läbi. See auto, see häbi, see tardumine, soov kaduda, sulada, laguneda. Mees hangub.

Mees oli ju näinud und. Uni ennustas kodule kadu. Kadu tuli koju. Kodu, mis oli olnud lihtsalt maja, mille põrandaservad sädelesid jääs pakasepäeva hommikul, mil mees esimest korda maja uksest sisse tuli. Hõre, kehvasti ehitatud maja oli ootel, muigas ehk endamisi, kui noor mees lubas selle soojaks ehitada, sellest kodu teha. Lõpuks oli see kodu päris kodu oma soojusega, mis ahjudest ja hoolega elatud elust majja asunud, seal koha leidnud.

Mees vaatas hommikul unele näkku ja ütles, vaata, uni, su nägu hirmutab mind. Aasta peale und, aasta peale rotihallikarva autologu ostmist on kodu kadunud ja see tüdruk, kes tüdruku ja poisi sünnitamise ja kasvatamise kaudu naiseks on kasvanud, on võtnud uut rada pidi oma teed minna, omadel jalgadel astuda. Mees vaatab oma kätt, mis kraanist vee lahti peaks keerama, ja ei mõista, miks käsi peaks seda tegema. Ikka teeb vanast harjumusest. Miks peab voodist tõusma, miks peab püksid jalga ja särgi selga tõmbama, miks peab sööma juustu ja saia, kellele see hea on? Miks peab kuhugi minema, kellegagi kohtuma? Miks peab üldse midagi tegema, kuidagi olema, olemas olema? Läheb aega, pikka aeglast aega, kuni hangunud ja kahanenud mees mõistab sellele kõigele tähendust anda.

*

Suur valge laev upub. Pilgud mere põhjast alt üles, need karjuvad ja küsivad, kuni enam ei karju, ei küsi. Nõnda vaatavad uppujad, siis hõljujad. Ja pilgud ülalt alla, tumedasse vette, need karjuvad, küsivad. Nõnda vaatavad ootajad, lootjad, kellest saavad leinajad. Mehel saab laeva uppumise järel kergem, sest leinajatel on väga raske. Leinajate lein justkui leevendab tema valu. Tema leinab samuti, aga teisiti. Tema leinab elusat, mis võib küll surnu leinamisest raskem kanda olla, mõistab mees kunagi hoopis hiljem, kui on leinanud juba nii elavaid kui ka surnuid.

Tavaline lugu. Selg ei kanna. Isegi püsti ei saa enam mees, kui on auto kapoti alla kõverasse vajunud. Peldikusse ei saa isegi roomates. Plastpudelisse saab kusta, kui selle kael ära lõigata, aga kes selle tühjaks kallab? Lapsed aitavad, aga kaua nemadki jõuavad, neil oma sihid ja käigud. Auto on, mingisugune. Naist ei ole. Naist, uut naist on vaja. Elu naiseta ei kõlba, on poolik, ei ole nagu päris. See naine on liiga väikeste rindadega. Selle tupp on suurevõitu. See paneb mehe kohe kartuleid koorima. See pole piisavalt ilus, tema üle ei saa siis ka uhkust tunda. See on jämedavõitu kehalt ja kommetelt. Selle naha lõhn ei meeldi mehele ja sellel on hambad katki, hingeõhk halb. See on abielus ja mis temaga siis ajapikku peale hakata. Mees otsib pikalt, ei anna alla, ei rahune ootama, ei suuda armu sisse vabalangeda. Ta hoiab seintest kinni, kriibib ja katsetab vaid pinna peal. Pea ja keha tahavad ja nõuavad naist. Tuleb naine kohe või veidi hiljem sinuga voodisse, ikka jääb midagi puudu, midagi poolikuks. Nii oli.

See naine räägib mehele, et mõnel ööl äratab teda käsi, mis on teki alt sirutunud kõri juurde, et teda ennast kägistada. Naise enda käsi, naise enda kõri. Naine räägib mehele, et käsi on ärkamise järel siiski kägistamise lõpetanud. See naine on roheliste silmadega. Nende silmade sisse on ta harjunud mehi uputama. Need silmad vaatavad veidi kõõrdi ja see ei võta naise ilust tükkigi vähemaks. Naine ütleb, et kui ta ei taha mõnda meest, siis ta ei vaata talle silma. Siis jääb mees uputamata. Tal on veidi õhetav nägu, mis voodis ikka ja jälle punaste lappide ja laikudega kattub.

Mehe oli ta uputanud kahe kuu eest. Mehe tõmbab ta kahe kuu jooksul tühjaks, rebib ribadeks, kägistab surnuks, viskab minema. Neetud libu, karjub mees mõttes, kui koju tuleb ja näeb, et naine on lahkunud. Riiulid tema asjadest tühjad. Nad on kuu aja eest ostnud kullast südame peenikese kuldketi otsas – sellise, mida sai poolitada – üks pool ühele, teine teisele. Kõige odavama. Iga­veseks. Mees võtab südamepooliku kaelast ja viskab kraanikausi alla solgipange. Vaevalt on keegi selle pooliku südame prügimäelt leidnud. Küllap ta solgi sees määndub aegade lõpuni, kui aegadel lõppu peaks olema.

Ööklubis laulab habemega naine, kes võib olla munadeta mees. Sellest klubist, kus habemega naine või munadeta mees laulab, leiab mees endale täiesti uue naise, habemeta naise, kellega ta hakkab elama pikemat sorti ühist elu, saab lapsed ja haiget ja teeb haiget ja jääb haigeks ja elu on päris hull ja ehe ja nagu iga elu, hull või vähem hull, saab seegi õigel hetkel otsa, aga lapsed on kasvamas ja nemad on selle hullu elu armastuse tingimusteta viljad.

Isa suremine algab aastavahetuse järel. Jõulude ajal näeb mees isa, kallistab teda hüvastijätuks ja võtab kaasa tundmise, et isa on longus, kuhtunud, kipub lahkuma, ta jõud tundub päris-päris otsas olevat. See on pikk suremine. Isa süda on räbaldunud, hing keha kohal lahkumise ootel. Süda ja kopsud seisaksid juba tükimat aega, kui masinad neid liikumas ei hoiaks. Mees käib isa keha haiglas vaatamas. Katsub. On soe. Isa rind tõuseb ja langeb just nii, nagu masinad tahavad. Isa viiakse maahaiglasse surema. Elule see keha enam ärgata ei saa, masinad ei jõua tema südant ja kopse lõputult ringi ajada, jahtumise ootel olevasse kehasse soojust pumbata ja ega maahaiglas neid masinaid kõigile jagu.

Maakirik, maasurnuaed, maaltärasaatjad, maad ootava isa keha. Maa, mis ootab isa keha. Isa maa. Madalal plastkelgul istub väike tüdrukuke, kellele isa on vanaisa olnud. Tüdrukuke libistab käpikutes sõrmi lumel ja ütleb, et taat liigub maa all, kelgu all, mulla sees temaga kaasa. Punane plastkelk libiseb tüdrukuga krudiseva lume peal, taat sahiseb mustas kirstus külmunud mullas. Nii oli.

*

Kiikhobu oskab kiikuda ja laulda. Just kõndima pääsenud poeg, ilmale avanev. Kiikhobu ei lase pianiinol poja peale kukkuda, jätab pianiino ja põranda vahele lapse jaoks eluruumi. Kiikhobu tugev kael võtab langemise enda kanda. Hoidja on roninud pianiino peale, et selle taha kukkunud salli kätte saada ja pojake püsib tema sabas, uudistab ronijat ja ronimist. Veidi hääle kaotanud pianiino langeb laulda oskavale hobule kaela. Selle kael aga kannab! Mees oli hobu toonud pojale tema esimesteks jõuludeks. Kummardab hobu, poja ja looja ees. Selle laulva hobuga saab kiikuma ka järgmine poeg, mehe viimane laps. Siis jääb hobu vaikselt järgmisi, veel sündimata kiikujaid ootama.

Tiisikus on kopsu hiilinud. Kunagi, keegi ei tea täpselt, millal, peale tiisikuse enda, on noor ja värske tiisikus noore mehe kopsu pesa teinud, seda räsinud ja siis sinna kinni jäänud ja kapseldunud. Pesa jääb ootama uut pesakonda, hellitab uut pesitsusaega. Mees on palju vanem, kui ta pesast tehtud pilti näeb. On see vast ehmatus! Naisel on poeg kõhu sees kasvamas, esimene poeg kõnnib juba oma kõndimisi ja mees kardab, et nemad kõik on ehk tema tiisikusepesast osa saanud ja sööb ja sööb rohtusid ja rögastab rögaproove topsidesse ja läheb aega, kuni selgus majja tuleb. Mees higistab öösel külma higi, ta on ju palju lugenud ja keha on õppinud hästi kirjutatud raamatutest, et tiisikusega tuleb külma higi higistada. Naine ei eemaldu, on lähedal, ei karda meest. Kui nad üks­teisele päris lähedal on, ja vahel nad on, hoidub mees tema peale hingamast, nii ei hinga ta ka poegade peale, kellest pisem ju alles naise sees kasvamas. Et tiisikus istub oma kojas juba ammu kinni ega ole pääsenud kurja tegema ei naisele, lastele ega enam ka mitte mehele endale, saab ta alles hiljem teada. Pidali­tõbi, kahtlustab mees. Ta oli külas käinud vanal pidalitõbisel, kes oli kunagi armastanud naist, kes oli pidalitõbise meelest piltilus vaatamata sellele, et arstid olid naisel nina ära lõiganud, milleks aga tõbise meelest pakilist näidustust ei olevat sugugi olnud. Mees pidas seda pidalitõbise ninata naise ilu ja armastuse lugu kurvaks ja kummastavaks, nägi pidalitõppe jäämist mitu korda unes, ei tundnud ehk haiguse ja haige suhtes piisavat aukartust. Tiisikus, pidalitõve vend, tuletas mehele meelde, et temagi on haavatav, et haigus on alati ootel ja et määratu vahemaa võõra mehe haiguse ja enda haiguse ega ka mitte ninata naise haiguse vahel ei olegi nii määratu. Mees õppis seeläbi veidi alandlikkust.

Mees dekoreeris oma auto surnud loomadega. Prostituudist keeldunud mees sai peksa. Trahvi kirjutavat politseinikku ründas ahv. Pedofiil põletas elusalt sõbra. Majja sisse murdnud pätt komistas surnukeha otsa. Mees korjab need peal­kirjad kollalehe kodulehelt ja paneb kõrvuti. Arvab, et saab nendest luuletuse. Luuletustel ent on oma sünniaeg. Need hakkavad ilmale imbuma, kui mees Aafrikas päikesevarjutust ootab. Neil ei ole Aafrikaga midagi tegemist. Need luuletused on luulud, nad ei küsi mehe tahtmise järele, nad lihtsalt tulevad. Nad on häirekellad, mehele tulevat aega helisevad häirekellad. Et need tema enda aega loevad, saab mees aru siis, kui tulev aeg olevaks on saanud ja siis minevaks ja kui see kõik juba uuele ajale tee puhtaks on pühkinud. Katsu sa asjadest aru saada siis, kui nad sünnivad. Ei saa aru, vaid aimata lasevad need end läbi unede, sõnade ja piltide, mis tulevad eiteakustkohast ja lähevad läbi eiteamille eiteakuhukohtagi.

Aafrikasse jäi üks tolmukarva poiss. Tolm kattis ta tumepruuni naha ja poiss oli oma karja juurest, mida ta hoidma pidi, tulnud hetkeks pikksilma ja päikese­varjutust vaatama. Karjapoisid Aafrikas koolis ei käi ja seegi tolmukarva poiss pidi kohe oma karja juurde tagasi minema. On poiss veel elus või ei ole, ei tea mees. Aafrikas surevad inimesed kuidagi lihtsalt ja hauda pannakse neid ka kuidagi lihtsalt. Lihtsalt surevad peale lihtsalt elatud elu. Seal kandis, kus mees on, seatakse surnud enamasti hauda istuma, ei pane keegi neid tingimata pikali. Kes on lugeja ja kirjaoskaja olnud, võib raamatu, vihiku või sulepea sõrmede vahele saada, õmbleja ehk nõela näppude vahele ja sõrmkübaragi teise sõrme otsa. Aafrikas kutsuvad matjad, surnusaatjad meest ronima haua põhja, enne kui sinna noorelt surnud naine istuma pannakse. Mees peaks filmima vaadet, mis surnule hakkab peatsel päikeseloojangul avanema, või päikesetõusul, kui surnu silmadega selle suunas on seatud, aga mehel on päikesevarjutuse ootamisest päikesepiste tulekul ja ta ei jõua hauani kõndida, ammugi mitte sinna sisse ronida, kuigi tahab väga.

Ema elutoa kohal, all ja kõrval mürisevad masinad, ööd ja päevad. Muud tuba tal ei olegi peale elutoa. Selles ta elab. Ema vaevleb müra käes ja otsib süüdlasi ja kaebleb ja kaebab ja kirjutab linnapeale ja ministrile, et tema ümber kolisevad ja mürisevad masinad, trükimasinad. Naabrid on selles süüdi, nende soov on teda selle müraga piinata ja nendega kurjustab ema. Ta helistab iga päev pojale. Aastast aastasse, iga päev, mõnel päeval mitu korda. Läheb mees teda vaatama, kuulatab mees ema elutoas, vaikivad masinad, tema ei kuule ühtegi tümpsumas ja sel hetkel ei kuule neid ka ema. Läheb mees ära, helistab ema ja ütleb, et masinad on jälle tööle hakanud. Kui mees ema maakoju viib ja ise ära läheb, hakkavad masinad maavaikuses mürisema. Vana talumaja pööningul kahtlustab ema trükimasina olevat. Mees ei oska ema kuidagi aidata, masinaid seisma jätta. Kütab sauna kuumaks, viib ema sauna ja peseb ta puhtaks. Suits, mille sanitar emale suhu pistis, kui tema esimene poeg suri, püsib tal ikka veel suus – tuimestamas ja lämmatamas valu, mis kunagi lämmatatud ei saa, ikka edasi miilab. Selle suitsu sees kasvasid pojad enne ja peale sündi. Seda suitsu ja soolaseid küpsiseid, kohvi ja kohupiima ja suitsuvorsti ja soolakala ja sulajuustu ostab ja toob mees emale. On ostnud aastaid ja ostab lõpuni, kuni ema lõpuks ära jõuab surra.

Mees korjab kokku ema riided ja asjad, mida ta hooldekodus vaja arvab minevat. Paar kitlit, pesu, pearätid, sall, mantel, kamm ja kreemid, kümmet sorti rohtusid, äratuskell ja kruus, lauapeegel ja laste fotod, karp dokumentidega, vihikud, kuhu ema iga päev, aastast aastasse üles on märkinud, kes sellel päeval tema juurest läbi on astunud, mida talle toonud, mis rohtusid ja mis kell ta on söönud, kes helistanud on, kellele ta ise on helistanud, kus piinab ja valutab, mis kellast mis kellani trükimasinad mürisenud on. Mees tõstab ema ja tema kompsud autosse. Keegi peab selles kõiges süüdi olema, alati on keegi süüdi, kui asjad juhtuvad, ema äng ja raev otsivad vastuvõtjat, kandjat. Õhtul jääb ema hooldekodu tuppa. Mees on temaga tunnikese, aitab ema voodisse, kuulab ja neelab. Läheb õue, istub autosse, sõidab hooldekodust eemale. Jätab auto seisma. Vaatab ringi, ega kedagi tee peal kõndimas ei paista. Karjub veidi, siis väheke veel. Hakkab sõitma. Kodus lapsed ootamas.

Ema kodu tuleb tühjaks teha. Vähe jääb järele sellest, mis suitsust läppunud toas leida on. Kui mees alles poisike oli, istus ta tugitoolis, luges raamatut, sõi leiba soolaga ja kui tatikolle oli, mida nokkida, aga eks neid ikka oli, nokkis ta need ninast välja ja tõmbas tugitooli serva alla, kuhu nad kivistusid ja jäävad tugitooli aegade lõpuni. Kuni mees ema toast tugitooli jäätmejaama viib. Mis kollidest edasi saab? Kusagil peavad nad ju alles olema, midagi ei kao jäljetult. Kusagil peab tatikollide jälg olema, aga kas sellel ka mingit tähendust on.

*

Ema suremine on pikk. Millal see algas? Kus see algas? Poeg arvab selle alguse päevadesse, mil ema ei olnud veel ema, vaid heleda patsiga kahvatu tüdruk, kelle ümbert lahkusid tema isa, tema ema, tema vennad. Ta on pikalt vaadanud fotot, kus tüdruk, pea õlgade vahel, surutud ema ja isa vahele, ümber veel olemas ja seismas kõik suured vennad ja õed. Sellel vahetult suure sõja eel tehtud pildil on äng ja ähvardus, sellel pildil on surm juba koha sisse võtnud.

Viimaste päevade kohtumised. Ema on tüdrukuks kahanenud, ema on isakodus oma ema ja isaga. Mida nad teevad, ta ema ja isa? Ema teeb toas süüa ja isa teeb põllu peal tööd – mida nad siis veel tegema peaksid. Ema turtsatab. Turtsatus kinnitab, et küsimus oli liigne, rumalavõitu, on ju ütlematagi selge, et ema teeb süüa ja isa tööd. Ema tunneb poja olevat nüüd enda isa. Seesama isa, kes maha lasti, kui ema alles laps oli ja kelle veri jäi kodukandi mustikatele teeservas, mida ema pojal korjata ei lubanud, kui suur poeg veel väike poeg oli, sest veriseid mustikaid ei tohi süüa ja veri nendelt maha ei tule, isegi vihmaga mitte. Pojast kasvanud mees võtab emale isa eest olla, sellesama eest, kes ema viimastes nägemistes põllul tööd teeb ja kes enne mahalaskmist haua äärel hulluks läks. Poeg-isa kogub jõudu ja ütleb emale, ma armastan sind, ema, ja seda on raske öelda ja ema küsib vastu, kas vend ka, ja poeg vastab jah, vend ka, kuigi ta ei ole venna käest seda kunagi küsinud ega oska seda tema eest uskuda. Ema lõdvestub, tema mähe on korraga läbimärg, ta on saanud kinnitust, et pojad teda armastavad. Ei mäleta poeg, et ta oleks seda emale kunagi varem öelnud. Tahab enne ema surma seda talle siiski öelda, on selleks valmistunud, vaprust kogunud, lauset mõttes lausunud ja harjutanud.

Poeg jõuab paari päeva möödudes ema juurde. Põlvitab voodi kõrvale. Paneb käed tema näole ja kehale. Ema on veel üsna soe, jahtumas siiski. On hea jõuda sooja ema juurde, palju parem kui külma juurde. Ema on veel kohal. Õde, hooldaja­õde, oli viimase asjana tema juukseid kamminud ja see oli emale meeldinud. Mõne päeva pärast korjab mees ema toast asjad kokku. Pildid ja pesu, karupüksid ja kitlid, ümbrik kirjade ja dokumentidega, märkmevihikud ja fotod lastest ja lapselastest. Ukse tagant on ema nimesilt juba ära võetud ja kes teab, kui palju vanakesi sinna tuppa ja sellesse voodisse enne ja peale teda on kustunud.

Kusagil palvetab keegi mu eest. Seda laulu palub mees oma laulukoolis käinud naisel laulda väikses maakirikus, ema kodukirikus, ja ema, käed rinnal, kriipsuks kuivanud huuled punaseks värvitud, võib seda kuulda, uskuma jääda.

Küllaga ema armastuse märke meenub mehele ajapikku. Piima ja suhkruga kohv, veel soojapoolne, alustassiga kaetud, ja juustusai ootamas poissi, kui ta ärkab hommikutel, mil ema kodus ei ole, mil ta juba koristamas on. Puhtad riided, mille puhtaks saamise vaeva ei osanud poiss muidugi mõista. Nälga ei ole ta tunda saanud. Sünnipäevahommikud, kingitus või isegi mitu. Kord üles­keeratav paat sõudjaga, kord püstol, plekist kraana. Uted, pehmed pajuokste küljest nopitud uted pappkarbi sees ja tükk vatti neile lauda rajamiseks, kui poiss oli palavikuga voodis. Vähemalt korra on ema poissi sülle võtnud, neid kordi võis enamgi olla. Pildistamiseks võttis ja pilt tunnistab seda. Neid on veelgi, neid märke, aegapidi tulevad need meelde ja siis saab neid eelmistele lisada. Tuleb neile vaid ruumi jätta.

Ema hauakääbas kirikutagusel surnuaial püsib, ei vaju korralikku vajumist, nagu kääbastel muidu kombeks. Mees mõistab. Ema jonnib vajumisele vastu, ei lase kirstukaanel ega mulla raskusel end kokku suruda. Keegi on surnuaial käinud ja ema hauaplaati ümber tõstnud. Pea juurest jalgade juurde. Mitu korda. Kui mees on juba kolm korda ema hauaplaadi õigesse kohta tagasi tõstnud, ütleb ta endamisi – sa seanägu, plaadinäppija, kui sa veel kord käperdad oma sitaste sõrmedega mu ema hauaplaati, otsin ma su üles, rebin sul pea otsast ja pistan su pea sulle endale perse. Nii et vaata ette. Plaati ei tõsta peale seda keegi ümber, see on rahu saanud. Ja ema kääbas vajub nüüd, nagu kord ette näeb, ja saab varsti maaga tasa. Hauaplatsi, kuhu maetud ema, tema ema ja kaks venda, varjab laiali kasvanud kadakas. Mees lõikab selle puitunud oksi ja rebib mõned ka juurtega välja. Juured ulatuvad sügavale ja mees kardab juurtega koos mõnd luud või kondikest maapinnale rebida, mõistab ent, et selline võimalus on pea olematu.

*

Jalg ei jõua enam meest kanda. Mees elab tükk aega ühe jala peal ja ühel jalal teeb ta oma töö ja toidab oma pere ja kui on vaja minna, läheb ühe jala peal maale, kus sõda kunagi ei lõpe. Kus ta oli käinud ja kuhu läheb veel ja veel ja kuhu ta enam kunagi ei lähe, sest lõpuks tahab see maa temalt elu võtta, jätab küll võtmata, aga see on üks hilisem asi. Sõidab autoga, üle mägede läbi surma külvanud tunneli, mis tema peale halastab. Läbi halva küla, kus sageli inimesi tapetakse, paremasse külla, kus naistele sündimise ja sünnitamise kunsti õpetatakse, ja siis sama teed tagasi läbi halva küla, kus sageli inimesi röövitakse ja tapetakse.

Mees tuleb ühel jalal, aga muidu tervena tagasi, naine ent on lahkunud kodust, läinud linna paremat õnne otsima ja mees tuleb tühja majja, tühjadesse tubadesse, istub tühjadel toolidel, magab tühjades voodites, sööb tühjadest kaussidest. Suurtest, keskmistest, väikestest. Pojad, selle naise sünnitatud pojad on tihti mehe juures ja ega nende sisse põhjani ei näe mees, ent seda ta märkab, et väiksem poegadest jätab talle lauale ja kapile kirju, lühikesi kirju, ja ega üks esimese klassi poiss palju pikemaid kirju jõuagi kirjutada, aga need on armastusega kirjutatud ja pilt on juurde joonistatud.

Kolm koputust kaiguvad toas. Mis või kes koputab aknale öösel, kui mees on koju jõudnud haiglast, kus ta katkine selg terveks lõigati, aga värske haav veel väga valu teeb. Mees vaatab aknast õue ja lonkab uksele vaatama, on siis seal kedagi hädalist, kes tahab tuppa saada. Ei paista kedagi olevat. Mees arvab, et surm koputas, et surm tuli igaks juhuks ütlema, et ei ole veel plaani võtnud mehele järele tulla, et ärgu ta lootkugi ja et mehel jääb veel elada küll ja küll.

*

See naine tuleb mehe ellu läbi tantsu, läbi Argentina tango. See naine on tellinud endale universumilt mehe, kes talle poolele teele vastu tuleks. Mees on tellinud endale naise, kelles on armastuse soojus ja ootus, jõud seda vastu võtta ja jagada ja kellel on suured rinnad, ja saab täpselt selle, mille tellis. Tango, mida naine armastas tantsida ammu enne mehe tellimist, teeb mehe armu alul kadedaks. Suured rinnad, mis ta oli koos armastava naisega tellinud, hellitavad tantsude ajal paljusid mehi, ja võtab aega, kuni arm ja tango nende elus sõbraliku tasakaalu leiavad.

Selle naise armastus jõuab mehele sellele maale järele. Jõuab surmast ette, toob mehe lõpuks koju. Mees näeb enne sellele maale minekut märke, mis ennustavad saabuvaid päevi. Arvuti leiab ja näitab selle maa vange, kellel vangistajad pead maha saevad, seejärel aga nii kehad kui ka pead kokku korjavad ja voolikuveega tsementpõranda puhtaks pesevad. Päris, mitte mänguvange. Päris vange, keda mehed raudkettidega peksavad, ega lõpeta ega lõpeta, sest vangid aetakse püsti uuesti ja uuesti ega lasta neil kukkuda ega surra enne, kui etendus on lõpuni mängitud ja vangide karjumine selles valus ei meenuta mängukarjumisi mängufilmides. See on etendus puuris ja seda etendust filmivad puuri ümber kükitavad vanad mehed, kes pekstavatele isaks või vanaisaks sobiksid. Küllap näitavad filmitut poegadele kodus, sest pojadki peavad valmis olema vaenlaste piinamiseks ja tapmiseks, et lõpuks õigete riik siinilmas rajatud saaks, et nad seal ajutist elu elada saaksid igavese õndsuse eel ja ootel.

Mees on kuulnud hoovist kopsimist ja arvanud, et ehitatakse võllast, ja oodanud, et talle pannakse nöör kaela ja nad lasevad tal kiikuda, rippuda ja kustuda. Mees on, ketid käte ja jalgade ümber, põlvitanud haua serva mudas ja oodanud automaadivalangut selga. Mees on kartnud, et näljased koerad kraabivad ta keha madalast hauast välja ja närivad liha tema luudelt. Mees on oodanud, et teda piinatakse ja et tema piinamist filmitakse ja piinamise film saadetakse tema lähedastele. Mehele on öeldud, et ta on kaup, et tal on hind, et ta on juba müüdud kaup, et tema eest on juba raha saadud. Mees on oodanud, et ta tapetakse automaadivalanguga autoaknast. Mehe ootused ei täitu. Ta saab elu, kuid veel mitte vabaduse. Mees on teiste vangide seas. Sööb, joob, palvetab, vaatab, kuulab, küsib ja jätab meelde. Palvetab oma palvet palvetavate muslimite selja taga. Sina, Taevaisa, oled oma armastusega meid loonud. Sinu armastust tahame vastu võtta, hoida, kasvatada ja jagada. Me palume sind, et sa oma armastuses hoiaksid ja kaitseksid meie lähedasi, kõiki kannatavaid lapsi, kõiki kannatavaid inimesi, kõiki kannatavaid olendeid. Öise palvetamise ajal muutub, eristub midagi ühe vangi palves. Teine hääl, teine meloodia. Ta palvetas, kõik mehed kambris palvetasid tema eestvõttel sinu eest, öeldakse mehele pärast. Et sa peagi elusa ja tervena oma koju, oma lähedaste juurde jõuaksid.

Mees võimleb iga päev pikki tunde, teeb seljale liiga, hüppab mõned päevad ühe jala peal. See on teine jalg, mitte selle peal ei hüpanud ta mitme aasta eest samal maal, siis vaba mehena. Vangina saab ta hüpata peldikusse ja tagasi, neli korda ööpäevas võib ta seda teha. Nüüd on ta mõlemal jalal hüpata saanud. Kui jalg jälle kannab ja nädala pärast ta kannab, tantsib mees ühel ruutmeetril, mis kongis tema päralt, üksinda Argentina tangot, armu ja armukadeduse tantsu, mida see naine on talle õpetanud.

Naise, tütre ja poja, mehe esmasündinud laste kirjad jõuavad kaugesse vanglasse mehe juurde. Tütar on uurinud päikese teekonda ja loojumise aegu ja kirju­tab isale, et kui näed kongi aknast päikest loojumas, mõtleb tütar sinu peale, ja mees näeb päikest läbi trellide loojumas ja mõtleb tütre peale ja oma poegade peale, oma kolme poja peale ja sündimata jäänud laste peale, oma naise peale. Teised vangid tahavad mehele saabunud kirju käes hoida. Ta laseb kirjadel kongis käest kätte liikuda, saadab kirju nende teekonnal pilguga ja kui need ringiga tema kätte tagasi jõuavad, paneb kirjad padja aset täitva hallikaks määndunud käteräti alla peitu.

Nägija, kes varem näinud ja öelnud, et mees sündis kunagi roiskvee seest, vaatab uuesti ja näeb meest võõral maal olevat ja annab nähtud pildid naisele edasi. Meest piinatakse elektriga, ütleb ta, lohistatakse kambrisse, jalad paistavad valge hõlsti alt. Talle on süstal veeni torgatud, talle pumbatakse midagi verre. Nägija ei näe ent seda, mis on, vaid seda, mis oleks ehk võinud olla, ja mees ei tea peale koju jõudmist nägija sõnu enam uskuda. Kas tõesti tuli ema nägija pilgu ja toega kord tema juurde ja ütles nägija suu läbi, et näe, minu aerutajapoiss. Veel nägi nägija, et ema võttis vahel poisi sülle, aga ema pilk oli kusagil mujal.

Vana mees läheb teatrisse. Ring hakkab täis saama, sulguma, aega on järel küll, aga mitte enam igaviku jagu. Vana mees tahab selle ringi läbi mängida, ringi saba alguse külge siduda. Ta korjab üles loo poisikesest, kes väikevendadele hundiks käimise lugu räägib, end hundikuningaks nimetab, et neid unustama panna, nende ja enda nälga leevendada. Poisist, kes sünnitamise vaevadesse surnud ema asemel tahab väiksematele vendadele ja õdedele emaks hakata, et isa ei tooks võõrast vanamutti majja laste järele vaatama. Kes tahab koju kitse tuua ja kitse nisast vastsündinud õele, kes põrandale surnud ema rinna otsas karjub, piima lüpsta. Poiss selles loos ja selles mängus paneb ema kleidi selga. Las ma hakkan ise nende väikeste emaks, kedagi muud pole võtta, ütleb poiss isale selles mängus, mille vana mees lavale toob.

Vana mees paneb lusika kõrvale, hambad ent riputab varna. Läheb puhkama, hingusele. Vaatab peeglit, puhub sellele, udu ei teki, vana mees ei näe ennast peeglist ja surm saab kinnitust. Vana mees tõuseb lendu, kui tema keha maetakse, sängitatakse. Oma keha kohal hõljub ta. Ei ole lipsu laiba kaela kammitsemas ega olnud ta sellega end elavanagi poonud. Vaatab lähemalt lähedasi, matuselisi. Sõpru oli tal alati vähe olnud, mõned siiski. Need on kohal, kes surnud pole, siiski ka surnuid on saabunud mõnevõrra. Kes kuidas, käepäraste vahenditega. Ema ja isa on teda tervitama tulnud ja see on iseenesestmõistetav. Kõik vana mehe lähedased on kohal, on olemas, on kurvad, olemata siiski liialt katki. Sest vana mees on neile aegsasti teatanud, et ta kavatseb nende kohal lennelda kui pikakoivaline hobusääsk, olla ja hoida neil piisavalt kaua silma peal ja haihtuda sudusesse õhku alles siis, kui nende lein on saanud vaikse kurbuse näo.

See naine, kelle armastus mehe koju oli toonud, tahab duši alla minna ja palub mehel oma sokid vannitoa resti pealt ära korjata ja ära paaritada, ja mees paaritab ja üks jääb paariliseta ja ta tõmbab selle endale riista otsa ja hüppab naise ees ja ütleb, et ta paaritab selle üksiku soki ka ära. Mees naerab ja naine ütleb, et ta naerab, kuidas ta naerab, ja mees ütleb, et ta naerab seda, et naine naerab seda, kuidas mees naerab. Mees vaatab naist, kui naine riidest lahti võtab. Siis ronib trepist üles, poeb voodisse ja avab arvuti, et seda kõike kirja panna, sest head naljad lähevad kiiresti meelest, aga neist saab jutule hea alguse välja voolida, kui viitsimist on, või miks mitte ka lõpu. Ta paneb kõik kiiresti kirja, et jõuda sellega valmis enne, kui naine tema juurde voodisse tuleb.